Obsah (9)

§ 113§ 22§ 64§ 65§ 200§ 218§ 117§ 115§ 121

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-111-06 Otsuse kuupäev 5. märts 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

§ 113ja 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi ning I.

S. süüdistuses

§ 113, § 200 lg 1 ja § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15.

septembri

1. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K. kaitsja vandeadvokaat Eva Rivise ja I. S. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar
3. a , suuline menetlus Istungil osalenud isikud Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ave Eisel ja vandeadvokaadid Eva Rivis ning Mart Sikut Resolutsioon
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a otsused V. K. ja I. S. süüditunnistamise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
9. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
10. Mõista Advokaadibüroo Eva Rivis kasuks riigituludest koos käibemaksuga välja 7087.08 (seitse tuhat kaheksakümmend seitse krooni ja kaheksa senti) kaitsjatasu V. K.-i kaitsmise eest kassatsioonimenetluses ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. V. K. tunnistati Harju Maakohtu
12. aprilli
13. a kohtuotsusega süüdi

§ 22

lg 3 - § 200 lg 1 ning § 113 järgi, mille eest teda karistati vangistusega vastavalt kaheks ja kuueks aastaks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti kuus aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti V. K.ile 8 aastat 11 kuud ja 19 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati I. S. süüdi

§ 200

lg 1, § 113 ja § 121 järgi ning karistati vangistusega vastavalt kaheks aastaks, seitsmeks aastaks ja kolmeks kuuks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti I. S.le seitse aastat vangistust. V. K. ja I. S. tunnistati süüdi

§ 113järgi selles, et nad 25.

oktoobril 2004. a kella 01.00 paiku, olles alkoholijoobes, peksid Tallinnas Balti Jaama trollipeatuses N. V.-d korduvalt rusikate ja jalgadega näkku ja pähe ning lohistasid teda mööda maad. I. S. hüppas kahe jalaga kannatanu näole pähe. V. K. ja I. S. poolt tekitatud vigastuste tulemusel kannatanu suri. I. S. tunnistati

§ 200lg 1 järgi ja V.

K.

§ 22lg 3 - § 200 lg 1 järgi süüdi selles, et 25.

oktoobril

1. a kella 02.00 paiku Tallinnas Balti Jaama lähedal peksis I. S. käte ja jalgadega P. T.-i ja F. K.-i ning võttis neilt omastamise eesmärgil ära kaks õllepudelit. V. K. aga tugevdas ja soodustas oma käitumisega vaimselt I. S. teotahet, aidates sellega kaasa kuriteo toimepanemisele.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis ning I. S. kaitsja Jüri Asari. V. K. ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja V. K.-i õigeksmõistmist mõlemas süüdistuses tõendamatuse tõttu. I. S. kaitsja palus

§ 113

järgi tapmisena kvalifitseeritud kuriteo ümber kvalifitseerida

§-de 117 ja 121 järgi ning

§ 200

lg 1 järgi röövimisena kvalifitseeritud kuriteo ümber kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu poolt uuritud tõendite analüüsiga ja kohtuotsuse põhjendustega ning jättis need oma otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kordamata. Ringkonnakohus leidis, et V. K.-i ja I. S. süü on tuvastatud kõiki tõendamisreegleid järgides. Kohtuistungil läbiviidud ristküsitlusel menetlusnorme ei rikutud. Kohtuliku uurimise käigus kohtueelses menetluses kogutud tõendite (eelkõige tunnistaja J. L. ütluste) avaldamine oli kooskõlas KrMS § 289 lg-tega 1 ja
4. Ringkonnakohus leidis, et V. K. ja I. S. on õigesti süüdi tunnistatud ja karistatud tapmise eest, mis pandi toime kaudse tahtlusega. Maakohtu poolt esitatud õiguslik analüüs on kooskõlas Riigikohtu praktikaga selles küsimuses. Süüdistatavate väide, et nad ei näinud ette peksmise tagajärjena kannatanu surma, on ringkonnakohtu hinnangul alusetu ja ennastõigustav. Samuti kinnitavad maakohtus uuritud tõendid V. K.-i ja I. S. ühist tahtlust kahelt noormehelt õlu röövida. Mõistetud karistused on ringkonnakohtu arvates kooskõlas

§-s 56 sätestatuga. I. S. kaitsja poolt viidatud kaitseõiguse rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V. K.-i kaitsja E. Rivis ja I. S. kaitsja M. Sikut.
2. V. K.i kaitsja kordab kaitsealuse poolt apellatsioonis väidetut, et ta ei ole kedagi surnuks peksnud ega kelleltki midagi röövinud ning seetõttu tuleb V. K. õigeks mõista. Kaitsja leiab, et tõendite valikuline hindamine on tinginud süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise ja V. K.-i alusetu süüditunnistamise

§ 113ning § 22 lg 3 - § 200 lg 1 järgi.

1. I. S. kaitsja taotleb enda kaitsealuse süüditunnistamist kergemates kuritegudes ja mõistetud karistuste kergendamist. 6.
2. Kassaatori sõnade kohaselt tunnistab tema kaitsealune kannatanu peksmist, kuid eitab tahet tappa. Kohtud ei ole arvestanud sellega, et alaealine I. S. ei kujutanud ette, et kannatanu peksmine võiks kaasa tuua tema surma. Kuna tema tahtlus ei hõlmanud põhjuslikku seost, võiks I. S. kõnealune tegu olla kvalifitseeritav hoopis

§ 117järgi.

Kassaatori sõnade kohaselt "tapmine on toime pandud tahtlikult, kui kannatanu surm oli toimepanija eesmärk. Praktikas viitab sellele selge tapmismotiivi olemasolu. Käesolevas kriminaalasjas kohtud ei tuvastanud I. S. käitumises tapmise motiivi". 6.2. Arvestades seda, et peksmisele eelnesid kannatanu poolsed solvangud nii I. S. kui ka tema ema suhtes, ei ole kaitsja arvates välistatud I. S. käsitletava teo kvalifitseerimine ka

§ 115järgi.

6.

1. Kassaator leiab, et kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust, kui tuginesid I. S. süü tuvastamisel tunnistaja J. L. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tunnistaja J. L.-i ristküsitleti kohtuistungil. Kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe aga tunnistaja kohtus vahetu ülekuulamise korral ette võimalust avaldada ja lugeda tõendiks vaid kohtueelses menetluses antud ütlused ning jätta kõrvale kohtulikul uurimisel antud ütlused. 6.
2. Kokkuvõtvalt on kassaator siiski seisukohal, et I. S.le

§ 113

järgi süüksarvatud tegu tuleks ümber kvalifitseerida

§ 117ja § 118 p 1 järgi.

6.5. Puutuvalt I. S. süüditunnistamisse

§ 200

lg 1 järgi leiab kaitsja, et see kvalifikatsioon ei ole õige eeskätt selle tõttu, et vägivallateod ja vara (s.o kahe õllepudeli) äravõtmine olid teineteisest ajaliselt eraldatud. Kaitsja arvates olekski võinud kõne alla tulla I. S. käitumise kvalifitseerimine

§ 121ja kas § 199 või § 218 järgi.

6.

1. Eraldi juhib kaitsja tähelepanu sellele, et tema kaitsealusel oli kohtueelses menetluses praktiliselt iga uurimistoimingu ajal uus kaitsja. Kokku oli I. S.l kohtueelse menetluse erinevatel etappidel koguni neli kaitsjat. Arvestades eriti I. S. alaealisust, võis selline pidev kaitsjate vahetumine olulisel määral kahjustada I. S. kaitseõiguse teostamist. 6.
2. Lõpuks on kassaatori hinnangul alaealisele I. S.le karistuse mõistmisel hälbitud Riigikohtu praktikast (nt Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-43-06 - RT III 2006, 25, 226). Nimelt ei ole arvestatud seisukohaga, et alaealisele karistuse mõistmisel tuleb erandina üldreeglist lugeda esmatähtsaks just süüdistatava isiksusega ja eripreventiivse prognoosiga seonduvat.
3. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Muuhulgas märgib prokurör, et "tõendid, millele kohus on rajanud oma otsuse on igati usaldusväärsed, k.a J. L.-i kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis haakuvad teiste kogutud tõenditega, mitte aga kohtus tema poolt esitatud väidetega, et ta midagi ei tea ja pole midagi näinud ning eeluurimisel mõjutati teda politseiametnike poolt ja ähvardati teha kuriteo kaasosaliseks, kui ta keeldub politseile sobilikke ütlusi andmast". Prokurör märgib ka, et kuna J. L.-i poolt kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelsel uurimisel räägituga, siis taotleski prokurör KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitluse käigus J. L.-i poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja nõustus selle taotluse rahuldamisega.
4. Riigikohtu istungil toetas V. K.-i kaitsja kassatsoonis märgitut ning rõhutas, et tema kaitsealune on süü puudumist järjekindlalt eitanud. V. K. leiab, et kaassüüdistatav I. S. rõõnab teda. I. S. kaitsja märkis, et kuna tema kaitsealune ei saanud alaealisena ette näha peksmisele järgneda võivat kannatanu surma saabumist, siis tuleks I. S. süüditunnistamine

§ 113

järgi kvalifitseerida ümber

§-de 117 ja 118 järgi. Prokurör toetas kohtuistungil kassatsioonivastuses märgitut ja taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub I. S. kaitsjaga selles, et tunnistaja J. L.-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtuistungil avaldades ja nendele ütlustele kohtuotsuses tuginedes ei järginud maakohus KrMS §-des 289 ja 291 sätestatut. Kuid kolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seadustiku neid sätteid ei ole maakohus järginud ka teiste tunnistajate ülekuulamisel kohtus.
2. Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 289 ja 291 sätestatu tõlgendamisega seonduvat on käsitletud Riigikohtu otsuses nr 31-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254). Selles kohtuotsuses märgitakse, et tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel eeldab kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolulise küsimuse osas, mitte aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsuses nr 3-1-1-105-06 aga on märgitud, et ka mittemäletamine kohtuistungil on käsitatav vastuoluna KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta kohtus ülekuulamisel tõendamiseseme asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid tema kohtueelses menetluses ülekuulamise protokollile tuginedes talle meelde tuletada. Niisuguse meenutamise eesmärk saab aga olla vaid ristküsitlemise jätkamine. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, ei ole ka võimalik kohtuotsuses tugineda tema poolt eeluurimisel antud ütlustele.
5. Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsuses (
8. kd, tl 248 pöördel) on I. S. süüditunnistamise aluseks olnud tõendeid kokkuvõtvalt analüüsides märgitud järgmist: "Kohus suhtub kriitiliselt I. S. kohtus antud ütlustesse, mida süüdistatav korduvalt muutis ja loeb usaldusväärseks Sereda eeluurimisel antud ütlused....Kohus loeb usaldusväärseks tunnistaja J.-i eeluurimisel antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et siis mäletas sündmusi paremini ja andis tõeseid ütlusi.... Tunnistaja L.-i kohtus antud ütlusi ei loe kohus usaldusväärseks. ..... Tunnistaja L.-i eeluurimisel antud ütlused riimuvad tunnistajate J.-i ja K.-i kohtus ja eeluurimisel antud ütlustega, mistõttu tuleb usaldusväärseks lugeda tunnistaja L.-i eeluurimisel antud ütlused". Põhimõtteliselt samasugust kokkuvõtvat analüüsi on kohus kasutanud ka V. K.i süüd põhistavate tõendite puhul.
9. Maakohtu käsitletava otsuse leheküljed 8-12 (3 kd, tl 245 pöördel kuni tl 247 pöördel) sisaldavad nende kohtu poolt uuritud tõendite loetelu, mida on otsuses nimetatud kirjalikeks tõenditeks. Sellisteks tõenditeks on nimetatud kannatanute F. K. ja P. T. eeluurimisel antud ütlusi, tunnistajate J. L., H. J., E. K. ja A. L. eeluurimisel antud ütlusi ning süüdistatavate I. S. ja V. K.i eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks neile on selles loetelus veel 25 erinevat uurimistoimingu protokolli või muud kriminaaltoimikus sisalduvat dokumenti. Eeltooduga seoses märgib kolleegium esmalt, et KrMS § 63 lg-s 1 ei tunta sellist tõendi liiki, nagu "kirjalik tõend". Kriminaaltoimiku materjalide avaldamisel tuleb aga täpselt järgida KrMS §-s 296 sätestatut. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt saab kriminaaltoimiku materjale kohtus avaldada vaid kohtumenetluse poole taotlusel, kusjuures kohtuistungi protokollist peab nähtuma, kes on avaldamist taotlenud. Kõnealuse sätte kohaselt peab nii kohtumenetluse pool kriminaaltoimiku materjalide avaldamist taotledes kui ka kohus selle taotluse rahuldamist kaaludes arvestama KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Nende erandite arvestamine tähendab eelkõige seda, et kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolle ei ole kohtuistungil lubatud avaldada KrMS §-le 296 tuginevalt ja et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtuistungil saab toimuda vaid KrMS §-des 289, 291 ja 294 sätestatud tingimustel ja korras - nii nagu on seda selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis
10. Kooskõlas KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 märgituga aga peab kohtuistungi protokollist nähtuma, milline on olnud teiste kohtumenetluse poolte, aga ka kohtu seisukoht kriminaaltoimiku nende materjalide tõendina kasutamise lubatavuse suhtes, mille avaldamist kohtuistungil on taotletud.
11. Tulenevalt eelmärgitust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus ja ringkonnakohus ei ole kohtulikul uurimisel järginud KrMS X peatüki
12. jaos sätestatut ega arvestanud KrMS §-s 14 sisalduva kohtuliku arutamise võistlevuse põhimõttega. Need menetlusõiguslikud rikkumised on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
13. aprilli
14. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
15. septembri
16. a otsused V. K.i ja I. S. süüditunnistamise osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi