RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-102-06 Otsuse kuupäev 5. märts 2007 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Ko

) §-de 29 ja 31 alusel jätta riigi omandisse Harjumaal Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega 245:004:004:005, suurusega 127,60 ha, sihtotstarbega - ärimaa. Riigi omandisse jäetud maa valdajaks määrati Keskkonnaministeerium, kellele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise korraldamine. Harju Maakohtu

1. novembri
2. a kinnistamisotsusega nr 227 kanti Eesti Vabariik selle maatüki omanikuna kinnistusregistrisse.
3. detsembril
4. a koormati see kinnisasi hoonestusõigusega AS-i IBGM kasuks. Jõelähtme Vallavalitsuse
5. mai
6. a korraldusega nr 494 võimaldati AS-l IBGM erastada ostueesõigusega Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv maatükk katastritunnusega 24504:004:0050, kantud Tallinna Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr 263, suurusega 127,60 ha. Korralduse kohaselt oli maakasutuse sihtotstarve 15% ärimaa ja 85% sotsiaalmaa. Harju maavanema
7. augusti
8. a korraldusega nr 2685 otsustati erastada see kinnistu ostueesõigusega AS-le IBGM.
10. aastal oli õigustatud subjektidele 22,12 hektarist tagastamiseks välja mõõdetud 12,12 ha.
11. S. Mitt, T. Tüvi, O. Tüvi, Ü. Tüvi esitasid
12. jaanuaril 2000 Tallinna Halduskohtule kaebused ja hiljem nende täiendused, milles palusid tunnistada seoses Roosimäe A-86 10 ha maa tagastamata jätmisega Jõelähtme Küla RSN
13. mai
14. a otsus, Harju Maakonna Valitsuse
15. oktoobri
16. a määruse nr 188 p 4, maa looduses eraldamise
17. mai
18. a akt nr 32, Vabariigi Valitsuse istungi
19. juuni
20. a protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkt 4, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti
21. juuni
22. a ehitusluba nr 21/93, Vabariigi Valitsuse
23. juuli
24. a korraldus nr 509-k, Jõelähtme Vallavalitsuse
25. mai
26. a korraldus nr 494 ja Harju maavanema
27. augusti
28. a korraldus nr 2685 õigusvastaseks, mõista välja Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt kaebajate kasuks nendele õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitis igaühele 875 000 krooni ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust välja andma haldusakt kaebajatele maa tagastamise või osalise mittetagastamise kohta.
29. Kohtumenetluse ajal andis Jõelähtme Vallavalitsus
30. märtsil 2002 korralduse nr 106, mille punktiga 1 otsustati tagastada õigustatud subjektidele 12,55 ha võrdsetes mõttelistes osades ja punktiga 2 mitte tagastada 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele. Vallavalitsuse
31. juuni
32. a korraldusega nr 288 määrati tagastamata jääva maa eest kompensatsioon 52 500 krooni, sellest igale õigustatud subjektile 13 125 krooni. Õigustatud subjektid võtsid kompensatsiooni vastu.
33. Tallinna Halduskohtu
34. oktoobri
35. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning kaebajatel puudub põhjendatud huvi nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks HKMS § 7 lg 1 mõttes. Nende haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise küsimusi. Seetõttu ei saa olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju vahel. Kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse
36. juuli
37. a korralduse nr 509-k õiguspärasuse kontrollimiseks, sest sellega on vaidlusalune maa jäetud riigi omandisse ning sellest sõltuvalt toimub maa tagastamine või mittetagastamine. Kuid korraldus nr 509-k on õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
38. märtsi
39. a otsusega muudeti halduskohtu otsuse põhjendusi, kuid S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve apellatsioonkaebust ei rahuldatud. Ringkonnakohus leidis, et Riigivastutuse seaduse §-st 7 lg 1 ja TsK §-st 462 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. See tähendab kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Kaebajad olid vaidlustatud haldusaktidest, s.h Vabariigi Valitsuse
40. juuli
41. a korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti sellele järgnenud korraldustest, millega maa IBGM-le erastati, teadlikud juba septembris
42. a. Kuid kaebajad lasid ilma mõjuva põhjuseta mööda haldusaktide tühistamiseks kohtusse pöördumise tähtaja. Vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest teada saamisest mõistliku aja jooksul oleksid kaebajad saanud kaitsta oma õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele võimalikult endistes piirides. Kahju hüvitamise nõue jääb nimetatud põhjusel rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi
43. novembri
44. a otsusega asjas nr 3-3-1-33-04 rahuldati S. Miti, T. Tüve, Ü. Tüve, O. Tüve kassatsioonkaebus, tühistati halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Halduskolleegium ei nõustunud ringkonnakohtu järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kaebajad ise süüdi.
46. veebruaril
47. a suri Olev Tüvi ja tema asemel astus kohtumenetlusse pärija Juta Tüvi.
48. Pärast Riigikohtu otsust jäid kaebajad varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ning palusid Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt välja mõista 9,57 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju, lähtudes
49. a maamaksust 35 krooni ruutmeetrilt, kokku 3 349 500 krooni. Sellest summast tuleb lahutada maa eest määratud kompensatsioon 52 500 krooni. Seega kuulub igale kaebajale hüvitamisele 824 250 krooni. Vaidlusaluste kahe lahusmaatüki olemasolu ja paiknemine on tõendatud Riigiarhiivist väljastatud
50. a koostatud plaanidega. Vallavalitsus on
51. märtsi
52. a korraldusega nr 106 tuvastanud, et Roosimäe A-86 maaüksuse pindala oli 22,12 ha, millest tagastati 12,55 ha endistes piirides ja mittetagastatav 9,57 ha kuulub kompenseerimisele. Vallavalitsuse
53. juuni
54. a korraldusega nr 270 alustati kompenseerimise menetlust ja
55. juuni
56. a korraldusega nr 288 määrati maa maksumuse määramise akti alusel kindlaks kompensatsiooni suurused. Kaebajad küll vaidlustasid need korraldused, kuid
57. märtsil 2006 loobusid kaebustest, sest maa on jagatud maaüksusteks, võõrandatud ja koormatud asjaõigustega, mistõttu maa tagastamine ei ole enam võimalik. Kaebajad ei ole andnud nõusolekut maast loobumiseks.
58. Jõelähtme Vallavalitsus palus jätta kaebuse vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas rahuldamata, sest maa tasuta kasutada andmisega ei lahendatud maa tagastamise küsimust. Maa mittetagastamise tingis Vabariigi Valitsuse
59. juuli
60. a korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta vaidlusalune maa riigi omandisse. Riik oli korraldust vastu võttes teadlik, et maale on esitatud tagastamise taotlus. Sellele järgnenud valla haldusaktid ei saanud enam kaebajate õigusi rikkuda ja nendest polnud vaja kaebajaid teavitada. Kaebajad ei ole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust. Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu) palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse
61. juuli
62. a korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest vastas selle andmise ajal kehtestatud õigusaktidele. Korralduse andmisega ei ole kaebajatele kahju tekitatud. Korralduse andmisel oli riik teadlik, et maa kohta on esitatud tagastamise taotlused. Vabariigi Valitsuse tegevusele hinnangu andmisel tuleb lähtuda ajaloolisest taustast. Kuni
63. juunini
64. a oli maa riigi omandisse jätmine riigi maareservina sätestatud

§ 31

lg 1 punktis 8, mis oli maa mittetagastamise iseseisev alus vastavalt

§ 6lg 2 p-le 4.

Seega oli

§ 6

lg 1 kohaselt lubatud ja võimalik jätta maad riigi omandisse riigi maareservina isegi juhul, kui oli esitatud maa tagastamise taotlus. ORAS-s ja

-s sätestatust nähtub selgelt, et omandi- ja maareformi käigus maad mitte üksnes ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse, erastatakse, antakse munitsipaalomandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seejuures ei tohi maa tagastamine kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve, sealhulgas riigi huve, mis on ORAS § 4 järgi samuti omandireformi õigustatud subjekt. Seega peab riigile jääma võimalus täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja ka rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. Maareformi seaduse vastuvõtmisest

1. a kuni
2. a ei suudetud vastu võtta ühtegi tagastamise või erastamise otsust. Samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks. Erastamise ja tagastamise kaudu aga maad turule ei tulnud. Maa mittetagastamist ei saa käsitada kahju tekitamisena, sest mittetagastamise korral maa kompenseeritakse. AS International Baltic Golfmarina palus jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, seetõttu ei saanud kaebajatel kahju tekkida. Jõelähtme Küla RSN ja Harju Maakonna Valitsuse otsused tehti enne Maareformi seaduse kehtestamist ja õigusaktid ei keelanud siis tähtajata maakasutust. Maa looduses eraldamise akt nr 32 kinnitati
3. mail
4. a, mil maad võis tähtajata kasutusse anda vaid Vabariigi Valitsuse loal. Kuigi loa andmine vormistati pärast akti koostamist
5. juunil
6. a, ei muuda see akti õigusvastaseks. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti
7. juuni
8. a ehitusluba nr 21/93 anti välja seaduslikul alusel ja seda ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et ehitusloal ei ole märgitud kehtivusaega. Planeerimis- ja ehitusseadus, mis sätestas kehtivusaja nõude, võeti vastu alles
9. a. Vabariigi Valitsuse
10. juuni
11. a istungi protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunkt 4 on kooskõlas Ülemnõukogu
12. oktoobri
13. a otsuse punktiga 3, mis lubas Vabariigi Valitsusel teha erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel. Vabariigi Valitsuse
14. juuli
15. a korraldusega nr 509-k maa riigi omandisse jätmine oli vajalik, kuna tegemist oli puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning maa jäeti riigi omandisse sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana kooskõlas

§ 31lg 1 punktiga 4.

Korralduses on märgitud maa sihtotstarbeks ärimaa, kuid silmas peeti vaid maa katastritunnust ja see ei tähenda, et selle maa kasutusotstarbeks ei saaks olla

§ 31lg 1 punktis 4 märgitud maa.

Jõelähtme Vallavalitsuse

1. mai
2. a korralduse nr 494 ja Harju maavanema
3. augusti
4. a korralduse nr 2865 õiguspärasuse kontrollimiseks puudub alus, kuna need ei riku kaebajate õigusi, sest maa oli juba varem jäetud riigi omandisse õiguspäraselt.
5. Tallinna Halduskohtu
6. märtsi
7. a otsusega haldusasjas nr 3-04-384 (3-2513/2004) rahuldati kaebused osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti S. Miti, T. Tüve, Ü. Tüve ja J. Tüve kasuks välja igaühele 824 250 krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Muus osas jäeti kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et maa tagastamata jätmise tingis Vabariigi Valitsuse
8. juuli
9. a korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse. Kahjunõude lahendamisel tuleb hinnata üksnes selle korralduse õiguspärasust. Kohus ei anna hinnangut teistele kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktidele, sest need pole kahju tekitamisega põhjuslikus seoses.
10. juunil 1991 jõustunud ORAS § 18 keelab teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise.

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt

§-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 228 kinnitatud Maa riigi omandisse jätmise korra p-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Hiljem koormati maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle. Korralduses nr 509-k on maa riigi omandisse jätmise õigusliku alusena märgitud

§-d 29 ja 31. Nendest § 29 sätestas, et riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole aga viidet §-s 31sisalduvale konkreetsele punktile, mille alusel korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 2 fikseeritud Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega 245:004:004:005 on jäetud riigimaaks. Eesti Vabariik esitas kohtumenetluses maa riigi omandisse jätmise põhjusena asjaolu , et see võimaldas riigil täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. Seega jäeti vaidlusalused kaks lahustükki riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest

-s sätestatud alustest. Riigi poolt äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik aga jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab need hüvitama. Golfiväljaku rajamine, mida kasutab vaba aja veetmiseks kaduvväike osa Eesti elanikkonnast, ei ole piisav põhjus õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks. Eeltoodust nähtub, et korraldus nr 509-k on õigusvastane selle korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 2 ärimaana riigi omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, mis kuulus Jõelähtme vallas asuva maaüksuse Roosimäe A-86, endise kinnistu nr 6963 koosseisu. Kahjuna tuleb käsitada 9,57 ha maa tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses maa riigi omandisse jätmisega ning tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Jõelähtme Vallavalitsuse vastu esitatud kahjunõude osas tuleb kaebused jätta rahuldamata. HKMS § 6 lg 3 p 3 kohaselt võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib

1. jaanuaril 2002 jõustunud Riigivastutuse seadus, mille § 31 lg 1 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud kaebuse läbivaatamisel enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Seega kuulub kaebajatele tekitatud kahju hüvitamisel TsK § 450 lg 1 järgi üldistel alustel. Lähtudes Tsk § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Alusetu on vastustaja väide, et kaebajatel pole üldse õigust rahalisele hüvitisele, sest tagastamata jääva maa eest saavad nad kompensatsiooni. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 ja RVS §-dest 7 ja 8 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Kaebajad pole hüvitist nõudes lähtunud vaidlusaluse maatüki turuhinnast, vaid
2. a maamaksust 35 krooni ruutmeetrilt, mis on kindlasti väiksem maa praegusest väärtusest. Eesti Vabariik ei ole kaebajate poolt nõutavat maa hinda vaidlustanud. Jõelähtme Vallavalitsuse väide, et kaebajad pole tõendanud tagastamata jäetud maa suurust, pole tõsiseltvõetav. Vallavalitsus on ise oma korraldustega
3. märtsist
4. a nr 106,
5. juunist
6. a nr 270 ja
7. juunist
8. a nr 288 tuvastanud Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja mittetagastatava maa suuruse. Vaidlusaluste maatükkide paiknemine kaebajate näidatud kohtades on tõendatud Riigiarhiivist väljastatud
9. a koostatud plaanide valguskoopiatega. Alusetu on vallavalitsuse väide, et nende plaanide koopial on teadmata kelle poolt teadmata millal käsitsi tehtud parandused. Kõnealused plaanid ongi käsitsi koostatud ja Roosimäe A-86 maaüksuse osas pole tehtud mingeid parandusi. Vallavalitsus ei ole esitanud ka mingeid tõendeid, et vaidlusalused maatükid asusid kusagil mujal. Alusetu on ka vallavalitsuse seisukoht, et kaebajad olid ise nõus maa riigi omandisse jätmisega. Sellist nõusolekut ükski kaebajatest andnud pole.
10. Eesti Vabariik esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus on jätnud arvestamata AS IBGM poolt esitatud väite, mille kohaselt vaidlustatud Vabariigi Valitsuse
11. juuli
12. a korraldus nr 509-k jõustus ajaliselt varem kui Maa riigi omandisse jätmise kord, mis jõustus
13. juulil
14. a (vastu võeti
15. juunil
16. a). Seetõttu ei ole põhjendatud nõuda tagasiulatuvalt selle korra järgimist. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, leides, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 509-k on õigusvastane. Käesolev vaidlus puudutab maareformi küsimusi, mida reguleerib Maareformi seadus, mistõttu ei ole asjakohane lähtuda korralduse hindamisel ORAS §-st
17. Korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse seaduslikul alusel ja korraldus oli motiveeritud. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et puudus õiguslik alus maa riigi omandisse jätmiseks. Nimetatud korraldus nr 509-k tugines

§ 31

lg 1 punktile 4, mille kohaselt jäetakse riigi omandisse sotsiaal-kultuuriline ja puhkeotstarbeline maa. Asjaolu, et korralduses puudub viide nimetatud punktile 4, ei muuda korraldust seadusevastaseks ja motiveerimatuks. Halduskohus oleks pidanud arvestama, et nendel aastatel vastuvõetud üld- ja üksikaktide sõnastus oli lakoonilisem ja üldisem kui tänapäeval. Seega vastas korralduse motiveerimine toonase haldustava tasemele. Põhjendamatu on järeldus, et korraldus on õigusvastane seetõttu, et vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmise eesmärgiks oli selle maa ärimaana erastamine. Maa riigi omandisse jätmist ei ole asjakohane siduda erastamisega, sest erastamine toimus alles neli aastat hiljem. Seetõttu ei saa väita, et Eesti Vabariigil puudus korralduse andmise ajal 5. juulil 1994 kavatsus jätta vaidlusalune maa riigi omandisse. Vaidlusaluse maa jätmist riigi omandisse puhkeotstarbelise maana ei takistanud ka asjaolu, et maa oli maakatastris registreeritud 85% ärimaana.

§-s 31 on sätestatud riigi omandisse jäetav maa kasutusotstarbe järgi, mis ei ole ega peagi olema sarnane maa katastriüksuse sihtotstarbega. Puhkeotstarbeline maa võib katastriüksuse sihtotstarbe kohaselt olla ka ärimaa, sest puhke- ja spordibaaside teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja nende teenindusmaa on ärimaa. Korraldusega ei ole kaebajatele tekitatud kahju, sest kompenseerimine on seaduslik vahend, millega Eesti Vabariik rikastab õigustatud subjekte, et kõrvaldada neile tekitatud ebaõiglust.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-04-384 rahuldati Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti S. Miti, T. Tüve, Ü. Tüve ja J. Tüve kaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlus käib selle üle, kas Vabariigi Valitsuse
4. juuli
5. a korralduse nr 509-k lisa punkt 2 on õigusvastane või mitte. Ringkonnakohus leidis, et ta on andnud juba õigusliku hinnangu Vabariigi Valitsuse
6. juuli
7. a korraldusele nr 509-k (osas, mis puudutab ka vaidlusalust maad) oma
8. juulil 2003 jõustunud otsuses haldusasjas nr 2-3/30/
9. Ringkonnakohus tsiteeris oma
10. juuli
11. a otsust järgmiselt: "EV Valitsuse 05.07.1994 korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri, sealhulgas Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maa suurusega 1 276 000 m
12. Nimetatud korralduse tegemise ajaks oli küll vastu võetud Maa riigi omandisse jätmise kord (Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrus nr 228), kuid kehtima hakkas see 07.07.1994, mistõttu kohus on ekslikult märkinud, et vaidlustatud korralduse andmisel on järgitud nimetatud korra punkte 2 ja
13. Nõustuda võib apellandiga selles, et vaidlustatud korraldus on puudulikult motiveeritud, kuna sellest ei nähtu kõnealuse maa riigi omandisse jätmise põhjendusi ja puudub viide konkreetsele sättele. Eeltoodu ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja nimetatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks. Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas kohtus maa riigi omandisse jätmise põhjendusi ning kaebajad said neile vastuväiteid esitada. Selgituste kohaselt oli tegemist Jägala-Jõesuu puhke- ja spordikompleksi rajamisega ning maa jäeti riigi omandisse sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana. Kohus leidis õigesti, et kõnealune maa riigi omandisse jätmine toimus MRS § 31 lg 1 p 4 alusel ja oli õiguspärane. Maakasutaja AS IBGM eesmärk oli rajada kõnealusele maale golfiväljakud, väikelaevade sadam ja muud teenindushooned ning tal oli õigus taotleda riigimaale hoonestusõigust. 15.11.1994 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel koormatigi riigi omandisse jäetud maa hoonestusõigusega AS IBGM kasuks tähtajaga 99 aastat (kanne tehti 17.01.1995). Korralduses märgitud maa sihtotstarve - ärimaa - on märgitud katastritunnuse järgi ega tähenda, et selle kasutusotstarbeks ei saa olla MRS § 31 lg 1 punktis 4 märgitud maa. MRS §-s 31 nimetatu on maade iseloomustus nende kasutamise otstarbe järgi, mitte katastriüksuste sihtotstarvete loetelu. Asjaolus, et kõnealune maa-ala, mille koosseisu kuulub osaliselt ka õigusvastaselt võõrandatud maa, kavatsetakse kasutada puhkeotstarbelisel eesmärgil, teadsid apellandid juba
14. aasta mais, kui nõustusid endistele talumaadele golfiväljaku ja selle juurde kuuluvate rajatiste ehitamisega. Meelevaldne on kaebajate väide, mille kohaselt riigil polnudki tegelikult kavatsust maad riigi omandisse jätta ja seda tehti ainult selleks, et saaks maad kolmandale isikule erastada. Kõnealuse korralduse andmise ajal kehtinud õigusaktid maa ostueesõigusega erastamist AS-le IBGM ette ei näinud. Hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatele andis maa ostueesõigusega erastamise õiguse maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, mis jõustus 07.06.1996." Ringkonnakohus märkis, et kuigi viidatud kohtuotsus ei ole käesoleva asja lahendamisel siduv, nõustub ta otsuse põhijäreldustega ja ei pea vajalikuks õiguslikku põhjendust korrata. Käesoleva haldusasja menetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis mõjutaksid varasemat hinnangut. Ringkonnakohus leidis vastupidiselt halduskohtule, et ORAS § 18 ei piiranud maa riigi omandisse jätmise otsustamist. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal kehtinud

§ 6

lg 2 p 4 sätestas, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§-le 31. Seega esines seaduslik alus võtta maa riigi omandisse jätmise otsus vastu enne omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamist. Ringkonnakohus leidis veel, et asjakohane ei ole halduskohtu otsuses tehtud viide Maa riigi omandisse jätmise korrale, sest korralduse nr 509-k andmise ajal see kord veel ei kehtinud. Ringkonnakohus leidis, et korralduses nr 509-k puudub küll täpne viide

§ 31

lõike 1 vastavale punktile, mis annaks võimaluse täpsustada riigi eesmärke maa riigi omandisse jätmise otsustamisel, kuid ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et maa jäeti riigi omandisse selleks, et erastada see eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Maa erastamise võimalus tekkis alles kaks aastat pärast korralduse andmist. Nõustuda võib halduskohtuga selles, et korralduse andmise eesmärgiks oli eelkõige ettevõtluse arendamine. See on küll legitiimne eesmärk, kuid

§ 31lg 1 sellist seaduslikku alust maa riigi omandisse jätmiseks ette ei näe.

Kuid see ei anna alust pidada korraldust õigusvastaseks, sest korralduse andmisel peeti silmas ka

§ 31

lg 1 punktis 4 nimetatud eesmärki, s.o selle riigi omandisse jätmist puhkeotstarbelise maana. Asjaolu, et riik soovis vastavat funktsiooni anda eraõigusliku isiku vahendusel, ei muuda maa riigi omandisse jätmist ebaseaduslikuks. Ringkonnakohus leidis, et riigil on lai otsustusvabadus küsimuses, milline maa jätta riigi omandisse. See ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võiks toimuda meelevaldselt. Maa riigi omandisse jätmine peab olema põhjendatud. Kui riigil esineb põhjendatud huvi ja seaduslik alus maa riigi omandisse jätmiseks, ei saa langetatud otsust pidada ebaseaduslikuks.

§-s 2 sätestatud eesmärk, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, ei tähenda, et riiklikud huvid tuleb maareformi käigus jätta tahaplaanile. Riigil oli käesoleval juhul põhjendatud huvi ja seaduslik alus

§ 31lg 1 punkti 4 näol jätta vaidlusalune maa riigi omandisse.

Korralduse andmine ei toimunud meelevaldselt ja õigusvastastele motiividele tuginedes. Maareformi läbiviimisel tuli seista ka riigi ja selle elanikkonna huvide eest ning võtta vastu vajalikud otsused selleks, et esineksid vajalikud vahendid oma funktsioonide, sh sotsiaal-kultuuriliste ülesannete täitmiseks. Asjaolu, et kaebajad ei saanud maad tagasi, on omandireformi kui erandliku protsessi omapära ja selle heastamine toimub kompensatsiooni maksmise teel. Kaebajatel ei tekkinud õigust nõuda kahju hüvitamist maa turuväärtusest lähtudes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. S. Mitt, T. Tüvi, J. Tüvi ja Ü. Tüvi esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Väited on järgmised: 1) ringkonnakohus rikkus HKMS § 74, mille kohaselt Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks jäeti kohaldamata Riigikohtu
2. novembri
3. a otsuse seisukohad. Ringkonnakohtu otsus tugines oma varasemale,
4. juuli
5. a otsusele, kuid kassaatorid ei olnud tolles asjas menetlusosalised. Erinevus tolle ja käesoleva asja vahel on selles, et kassaatorid ei olnud teadlikud vaidlusalusele maale golfiväljaku ning muude rajatiste ehitamise kavatsusest ja ei andnud
6. a maikuus nõusolekut õigusvastaselt võõrandatud maadele golfiväljaku rajamiseks. Riigikohtu otsuse põhijäreldus oli, et kassaatorid ei olnud maa tagastamata jätmises ise süüdi, kuid ringkonnakohus jättis selle seisukoha kohaldamata. Kui ringkonnakohus oleks kohaldanud Riigikohtu otsuses märgitud TsK ja RVS sätteid, ei oleks ta saanud halduskohtu otsust tühistada; 2) Vabariigi Valitsuse
7. juuli
8. a korralduses nr 509-k puuduvad motiivid ja korrektne viide õiguslikule alusele. Seega on korraldus motiveerimata. Järgitud ei ole hea halduse põhimõtteid. Riik ja vallavalitsus ei kaasanud õigustatud subjekte piisavalt haldusmenetlusse ega andnud neile piisavalt teavet maa tagastamise küsimuses. Korralduse motiive ei saa aastaid hiljem kohtus tuvastada esindaja selgitustega. Korralduse motiive on võimalik kindlaks teha vaidlusaluse maaga tehtud tehinguid kronoloogiliselt jälgides. Maa jätmine riigile oleks võinud olla õiguspärane juhul, kui see maa kuuluks ka praegu riigile ja sellel maal asuksid ehitised, mida kasutatakse avalikes huvides. Maa riigi omandisse jätmise eesmärgiks oli selle maa kolmandale isikule erastamine; 3) Tallinna Halduskohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud ning selles arvestati Riigikohtu otsuses antud juhistega. Halduskohus põhjendas piisavalt Jõelähtme Vallavalitsuse
9. märtsi
10. a korralduse nr 106 (Roosimäe katastriüksuse tagastamine) ja
11. juuni
12. a korralduse nr 270 (maa kompenseerimine) tühistamise õiguslikke tagajärgi kaebajatele. Nende korralduste tühistamine ei annaks kaebajatele soovitud tulemust, sest maaüksused on kolmandate isikute omandis ja valduses, kinnistusraamatu vastav registriosa on koormatud piiratud asjaõigusega, puudub võimalus maade tagastamiseks. Kompensatsiooni vastu võtmata jätmisel oleksid saanud kahjustada kaebajate õigused ja huvid. Kohus arvestas kompensatsiooni kahjusummast maha. Halduskohus leidis ka, et vallavalitsus on oma korraldustega tuvastanud endise Roosimäe A-86 maaüksuse suuruse ja mittetagastatava maa suuruse. Vallavalitsus ei esitanud tõendeid, et lahustükid oleksid asunud kusagil mujal. Halduskohus andis õige hinnangu Vabariigi Valitsuse
13. juuli
14. a korraldusele nr 509-k. Korraldus on vastuolus selle andmise ajal kehtinud

§-dega 29 ja 31. Ehitusluba ei antud mitte riigile, vaid eraõiguslikule juriidilisele isikule. Maa jäeti riigi omandisse sihtotstarbega ärimaa. ORAS § 18 keelas tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni ja seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Õige on halduskohtu järeldus, et nimetatud kaks lahustükki jäeti riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule isikule ärimaana. Riigi poolt äritegevuse edendamisega tekitatud kahju peab õigustatud subjektidele hüvitama riik. Golfiväljaku rajamine, mida kasutab kaduvväike osa Eesti elanikkonnast, ei ole piisav põhjus õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmisel. Halduskohus rahuldas kahjunõude põhjendatult. Halduskohus ei tuginenud mitte ainult ORAS §-le 18, vaid eelkõige korralduse nr 509-k ajal kehtinud

§-dele 29 ja 31 ning ka

§ 6

lg 2 punktile 4; 4) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kaebajatel õigust nõuda kahju hüvitamist lähtudes maa turuväärtusest. RVS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 ning RVS §-dest 7 ja 8 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on selle keskmine turuhind. Kassaatorid ei esitanud maa turuväärtuse hüvitamise nõuet, sest ei tahtnud teenida maksumaksjate, riigi jne arvel lisatulu. Kahju väljamõistmine halduskohtu otsuse toodud ulatuses on õigustatud. Ringkonnakohus on ajanud segamini kaks erinevat mõistet - kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara eest ja õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamine.

1. Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus kohaldas HKMS § 74 õigesti ning lähtus õigesti Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsuses käsitletud seisukohtadest seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Riigikohus ei võtnud seisukohta Vabariigi Valitsuse
4. juuli
5. a korralduse nr 509-k õiguspärasuse või õigusvastasuse suhtes, ei lahendanud süü küsimust, ei otsustanud, kas vastustajate tegevuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos ning kas vastustajad peaksid kahju hüvitama. Riigikohus leidis, et juhul, kui edasises kohtumenetluses leiab tuvastamist ja tõendamist vaidlusaluse korralduse õigusvastasus ning kahju tekkimine, siis kahju tekkimist ei saa ette heita kassaatoritele Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 mõttes. Kuna ringkonnakohus leidis, et korraldus on õiguspärane, siis ei tekkinud vajadust analüüsida vastustajate süü, põhjusliku seose ja väidetava kahju hüvitamise küsimust. Seetõttu ei olnud vajalik kohaldada ka Riigivastutuse seaduse ja Tsiviilkoodeksi sätteid. Vastustajal oli seadusest tulenev õigus jätta maa riigi omandisse. Ta tugines

§ 31

lg 1 punktile 4, mille kohaselt riigi omandisse jäetakse sotsiaal-kultuuriline ja puhkeotstarbeline maa. ORAS §-s 18 sisalduv tehingute käsutuskeeld ei piiranud maa riigi omandisse jätmist. ORAS § 15 kui erinorm andis tollases sõnastuses võimaluse kohaldada

§ 6

lg 2 punkti 4.

§ 6

lg 2 p 4 ja § 29 sätestavad, et maa riigi omandisse jätmise korral maad õigustatud subjektidele ei tagastata. Seega on lubatud maa riigi omandisse jätmine enne maa tagastamise küsimuse otsustamist.

§ 31määratleb loetelu alustest, millal jäetakse maa riigi omandisse.

Maa jäeti riigi omandisse puhkeotstarbelise maana. Ringkonnakohus leidis õigesti, et korraldus on õiguspärane, motiveeritud ja põhjendatud. Haldusakti motiveeritust ja põhjendatust tuleb hinnata 1990-ndate aastate õiguskultuuri ja halduse tavade taustal. Maa riigi omandisse jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas ka ülekaaluka avaliku huviga, sest hoonestajale oli eelnevalt antud ehitusluba maale spordikompleksi rajamiseks soostunud ning võsastunud alale. Avalikkusele loodi vaba aja veetmise võimalus. Edendati ka rahvuskultuurilisi eesmärke, sest hooldati looduskaitsealal asuvate kivikalmete territooriumi, kuhu on tagatud vaba juurdepääs. Eesti Vabariik määras kassaatoritele maa tagastamata jätmise eest hüvitisena kompensatsiooni. Ka kompensatsioon on seaduslik vahend, et kõrvaldada maa õigusvastase võõrandamisega tekitatud ebaõiglus. Seetõttu ei ole neile tekitatud kahju, olenemata sellest, kas maa jäeti riigi omandisse õiguspäraselt või mitteõiguspäraselt. Kassaatorid ei ole kompensatsiooni vaidlustanud, seega nad nõustusid maade mittetagastamisega. Seetõttu on edasine vaidlus aluseta ja kassaatorite poolt hea usu põhimõtte vastane. Korralduse andmise eesmärgiks ei olnud maa erastamine eraõiguslikule isikule, sest korralduse andmise ajal kehtinud seadused ei võimaldanud hoonestajale maad erastada. Alles

1. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega anti hoonestusõiguse alusel riigimaa kasutajatele õigus maa ostueesõigusega erastada. Maad võimaldati kolmandal isikul erastada alles neli aastat pärast vaidlustatud korralduse andmist Jõelähtme Vallavalitsuse
2. mai
3. a korraldusega nr
4. AS IBGM poolt vaidlusaluse maa hilisem erastamine ei muuda korraldust nr 509-k õigusvastaseks.
5. Jõelähtme Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kohtud on käesoleva kahjunõude lahendamisel hinnanud Vabariigi Valitsuse
7. juuli
8. a korralduse nr 509-k õiguspärasust, leides, et see haldusakt on põhjuslikus seoses kahju tekitamisega. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles osas kohtutega, sest nimetatud korraldusega jäeti maa riigi omandisse ja see tingis kassaatoritele maa tagastamata jätmise ning asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest Maareformi seaduses sätestatud alustest. Seega on olemas põhjuslik seos nimetatud korralduse ja maa mittetagastamise vahel.
9. Halduskohus leidis, et korraldus nr 509-k on õigusvastane korralduse lisa punktis 2 ärimaana riigi omandisse jäetud 9,57 ha maa osas, sest selle korraldusega võeti õigustatud subjektidelt ära võimalus saada maa tagasi, mistõttu on neile tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada Eesti Vabariigil. Ringkonnakohus leidis vastupidiselt halduskohtule, et korraldus nr 509-k on õiguspärane, sest riigil oli põhjendatud huvi ja seaduslik alus

§ 31

lg 1 punkti 4 näol jätta maa riigi omandisse, korralduse andmine ei toimunud meelevaldselt ning õigusvastastele motiividele tuginedes, maa mittetagastamine heastatakse kompensatsiooni maksmisega ja kaebajatel ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist maa turuväärtusest lähtudes. 18. Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse nr 509-k andmise ajal sätestas

§ 6

lg 2 punkt 4, et endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui see maa jäetakse riigi omandisse vastavalt sama seaduse §-le 31.

§ 29

sätestas, et riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa ja maa riigi omandisse jätmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 31

lõikes 1 on toodud punktide kaupa loetelu, milliseid maid võib jätta riigi omandisse. Korralduses nr 509-k puudub viide

§-s 31 sisalduvale konkreetsele punktile, mille alusel otsustati jätta tagastamisele kuuluv maa riigi omandisse. Halduskohtus leidis vastustaja Eesti Vabariik esialgselt, et korralduse andmisel peeti silmas maa riigi omandisse jätmisel punktis 8 märgitud riigi maareservi, sest selline maa võimaldab riigil täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi ning samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks. Sellest eesmärgist tulenevalt anti ka sellele maale sihtotstarve - ärimaa. AS IBGM leidis halduskohtus, et maa jäeti riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana, mis on sätestatud punktis 4, ning korralduses märgitud sihtotstarve - ärimaa - ei tähenda, et selle kasutusotstarbeks ei saa olla punktis 4 märgitud maa. Hiljem leidis ka Eesti Vabariik, et vaidlusalune korraldus tugines

§ 31lg 1 punktile 4.

Halduskohus tuvastas, et tegemist oli ärimaaga ja et ärilisel eesmärgil maa erastatigi. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et korralduse andmise eesmärgiks oli ettevõtluse arendamine, kuid sellist seaduslikku alust maa riigi omandisse jätmiseks

§ 31lg 1 ette ei näe.

Samas tuvastas ringkonnakohus, et korralduse andmisel peeti silmas ka punktis 4 märgitud puhkeotstarbelist maad. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maa riigi omandisse jätmisel peeti silmas

§ 31lg 1 punktis 4 märgitud puhkeotstarbelist maad.

19. Kolleegium märgib, et omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik. Kuid maa jätmist riigi omandisse vastavalt

§ 6

lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes

§-ga 2 kui erandit. Need juhtumid, mil maa jäetakse riigi omandisse, on sätestatud

§ 31lg-s 1.

Käesolevas asjas on seega asjassepuutuvaks

§ 31

lg 1 punkt 4, mis loeb riigi omandisse jäetava maa hulka ka sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbelise maa. Maa riigi omandisse jätmine on aga prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (

§ 6lg 2 p 4).

Kuid see ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võib toimuda sellekohase menetluseta ja et vastavat otsust ei pea põhjendama. Maareformi seaduse § 29 kohaselt volitas seadusandja Vabariigi Valitsust kehtestama maa riigi omandisse jätmise korra. Vabariigi Valitsus kinnitas

1. juunil
2. a määrusega nr 228 Maa riigi omandisse jätmise korra, mis jõustus
3. juulil
4. a, s.o kaks päeva hiljem, kui Vabariigi Valitsus otsustas vaidlusaluse korraldusega nr 509-k jätta maa riigi omandisse. Halduskolleegium märgib, et Vabariigi Valitsus oli teadlik tema enda poolt kehtestatud korrast, mistõttu oleks olnud võimalik küsimuse otsustamine kaheks päevaks edasi lükata, et nimetatud korra jõustumisel seda rakendada ja menetleda maa riigi omandisse jätmist kooskõlas selle korraga. Vabariigi Valitsuse kiirustamine küsimuse otsustamisel tekitab põhjendatud kahtluse, et maa riigi omandisse jätmist ei soovitudki korra põhimõtteid järgides menetleda. Kuid vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsus ei menetlenud maa riigi omandisse jätmist nimetatud korda silmas pidades, pidi maa riigi omandisse jätmise menetlus vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ja õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Samuti kehtis ka tollal põhimõte, et maa riigi omandisse jätmist tuli motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.
5. Kolleegium rõhutab, et

§ 31lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2 kui erandit.

Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Sellest tulenevalt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaalkultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal

1. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maa funktsiooni. Käesolevas haldusasja materjalidest tuleneb, et puhkeotstarbelist funktsiooni vaidlusalune maa
2. a ei täitnud ja suure tõenäosusega ei täitnud ta seda ka korralduse andmisel
3. juulil
4. a. Vastuses kassatsioonkaebusele väidab Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), et kui hoonestajale AS-le IBGM anti
5. a ehitusluba vaidlusalusele maale spordikompleksi rajamiseks, asus hoonestaja korrastama, parendama ja arendama soostunud ja võsastunud maa-ala. Riigikohtu istungil kinnitasid S. Mitt ja T. Tüvi, et tagasi taotletav maa ei olnud puhkeotstarbeline.
6. Haldusakt peab olema põhjendatud ja põhjendustes peab sisalduma nii faktiline kui ka õiguslik alus. Nagu nähtub käesolevast otsusest, olid vaidlustatud korralduse nr 509-k õiguslikud alused puudulikud. Kuid korralduses puudub täielikult faktiline alus ja kaalutlused, millest lähtudes korraldus anti. Korraldusest ei nähtu, millest lähtudes jäeti maa riigi omandisse ja et riik oleks seejuures kaalunud erinevaid huvisid. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 19, ei kehtinud tollal veel Haldusmenetluse seadus, kuid Vabariigi Valitsus pidi maa riigi omandisse jätmisel lähtuma ka siis hea halduse põhimõtetest, sealhulgas pidi ta tagama, et menetlus oleks õiglane. Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et Vabariigi Valitsus teadis korralduse andmise ajal, et vaidlusalusele maale on esitatud tagastamise taotlused, kuid maa riigi omandisse jätmise menetluses ignoreeriti seda tõsiasja. Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Seda käesolevas asjas ei tehtud. Käsitletava kohtuasja materjalidest nähtub, et nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Vabariigi Valitsuse poolt õigustatud subjektidele antud teave oli ebatäielik või puudus hoopis. Vabariigi Valitsus eiras maa riigi omandisse jätmise menetlemisel ja korralduse andmisel hea halduse põhimõtteid, rikkudes sellega õigustatud subjektide õigusi, mis tõi kokkuvõttes kaasa ebaõige otsustuse - jätta maa riigi omandisse. Halduskolleegium leiab, et korraldus nr 509-k on õigusvastane.
7. Vastuses kassatsioonkaebusele väidab Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), et maa riigi omandisse jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas ülekaaluka avaliku huviga. Riigikohtu halduskolleegium nõustub siinkohal halduskohtuga, et vaidlusalused kaks lahustükki jäeti riigi omandisse selleks, et erastada need eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Eksklusiivse golfiväljaku rajamist, mida kasutab vaid väike osa Eesti elanikkonnast, ei saa lugeda ülekaalukaks avalikuks huviks.
8. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtuga, et alusetu on Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) väide, et kaebajatel pole üldse õigust rahalisele hüvitisele. Eesti Vabariik väidab nimelt, et tagastamata jääva maa eest saavad õigustatud subjektid seaduses ettenähtud kompensatsiooni, millega Eesti Vabariik rikastab õigustatud subjekte, et kõrvaldada neile tekitatud ebaõiglust (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 14). Halduskolleegium nõustub halduskohtuga, et riigi poolt äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab selle neile hüvitama. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et kaebajatel ei tekkinud õigust nõuda kahju hüvitamist lähtudes maa turuväärtusest. Kolleegium leiab, et halduskohus on õigesti lähtunud kahju hüvitamisel maa turuväärtusest ja mõistnud kaebajate kasuks õigesti välja nende poolt taotletud 3 349 500 krooni, lahutades selles maha maa eest määratud kompensatsiooni 52 500 krooni. Lõplikuks kahju hüvitiseks on õigesti saadud 3 297 000 krooni, millest igaühe osa on 824 250 krooni.
9. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Jõusse tuleb jätta halduskohtu otsus, jättes sellest välja viited ORAS §-le 18 ja Maa riigi omandisse jätmise korrale ning täiendada seda käesoleva otsuse motiividega.
10. Menetluskuludest. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse täielikult, kuuluvad menetluskulud väljamõistmisele Eesti Vabariigilt kaebajate kasuks. Halduskohus mõistis Eesti Vabariigilt kaebajate kasuks välja halduskohtumenetluses kantud riigilõivu ja õigusabikulud kokku 10 660 krooni, sellest igale kaebajale 2665 krooni. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses on kaebajad taotlenud mõista Eesti Vabariigilt välja nende kasuks menetluskulud vastavalt 4720 krooni ja 7670 krooni. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nimetatud kulud on vajalikud ja põhjendatud ning Eesti Vabariigilt tuleb seega mõista välja kokku 12 390 krooni Siiri Miti kasuks, sest tema on need kulud kandnud. Kautsjon 6000 krooni kuulub tagastamisele Siiri Mitile, sest kautsjoni on tasunud tema. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann