Obsah (10)

§ 63§ 60§ 296§ 2§ 291§ 12§ 290§ 287§ 69§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-125-06 7. märts 20

§ 63lg 1 annab tõendite loetelu ja sama paragrahvi 2.

lõige sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka esimeses lõikes loetlemata tõendeid. Vastavalt

§ 60

lg-le 2 on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad.

§ 296

sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõenditele veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. 3.3 Maakohtu istungiprotokollist nähtus, et alaealine kannatanu V. V. ilmus kohtusse. Prokurör, toetudes Euroopa Kohtu

1. juuni
2. a otsusele, esitas taotluse alaealist kohtus mitte üle kuulata ja lähtuda videosse salvestatud uurimistoimingust, kus kannatanu annab vabas situatsioonis ütlusi. Süüdistatav ja kaitsja ei vaielnud sellele taotlusele vastu. Maakohus rahuldas prokuröri taotluse. Tõendite uurimise käigus taotles prokurör kannatanu ülekuulamise protokolli avaldamist ning ka sellele ei esitatud vastuväiteid. Eeltoodust nähtub, et süüdistatav ja kaitsja olid nõus, et kannatanut kohtus vahetult üle ei kuulata, sellist taotlust ei esitatud ka apellatsioonikohtule. Sarnaselt maakohtule ei tuvastanud ka ringkonnakohus, et kannatanu ülekuulamisel oleks rikutud menetlusõigust. 3.4 Kuna kannatanu väljakutsumist ei taotletud ka ringkonnakohtus, lahendas kohus järgnevalt küsimuse, kas maakohus oli õigustatud rajama enda otsust kannatanu V. V. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 viidates märkis ringkonnakohus, et kohtutel ei ole kohustust omal initsiatiivil tõendeid juurde koguda ning täiendavate tõendite kogumise õiguse mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Kuna prokurör loobus kannatanu huvidest lähtuvalt tema ülekuulamisest maakohtus ja süüdistatav ning kaitsja sellele vastu ei vaielnud, siis ei olnud ka maakohtul kohustust enda initsiatiivil kannatanut üle kuulata. Kuna ringkonnakohtult kannatanu ülekuulamist ei taotletud, ei pidanud apellatsiooniinstants seda ka tegema. Seega tuli kohtul lähtuda olemasolevatest tõenditest, s.h kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. 3.5 Prokurör tugines oma taotluses Euroopa Kohtu
3. juuni
4. a otsusele, mille kohaselt peab liikmesriigi kohtul olema võimalus lubada väärkohtlemise ohvriks langenud väikestel lastel anda ütlusi väljaspool avalikku kohtuistungit ja enne selle toimumist korras, mis võimaldab tagada nende kaitse vajalikul tasemel. Liikmesriigi kohtul on ülesanne kaaluda siseriikliku õiguse norme kui tervikut ja tõlgendada neid nii palju kui võimalik kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätete ja eesmärgiga. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist kriminaalasjas nr 31-1-86-06 ei näe kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust jätta tunnistaja kohtusse kutsumata tulenevalt tema alaealisusest. Maakohus seda nõuet ei rikkunud, kuna kannatanu V. V. oli kohtusse kutsutud ja ta viibis kohtus ka kohal, kuid tal lubati lahkuda. Kuigi V. V. poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ei esinenud ühtegi

§-s 291 sätestatud tingimust ja samuti ei järginud maakohus

§ 296

lg 1 nõudeid, on maakohus lähtunud Euroopa Kohtu otsusest, mille kohaselt peab liikmesriik tagama alaealiste kannatanute õiguste kaitse. Vastavalt

§ 2

p-le 2 on kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud. Kuna V. V. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei olnud ringkonnakohtu arvates ainuke süüstav tõend, siis oli kohtul õigus seda tõendit hinnata kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Rosina kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Otsused on vaidlustatud J. Rosina süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 141 lg 2 p 1 järgi. 4.1 Kassaator viitab, et vastavalt

§-le 15 võib kohtuotsus tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Käesoleval juhul tuginesid kohtud J. Rosina süüditunnistamisel aga üksnes kannatanu V. V. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Teine kannatanu on selgitanud, et tema oli joobes, magas ja ei mäleta toimunust midagi. 4.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 291 sätestab ammendavalt, millistel tingimustel tohib avaldada tunnistaja ja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. See, et süüdistatav ja tema kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud, ei tee ütluste avaldamist seaduslikuks. Maakohus oleks pidanud jätma prokuröri vastavasisulise taotluse rahuldamata, kuna see ei olnud kooskõlas seadusega. Alaealise kaitseks oleks võinud istungi kuulutada kinniseks. Kannatanu ja tunnistaja kaitse kõrval on oluline ka süüdistatava kaitseõigus, mis ei ole aga tagatud, kui süüdistatav ei saa ise või kaitsja vahendusel alaealist kannatanut või tunnistajat küsitleda. 4.3 Kassaatori arvates on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendit kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06, kuna viimasest tuleneb selgesõnaliselt, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb järgida

§-s 291 sätestatut. Ringkonnakohus on seda ka ise tunnistanud ja see teeb otsuses toodud põhjendused vastuoluliseks ning kohtu argumentatsiooni jälgitamatuks. Samuti tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud lahendist, et juhtudel, mil süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel uurimisel ega ka kohtulikul arutamisel, on kaitseõiguste kitsendamine ületanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artiklis 6 lubatava piiri.

1. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Raul Heido, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja põhjendatud. Seetõttu taotleb prokurör kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör tugineb jätkuvalt Euroopa Kohtu
2. juuni
3. a otsusele ning seal toodud põhimõtetele. Prokurör leiab, et jättes alaealise kannatanu kohtus vahetult üle kuulamata, on kohtud arvestanud lapse huvisid ning ka asjaolu, et kannatanu ei olnud ilmselgelt võimeline andma ütlusi situatsioonis, mida kujutab endast avalik kohtuistung. Vastuses leitakse, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise aluseks oli

§ 291

p 5, ehk juhtum, kui kannatanu ei saa kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on tõusetunud küsimus, kas ja kui, siis millistel eeldustel võib kohus rajada enda otsuse alaealise kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kannatanut ennast kohtuistungil üle kuulamata. Seejuures tuleb esmalt anda vastus küsimusele, kuidas suhestuvad ühelt poolt siseriiklik õigus ja teiselt poolt Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus, mille toimet siseriiklikule õigusele on Euroopa Kohus käsitlenud
2. juuni
3. a otsuses asjas C-105/03 (edaspidi Pupino lahend).
4. Euroopa Liidu Lepingu (ELL) art 34 II b sätestab, et nõukogul on õigus võtta vastu raamotsuseid liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas.
5. Kirjeldatud põhimõtet ei ole mingilgi määral muutnud ka Euroopa Kohtu Pupino lahend, millele kohtud on viidanud ning mille olulisust toonitab prokurör ka kassatsioonivastuses. Selles lahendis on asutud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb raamotsust silmas pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane konkreetse kriminaalasja lahendamisel. Tegemist on nn ühenduskonformse tõlgendamisega, mida tuleb mõista ühe meetodina teiste siseriiklike tõlgendamismeetodite kõrval (teleoloogiline, grammatiline jne), kusjuures tähele tuleb panna sedagi, et sel tõlgendamismeetodil ei ole ettemääratud eelist teiste tõlgendamismeetodite ees.
6. Oluline on asjaolu, et Pupino lahendit ei tule mõista viisil, nagu oleks raamotsustele omistatud otsene vahetu kehtivus siseriiklikus õiguses; tegemist on pelgalt kaudse, siseriiklikult kehtiva õiguse tõlgendamise kaudu vahendatud toimega. Ehk teisisõnu - siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral tõlgendada viisil, et kohtueelses- ja kohtumenetluses peetaks maksimaalselt silmas kuriteoohvrite huve. Rakendatavaks seaduseks on ja jääb siseriiklik (menetlus)õigus, mida tuleb vajaduse ja võimaluse korral tõlgendada raamotsusest tulenevate põhimõtete valguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et vastavalt üldtunnustatud põhimõttele ei tohi raamotsuse (direktiivi) toime viia siseriikliku karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse siseriiklikust seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse. Kui raamotsuse valguses tuleb tõlgendada menetlusõigust, siis on tõlgendamise piiriks seaduse sõnastus ning selle ühildatavus seadusandja tahtega, samuti tuleb silmas pidada süüdistatava põhi- ja inimõigusi Konventsiooni artikkel 6 tähenduses.
7. Kohtud on teinud Pupino lahendist ebaõiged järeldused. Nii on Euroopa Kohtu otsuses märgitud, et liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule on piiratud õiguse üldiste põhimõtetega, nimelt õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetega (p 44). Siseriikliku õiguse tõlgendamine peab olema kooskõlas asjaomase liikmesriigi peamiste õiguspõhimõtetega (p 57). Liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule lõpeb seal, kus neid õigusnorme ei ole enam võimalik kohaldada selliselt, et saavutatakse raamotsusega kooskõlas olev tulemus. Teiste sõnadega, kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei saa olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. See põhimõte nõuab siiski, et liikmesriigi kohus võimaluse korral kaaluks siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral võib seda kohaldada nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgiga vastupidist tulemust (p 47). Raamotsust tuleb seega tõlgendada järgides põhiõigusi, mille hulgast tuleb eelkõige esile tõsta õigust õiglasele menetlusele, nagu see on sätestatud Konventsiooni artiklis 6 ja nagu Euroopa Inimõiguste Kohus seda on tõlgendanud (p 59). Kohtu ülesanne on siseriikliku õiguse tõlgendamisel veenduda, kas raamotsuses märgitud meetmete kohaldamine tervikuna ei muuda isiku vastu suunatud kriminaalmenetlust ebaõiglaseks Konventsiooni artikkel 6 mõttes, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud (p 60). Seega tuleneb ka Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata vaid siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Tõlgendus ei saa aga ületada siseriiklikus õiguses sätestatud piire ja siseriikliku õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda süüdistatava suhtes ebaõiglaseks.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb p-des 8-10 nimetatud põhjustel maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada. 11.1 Kohtud on irdunud siseriiklikust kehtivast õigusest ning tuginenud õigusaktile, millel siseriiklikult vahetut toimet ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab ka sellele, et arusaamatuks jääb, kas kohtud on enda tegevuse aluseks võtnud asjakohase raamotsuse või selle tähendust selgitava Euroopa Kohtu otsuse - siseriikliku õiguse tõlgendamise seisukohalt saab tähendus olla vaid esimesel. Euroopa Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud. 11.2 Ringkonnakohtu otsuses tunnistatakse selgesõnaliselt, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ei esine mitte ühtegi

§-s 291 sätestatud alust. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole järginud

§ 296lg 1 nõudeid.

Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et maakohus on käitunud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ning nende tõendina arvestamisel seaduspäraselt. Kohtud on sellisel viisil jõudnud kehtiva kriminaalmenetluse õiguse suhtes contra legem seisukohtadeni, milline tulemus on välistatud ka Pupino lahendist tulenevalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et teatud menetluslik toimimine ei saa olla üheaegselt seadusega otseselt vastuolus, kuid samas siiski õiguspärane ning lubatav. 12. Nagu öeldud, peab siseriikliku seaduse tõlgendamisel Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuse valguses jääma piiridesse, mida võimaldab konkreetne seadus. Maa- ja ringkonnakohus on läinud teadlikult vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga kriminaalmenetluse seadustiku tõlgendamisel tõendite lubatavuse küsimuses. Nii on kriminaalkolleegium selgitanud, et kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-06 (RT III 2006, 33, 281). Sama seisukoht on selgesõnaliselt väljendatud ka otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), kus täiendavalt selgitatakse, et täitmaks

§-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja, kannatanu või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Nimetatud nõuded on käesolevas kriminaalasjas täitmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 (RT III 2006, 38, 322) on selgitatud, et silmas pidades kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet on kohtu jaoks määrava tähendusega just kohtuistungil antud ütlused. Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja ja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui need on avaldatud vastavalt

§-le

2. Õigustatult viitab kassaator, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas nr 3-1-186-06 (RT III 2006, 36, 305) tulenevalt ei ole tunnistaja ja kannatanu alaealisus selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena

§ 291mõttes.

Samas kohtuotsuses on selgitatud, et tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et kannatanu huvide arvestamise kõrval tuleb samaaegselt silmas pidada ka süüdistatava kaitseõigust. Sellele põhimõttele on viidatud ka kohtute argumentatsiooni aluseks olevas Pupino lahendis. Kordamata kõike lahendis 3-1-1-86-06 öeldut, märgib kriminaalkolleegium, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, ületab kaitseõiguste kitsendamine Konventsiooni artiklis 6 lubatava piiri. Olukorras, kus J. Rosina süüd tõendavaks ainukeseks vahetuks tõendiks on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, on selline kaitseõiguse rikkumine aset leidnud. Asjakohatu on ringkonnakohtu argumentatsioon, et kuna kannatanu kohtuistungile kutsuti ja ta alguses kohtuistungil ka viibis, siis ei ole maakohus menetlusõigust rikkunud, kui lubas kannatanul lahkuda teda kohtuistungil üle kuulamata ja avaldas seejärel tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Tunnistaja ja samuti kannatanu ülekuulamine kohtuistungil peab tagama tõendite vahetu uurimise põhimõtte realiseerumise ning seda ei saa kompenseerida nende pelga osalemisega kohtuistungi alguses. 14. Kriminaalkolleegium osutab ühtlasi, et kohtud ei ole vaaginud kõiki seadusega sätestatud võimalusi, mis annavad võimaluse tagada alaealise tunnistaja huvide kaitse kohtumenetluses. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (

§ 12

lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (

§ 290

lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Vastavalt

§ 287

lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist

§-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt

§ 69lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine.

Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (

§ 69lg 2 p 1).

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud võimaluste kasutamisega saab küllaldaselt kaitsta kuriteoohvreid avalikul kohtuistungil tunnistuste andmise mõjude eest. Seega puudub kõnealuses kriminaalasjas vajadus tegelda meie menetlusõiguse tõlgendamise piiride küsimusega, sest piisab seaduses juba ette nähtud võimaluste rakendamisest. 15. Vaatamata eeltoodule pole siiski täielikult välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline andma ütlusi ka kirjeldatud võimaluste rakendamisel, seda näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

§ 291p 5 alusel.

16. Kolleegium peab vajalikuks kriitiliselt osutada ka käesoleva otsuse p-s 3.2 refereeritud ringkonnakohtu seisukohale, et

§-st 63 tulenevalt on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõenditele veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Seadusandja mõtte kohaselt on tõendamiseseme asjaolude (seega

§-s 62 loetletud asjaolude) tuvastamiseks võimalik kasutada üksnes

§ 63lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-s 2 sätestatu kohaselt aga on lubatud sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks. Kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole võimalik lugeda vabatõendiks. Kuna

§ 63

lg-s 1 esitatud loetelu sisaldab ka ütlusi, siis ei ole kohtueelses menetluses antud ütluste puhul tegemist "käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõenditega", nagu seda nõutakse

§ 63lg-s 2.

Kohtuotsuses saab otseselt kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginevalt lugeda tuvastatuks tõendamiseseme asjaolusid vaid

§des 291 ja 294 loetletud tingimustel. 17. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse J. Rosina süüdistunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi