RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

§ 51

lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 4 lg 1 sätestab, et haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Haldusväliseid isikuid mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse langetab alles maavanem. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga

§ 52

lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid valla tahteavaldus maa munitsipaalomandisse saamiseks. 9.

§ 106

lg 1 kohaselt on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. HKMS § 4 lg 2 järgi toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole iseseisev toiming, seda tuleb aga käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. 10.

§ 106lg 2 näeb ette, et toimingu suhtes sätestatut ei kohaldata menetlustoimingule.

Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik. Riigikohtu halduskolleegium leidis

1. veebruari
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 (p 5), et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine aga õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.
4. oktoobri
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-44-05 (p 14) asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele.
6. Iisaku Vallavolikogu
7. septembri
8. a otsusega otsustati taotleda munitsipaalomandisse Tervise põigu alune ning seda teenindav maa tänava kogupikkuses. Kohtuasja materjalidest nähtub aga, et 15-meetrine lõik Tervise põigust asub Peedu Kaarlõpele tagastatud maal. Maa munitsipaalomandisse andmise menetluses ei ole võimalik saada kohaliku omavalitsuse omandisse eraomandis olevat maad. Maa munitsipaalomandisse taotlemise eesmärk ei ole seetõttu õiguspärane ning juba praeguseks on selge, et vaidlustatud otsusega algatatud maa munitsipaalomandisse andmise menetlus ei saa lõppeda valla taotluse rahuldamisega. Sellise taotluse menetlemine viivitab ebamõistlikult sellest sõltuvate menetluste, nagu ostueesõigusega erastamise ning maa tagastamise menetluse, lõpuleviimist. Seetõttu on põhjendatud ka Valdo Kaarlõpele kui vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektile kaebeõiguse võimaldamine, kuna talle maa tagastamise menetlus saab jätkuda alles pärast maa munitsipaliseerimise menetluse lõpuleviimist. Eelnevast tulenevalt oli kaebajatel õigus pöörduda maa munitsipaalomandisse andmise taotluse vaidlustamiseks halduskohtusse. Vaidlustatud menetlustoiming tuleb tunnistada õigusvastaseks ning maa munitsipaalomandisse andmise menetlus enam selle toimingu alusel jätkuda ei saa. Vastava vajaduse korral tuleb vallal menetlustoiming õiguspärasel viisil uuesti sooritada.
9. Asjas on vaidlus ka selle üle, kas Tervise põik üldse on munitsipaalomandis olev ning maa tagastamist takistav rajatis. Halduskolleegium peab seetõttu vajalikuks selgitada tee tähendust maareformi kontekstis. Kohtud on leidnud, et vaidlusalune tee Tervise põik on rajatis Ehitusseaduse § 2 lg 3 tähenduses. MRS § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised.
10. oktoobri
11. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-05 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, et pole kuidagi käsitatav vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Kolleegium leidis, et sellisele järeldusele viib ka Teeseaduse üldine loogika. Teeseadus küll sõnaselgelt ei sätesta, et tee on maa omaniku omandis, kuid sisaldab muid regulatsioone, millest saab järeldada, et üldjuhul on teeomand ja maaomand lahutamatult seotud. Sellest järeldas kolleegium, et tee ei ole peremehetu vallasasjast ehitisena AÕS RakS § 13 lg 2 kohaselt hõivatav.
12. Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Ehitusseaduse § 2 lg 6 defineerib ehitamise kui ehitise püstitamise, laiendamise, rekonstrueerimise, tehnosüsteemide muutmise või lammutamise. Teeseaduse § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis. Loetletud teeliigid ei pruugi alati olla inimtegevuse tulemusena ehitatud, nagu nõuab ehitise üldmõiste Ehitusseaduse § 2 lg-s
13. Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi seega olla alati tuvastatav. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune Tervise põik suuremas osas pinnastee ning vähemas osas kruusatee. Kruusatee puhul on olemas maapinnast eristatav teekate, mille paigaldajat saab teatud tingimustel pidada tee ehitajaks ning seega ka omanikuks. Pinnastee puhul ei ole teekate maapinnast eristatav. Vabariigi Valitsuse
14. veebruari
15. a määrusega nr 48 kinnitatud Liikluseeskirja § 2 p 48.3 nimetab pinnasteeks põllu-, metsa- vms pealiskihita teed, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud. Seega võib pinnastee olla Ehitusseaduse tähenduses ehitatud ning selle rajaja tuvastatav, samas aga on pinnastee puhul võimalik ka see, et tee on moodustunud pikaajalise kasutamise tulemusel. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Eelpoolnimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-42-05 väljendatud seisukoha järgi ei ole sellist teed võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub.
16. Kohtud on käesolevas asjas kaardimaterjali alusel tuvastanud, et Tervise põiku ei olnud suure tõenäosusega rajatud ega olemas enne maa õigusvastast võõrandamist. Sellest ei saa aga üheselt järeldada, et tee on rajatud kohaliku omavalitsuse poolt. Iisaku valla omand Tervise põigule ei saa tekkida ka tee pikaaegse avaliku kasutamise tulemusel. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kohalik omavalitsus ei pea tee omandiõigust tõendama kuidagi teisiti kui selle registreerimisega teeregistris. Teeregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus (vt Vabariigi Valitsuse
17. juuli
18. a määrust nr 199 "Riikliku teeregistri asutamise ning registri pidamise põhimäärus", § 8). Seda järeldust ei muuda ka kuni
19. veebruarini 2005 kehtinud Teeseaduse § 11 lg-st 1 tulenenud tee omaniku kohustus tee asjaomases registris registreerimiseks. Teeseaduse kehtiva redaktsiooni § 11 lg 2 kohaselt võib riiklikus teeregistris kohaliku omavalitsuse ettepanekul registreerida ka avalikuks kasutamiseks määramata erateed.
20. Vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
21. novembri
22. a määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p 15.2 kohaselt tuli maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise toimikusse lisada dokumendid taotletaval maal asuvate rajatiste omandiõigusliku kuuluvuse kohta. Õige pole aga kassaatorite seisukoht, et omandiõiguse tõendamiseks sobisid vaid p-s 15.2 loetletud dokumendid (riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akt, ehitise munitsipaalomandisse andmise otsus, riikliku ehitisregistri andmete kinnitatud väljavõte). Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks sobivad ka muud dokumendid ning tõendid. Vabariigi Valitsuse
23. juuni
24. a määrusega nr 133 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" § 6 lg 6 p 6 kohaselt peab maa munitsipaalomandisse andmise taotlus sisaldama kinnitust selle kohta, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele. Korra § 7 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus nõuda taotluse läbivaatamisel maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Küsimus tee kui rajatise omandiõigusliku kuuluvuse kohta tuleb seega lahendamisele edasises maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.
25. Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ning kohtute otsused tühistada. Iisaku Vallavolikogu taotlus maa munitsipaalomandisse saamiseks tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Valdo Kaarlõpe ja Peedu Kaarlõpe kaebused, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta kohtukulude jaotust. Halduskohtus on kaebuse esitajad taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Pangatehingute väljavõttest (tl 111) nähtuvalt on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 11 800 kr. Apellatsioonkaebuses on samuti taotletud kohtukulude jätmist Iisaku Vallavolikogu kanda. Ringkonnakohtule esitatud arve kohaselt on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 10 620 kr (tl 170). Kassatsioonimenetluses on Valdo Kaarlõpp tasunud õigusabikulusid 7 880 kr. Seega on Valdo Kaarlõpp kandnud õigusabikulusid kokku 30 300 kr. Sellises ulatuses kulutused on Riigikohtu hinnangul põhjendatud ning tuleb jätta Iisaku Vallavolikogu kanda. Lisaks tuleb nii Valdo Kaarlõpele kui Peedu Kaarlõpele tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann