← Eesti

3-2-1-1-07

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 64lg-t 3.

Kohaldada tuli alates

  1. juulist 2002 kehtinud seadust, sest kostja kahju hüvitamise kohustus tekkis pärast lepingu ülesütlemist
  2. juulil
  3. Ka juhul, kui enne
  4. juulit
  5. a kehtinud TsÜS § 64 lg 3 kohaldamine on põhjendatud, on seda sätet vääralt tõlgendatud. Kuivõrd pooltevaheline leping on mitmepoolne leping (kohustused tekkisid mõlemale poolele), leidis ringkonnakohus ekslikult, et lepingut tuleb tõlgendada kostja kasuks. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 1 nende koostoimes, kui kohaldas enne ja pärast
  6. juulit
  7. a kehtinud seadust läbisegi, jättes oma seisukohad põhjendamata. Hageja arvates samastas ringkonnakohus ekslikult lepingu üldtingimuste p-s 5.17 märgitud "vara võõrandamisest saadud summa" ja p-s 1.1 sätestatud "vara maksumuse" mõiste. Üldtingimuste ps 5.17 lepiti kokku kahju määramise viisis ja sellel ei ole seost "vara maksumuse" mõistega. Ka juhul, kui üldtingimuste p 5.17 vajanuks tõlgendamist, tõlgendas ringkonnakohus seda sätet valesti. Pooltevaheline leping on tüüptingimustega leping ja sellele kohaldatakse VÕS § 39 lg-t 1, mille järgi tuleb tüüptingimusi tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Mõistlik isik ei saanud mõista üldtingimuste p 5.17 ega seda täpsustavat p 11.3 viisil, et võõrandamisest saadud summana käsitatakse müügisummat koos käibemaksuga. Üldtingimuste p-s 5.17 sätestatud "vara võõrandamisest saadud summa" tähendab rahasummat, millest hageja saab reaalselt maha arvata äritegevuses tekkinud kahju. Käibemaks ei ole käsitatav tuluna, kuna hageja ei saa seda äritegevuses kasutada, vaid peab selle maksma riigile. Lepingu tõlgendamise eelduseks on põhjendatud veendumus, et üks lepingupooltest on mõistnud vaidlusalust sätet teisiti juba lepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et lepingu p 5.17 võimalikud tõlgendusviisid tekitavad kahtlusi.
  8. Kostja kassatsioonkaebusele ei vastanud.
  9. Riigikohtu istungile osalejaid ei ilmunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 692 lg 2 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu põhjendusi.
  11. Esmalt käsitleb kolleegium tuvastatud asjaolusid, vaidluse ulatust, hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja sellele kohaldatavat seadust (I), seejärel käsitleb kolleegium lepingu ülesütlemise tagajärgi ja lahendab kassatsioonkaebuse (II). I
  12. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: hageja ja kostja sõlmisid
  13. oktoobril 2001 lepingu, mille alusel omandas hageja N. Parafeinikult auto ja andis selle osamaksete tasumise vastu kostja kasutusse; kostja ei tasunud osamakseid nõuetekohaselt, mistõttu hageja saatis kostjale
  14. juulil 2002 lepingu ühepoolse lõpetamise teate; auto tagastati pärast lepingu lõpetamist hagejale; hagejale laekus auto võõrandamisest BRC-lt 160 000 krooni (käibemaksuta 135 593 krooni 22 senti).
  15. Hageja arvates on tal kostja vastu nõue 29 191 krooni 61 senti. See summa moodustub hageja arvestuse järgi 164 784 krooni 83 sendi (mis kostja hagejale võlgneb) ja auto müügist (käibemaksuta) saadud 135 593 krooni 22 sendi vahest. Hageja nõue 164 784 krooni 83 sendi tasumiseks koosneb tema arvestuse järgi järgmistest summadest: auto jääkmaksumus 142 978 krooni 33 senti; kostja lepingujärgsete maksete võlgnevus (nn debitoorne võlgnevus) 7044 krooni 54 senti; kostja kindlustusmaksete võlgnevus 1339 krooni 8 senti; auto tagastusteenuse tasu 3000 krooni; auto müügiteenuse tasu 5423 krooni 73 senti; auto remondi ja keemilise pesu tasu 4999 krooni 15 senti.
  16. Kostja võttis omaks lepingujärgsete maksete võlgnevuse 7044 krooni 54 senti ja kindlustusmakse võlgnevuse 1339 krooni 8 senti. Samuti oli kostja nõus tasuma auto katkise tagatule remondi eest. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 768 krooni 73 senti, mis koosnes lepingujärgsete maksete võlgnevusest 7044 krooni 54 senti, kindlustusmaksete võlgnevusest 1339 krooni 8 senti ning müügihinna 135 593 krooni 22 senti (käibemaksu maakohus ei arvestanud) ja jääkmaksumuse (142 978 krooni 33 senti) vahest 7385 krooni 11 senti. Muud hageja nõuded jättis maakohus rahuldamata.
  17. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati, st temalt hageja kasuks 15 768 krooni 73 sendi väljamõistmise osas. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse kostjalt auto müügihinna ja jääkmaksumuse vahe 7385 krooni 11 sendi väljamõistmise osas, lähtudes auto müügist laekunud rahast 160 000 krooni, mis sisaldas ka käibemaksu. Lisaks leidis ringkonnakohus, et auto müügist saadud raha ei saa arvestada lepingujärgsete maksete ja kindlustusmaksete võlgnevuse katteks, kuna need on iseseisvad nõuded.
  18. Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsust 7385 krooni 11 sendi väljamõistmata jätmise osas. Kaebuse kohaselt tulnuks auto müügihinna ja jääkmaksumuse vahe arvestamisel lähtuda käibemaksuta müügihinnast.
  19. Pooled sõlmisid lepingu
  20. oktoobril 2001 tähtajaliselt
  21. oktoobrini
  22. Lepingu järgi omandas hageja lepinguesemeks oleva auto N. Parafeinikult ja andis selle osamaksete tasumise vastu kostja kasutusse. Lepingu üldtingimuste p 2.6 kohaselt pidanuks auto omandiõigus pärast kõigi maksete tasumist minema üle kostjale. Samas on hageja vabastanud end kostja ees müügiesemega seotud kohustuste rikkumisega kaasnevast vastutusest (vt nt lepingu üldtingimuste p 2.3). Hageja finantseeris auto omandamist N. Parafeinikult liisingulepingu tüüpiliste tunnuste kohase (st VÕS §-s 361 nimetatud) lepingu järgi (vt ka nt Riigikohtu
  23. aprilli
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145), p 18). Seega on pooltevahelise lepingu näol tegemist liisingulepinguga. Ka maakohtu otsuses on viidatud liisingulepingut reguleerivatele võlaõigusseaduse sätetele. Ringkonnakohtu otsuses ei ole lepingule antud maakohtust erinevat õiguslikku hinnangut.
  25. Liisinguleping on olemuslikult kestvusleping (vt selle kohta ka nt Riigikohtu
  26. mai
  27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04 (RT III 2004, 14, 180), p 24). Leping sõlmiti enne
  28. juulit 2002 ja hageja lõpetas selle ühepoolselt pärast
  29. juulit 2002 kostja maksekohustuste rikkumise tõttu. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne
  30. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule alates
  31. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi
  32. lõike kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  33. juulit 2002, senikehtinud seadust. Tuvastatud ei ole, millal tekkis kostjal maksevõlgnevus, kuid eeldatavasti tekkis see vähemalt osaliselt enne
  34. juulit 2002, kuna kostja võttis omaks, et võlgneb hagejale "kaks viimast makset enne lepingu lõpetamist (tlk 39). Vaidluse all ei ole, et lepingu ülesütlemise teatise edastas hageja kostjale
  35. juulil 2002 ja leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Seega ütles hageja lepingu üles võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, kuid tugines kostjapoolsele lepingu rikkumisele, mis toimus vähemalt osaliselt enne
  36. juulit
  38. Otsustamaks, kas vaidlusele tuleb kohaldada enne
  39. juulit 2002 või pärast seda kehtinud seadusi, tuleb kindlaks teha hageja nõude sisu. Kui tegemist on kostja maksekohustuse rikkumisele (mis toimus enne
  40. juulit 2002) tugineva kahju hüvitamise nõudega, tuleb sellele kohaldada enne
  41. juulit
  42. a kehtinud õigust (vt ka nt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p 24). Kui hageja nõue seondub lepingu ülesütlemisega, tuleb ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda ülesütlemise ajal kehtinud seadusest. Kuna ülesütlemisavaldus edastati ja leping lõppes pärast
  43. juulit 2002, tuleb sel juhul lähtuda alates
  44. juulist 2002 kehtivatest seadustest.
  45. Hageja ise viitas oma nõude õigusliku alusena VÕS §-le 115, lugedes oma nõude kahju hüvitamise nõudeks. Seejuures tugines ta ka lepingu üldtingimuste p-le 5.17, mille kohaselt: "Ostja on kohustatud, juhul kui Liisingfirma tuginedes Lepingu XI osa punktidele lõpetab Lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab Vara, hüvitama Liisingfirmale Vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st Vara võõrandamisest saadud summa ja Vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh Vara valduse üle võtmine, Vara hoidmine, Vara müügikõlblikuks seadmine)". Oma nõudele kui kahju hüvitamise nõudele viitab hageja ka kassatsioonkaebuses, leides samas, et sellele tuleks kohaldada alates
  46. juulist 2002 kehtivat õigust. Maakohus viitas oma otsuses nii VÕS §-le 115 kui ka §-le
  47. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ühtki õigusnormi, millele hageja nõue võiks tugineda, kuigi otsuses räägitakse kahju hüvitamise nõudest.
  48. Hinnates hageja nõude sisu ja lepingu üldtingimuste p 5.17, leiab kolleegium, et hageja nõue seondub esmajoones liisingulepingu ülesütlemisega ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda alates
  49. juulist 2002 kehtivatest seadustest, esmajoones VÕS §-st
  50. Seda ei muuda asjaolu, et lepingu üldtingimuste p-s 5.17 räägitakse kahju ja kulutuste hüvitamise nõudest. Alates
  51. juulist 2002 on sarnast nõuet reguleeritud VÕS §-s 367 liisingulepingu ülesütlemise järgse nõudena. See säte on omakorda erinormiks kestvuslepingu ülesütlemise üldisi tagajärgi reguleerivate VÕS §-de 195 ja 196 suhtes. Kuna hageja tegi ülesütlemisavalduse ja leping lõppes pärast
  52. juulit 2002, tuleb lepingu lõpetamise õiguslikke tagajärgi VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt hinnata võlaõigusseaduse ja alates
  53. juulist 2002 kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi. Hinnangut ei muuda see, et ülesütlemise aluseks olnud kostja lepingurikkumine toimus vähemalt osaliselt enne
  54. juulit
  56. Alates
  57. juulist 2002 kehtivate seaduste järgi tuleb VÕSRS § 12 lg 3 alusel hinnata ja tõlgendada ka lepingu lõpetamist reguleerivaid lepingutingimusi. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel kohaldada alates
  58. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 75 ja VÕS § 29 (vt ka Riigikohtu
  59. novembri
  60. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 25). Kuna vaidluse all ei ole, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga, tuleb arvestada ka võlaõigusseaduse reegleid tüüptingimuste kohta, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleerivat VÕS § 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat VÕS § 42 (vt ka viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11805, p 26). Kuigi VÕSRS § 12 lg-s 4 nähti ette võimalus tüüptingimuste seadusega kooskõlla viimiseks
  61. jaanuariks 2003, välistas see säte enne nimetatud aega üksnes VÕS §-s 45 sätestatud ebamõistlike tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõude maksmapaneku, kuid ei välistanud tüüptingimuste hindamist mh VÕS § 42 järgi.
  62. Vaidlust ei ole, et hageja sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Sellisel juhul võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana VÕS § 34 tähenduses, mis omab tähendust mh tüüptingimuste kehtivuse hindamisel (vt VÕS § 42 lg 3 ja § 44). Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressi maksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamisel arvestada ka tarbijakrediidilepingu erisätetega, esmajoones VÕS §-dega 416 ja 417 (vt ka Riigikohtu
  63. aprilli
  64. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 (RT III 2006, 15, 143), p-d 22 ja 25).
  65. Kolleegium nõustub eelneva põhjal hagejaga, et ringkonnakohus lähtus lepingu tõlgendamisel ekslikult enne 1.

§ 64lg-st 3 kõrvuti võlaõigusseadusega.

Lepingu lõpetamise asjaolude hindamisel ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda üksnes alates 1. juulist 2002 kehtivatest seadustest. Viide enne 1.

§ 64lg-le 3 tuleb seetõttu jätta ringkonnakohtu otsuse põhjendustest välja.

See ei muuda siiski ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ebaõigeks ja kolleegium saab otsuse õiguslikku põhjendust ise TsMS § 692 lg 2 kohaselt muuta. II

  1. Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud täiendavad eeldused, mh tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne, st sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Lepingu üldtingimuste p 11 neile nõuetele ei vasta, võimaldades lepingu lõpetamist tunduvalt lihtsamalt. Vaatamata eelnevale ei vaidle pooled, et leping on ülesütlemise tõttu lõppenud. Sellest tuleb lähtuda ka kassatsioonimenetluses.
  2. Kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu üles, vähendatakse tasumata krediidi brutosummat (milleks on VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 405 lg 1 p 3 järgi tarbija poolt lepingu raames makstavad sissemakse, osamaksed, intress ja muud kulud) VÕS § 416 lg 3 järgi vastavalt krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. See vastab sisuliselt VÕS § 367 lgle 2, mille kohaselt tuleb liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtuda liisinguvõtja poolt tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud kulud, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nimetatud säte täpsustab omakorda VÕS § 367 lg-t 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mis liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eelnevast tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja
  3. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi (üldiselt vt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede kohta ka viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p-d 23 ja 24).
  4. Võlaõigusseaduse § 367 lg 3 enne
  5. detsembrit 2003 (seega ka lepingu ülesütlemise ajal) kehtinud redaktsiooni kohaselt arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale. Alates
  6. detsembrist 2003 kehtib sama säte redaktsioonis, mille kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Kolleegiumi arvates ei ole sätte eri redaktsioonide vahel käesoleva lepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel olulist erinevust, kuna mõlema redaktsiooni järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt ka käesoleva otsuse p 29). Küll on kolleegium seisukohal, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.
  7. Eelneva kokkuvõtteks märgib kolleegium, et vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg
  8. Ringkonnakohus on need asja lahendamisel jätnud aga tähelepanuta, piirdudes üksnes lepingu üldtingimuste p 5.17 tõlgendamisega. Järgnevalt kontrollib kolleegium hageja nõude lahendamist VÕS § 367 ja § 416 lg 3 järgi.
  9. Hageja arvestas hagis auto jääkmaksumuseks 142 978 krooni 33 senti. Jääkmaksumus tähendab lepingu üldtingimuste p 1.1 järgi tasumata väljaostumakseid. Hageja ei ole jääkmaksumuse arvestuses arvesse võtnud edaspidi tasuda tulnud intressi ega muid kulusid. Selliselt vastab pärast ülesülesütlemist tasuda jäänud väljaostumaksete arvestus VÕS § 367 lg-le 2 ja § 416 lg-le
  10. Kostja ei esitanud hageja arvestusele vastuväiteid ning kolleegium saab sellest lähtuda. Kostja võttis omaks, et ta võlgneb hagejale tasumata osamaksetena 7044 krooni 54 senti. Kostja võttis samuti omaks, et ta võlgneb hagejale tasumata kindlustusmaksena 1339 krooni 8 senti. Kolleegium märgib, et sõltuvalt kindlustusperioodi pikkusest oleks kostjal olnud õigus ka sellest võrdelisele maharvamisele aja eest, mille võrra auto kindlustus kestab edasi lepingu lõppemisele järgneval ajal. See tuleneb nii VÕS § 367 lg-st 2 kui ka § 416 lg-st
  11. Kuna aga kostja sellele ei tuginenud ja nõustus kindlustusmakse võlgnevusega, lähtub kolleegium selle võla olemasolust. Hageja leidis, et lisaks võlgneb kostja talle auto tagastusteenuse tasuna 3000 krooni, auto müügiteenuse tasuna 5423 krooni 73 senti ning auto remondi ja keemilise pesu tasuna 4999 krooni 15 senti. Maakohus jättis need nõuded rahuldamata ning hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei ole nende nõuete rahuldamata jätmine enam vaidluse all. Kolleegium juhib aga tähelepanu oma praktikale, mille kohaselt võivad nimetatud kulud olla põhimõtteliselt hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi (vt Riigikohtu
  12. novembri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 (RT III 2006, 42, 354), p-d 9�12). Kokkuvõttes leiab kolleegium, et alama astme kohtud lähtusid hageja nõude arvestamisel põhjendatult tasumata väljaostumaksetest (auto jääkmaksumusest) 142 978 krooni 33 senti ning tasumata osamaksetest 7044 krooni 54 senti ja kindlustusmaksest 1339 krooni 8 senti.
  14. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 (enne
  15. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis), tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed (auto jääkmaksumus) auto jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, säilitas ta nii auto kui omandas ka tasutud väljaostumaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu auto jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 (enne
  16. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal (sarnaselt VÕS § 367 lg 3 kehtiva redaktsiooniga). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne
  17. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selles osas ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste p 5.17, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada "vara võõrandamisest saadud summaga". Leping eeldab seega erinevalt seadusest auto tegelikku võõrandamist, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi.
  18. Alama astme kohtute otsuste järgi laekus hagejale auto müügist 160 000 krooni. Kostja ei ole väitnud, et auto tegelik väärtus (turuhind) oli sellest suurem. Seetõttu lähtub kolleegium sellest, et auto väärtuseks (ja liisinguandjale kuuluvaks osaks liisingueseme jääkväärtusest) oli VÕS § 367 lg 3 (enne
  19. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses auto müügihind. Auto müügist laekunud summas sisaldus ka käibemaks 18%, st 24 406 krooni 78 senti. Käibemaksuta müügihind oli 135 593 krooni 22 senti. Vaidluse all ongi, kas hageja nõude arvestamisel tuleb auto väärtusena (müügist saadud summana) arvestada käibemaksuga või käibemaksuta summat. Kolleegium märgib lisaks, et auto müügi asjaolud jäävad vähemalt osaliselt arusaamatuks, kuna toimikus ei ole auto müügilepingut ning nn vara müügiaktil on märge "uus rentnik Dutch � Baltic Group Timber OÜ. 0046781L" (tlk 19 pöördel). Sellest, nagu ka auto hindamisaktist (tlk 20) ning hageja arvest BRC-le (tlk 57) jääb mulje, et kokkuvõttes vahetus üksnes auto liisinguvõtja.
  20. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamisel tuleb kahjustatud poolele tagada võimalikult sarnane olukord lepingu täitmisega ning seda ka maksuõiguslikust aspektist (VÕS § 127 lg 1). Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada (vt ka nt Riigikohtu
  21. mai
  22. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-01 (RT III 2001, 15, 155), p 3;
  23. mai
  24. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-02 (RT III 2002, 16, 187), p 18). Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Riigikohus on näiteks leidnud, et kui üürilepingus oli üür lepitud kokku koos käibemaksuga, võib ka hüvitist asja kasutamise eest VÕS § 335 alusel üüritud vara tagastamisega viivitamise eest nõuda koos käibemaksuga, kuid kohtuotsuse alusel on õigus nõuda arve esitamist, milles on kajastatud ka käibemaks (vt Riigikohtu
  25. aprilli
  26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06 (RT III 2006, 16, 144), p 12).
  27. Hageja lähtub kassatsioonkaebuses sellest, et käibemaksu arvestamine auto müümisel oli vältimatu. Kolleegium sellega ei nõustu. Kasutatud kauba (auto) edasimüügil kohaldus nimelt lepingu lõpetamise ja auto edasimüümise ajal kehtinud KMS §-st 34 tulenev erikord. Selle paragrahvi
  28. lõike järgi oli registreeritud maksukohustuslasel kasutatud kauba edasimüügi korral õigus arvata oma käibe maksustatavaks väärtuseks kauba müügi- ja ostuhinna vahe, kui talle on kauba müünud isik, kes ei ole maksukohustuslane või ei ole registreerimata maksukohustuslane või on registreeritud maksukohustuslane, kes järgib kasutatud kaupa müües samasugust maksustatava väärtuse arvestamise korda. Erikorra eesmärk on vältida käibemaksu kumulatsiooni kasutatud kaupade edasimüügil. Kui hageja jättis erikorrast tuleneva käibemaksu arvestamise võimaluse kasutamata, ei ole põhjendatud sellest tuleneva riski panemine kostjale. Kolleegium märgib, et käibemaksu arvestamise erikord kasutatud kauba müügi puhul tuleneb ka kehtiva KMS §-st
  30. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seetõttu tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Hageja omandas auto füüsiliselt isikult ja asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks tasunud ostuhinnalt käibemaksu. Hagejal ei olnud vajalik võõrandada autot selliselt, et müügihinnalt tuli arvestada käibemaksu. Hageja ei ole ka väitnud, et auto turuhind olnuks käibemaksu arvestamise erikorda järgides olnud üksnes 135 593 krooni 22 senti. Seetõttu loeb kolleegium auto väärtuseks (ja liisinguandjale kuuluvaks osaks liisingueseme jääkväärtusest) VÕS § 367 lg 3 (enne
  31. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) tähenduses hagejale auto võõrandamisest laekunud 160 000 krooni. Kolleegium märgib, et toimikus on ka auto hindamisakt (tlk 20), mille järgi oli auto väärtus pärast lepingu lõpetamist ja remonti samuti 160 000 krooni, kusjuures käibemaksu ei ole selles eraldi välja toodud.
  32. Kolleegiumi arvates jõuab eelnevaga samale tulemusele ka lepingu üldtingimuste p 5.17 tõlgendades. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 1, tõlgendatakse tüüptingmust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku (antud juhul tarbija) seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegiumi arvates ei võinud mõistlik tarbija (kes ei pea olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega) saada lepingu pst 5.17 aru nii, et "vara võõrandamisest saadud summa" tähendab summat ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus ei eksinud lepingu üldtingimuste p 5.17 tõlgendades tõlgendamisreeglite vastu, kuigi tugines seejuures põhjendamatult ka enne 1.

§ 64lg-le 3.

Kolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu hinnangu muutmiseks põhjust ka lepingu üldtingimuste p-s 5.17 tehtud viide lepingu üldtingimuste XI osa punktidele, muu hulgas üldtingimuste p-s 11.3 märgitu. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et hageja nõude arvestamisel tuleb lepingu üldtingimuste järgi auto müügist saadud raha arvestada tervikuna, sõltumata sellest, et selles sisaldus käibemaks. Samale tulemusele jõuab seaduse kohaselt auto väärtuse hindamisel tagastamise ajal.

  1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei arvestanud ekslikult hageja nõude osalisel rahuldamisel sellega, et auto müügist saadud 160 000 krooni katab ka kostja osamaksete ja kindlustusmakse võlgnevuse 8383 krooni 62 senti. Asjaolu, et võlgnetavate osamaksete ja kindlustusmakse näol on tegemist lepingujärgsete nõuetega, ei tähenda, et neid ei saaks arvesse võtta VÕS § 367 lg 3 ja lepingu üldtingimuste p 5.17 järgse arvestuse tegemisel ja neid summasid n-ö saldeerida. Samamoodi arvestas neid summasid ka hageja ise hagis. Auto jääkmaksumuse ning osamaksete ja kindlustusmakse võlgnevuse 151 361 krooni 95 senti (142 978,33 + 8383,62) pidanuks tervikuna arvama maha auto müügist saadud 160 000 kroonist. Sellest ilmneb, et tegelikult katab auto müügihind kõik hageja võimalikud nõuded kostja vastu ning ülejääk tulnuks lepingu üldtingimuste p 11.3 järgi tagastada kostjale. Kuna kostja ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitanud, ei saa kolleegium ringkonnakohtu otsust selles osas muuta. See tähendab, et jõusse jääb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon, mille järgi peab kostja maksma hagejale 8383 krooni 62 senti. Kolleegium märgib siiski täiendavalt, et kõne alla tuleb hageja nõude tasaarvestamine kostja poolt nt tuginedes lepingu üldtingimuste p-le 11.
  2. Lähtudes täitemenetluse seadustiku §-st 221, saab kohtuotsusega väljamõistetud summa sundtäitmist vältida tasaarvestuse tõttu siiski üksnes hagi esitamisega otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
  3. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti pooltelt riigituludesse postikulude katteks kummaltki mõlemas astmes 21 krooni 30 senti, kuna postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka ei arvata ja seadus ei võimalda nende väljamõistmist (vt lähemalt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (RT III 2007, 4, 33), p 37).
  6. Kuna ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus jääb muutmata, jääb otsus muutmata ka osas, milles ringkonnakohus jättis poolte kohtukulud nende endi kanda. Hageja kohtukulud kassatsioonimenetluses jäävad tema enda kanda.
  7. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse kättetoimetamine hagejale ei ole korrektselt dokumenteeritud. Otsus on nimelt toimikus oleva "allkirjana" tähistatud ja TsMS § 313 lg 3 nõuetele vaid osaliselt vastava dokumendi järgi üle antud K. Vürstile, kelle seost hagejat kohtumenetluses esindanud Merilin Malmetiga dokumendist ei nähtu (eirates sellega TsMS § 313 lg 2 ja § 313 lg 3 p 3 nõudeid). Hageja ei ole kassatsioonkaebuses siiski väitnud, et ta ei ole ringkonnakohtu otsust kätte saanud, mistõttu võib otsuse lugeda kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 järgi. Lisaks on jäetud "allkirjad" otsuse kättetoimetamise kohta ebaõigesti toimikusse köitmata. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.