← Eesti

3-1-1-94-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 25

lg 2 järgi ja K.L-le liitkaristuse mõistmise osas, samuti osas, millega ringkonnakohus mõistis K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna välja 5817 krooni ja 40 senti Eesti Vabariigi kasuks ja 3000 krooni OÜ H kasuks. 2. Mõista K.L. KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks. 3. Mõista K.L-le Kar

S § 345 lg 1 järgi karistuseks üheksa kuud vangistust ja KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üks aasta vangistust.

  1. Jätta K.L-le mõistetud vangistus KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades ta Tartu Maakohtu otsuses nimetatud käitumiskontrolli nõuetele.
  2. Jätta K.L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 5817 krooni ja 40 senti riigi kanda.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt KÜ Õ kasuks välja 3000 krooni kannatanu poolt apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
  4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  5. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tartu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega tunnistati K.L. süüdi ja teda karistati KrK § 1411 lg 1 järgi vangistusega kuueks kuuks, KarS §

§ 25lg 2 ja § 345 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks ning Kar

S § 344 lg 1 järgi vangistusega kolmeks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus K.L-le liitkaristuse üks aasta ja kuus kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kohus allutas K.L. KarS § 75 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatud kontrollnõuetele. K.L-lt mõisteti kuriteoga tekitatud kahju katteks korteriühistu (KÜ) Õ kasuks välja 55 717 krooni ja 10 senti. 1.1 Kriminaalkoodeksi § 1411 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi järgmise teo toimepanemises. K.L. oli alates

  1. juulist 2000 KÜ Õ juhatuse esimees. Ka pärast
  2. aprilli 2001, mil K.L. kutsuti korteriühistu juhatuse esimehe kohalt tagasi, oli ta jätkuvalt juhatuse liige ja tal oli korteriühistu pangakonto suhtes käsutamisõigus. K.L. omastas ametiseisundit kuritarvitades tema korralduses olevat korteriühistu vara 55 717 krooni ja 10 sendi ulatuses, tehes ühistu arvelt ja kassast põhjendamatuid väljamakseid. 1.2 Karistusseadustiku §

§ 25lg 2 järgi tunnistati K.L.

süüdi selles, et tema: 1) eesmärgiga saada riigilt pettuse teel võõrast vara, esitas

  1. septembril 2001 Tartu Linna Maksuametile teadvalt valeandmeid sisaldava OÜ P
  2. a augustikuu käibedeklaratsiooni, milles näitas alusetult kaupade ja teenuste soetamisel tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 28 078 krooni.
  3. detsembril 2001 esitas K.L. Tartu Linna maksuametile avalduse enammakstud käibemaksu tagastamiseks. Kuna maksuamet tuvastas, et käibedeklaratsioon sisaldab valeandmeid, käibemaksu ei tagastatud. 2) KarS § 209 lg 2 p-s 1 nimetatud isikuna esitas
  4. detsembril 2002 Kagu Maksuameti Põlva talitusele OÜ M ebaõigete andmetega
  5. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni (vorm TSD) ja selle lisa nr 1 eesmärgiga taotleda R.T. kui füüsilise isiku nimel riigilt tagasi enammakstud tulumaksu. Samuti esitas K.L.
  6. märtsil 2003 Tartu Maakonna Maksuametile R.T. nimel enda poolt võltsitud residendist füüsilise isiku
  7. a tuludeklaratsiooni, kuhu kandis ebaõiged andmed selle kohta, et R.T. sai
  8. a OÜ-st M ja OÜ-st N tulu vastavalt 30 000 ja 12 000 krooni, millelt peeti kinni tulumaks vastavalt 7800 ja 2860 krooni. Tegelikult ei saanud R.T.
  9. a nimetatud äriühingutest tulu. K.L. palus väidetavalt R.T. poolt enammakstud tulumaksu 3188 krooni kanda OÜ N pangakontole, mille allkirjaõiguslikuks isikuks oli K.L.. K.L. tegu jäi katsestaadiumisse, kuna maksuhaldur tuvastas, et R.T. OÜ-st M ja OÜ-st N tulu ei saanud, mistõttu jäeti väidetav tulumaksu enammakse OÜ N pangakontole üle kandmata. 1.3 Karistusseadustiku § 344 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi OÜ M
  10. a novembri- ja detsembrikuu ning
  11. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonide, samuti
  12. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni, ja R.T. residendist füüsilise isiku
  13. a tuludeklaratsiooni võltsimises. 1.4 Karistusseadustiku § 345 lg 1 järgi tunnistati K.L. süüdi punktis 1.3 nimetatud deklaratsioonide esitamises Kagu Maksuameti Põlva talitusele eesmärgiga saada riigilt tagasi enam makstud käibemaksu ja R.T. kui füüsilise isiku nimelt enammakstud tulumaksu. R.T. enam makstud tulumaksu palus K.L. kanda OÜ N pangakontole.
  14. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav K.L. apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, enda õigeksmõistmist ja KÜ Õ tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  15. Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör süüdistuse toetamisest kuriteoepisoodis, mis puudutas OÜ R
  16. augusti
  17. a arve alusel KÜ-lt Õ 1550 krooni omastamist. Samuti ei toetanud prokurör täies mahus K.L-le esitatud süüdistust KÜ Õ juhatuse esimehena tegutsemise eest saadud palga omastamises. Prokurör palus K.L. õigeks mõista ka Tartu Linna Maksuametile OÜ P
  18. a augustikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises ja jätta K.L. süüdistusest välja R.T. allkirja võltsimine.
  19. Tartu Ringkonnakohtu
  20. märtsi
  21. a otsusega tühistati maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus mõistis K.L-lt KÜ Õ kasuks välja 28 268 krooni kuriteoga tekitatud kahju katteks. Apellatsioon rahuldati osaliselt. K.L-lt mõisteti riigi kasuks välja 5817 krooni ja 40 senti määratud kaitsjale makstava tasu katteks ja OÜ H kasuks 3000 krooni viimase poolt KÜ-le Õ osutatud õigusabi eest. Apellatsioonikohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohus on tunnistanud K.L. süüdi muu hulgas selles, et ta omastas KÜ Õ raha, kandes korteriühistu pangakontodelt iseenda pangakontole 2120 krooni, OÜ R pangakontole 5740 krooni ja OÜ P kontole 13 090 krooni ehk kokku 20 950 krooni. Kuna
  22. septembrist 2002 kuni
  23. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol olev raha omastamise objekt, tuleb nimetatud episoodid KarS § 5 lg-st 2 lähtudes K.L-le esitatud süüdistusest välja jätta. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud ka K.L. süüditunnistamisega KÜ Õ juhatuse esimehe palga omastamises kogu süüdistuses näidatud mahus. Kolleegium märkis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
  24. juulil 2000 valiti KÜ-le Õ uus juhatus, mille esimeheks sai K.L. Samal kuupäeval toimunud üldkoosoleku otsusega määrati korteriühistu esimehe palgaks 1200 krooni, millele lisandus 100 krooni kompensatsiooni isikliku telefoni kasutamise eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt täitis K.L. ka reaalselt KÜ Õ juhatuse esimehe kohustusi. Järelikult oli ta ka õigustatud saama oma töö eest tasu. Kuivõrd KÜ Õ üldkoosoleku protokollist ei selgu tõsikindlalt, kas K.L-le määratud töötasu oli mõeldud bruto- või netopalgana ja kas selle hulka arvestati ka telefonikompensatsioon, tuleb esinevad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning lugeda K.L-le üldkoosoleku otsusega määratud palgaks 1300 krooni. Sellest tulenevalt ei ole K.L. poolt korteriühistult arvete 21/00 ja 21/01 töötasuna alusetult omastatud summa suurus mitte 10 124 krooni, vaid 776 krooni. 4.3 Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonikohtu istungil loobus prokurör toetamast K.L-le esitatud süüdistust selles, et K.L. esitas
  25. detsembril 2001 Tartu Linna Maksuametile taotluse enammakstud käibemaksu tagastamiseks, kuigi oli teadlik, et OÜ-l P tegelikult käive puudus. Ringkonnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et K.L. käitumises esinevad KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused, kuid kuna selle tulemusena on täitmata maksukuriteo olemasoluks vajalik 500 000 krooni suuruse maksukahju määr, siis puudub K.L. käitumises kuriteokoosseis. 4.4 Ringkonnakohus tuvastas, et K.L. kandis valeandmed OÜ M
  26. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle lisasse nr 1, samuti R.T. füüsilise isiku
  27. a tuludeklaratsiooni ning OÜ M
  28. a novembri- ja detsembrikuu ning
  29. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonidesse, võltsides nii dokumenti, mille alusel on võimalik omandada õigusi. Kuivõrd K.L. kandis nimetatud dokumentidesse andmeid, mis oma sisult ei olnud õiged, siis pani ta toime dokumendi intellektuaalse võltsimise. K.L. võltsis nimetatud dokumente tahtlikult, sest teadis, et tegelikult OÜ-l M
  30. a novembris, detsembris ega ka
  31. a jaanuaris mingit käivet ei olnud. Samuti oli K.L. teadlik, et R.T. ei saanud OÜ-dest M ja N mingit töötasu. Ringkonnakohus jättis K.L-le esitatud võltsimise süüdistusest välja R.T. allkirja võltsimise OÜ M
  32. a novembri- ja detsembrikuu ning
  33. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonidel, sest nimetatud deklaratsioonidele on allkirjad andnud K.L. Apellatsioonikohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud, et OÜ M
  34. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle lisa nr 1 ning OÜ M
  35. a novembri ja detsembri ja
  36. a jaanuari käibedeklaratsiooni ning R.T. nimel residendist füüsilise isiku
  37. a tuludeklaratsiooni esitas maksuametile K.L. Seega kasutas K.L. võltsitud dokumenti ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. Järelikult on maakohus tunnistanud K.L. õigustatult süüdi KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. 4.5 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et esitades R.T. füüsilise isiku tuludeklaratsiooni maksuhaldurile eesmärgiga saada riigilt R.T. poolt väidetavalt enammakstud tulumaksu, pani K.L. toime kelmuse katse. K.L. tegevuse eesmärgiks oli saada varalist kasu. Oma eesmärgi saavutamiseks võltsis K.L. R.T. nimel residendist füüsilise isiku
  38. a tuludeklaratsiooni ning esitas selle maksuametile. Esitades maksuametile tõele mittevastavaid asjaolusid, kasutas K.L. varalise kasu saamiseks pettust. Seejuures lootis K.L., et maksuamet satub tema pettuse tagajärjel eksimusse ning tagastab talle võltsitud tuludeklaratsiooni alusel vara. K.L. soovi vara omastada näitab asjaolu, et ta palus kanda tagastamisele kuuluva summa OÜ N pangakontole, mille allkirjaõiguslikuks isikus oli tema ise. Maksuameti tegevuse tõttu, kes kontrollis esitatud tuludeklaratsiooni tõelevastavust ja leidis, et see on võltsitud, jäi ära maksuameti varakäsutus. Seetõttu tuleb K.L. tegevus kvalifitseerida kelmuse katsena. Ringkonnakohus leidis, et kuigi K.L. tegevuses on maksupettusele omaseid jooni, tuleb süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseerida siiski KarS § 209 järgi. Karistusseadustiku § 386 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erisubjekt, s.o isik, kes on kohustatud maksuhaldurile esitama maksudeklaratsiooni või muu dokumendi. Tulumaksuseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tulumaksu maksjaks füüsiline isik, kes saab maksustatavat tulu. Seega saanuks R.T. nimel esitada tuludeklaratsiooni ainult R.T. ise. K.L-l puudus seaduslik alus R.T. nimel maksudeklaratsiooni esitamiseks ning ta tegi seda vaid eesmärgil omastada pettuse teel võõrast vara. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED
  39. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja K.L. kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks mõista. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Rahuldades osaliselt K.L. apellatsiooni, s.o tehes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud kohtuotsuse, pidanuks ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 jätma menetluskulud riigi kanda. 5.2 On põhjendamatu käsitada sularaha vallasasjana. Arvelduskontol olev raha ja sularaha ei evi kasutusväärtust kehalise esemena. Seetõttu on KarS § 201
  40. septembrist 2002 kuni
  41. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioon K.L. karistust välistavaks seaduseks kogu KrK § 1411 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ulatuses. 5.3 Teise isiku eest maksudeklaratsioonide esitamine ei moodusta intellektuaalse võltsimise koosseisu. Kuna K.L. ei olnud OÜ M ja R.T. maksudeklaratsioonide koostamiseks ja esitamiseks õigustatud isik, ei saanud ta toime panna intellektuaalset võltsimist. 5.4 Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd K.L. ei olnud kohustatud esitama maksuhaldurile OÜ M ja R.T. maksudeklaratsioone, ei saa tema tegevust kvalifitseerida läbi erisubjektsust nõudva KarS §
  42. Samas ei ole ringkonnakohus arvestanud, et K.L. käitumine ei vasta ka kelmuse koosseisule. K.L. poolt OÜ M ning R.T. nimel deklaratsiooni esitamine ei moodusta kelmuse koosseisu. Esitades maksuametile deklaratsiooni, millel puudus tegeliku maksukohustuslase (R.T.) allkiri, ei saanud R. L. riiki petta. Selliste paberite esitamine ei saanud tuua kaasa riigipoolset varakäsutust. 5.5 Ringkonnakohus ei ole analüüsinud mitmeid olulisi apellandi kaitseväiteid, mistõttu on kohtuotsuses tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
  43. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri põhiväited on järgmised. 6.1 Kriminaalõiguse teoorias käsitatakse raha asjana ja see saab olla varguse, röövimise ja omastamise objektiks. 6.2 Ringkonnakohus on jõudnud õigele järeldusele, et K.L. pani toime dokumentide võltsimise. Siiski ei olnud tegemist intellektuaalse - nagu märkis ringkonnakohus -, vaid materiaalse võltsimisega. Riigikohtul on võimalik kõnealune ebatäpsus kõrvaldada KrMS § 361 p 2 alusel, kuna see ei raskendaks süüdistatava olukorda. 6.3 Asjaolu, et K.L. poolt maksuhaldurile esitatud R.T. tuludeklaratsioonil puudus R.T. allkiri, ei välista kelmuse katse esinemist K.L. käitumises. K.L. koostas ja esitas tegelikkusele mittevastavate andmetega maksudeklaratsiooni, lootes sellele, et deklaratsiooni töötlev ametnik ei märka allkirja puudumist. 6.4 Kassaatori väited ringkonnakohtu otsuse ebapiisava põhistatuse kohta on alusetud. 6.5 Ringkonnakohus ei eksinud, kui jättis menetluskulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohus tühistas küll osaliselt maakohtu otsuse, kuid seda üksnes KÜ Õ tsiviilhagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus jättis maakohtu süüdimõistva otsuse jõusse, mistõttu peab menetluskulud kandma süüdistatav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  44. On õige, et vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne
  45. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja alates
  46. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni järgi, ent mitte
  47. septembrist 2002 kuni
  48. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 sõnastuse kohaselt. Seda tõika on ringkonnakohus asja lahendamisel ka arvestanud (vt otsuse punkti 4.1). Küll ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori arvamusega, et sarnaselt pangakontol oleva rahaga ei ole ka sularaha näol tegemist vallasasjaga, mistõttu ei saanud see ajavahemikul
  49. septembrist 2002 kuni
  50. detsembrini 2003 olla KarS §-s 201 sätestatud kuriteo objektiks. Kriminaalkolleegiumi
  51. juuni
  52. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-05 (RT III 2005, 23, 235, p 10.1-10.3) on märgitud muu hulgas järgmist: "Enne
  53. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese. Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg
  54. /.../ Nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. Seda põhimõtet ei ole muutnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  55. jaanuari
  56. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04 (RT III 2005, 4, 34), milles leiti, et asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused." Kolleegium märgib, et AÕS § 95 lg 3 lause 3 kinnitab sularaha vastavust vallasasja tunnustele, kuna reguleerib otsesõnu vallasomandi tekkimist rahale, vallasomandi objekt saab aga olla üksnes vallasasi (v.a juhul kui seadus loeb otsesõnu teatud õiguse asjaks).
  57. K.L. KrK § 1411 lg 1 järgi süüditunnistamise õigsust ei sea kahtluse alla ka kassaatori väide, et ringkonnakohus pole analüüsinud mitmeid apellandi olulisi kaitseargumente. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on piisava põhjalikkusega argumenteerinud, miks K.L. tuleb KrK § 1411 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ega ole jätnud ühtegi olulist küsimust tähelepanuta.
  58. Kolleegium on ka seisukohal, et puudub alus tühistada ringkonnakohtu otsust K.L. süüditunnistamises KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi. Kohtud on tuvastanud, et K.L. kandis OÜ M
  59. a novembrikuu tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ja selle lisasse nr 1, samuti R.T. füüsilise isiku
  60. a tuludeklaratsiooni ning OÜ M
  61. a novembri- ja detsembrikuu ning
  62. a jaanuarikuu käibedeklaratsioonidesse valeandmed ning esitas nimetatud dokumendid maksuhaldurile eesmärgiga saavutada alusetu maksutagastus. Asjaolul, et ringkonnakohus nimetas K.L. tegu intellektuaalseks võltsimiseks, ei ole tähtsust, kuna KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ei erista materiaalset ja intellektuaalset võltsimist. Ringkonnakohus ei muutnud süüdistuses ja maakohtu otsuses kirjeldatud võltsimisteo faktilist külge ega sellele antud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni.
  63. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on eksinud apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmisel. 10.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. 10.2 Isikul on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist. 10.3 Käesolevas kriminaalasjas tühistas ringkonnakohus osaliselt maakohtu süüdimõistva otsuse, tehes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, mis KrMS § 185 lg 1 kohaselt toob kaasa apellatsioonimenetluse kulude jätmise riigi kanda. Sellele vaatamata mõistis ringkonnakohus K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna välja riigi kasuks 5817 krooni määratud kaitsja tasu ja OÜ H kasuks 3000 krooni kannatanule osutatud õigusabi kulude katteks. Tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 pidanuks ringkonnakohus jätma need kulud riigi kanda. 10.4 Seoses ringkonnakohtu poolt OÜ H kasuks 3000 krooni väljamõistmisega märgib kolleegium veel järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 1 loeb menetluskuluks muu hulgas valitud esindajale - sh mõistetavalt ka kannatanu esindajale - makstud mõistliku suurusega tasu. Tulenevalt viidatud sätte sõnastusest ja Kriminaalmenetluse seadustiku
  64. peatüki üldisest mõttest saab aga KrMS § 175 lg 1 p 1 teises alternatiivis nimetatud kulu hüvitamise õigustatud subjektiks olla üksnes kannatanu ise, mitte aga vahetult kannatanu esindaja. Kannatanu valitud esindajale peab tasu maksma esindatav, kellele selleks kulutatud summa mõistlikus ulatuses hüvitatakse. Seega puudus ringkonnakohtul seadusest tulenev alus mõista kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud välja otse õigusabi osutajale.
  65. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Käeolevas asjas on prokurör ja kohtud eksinud kelmuse ja maksualaste süütegude kohaldamisala piiritlemisel ning raskendanud sel viisil K.L. olukorda. 11.1 K.L. on KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdi tunnistatud selles, et ta esitas 31.

märtsil

  1. a maksuhaldurile enda poolt võltsitud R.T. residendist füüsilise isiku
  2. a allkirjastamata tuludeklaratsiooni, milles näitas tahtlikult tegelikkuses mitteeksisteerinud tulumaksu enammakset summas 3188 krooni. Seejuures taotles K.L. väidetava tulumaksu enammakse tagastamist OÜ N pangakontole, mille allkirjaõiguslikuks isikuks K.L. ise oli. Eelnevalt oli K.L. R.T. tuludeklaratsiooni õigsuse kinnitamiseks esitanud maksuhaldurile ebaõigete andmetega OÜ M
  3. a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsiooni ning selle lisa nr
  4. 11.2 Seega seisnes K.L. tegu selles, et ta esitas maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid, nagu eksisteeriks maksuõigussuhe, millest tulenevalt on R.T.-l riigi vastu 3188 krooni suurune tagastusnõue, ja nagu sooviks R.T. väidetava tulumaksu enammakse tagastamist OÜ N pangakontole. Teisisõnu esitas K.L. R.T. tuludeklaratsioonis valeandmeid, mille tulemusel R.T.-le näiliselt tagastamisele kuuluv maksusumma (3188 krooni) oli suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast (0 krooni). Ehkki selle teo eesmärk oli tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamine, ei saa K.L. käitumist käsitada varavastase süüteona. Seda järgmistel põhjustel. 11.3 Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, on karistatav väärteona Maksukorralduse seaduse § 152 järgi. Juhul, kui süüdlasele on sama teo eest varem kohaldatud väärteokaristust või kui teo tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on maksude väärarvutus karistatav kuriteona KarS § 386 järgi. 11.4 Kriminaalkolleegiumi täiskogu jagab arvamust, et Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena (Karistusseadustiku
  5. peatüki
  6. jagu, Maksukorralduse seaduse
  7. peatükk). Seejuures tuleb arvestada, et nii maksudeklaratsiooni esitamine kui ka kõik toimingud, mida maksuhaldur teeb selleks, et kontrollida maksudeklaratsiooni õigsust, sh deklaratsiooni esitaja identiteeti ja esindusõiguse olemasolu toimuvad maksumenetluse raames. Samuti on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluva või riigi poolt tagastatava maksusumma määramine alati maksumenetluse osa ja see toimub maksuõiguslike normide alusel. Puudub alus väita, et selleks mitteõigustatud isiku poolt esitatud maksudeklaratsiooni menetlemine toimub mingis muus menetluses kui maksumenetluses. Seega ei ole maksusüütegude ja kelmuse piiritlemisel oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu. 11.5 Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maksude väärarvutuse (MKS § 152, KarS § 386) subjektiks saab olla vaid maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustatud isik. Maksukorralduse seaduse § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga. Maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest (MKS § 154, KarS § 390) saab täideviijana karistada tõepoolest üksnes maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut. Seevastu maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline isik. Maksukorralduse seaduse §-ga 152 ja KarS §-ga 386 kaitstava õigushüve - maksude korrapärase laekumise - kahjustamise aspektist pole erinevust, kes maksude väärarvutuse esitab. Tähtis on see, et ebaõige maksuarvutus, sõltumata selle esitajast, takistab õiguspärast maksumenetlust ja on käsitatav ründena riigi maksulaekumiste vastu. Näiteks maksudeklaratsioonis valeandmeid esitades loodud näilik tagastusnõue kahjustab riigi maksulaekumisi ühtemoodi olenemata sellest, kas näiliku tagastusnõude looja nimetab (tegelikult olematu) maksuõigussuhte poolena iseennast või kedagi teist. Ka maksudeklaratsioonis maksuõigussuhte kohta esitatud andmete sisulise õigsuse kontrollimise keerukus ja õiguserikkumise avastamise raskus ei sõltu asjaolust, kas deklaratsiooni esitas selleks õigustatud või mitteõigustatud isik. Järelikult on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks. 11.6 K.L. teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ongi otsustava tähtsusega asjaolu, et ta esitas valeandmeid maksumenetluse (tuvastusmenetluse) raames maksuõigussuhte tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta ja valeandmete esitamise eesmärk oli saada riigi maksulaekumiste arvelt varalist kasu maksuhalduri poolt maksumenetluses (otsustusmenetluses) maksuõiguslike normide alusel tehtava otsustuse tulemusel. Järelikult oli K.L. tegu - näiliku maksuõigussuhte loomine - suunatud riigi maksulaekumiste kui kelmuse kaitsealaga katmata objekti vastu. Sel põhjusel ei vasta K.L. tegu kelmuse katse tunnustele ja ta tuleb selles KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 352 lg-st 6, § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt nii Tartu Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a kui ka Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse ning teeb uue kohtuotsuse, raskendamata K.L. olukorda. 12.1 Kriminaalkolleegium tühistab ringkonnakohtu ja maakohtu otsused K.L. süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 25

lg 2 järgi ja K.L-le liitkaristuse mõistmise osas, samuti osas, millega ringkonnakohus mõistis K.L-lt apellatsioonimenetluse kuluna välja 5817 krooni ja 40 senti riigi kasuks ja 3000 krooni OÜ H kasuks. 12.2 Kuna kahest kelmuse katse episoodist, milles maakohus K.L. süüdi tunnistas, ühe jättis süüdimõistmisest välja ringkonnakohus (vt otsuse punkti 4.3) ja teise Riigikohus (vt otsuse punkti 11.4), tuleb K.L. KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista. 12.3 Kuna kohtud mõistsid lähtudes Kar

S § 63 lg-st 1 K.L-le KarS §

§ 25lg 2 ning § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude eest karistuse üksnes raskemat sanktsiooni sisaldava Kar

S § 209 lg 2 järgi, kuid Riigikohus mõistab K.L. kelmuse katses õigeks, on vaja K.L-le mõista karistus KarS § 345 lg 1 järgi. See karistus ei tohi ületada K.L-le varem KarS §

§ 25lg 2 järgi mõistetud üheaastast vangistust.

Arvestades õigeksmõistmist kelmuse katse episoodides, kuid pidades samas silmas, et nähtuvalt KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 sanktsioonide võrdlusest on võltsitud dokumendi kasutamine üldjuhul hukkamõistetavam kuritegu kui sama dokumendi võltsimine, mille eest K.L. karistati kuuekuulise vangistusega, mõistab kolleegium K.L-le KarS § 345 lg 1 järgi karistuseks üheksa kuud vangistust. 12.4 Karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi mõistab kriminaalkolleegium K.L-le liitkaristuseks ühe aasta vangistust. Karistusseadustiku § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium mõistetud vangistuse tingimisi ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, allutades K.L. Tartu Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuses nimetatud käitumiskontrolli nõuetele. 12.5 Otsuse punktis 10 märgitud põhjustel jätab kolleegium K.L. määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstud tasu summas 5817 krooni ja 40 senti riigi kanda. Samuti tuleb riigilt KÜ Õ - mitte aga OÜ H - kasuks välja mõista 3000 krooni kannatanu poolt apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. 12.6 Muus osas jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu otsused muutmata, rahuldades K.L. kaitsja kassatsiooni osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.