RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud i

§ 185

lg 3 sanktsioonis on aga on maksimaalseks võimalikuks karistuseks eluaegne vangistus. Sellise võimaliku karistusega võrreldes ei saa kolmeks aastaks mõistetud reaalset vangistust lugeda pikaajaliseks. Edasiselt märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et karistuse mõistmine on peaaegu alati etteantud õiguslikes piirides valiku tegemine erinevate õiguslike variantide vahel. Nendes piirides on kohtunikule antud otsustusvabadus ja süüdistatavale mõistetav konkreetne karistus sõltub seega alati suuremal või vähemal määral kohtuniku sisetundest. Kohus lisas veel, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada Põhiseaduse §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Nimelt vabastati ka teised käesolevas kriminaalasjas süüdi tunnistatud isikud tingimuslikult karistuse kandmisest, mida prokurör aga vaidlustanud ei ole. E.Sorokini karistamine vangistusega seitsmeks aastaks ei oleks proportsionaalne teistele süüdistatavatele mõistetud karistustega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni ringkonnaprokurör Kretel Tamm ja Eduard Sorokini kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo. Kassatsiooni on esitanud ka Taago Lehiste kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kuigi ta oli eelnevalt jätnud kassatsiooniteatise esitamata.
2. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. Sorokinile mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 5.1 Kassaatori arvates ei ole E. Sorokini osaline vabastamine vangistuse kandmisest põhjendatud ja kohus on rikkunud materiaalõigust. Nimelt on Riigikohus selgitanud, millistel asjaoludel ja eesmärkidel toimub karistuse kandmisest osaline vabastamine - nn šokivangistuse abil tahetakse isikule anda n-ö tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga just tema lühiajalisuses, millest ei saa aga rääkida kolmeaastase vangistuse korral. Seega moonutab koheseks ärakandmiseks mõistetav kolmeaastane vangistus vangistusest osalise vabastamise kui õigusinstituudi mõtet. 5.
3. Diskuteerides ringkonnakohtu seisukohaga kohtuniku siseveendumuse osast karistuse mõistmisel märgib prokurör, et kohtu siseveendumus peab olema kooskõlas seaduse mõttega. 5.
4. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et E. Sorokini karistusõiguslik kohtlemine on kooskõlas põhiseadusliku proportsionaalsuspõhimõttega. Prokurör märgib, et karistamise aluseks on isiku süü ning E. Sorokini süü on oluliselt suurem kui teistel samas kriminaalasjas süüditunnistatud isikutel. Oluliselt suurem oli tema poolt käideldud narkootilise aine hulk, temal oli kuritegude toimepanemisel ka juhtiv roll. Seega ei ole E. Sorokini vabastamine karistuse kandmisest vastavuses E. Sorokini süü suuruse ja üldise õiguslustundega ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid.
5. E. Sorokini kaitsja vandeadvokaat A. Lillo taotleb enda kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 185 lg 3 järgi, karistamist süüdistuses KarS § 184 järgi sanktsiooni alammääras ja karistusest sellist osalist tingimuslikku vabastamist, et kohesele ärakandmisele määrataks periood, mis ei ületaks E. Sorokini poolt eelvangistuses viibitud aega. 6.
6. Kassaator märgib Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254 ) tuginevalt, et kohtud ei olnud õigustatud selle tuvastamisel, kas E. Sorokin oli KarS § 185 lg 3 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemisel teadlik R. D. alaealisusest, tuginema R. D. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuna E. Sorokini teadmatus R. D. alaealisusest on tuvastamata, siis on E. Sorokinile süüksarvatud kõnealuse kuriteo puhul tegemist hoopis koosseisueksimusega. 6.
7. Kassaatorile jääb arusaamatuks, miks ei ole kohtud lugenud karistust kergendavaks asjaoluks E. Sorokini puhtsüdamlikku kahetsust, kuigi ta on viimast korduvalt väljendanud. Kergendavaks asjaoluks palub kassaator lugeda ka süüteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul, milleks tuleb KarS § 57 lg 1 p 4 alusel lugeda E. Sorokinil endal olnud tugevat sõltuvust narkootilistest ainetest. Kassaator leiab, et nendel asjaoludel peakski E. Sorokinile reaalselt mõistetav karistus piirnema ajaperioodiga, mil süüdistatav on pidanud olema eelvangistuses.
8. E. Sorokini kaitsja advokaat Rene Varul on esitanud ka vastuse prokuröri kassatsioonile. Selles märgitakse, et "prokuratuur on saanud kohtuotsuse, mis vastas suuresti süüdistusele." Kaitsja leiab, et prokuröri kassatsioonis on karistuse osaliselt tingimisi kohaldamise vastuseisu põhjendatud samade väidetega, mille alusel on E. Sorokinile juba mõistetud karistus, ja mis on juba iseenesest mõlemas süüdistuspunktis üle sanktsiooni alammäära. Vastustaja arvates aga tuleb isikule mõistetud karistusest vabastamisel lähtuda muudest kriteeriumidest (eelkõige süüdistatava isikust) ja seda on kohtud kaitsja arvates ka teinud. Edasiselt leitakse kassatsioonivastuses, et E. Sorokinil on tekkinud ootus alamalseisvate kohtuotsuste kehtimajäämises, mis puudutab karistusest tingimisi vabastamist. Kaitsja arvates ei ole Riigikohtu lahendites keelatud kohtutel KarS §-de 73 ja 74 kohaldamisel kasutada diskretsiooniotsust, kui seda on piisavalt põhjendatud.
9. T. Lehiste kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus, õigeksmõistev kohtuotsus. Kassaatori arvates ei ole kriminaalasjas suudetud ümber lükata T. Lehiste väiteid, et tema narkootilisi aineid ei käidelnud ning tegemist oli kirsitubaka-piparmündiseguga, mida ta andis sõpradele kanepi pähe.
10. Riigikohtu istungil toetasid nii prokurör kui kaitsjad endi kassatsioonides esitatud seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a otsusest nähtuvalt on T. Lehiste ja tema kaitsja jätnud esitamata kassatsiooniteatise. See tähendab, et nad on jätnud teatamata kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Ringkonnakohus on lugenud seda aga kassatsioonist loobumiseks ja jätnud oma otsuses T. Lehiste huvides esitatud apellatsiooni üldse käsitlemata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selliselt toimides on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 10.
14. Kriminaalmenetluse seadustikus eristatakse ühelt poolt apellatsiooni- või kassatsiooniõigusest loobumist (KrMS § 315 lg 7 ja § 342 lg 1) ning teiselt poolt apellatsioonist või kassatsioonist loobumist (KrMS §-d 333 ja 358). Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine saab kõne alla tulla alles pärast seda, kui kaebused on esitatud ja nende vastavust nõuetele on juba aktsepteeritud - ehk teisiti öeldes - kui apellatsiooni- või kassatsiooniõigus on juba realiseeritud. Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine on kitsapiirilise toimega ja selle järelmid - kas kaebuse läbivaatamata jätmine või kaebemenetluse lõpetamine - puudutavad vaid loobunut, ega mõjuta menetlust kaebusest mitteloobunute suhtes. 10.
15. Apellatsiooni- või kassatsiooniteatise tähtajaks esitamata jätmine aga ei kujuta endast mitte apellatsioonist või kassatsioonist loobumist, vaid loobumist vastavalt kas apellatsiooni- või kassatsiooniõigusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 342 lg-s 1 on märgitud, et ka ringkonnakohtu otsuse tegemisel lähtutakse üldjuhul KrMS §-des 305- 314 sätestatust. Seega on ka ringkonnakohtul, kooskõlas KrMS § 315 lg-ga 7, võimalik jätta kohtuotsuses põhiosa koostamata. Kuid see on võimalik vaid tingimusel, et kassatsiooniõigusest on loobunud eranditult kõik kohtumenetluse pooled või nad kõik on jätnud seitsme päeva jooksul teatamata kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 315 lg-st 7 tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et kui kasvõi üks kohtumenetluse pooltest on teatanud kassatsiooni esitamise soovist, peab ringkonnakohus koostama põhistatud kohtuotsuse ja käsitlema kohtuotsuse põhistavas osas kõikides apellatsioonides märgitut. 10.
16. T. Lehiste ja tema kaitsja kassatsiooniteatise esitamata jätmise käsitamisel kassatsioonist loobumisena ja kohtuotsuses T. Lehiste huvides esitatud apellatsiooni käsitlemata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 315 lg-s 7 sätestatut ulatuses, mida on alust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Tühistades eelkirjeldatud põhjusel T. Lehiste suhtes tehtud kohtuotsuse ei lähtu Riigikohus siiski mitte T. Lehiste kaitsja kassatsioonist, vaid laiendab ise kassatsioonimenetluse piire kooskõlas KrMS § 352 lg-ga
17. Kuna T. Lehiste huvides oli jäetud kassatsiooniteatis esitamata, puudus tema kaitsjal tulenevalt KrMS § 342 lg-st 1 ja § 315 lg-st 7 ka kassatsiooni esitamise õigus. Kassatsiooni menetlusse võtmise fakt ei saa aga taastada minetatud kassatsiooniõigust sisuliselt ja seetõttu jätabki Riigikohtu kriminaalkolleegium T. Lehiste kaitsja kassatsiooni läbi vaatamata. II
18. E. Sorokin tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks viis aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 185 lg 3 järgi ja karistuseks mõisteti seitse aastat vangistust. Lõplikuks karistuseks mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel seitse aastat vangistust.

§ 73

lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et vangistusest tuleb koheselt ära kanda kolm aastat vangistust ja nelja aastat vangistust ei pöörata täitmisele, kui E. Sorokin ei pane viie aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus on selles, kuidas sisustada KarS § 73 lg-s 2 ja § 74 lg-s 2 sätestatud võimalust pöörata mõistetud karistust täitmisele ainult osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem tehtud otsustes asunud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega (vt - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-41-04 - RT III 2004, 17, 205 ja nr 3-1-1-21-05 - RT III 2005, 13, 132 ). Kuna käesolevas kohtuasjas koheseks ärakandmiseks mõistetud vangistust kolmeks aastaks ei saa käsitada mõnekuulise lühiajalise vangistusena, siis tuleb kaaluda, kas mõistes koheseks ärakandmiseks kolm aastat vangistust on kohtud ebaõigesti kohaldanud karistusõigust või eeldaks karistusõiguse mõtte kohaselt toimimine Riigikohtu senise praktika muutmist.
2. Kuna KarS §-de 73 ja 74 grammatilise tõlgendamise pinnalt ei saa teha mingit järeldust selle kohta, kui pikk peab seadusandja tahte kohaselt olema koheselt ärakantav vangistus, siis tuleb kõnealuse küsimuse lahendamisel kasutada ka süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendamist. Seadusandja mõtte selgitamine kõnealuses küsimuses eeldabki seetõttu vältimatult karistuse kohaldamise instituudi (

IV peatükk) analüüsimist. Vaid selliselt toimides on võimalik loogiliselt mõista kohtuotsust, milles on kõigepealt peetud vajalikuks süüdistatavat karistada vangistusega, seejärel loetud aga siiski võimalikuks selle süüdistatava tingimuslik vabastamine ning lõpuks asutud seisukohale, et karistusest vabastamine saab toimuda vaid osaliselt ja mingi osa karistusest tuleb reaalselt ära kanda. 14. Karistamise alus sisaldub KarS §-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida

IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. 15. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi:

mõtte ja mitmete konkreetsete sätete kohaselt ei tohiks karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. 15.

1. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174). 15.
2. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-14-06 (RT III, 2006, 17, 157) on aga märgitud, et eriti tähelepanelikult tuleb arvestada isikut alaealisele karistuse kohaldamisel ja et alaealisele karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik. Alaealise karistamist vangistusega tuleb kohtuotsuses eriti kaalutletult ning veenvalt põhjendada. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 8 tuleb alaealise süüdistatava puhul alati kohustuslikus korras kaaluda ka KarS §-s 87 sätestatud mõjutusvahendite kohaldamise võimalust. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-43-06 (RT III, 2006, 25, 226) punktis 13.
3. on aga märgitud järgmist: "Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel".
4. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (vt näiteks Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04- RT III 2004, 14, 174 ja 3-1-1-138-04 - RT III 2005, 8, 76) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Sellisest tõdemusest tuleneb mitu olulist järeldust. 16.1.

s reguleeritakse karistuse kohaldamist neljandas, karistusest vabastamist aga viiendas peatükis. Nii seaduse sätte kui ka seadusandja mõttega oleks otseses vastuolus, kui kohus KarS IV peatükis sätestatud karistuse kohaldamisega seotud küsimuste lahendamisel lähtuks täiendavalt või samaaegselt ka KarS V peatükist - s.o karistusest vabastamise reeglistikust. Nii ei oleks karistusõiguse loogikaga kooskõlas süüdistatavale mõistetava vangistuse pikkuse vähendamine kas otseselt kirja pandud või vaikimisi arvestatava põhjendusega, et karistuse kergendamist kompenseeritakse katseaja pikendamisega. Korrates eelöeldut saab kohus võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus. Omakorda ei tohi ka eesseisev karistusest tingimusliku vabastamise võimalus seadusliku ja põhjendatud karistuse liigi ja määra valikut mõjustada. 16.

1. Tõdemus, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik, tähendab muuhulgas ka seda, et karistusest tingimuslikult vabastamata jätmise korral võib süüdistatav ja tema kaitsja sisuliselt nõustuda mõistetud karistusega ja apellatsioonis vaidlustada üksnes tingimuslikku vabastamata jätmist. Kuid sellises kaebuses ei saa kohtule ette heita KarS § 56 lg 2 ja KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8, 79 ja 3-1-1-138-04 - RT III 2005, 8, 76). See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. 16.
2. Karistuse kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste erinevuse nõuet ei saa aga mõista liiga laialt.

§-de 73 ja 74 esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid kooskõlas eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse kohaldamisel arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega või süüdlase isikuga seonduvateks asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse kohaldamisel juba arvestatud. Selline etteheide on aga ilmses vastuolus seadusandja mõttega. Arvestamata ei tohi jätta sedagi, et seadusandja on karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise regulatsioonide puhul (vastavalt karistuseseadustiku IV ja V peatükk) pidanud vajalikuks kehtestada aluste korduva arvestamise suhtes otsesed piirangud üksnes KarS §-s 59. Mingisuguseid teisi asjaolude korduvarvestamise otseseid keeldusid pole seadusandja

IV ja V peatükis pidanud vajalikuks kehtestada. Sellegipoolest ei saa kõrvalseisjale loogiliselt jälgitavaks nimetada näiteks sellist kohtuotsust, milles on nii karistuse valikut kui ka karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust põhjendatud täpselt ühesuguse kuriteokoosseisu mingit elementi iseloomustava lausega. Küll aga pole välistatud, et kohus põhjendab karistuse kohaldamist kuriteokoosseisu ühte elementi iseloomustava lausega, karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust aga kuriteokoosseisu hoopis teist elementi iseloomustava lausega. Kuid kolleegiumi arvates ei ole seaduse mõtte kohaselt välistatud näiteks seegi, kui kõrges eas süüdistatav, keda karistades arvestati KarS § 57 lg 1 p-s 7 nimetatud karistust kergendava asjaoluga, vabastatakse karistusest tingimuslikult põhjendusega, et kuriteo toimepanemise ajaga võrreldes on veelgi süvenenud sellised vanusest tingitud muudatused, millega nüüd on põhjendatav ka süüdistatava karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekus. Samas on vaevalt võimalik kõrvalseisjale loogiliselt jälgitavalt põhjendada karistusest tingimusliku vabastamise otstarbekust niisuguse karistamisel arvestatud kergendava asjaoluga, mis on loomult ühekordne (näiteks süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, kahju vabatahtlik hüvitamine, süü ülestunnistamisele ilmumine, süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel jne).

1. Kolleegiumi täiskogu peab põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74 esimese lõike sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad nendes sätetes nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).
2. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Sõna "üldjuhul" tähendab seda, et tegemist ei ole reegliga, millel puuduksid erandid. Nimelt on Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-80-04 (RT III 2004, 24, 262 ) märgitud, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. 19.

mõttega ei ole vastuolus, kui karistusest vabastatakse tingimuslikult süüdistatav, kellele karistuse kohaldamisel oli lähtutud KarS §-dest 60 või 61. Mõistetavalt tuleb aga sel juhul eraldi põhjendada kõigi süüdistatava olukorda kergendavate meetmete vajalikkust.

s ei sisaldu otsest keeldu vabastada tingimuslikult karistusest ka sellist isikut, kellele on KarS §-st 66 lähtuvalt määratud karistuse kandmine ositi.

mõttega aga ei saa siiski nende kahe karistusõigusliku meetme ühendamist lugeda kooskõlas olevaks juba seetõttu, et praktiliselt võimatu on katseaega sobitada ositi kantava karistusega. Samuti on välistatud selle isiku karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt KarS §-st 69 on juba asendatud üldkasuliku tööga. Viimane tuleneb asjaolust, et KarS §-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus). 20. Kolleegium on seisukohal, et

süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lgs 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. 21. Kuigi KarS §-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates

mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat.

1. Puutuvalt ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse ja prokuröri kassatsiooni pinnalt väljakujunenud diskussiooni küsimuses, kuivõrd on Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõte arvestatav karistuse mõistmisel, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Põhimõtteliselt peab ka kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest. Kuid konkreetses kriminaalasjas ja tingimusel, et karistuse mõistmisel ning karistusest tingimuslikul vabastamisel on järgitud karistusõigust, ei ole põhiõiguslik proportsionaalsuse test kasutatav.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub E. Sorokini kaitsja seisukohaga, et nii puhtsüdamlik kahetsus kui ka süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul on karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Kuid kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumise tuvastamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Tugevat sõltuvust narkootilistest asjaoludest aga ei saa kolleegiumi arvates KarS §-s 36 sätestatu mõttest tulenevalt põhimõtteliselt lugeda karistust kergendavaks asjaoluks.
3. Kokkuvõtvalt eelmärgitut arvestades ei saa E. Sorokinile karistuse kohaldamist, tema karistusest tingimuslikku vabastamist ja talle KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel kolmeks aastaks kohesele ärakandmisele mõistetud vangistust lugeda

mõttega kooskõlas olevaks. III

1. Vandeadvokaat A. Lillo poolt E. Sorokini huvides esitatud kassatsioonis, aga ka Riigikohtu istungil seda kassatsiooni E. Sorokini kaitsjana toetanud advokaat R. Varuli kohtukõnes leiti, et maakohus ei ole R. D. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel järginud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254 ) märgitut ning et ringkonnakohtu otsuses on maakohtu nendele menetlusõiguslikele rikkumistele jäetud õigesti reageerimata. Kuid arvestades seda, et Riigikohtu kõnealune otsus on tehtud pärast käesolevas asjas nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuste tegemist, puudub alus heita kohtutele ette Riigikohtu otsusest tuleneva mittejärgmist. IV
2. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsuse ning saadab kriminaalasja Eduard Sorokini ja Ringkonnakohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Taago Lehiste süüdistuses uueks arutamiseks Tartu Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe