RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-97-06 1

§ 5

lg 1 kohaselt tuli avaldused nimetatud seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks esitada kahe kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumise päevast (

1. detsembrist 1993) arvates, kui neid juba varem polnud esitatud. Arnold Ebrok esitas avalduse
2. veebruaril
3. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon on õigesti menetlenud Arnold Ebroki avaldust kui täiendust
4. novembri
5. a avaldusele. Asjaolust, et vastustaja võttis avalduse vastu ega pidanud vajalikuks seda täpsustada ning vaidlusaluse vara osas teostati toiminguid vastavalt kehtestatud korrale, nähtub et vastustajad käsitlesid avaldust nõuetekohasena. Arnold Ebroki Muuli 2 asuva vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisega loeti tema taotlus õigeaegselt ja nõuetekohaselt esitatuks. Muuli 2 elamu õigusvastane võõrandamine on tõendatud asjaoluga, et elamu omanikud ei olnud enne
6. juunit 1940 Saksamaale lahkunute nimekirjas ja seega jätsid omanikud vara maha ajavahemikus
7. juuni 1940 kuni elamu peremehetuks varaks tunnistamise otsuse tegemiseni
8. juunil 1948 ehk repressiooniohu tõttu. Vara õigusvastast võõrandamist tõendab ka Pärnu Linna TSN TK otsus Muuli 2 asuva majavalduse arvamise kohta peremeheta majana kohaliku nõukogu fondi. Maja arvelevõtmine peremehetuna viitab otseselt sellele, et omanik oli maja maha jätnud. Kuigi ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsustes ei ole märgitud vara õigusvastase võõrandamise viisi, mida nõuab ORAS § 6, ei ole see puudus, mis annaks aluse otsuste tühistamiseks. Kaevatavate haldusaktidega ei rikuta kaebajate õiguspärast ootust ega õiguskindlust. Kuna vaidlusaluse korteri osas ei ole erastamisõigust realiseerima asutud, polnud kaebajatel alust eeldada, et vara tagastamise vaidlustamise ajal võis tekkida võimalus eluruumi erastamiseks.
9. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused E. Lõpp ja K. Golovanova, paludes ringkonnakohtul teha uus otsus, millega kaebused rahuldada.
10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
11. oktoobri
12. a otsusega haldusasjas nr 3-02-6 osaliselt E. Lõpu apellatsioonkaebuse ning tühistas Pärnu Halduskohtu
13. juuni
14. a otsuse osas, milles halduskohus jättis rahuldamata E. Lõpu kaebuse selles osas, milles taotleti ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
15. juuni
16. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
17. augusti
18. a korralduse p 1.1 tühistamist G.-E. Haitovi Muuli 2 majavalduse mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise ning temale Muuli 2 majavalduse mõttelise osa tagastamise osas, samuti osas, milles jäeti rahuldamata taotlus Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks
19. augusti
20. a korralduse tagasitäitmiseks. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tühistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
21. juuni
22. a otsuse p 3 ning Pärnu Linnavalitsuse
23. augusti
24. a korralduse p 1.
25. Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas. Lisaks kohustas ringkonnakohus Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid
26. augusti
27. a korralduse tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajadusel hagiga kohtu poole pöördumiseks. K. Golovanova apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, nõustudes halduskohtu seisukoha, et kaebajal puudub kaebuse esemeks olevate haldusaktide vaidlustamiseks kaebeõigus. Ringkonnakohus leidis, et vaidlust ei ole olnud selles, et nii F. Haitov, G. Krakusen kui August Ebrok jätsid nimetatud vara maha ehk lakkasid omandiõigust teostamast ning kõik kaasomanikud jätsid vara maha reaalse repressiooniohu tõttu. Vara mahajätmist ja õigusvastast võõrandamist tõendab kõnealuse vara peremeheta varana kohaliku nõukogu fondi arvamine. Samuti nähtub haldusasja materjalidest, et sisuliselt oli okupatsioonivõim asunud Muuli tn 2 asuva elamuga toiminguid tegema juba enne selle peremehetu varana kohaliku nõukogu fondi arvamist. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et lähtudes asjaolust, et Muuli tn 2 elamu kaasomanikud jätsid vara maha ajavahemikus
28. aasta
29. juunist kuni
30. aasta
31. jaanuarini ning neist ühegi puhul ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et okupatsioonivõimude repressiooni oht neid ei puudutanud, on tegemist omandireformi objektiks oleva varaga. Pooled ei vaidle, et Arnold Ebrok esitas esimese vara tagastamise avalduse ÕVVTK Pärnu linnakomisjonile
32. novembril 1991 ning teise avalduse, millega palus oma esimest avaldust täiendada, esitas ta
33. veebruaril
34. Küll aga on vaidlus selles, kas Muuli 2 asuva vara osas tuleks avalduse esitamise ajaks lugeda esimese või teise avalduse esitamise aeg. Ringkonnakohus leidis, et Arnold Ebroki poolt Muuli 2 asuva vara tagastamise avalduse tähtaegsuse hindamisel ei saa arvestada
35. novembri
36. a avalduse esitamist, kuivõrd nimetatud avaldus Muuli 2 asuvat vara ei puudutanud. Nimetatud avalduses taotles Arnold Ebrok oma isale Kristjan Ebrokile kuulunud ja Pärnus Ülejõel asuva vara, mitte aga onule August Ebrokile kuuluva vara tagastamist. Õigusaktidest ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise üldisest loogikast ei tulene, et tähtaegselt avalduse mingisuguse vara tagastamiseks esitanud isikul oleks hiljem õigus seda avaldust tähtaegadest hoolimata laiendada ka igasugusele muule varale. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatakse isik alati konkreetse vara suhtes. Asjakohane pole vastustajate poolt halduskohtule esitatud kirjalikus seletuses toodud viide Vabariigi Valitsuse
37. augusti
38. a määrusega nr 161 kehtestatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p-le 30, kuna nimetatud punkt nägi ette võimaluse muuta avalduses väljendatud soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta. Nimetatud sättest ei tulenenud õigust laiendada tagastamise taotlust avalduses märkimata varale. Maa, millel Muuli 2 elamu asus, ei olnud endiste omanike omandis, vaid tegemist oli kruntrendiõiguse alusel kasutatava maaga (obrokimaaga). Obrokimaa omandisse taotlemise õigus tekkis obrokimaa seaduse jõustumisest
39. detsembril 1993 ning selle õiguse realiseerimiseks tuli avaldused esitada selle seaduse § 5 lg 1 kohaselt kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumise päevast arvates, kui need juba varem polnud esitatud. Teisisõnu tuli avaldus esitada hiljemalt
40. märtsil 1994 ning juhul, kui obrokimaa suhtes oli varem esitatud maa tagastamise avaldus, siis uut avaldust esitada ei tulnud. Avaldus obrokimaa omandisse andmiseks ei ole samastatav avaldusega obrokimaal asuvate obrokimaa pidajale kuulunud hoonete tagastamiseks. Õdedele

§ 2

kohaselt tuli selle alusel esitatavad avaldused vara tagastamiseks esitada kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise päevast arvates. Seadus jõustus

1. jaanuaril 1993 ning seega tuli endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulasetel esitada endise omaniku omandis olnud maal asuvate hoonete tagastamise avaldus hiljemalt
2. aprillil
3. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 teine lause viitab, et selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse õdedele

sätteid. Kuna obrokimaa seadus jõustus pärast seda, kui oli juba möödunud õdedele

§-s 2 sätestatud kolmekuuline tähtaeg, siis tuleb obrokimaa seaduse § 4 lg-t 3 ja õdedele

§ 2

tõlgendada koostoimes selliselt, et obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks tuli obrokimaa pidaja õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel esitada avaldus kolme kuu jooksul obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisest arvates. Obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustus alles

1. detsembril
2. Seega tuli obrokimaa pidaja õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel esitada obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks avaldus hiljemalt
3. märtsil
4. Õigusaktid ei reguleeri otsesõnu olukorda, kus isik on avalduse obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks esitanud enne vastava õiguse tekkimist. Seejuures ei näe õdedele ja vendadele tagastamise seadus ega obrokimaa seadus ka ette, et obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks ei tule uut avaldust esitada juhul, kui nende hoonete tagastamiseks on varem juba avaldus esitatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus
5. mai
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-99 seisukohale, et õigustatud isikul tekkis õigus tagasi saada kruntrendimaal asuvad hooned ja rajatised, kui ta
7. detsembrist
8. a alates kolme kuu jooksul esitas vastava taotluse. Selles asjas oli isik varem küll obrokimaal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamise taotluse esitanud, ent selle taotluse osas oli otsus juba tehtud ning taotlus rahuldamata jäetud. Käesolevas asjas esitas Arnold Ebrok taotluse Muuli 2 asuva maa ja majavalduse tagastamiseks
9. veebruaril 1994 ehk samuti enne obrokimaa seaduse § 4 täienduse jõustumist, ent tema avalduse osas ei olnud muudatuse jõustumise ajaks ega ka sellega seatud tähtpäevaks mingisugust otsust tehtud. Ringkonnakohus leidis, et kuna Arnold Ebrok oli esitanud avalduse Muuli 2 asuvate hoonete tagastamiseks ning selle avalduse osas ei olnud enne
10. detsembrit 1994 otsust tehtud, siis tuli pärast
11. detsembrit 1994 nimetatud avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise avaldusena ning hoonete tagastamine tuli lahendada
12. veebruaril 1994 esitatud avalduse alusel. Väited selle kohta, nagu oleks August Ebrokil peale Kristjan Ebroki olnud veel vend Andrei Ebrok, ei mõjuta kogu August Ebrokile kuulunud vara (3/5 mõttelist osa) Arnold Ebrokile tagastamise õiguspärasust. Kristjan Ebrokile või tema alanejale sugulasele August Ebroki vara tagastamise ulatust võiks piirata asjaolu, kui selle vara tagastamist taotleks veel mõni August Ebroki vend, õde või nende alaneja sugulane. Kuna viimatinimetatud asjaolu ei esine, on Arnold Ebrokil õigus tagasi taotleda kogu August Ebrokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. Eelneva põhjal on ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
13. veebruari
14. a otsusega Arnold Ebroki Muuli 2 asunud vara (3/5 mõttelises osas hooned ja tähtajatu põhirendiõigus maale) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine õiguspärane ja õiguspärane on ka temale selle vara tagastamine Pärnu Linnavalitsuse
15. märtsi
16. a korralduse p-ga 1.
17. Vaidlust ei ole selles, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus Muuli 2 asuvast hoonest 1/5 mõttelist osa G. Krakusenile. Haldusasja toimikust nähtuvalt esitas G.-E. Haitov ÕVVTK Pärnu linnakomisjonile avalduse
18. augustil 1991, taotledes tema emale F. Haitovile kuulunud Muuli 2 asuva maja 1/5 suuruse mõttelise osa tagastamist. F. Haitovile kuulunud vara osas on G.-E. Haitov omandireformi õigustatud subjektiks ORAS § 8 lg 3 p 2 alusel. Samas ei kuulu G.-E. Haitov ORAS § 8 nimetatud pärijate ringi G. Krakusenile kuulunud Muuli 2 hoone 1/5 mõttelise osa puhul. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
19. juuni
20. a otsusega tuvastati, et kõnealuse 1/5 mõttelise osa näol oli tegemist G. Krakuseni ja tema toonase abikaasa David Krakuseni ühisvaraga, ning G.E. Haitov tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kui D. Krakuseni õepoeg, lähtudes õdedele

st. Ringkonnakohus leidis, et G.-E. Haitov tunnistati viimatinimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ekslikult. Nimelt sai G.-E. Haitovil tekkida õigus G. Krakuseni ja D. Krakuseni ühisvaraks olnud Muuli 2 hoone 1/5 suuruse mõttelise osa tagastamise taotlemiseks obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisest ning kõnealuse vara suhtes oleks G.-E. Haitovi saanud õigustatud subjektiks tunnistada

1. detsembrist 1994 arvates kolme kuu jooksul esitatud taotluse alusel (või, nagu ringkonnakohus eelnevalt Arnold Ebroki poolt esitatud taotlust käsitledes leidis, ka juhul, kui G.-E. Haitov oleks selle vara tagastamist taotlenud varem ning taotlus oleks
2. detsembri
3. a seisuga olnud veel lahendamata). Asja materjalidest ei nähtu aga, et G.-E. Haitov üleüldse kunagi oleks G. Krakusenile (ja D. Krakusenile) kuulunud elamu osa tagastamist taotlenud. G.-E. Haitovi avalduses taotletakse üksnes kinnistu F. Haitovile kuulunud mõttelise osa tagastamist. Seetõttu on Muuli 2 asuva majavalduse osas õigusvastane ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
4. juuni
5. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
6. augusti
7. a korralduse p 1.
8. Antud asjas on haldusaktid vaidlustatud kohtus suhteliselt pika aja möödumisel nende andmisest. Seega tuleb ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
9. juuni
10. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
11. augusti
12. a korralduse p 1.1 tühistamise otsustamisel kaaluda haldusaktide õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt, ning haldusaktidest soodustatud isiku usalduse kaitset teiselt poolt. Käesolevas asjas ei ole G.-E. Haitovi puhul esile toodud HMS § 67 lg-s 2 toodud asjaolusid. Ei nähtu, et ta Muuli 2 majavalduse mõttelise osa tagasi saanud isikuna oleks vara tagastamisest tingituna oma elukorraldust muutnud või vara tagastamisega seonduvalt ja tagastatud vara enda omandisse jäämist lootes märkimisväärseid kulutusi teinud. Lisaks seaduslikkuses väljenduvale avalikule huvile tuleb arvestada ka kaebuse esitaja E. Lõpu huvi, kelle õigust erastada üürilepingu alusel tema kasutuses olev eluruum õigusvastased otsused rikkusid. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et käesolevas asjas kaalub avalik huvi õigusvastase haldusakti tühistamiseks ning kaebuse esitaja õigus eluruumi erastamiseks esitatud avalduse menetlemiseks üles vara tagasi saanud isiku lootuse talle soodustava haldusakti kehtima jäämise osas. Sellest lähtudes tühistas ringkonnakohus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
13. juuni
14. a otsuse p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
15. augusti
16. a korralduse p 1.1 osas, mis puudutas G.-E. Haitovi omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist Muuli 2 majavalduse mõttelise osa suhtes ning temale Muuli 2 majavalduse mõttelise osa tagastamist. Kuna linnavalitsuse korralduse alusel on elamu mõtteline osa G.-E. Haitovile tsiviilõigusliku vara üleandmise aktiga juba üle antud, kohustas ringkonnakohus Pärnu Linnavalitsust võtma sobivaid meetmeid tühistatud korralduste tagasitäitmiseks, see tähendab korralduste alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks. Sobivad meetmed valib linnavalitsus ise, ent need peavad olema eesmärgipärased ning võimaldama tühistatud korralduste tagasitäitmist mõistliku aja jooksul. Kui kolmas isik ei nõustu talle haldusakti tühistatud osa alusel üle antud vara tagastama, peab Pärnu linn esitama hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja asjade ebaseaduslikust valdusest välja nõudmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
17. Elena Lõpp palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
18. veebruari
19. a otsuse nr 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
20. märtsi
21. a korralduse nr 101-p p 1.5 tühistamiseks. Kassaator ei ole nõus kohtu seisukohaga, et Arnold Ebrok oli õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks oma onule kuulunud 3/5 osa kinnistu osas, kuna esitas vastava avalduse seadustega sätestatud tähtaja jooksul ja tema osa oli samuti õigesti määratud. Kohus tuvastas õigesti, et Muuli maa näol oli tegemist kruntrendiõiguse alusel kasutatava maaga (obrokimaaga). A. Ebrok ei ole esitanud avaldust Muuli 2 maa tagastamiseks MRS-s sätestatud tähtajal. Tagastamise avalduse esitas A. Ebrok
22. veebruaril
23. Kohus leidis, et obrokimaa pidaja õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel tuli esitada obrokimaal asuvate hoonete tagastamiseks avaldus hiljemalt
24. märtsil
25. Kassaator leiab, et kohus tõlgendas vääralt Obrokimaa seaduse § 4 lg-t 3, laiendades selle ulatust põhjendamatult ning muutes sellega meelevaldselt avalduste esitamise tähtaega. Õdedele

s sätestatud avalduste esitamise tähtajaks oli

1. aprill 1993 ning obrokimaa seaduses
2. märts
3. Kassaator on seisukohal, et juhul, kui avaldus oli esitatud õigeaegselt, siis MRS § 5 lg 1 p 2 järgi oli A. Ebrokil õigus taotleda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus tema vanemal, st ikkagi vaid 3/10 mõttelises osas ning samas ulatuses ka hoonete tagastamist. Kohus leidis ekslikult, et August Ebroki vendade arv ei mõjuta tema vennapoeg Arnold Ebrokile tagastatava vara ulatust. Kohus seostab seda vara tagastamiseks faktiliselt esitatud avalduste arvuga, mis on kassaatori arvates ekslik. Kohus leidis ebaõigesti, et Arnold Ebrok on õigustatud subjekt kogu August Ebrokile kuulunud mõttelise osa (3/5) osas.
4. Vastustajad ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ja Pärnu Linnavalitsus vaidlevad kirjalikes vastustes E. Lõpu kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustajad leiavad, et kohus on otsuses õigesti ja põhjendatult leidnud, et Muuli 2 asunud vara (3/5 mõttelises osas hooned ja tähtajatu põhirendiõigus maale) suhtes ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
5. veebruari
6. a otsusega Arnold Ebroki õigustatud subjektiks tunnistamine on õiguspärane ning samal põhjusel on õiguspärane ka selle vara tagastamine A. Ebrokile Pärnu Linnavalitsuse
7. märtsi
8. a korraldusega. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon peab kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks ka ülejäänud osas. Pärnu Linnavalitsus jääb ülejäänud osas oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde.
9. Gideon-Eli Haitov palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse Pärnu Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, ületades halduskohtu volitusi asja lahendamisel. Ringkonnakohus märkis otsuses, et materjalidest ei nähtu, et G.-E. Haitov üleüldse kunagi oleks G. Krakusenile ja D. Krakusenile kuulunud elamu osa tagastamist taotlenud. Samas ei ole keegi kogu kohtumenetluse kestel püstitanud probleemi, nagu polekski G.-E. Haitov kunagi esitanud avaldust G. Krakusenile kuulunud elamu osa tagastamiseks. Kui seda oleks tehtud, siis pidanuks kohus andma võimaluse asjakohaste tõendite esitamiseks.
10. Vastustajad ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ja Pärnu Linnavalitsus peavad kirjalikes vastustes G.-E. Haitovi kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsusele õigeks ja põhjendatuks osas, milles kohus tühistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
11. juuni
12. a otsuse nr 5 p 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
13. augusti
14. a korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas, ning paluvad selle rahuldada.
15. Pärnu Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust muuta osas, milles rahuldati E. Lõpu kaebus ning tühistati Pärnu Linnavalitsuse
16. augusti
17. a korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ja kohustati Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid korralduse tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajaduse korral hagiga kohtusse pöördumiseks. Kassaator palub teha selles osas uus otsus, millega kassatsioonkaebus rahuldada. Kassaator leiab, et kohus on oluliste asjaolude tuvastamata jätmisega ning osa tõendite mittearvestamise põhjendamata jätmisega oluliselt rikkunud kohtumenetluse sätteid ning see rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Ülejäänud osas peab linnavalitsus ringkonnakohtu otsust õigeks. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus kaalus ebaõigesti E. Lõpu võimalust eluruumi erastamiseks. Kohus märkis, et E. Lõpu õigus eluruumi erastamiseks esitatud avalduse menetlemiseks kaalub üles vara tagasi saanud isiku lootuse talle soodustava haldusakti kehtima jäämiseks. Juhul, kui jääb kehtima olukord, kus tühistatakse Pärnu Linnavalitsuse
18. augusti
19. a korralduse p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas, siis tekib olukord, kus Muuli tn 2 majavaldusel on 3 omanikku - Pärnu linn, A. Ebrok ja G.-E. Haitov. Sellisel juhul kohaldatakse erastamisel Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadust (KaasS), mille § 5 lg 1 järgi erastatakse erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust (käesoleval juhul 1/10) osade kaupa nende suuruse järjekorras, alustades kõige väiksemast osast. Erastamise objekt, mis on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, erastatakse KaasS § 6 alusel. Muuli tn 2 elamu kõige väiksem korter moodustab elamu üldpinnast ligikaudu 1/
20. Linna osa oleks 1/10 elamust. Seega ei tekiks E. Lõpul kuidagi võimalust ei enda eluruumi ega ühegi muu eluruumi erastamiseks. Kohus ei ole seda olukorda piisavalt analüüsinud ja on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud haldusaktide tühistamine ei anna E. Lõpule soovitud tulemust - võimalust erastamisõigust realiseerida. Seega ei ole lahendiga tagatud E. Lõpu soovitud õiguste kaitse, kuid on rikutud G.-E. Haitovi usalduse kaitset, ootust temale soodustava haldusakti kehtima jäämiseks. Seega ei ole kohus kontrollinud kõiki olulisi asjaolusid ja on jätnud tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaalumata, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Riigikohtu halduskolleegium võtab käesolevas asjas esmalt seisukoha E. Lõpu kassatsioonkaebuse väidete osas (I), seejärel analüüsib G.-E. Haitovi kassatsioonkaebust (II) ning Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebust (III). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuste taotluste suhtes (IV). I
22. E. Lõpp leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt obrokimaa seaduse § 4 lg-t 3, lugedes Arnold Ebroki
23. veebruaril 1994 esitatud avalduse Muuli 2 maa tagastamiseks kehtivaks ka hoonete suhtes, mille tagastamise taotlemise õigus tekkis tal alles
24. detsembril
25. Halduskolleegium kassaatori selle seisukohaga ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Arnold Ebrok taotles
26. veebruaril 1994 esitatud avalduses muu hulgas Muuli 2 majavalduse August Ebrokile kuulunud mõttelise osa tagastamist. Vaidlust ei ole ka selles, et õiguslik alus oma onule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamist nõuda tekkis Arnold Ebrokil alles obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisel
27. detsembril 1994 ning kooskõlas õdedele

§-ga 2 tulnuks vastav avaldus esitada kolme kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates, seega hiljemalt

1. märtsil
2. Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et kuna Arnold Ebrok oli esitanud avalduse Muuli 2 asuvate hoonete tagastamiseks ning selle avalduse osas ei olnud obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumise ajaks (s.t enne
3. detsembrit 1994) otsust tehtud, siis tuli pärast
4. detsembrit 1994 nimetatud avaldust käsitada hoonete osas endise kruntrendimaa pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamise avaldusena ning hoonete tagastamine tuli lahendada
5. veebruaril 1994 esitatud avalduse alusel. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon ei oleks saanud Arnold Ebroki avalduse lahendamisel jätta tähelepanuta asjaolu, et vahepeal oli taotlejal tekkinud seaduslik alus lisaks maale ka hoonete tagasinõudmiseks. Arnold Ebroki avalduse hoonete osas läbivaatamata jätmine oleks olnud õigusvastane.
6. E. Lõpp on seisukohal, et ka juhul, kui avaldus oli esitatud õigeaegselt, siis MRS § 5 lg 1 p 2 järgi oli A. Ebrokil õigus taotleda üksnes selle maa tagastamist, millele oleks olnud õigus tema vanemal. Kuna vara endisel omanikul August Ebrokil oli kaks venda, siis saab Arnold Ebrok tagasi taotleda vaid poole August Ebrokile kuulunud varast, seega 3/10 mõttelist osa Muuli 2 kinnistust. Kassaatori arvates ringkonnakohus eksis, kui leidis, et August Ebroki vendade arv ei mõjuta tema vennapoeg Arnold Ebrokile tagastatava vara ulatust. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus märkis õigesti, et omandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada. Kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et August Ebrokile kuulunud vara tagastamist taotles üksnes Arnold Ebrok, siis oli tal õigus tagasi saada kogu August Ebrokile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara. II
7. G.-E. Haitov leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, asudes seisukohale, et kuivõrd haldusasja toimikust ega vastustaja esitatud materjalidest ei nähtu, et G.-E. Haitov oleks kunagi G. Krakusenile ja D. Krakusenile kuulunud elamu osa tagastamist taotlenud, tunnistati ta Muuli 2 elamu 1/10 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ekslikult. Kassaator märgib, et kuna sellist väidet ei ole keegi kogu kohtumenetluse kestel varem esitanud, oleks ringkonnakohus pidanud andma vastustajale ja kolmandale isikule võimaluse esitada sellele oma vastuväited ja neid kinnitavad asjakohased tõendid.
8. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et G.-E. Haitovi kassatsioonkaebus on põhjendatud. Ükski menetlusosalistest ega halduskohus ei ole käesolevas asjas varem nimetatud küsimust tõstatanud, mistõttu ei pidanudki vastustaja ega kolmas isik esitama toimikusse lisamiseks tõendeid selle kohta, kas G.-E. Haitov on taotlenud Muuli 2 elamust tema onule D. Krakusenile kuulunud 1/10 mõttelise osa tagastamist või ei ole ta sellesisulist avaldust esitanud. HKMS § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses üldjuhul tõendama vaid neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Oma väidete või vastuväidete põhjendamise kohustus on menetlusosalisel ka HKMS § 15 lg-st 3 tulenevalt. Kuna E. Lõpu ega K. Golovanova kaebustes sellist väidet ei esitatud, puudus Pärnu Linnavalitsusel ja G.-E. Haitovil vajadus sellele vastu vaielda ning esitada vajalikud tõendid oma vastuväidete põhjendamiseks. Asjaolust, et kohtutoimikus sisaldub üksnes G.-E. Haitovi
9. augusti
10. a avaldus, milles ta taotles oma emale F. Haitovile kuulunud 1/5 mõttelise osa tagastamist Muuli 2 elamust, ei saa järeldada, et G.-E. Haitov ei olegi taotlenud oma onule kuulunud vara tagastamist. Kuna seaduslik alus nimetatud vara tagastamise taotlemiseks tekkis G.-E. Haitovil alles
11. detsembril 1994 seoses obrokimaa seaduse § 4 lg 3 jõustumisega ning avalduste esitamise tähtaeg oli
12. märts 1995, ei saa eeldada, et G.-E. Haitovi
13. augusti
14. a avalduses pidanuks sisalduma nõue ka D. Krakusenile kuulunud elamuosa tagastamiseks. G.-E. Haitovil oli võimalik hiljem esitada täiendav avaldus onule kuulunud vara tagastamise taotlusega. Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas selline täiendav avaldus esitati või mitte, mistõttu ei võinud kohus lugeda tõendatuks, et avaldust pole esitatud. HKMS § 16 lg 6 näeb ette, et halduskohus võib menetlusosaliselt või menetlusväliselt haldusorganilt nõuda asja lahendamiseks vajalikku teavet. Ringkonnakohus oleks pidanud sellest sättest lähtuvalt nõudma vastustajatelt või kolmandalt isikult täiendavate andmete esitamist. III
15. Pärnu Linnavalitsus leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige osas, milles E. Lõpu kaebus rahuldati ja tühistati Pärnu Linnavalitsuse
16. augusti
17. a korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ning kohustati Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid korralduse tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajaduse korral hagiga kohtusse pöördumiseks. Kassaator leiab, et kuna linna osa elamust oleks 1/10 ning väikseim korter moodustab elamu üldpinnast ligi 1/4, siis ei tekiks E. Lõpul võimalust ühegi eluruumi erastamiseks. Kohus ei ole piisavalt kaalunud kaebuse esitaja kohtusse pöördumise eesmärgi (eluruumi erastamine) realiseerimise võimalikkust.
18. Pärnu Linnavalitsus leiab, et KaasS § 5 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 tulenevalt ei ole võimalik üürnikule ühtegi eluruumi erastada, kui erastamisele kuuluva mõttelise osa suurus on väiksem kui elamu kõige väiksema korteri osa elamu üldpinnast. Väiksem mõtteline osa tuleb erastada kaasomanikele. Riigikohtu halduskolleegium nõustub linnavalitsuse tõlgendusega KaasS § 6 lg-le
19. KaasS § 4 lg 1 p 1 kohaselt on selle seaduse alusel erastamise õigustatud subjektiks esimese eelistusena kaasomandis oleva elamu üürnik või tema perekonnaliige ning § 4 lg 1 p 2 järgi on teise eelistusena õigustatud subjektiks elamu kaasomanik, kui ta ei ole eluruumide erastamise kohustatud subjekt. KaasS § 5 lg 1 sätestab, et erastamise objekt, mis on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, erastatakse KaasS § 6 alusel, mis näeb ette erastamise kaasomanikele. KaasS § 6 lg 1 kohaselt juhul, kui erastamise objekt on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, teatab erastamise kohustatud subjekt erastamisel teist eelistust omavatele isikutele nende ostueesõigusest. Seega näeb KaasS § 6 lg 1 ette, et juhul, kui erastamise objektiks olev mõtteline osa elamust on väiksem kui väikseima korteri üldpinna ja elamu kõigi eluruumide üldpinna suhe, siis erastatakse see mõtteline osa kaasomanikele ning üürnikul sellise mõttelise osa erastamise õigust ei teki.
20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Muuli 2 elamu väikseima korteri üldpind moodustab elamu kõigi eluruumide üldpinnast ligikaudu 1/
21. Kui ka ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastaks, et G.-E. Haitov tõepoolest ei esitanud avaldust D. Krakusenile kuulunud vara tagastamiseks, oleks erastamise objektiks oleva mõttelise osa suurus vaid 1/10 elamu üldpinnast. Seega ei oleks Pärnu Linnavalitsusel KaasS § 6 lg-st 1 tulenevalt võimalik ühelgi juhul rahuldada E. Lõpu avaldust eluruumi erastamiseks, sest elamus ei ole niivõrd väikest korterit. Kuna Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelise osa suhtes G.-E. Haitovi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse ning selle mõttelise osa G.-E. Haitovile tagastamise korralduse tühistamine ei annaks E. Lõpule ühelgi juhul õigust eluruumi erastamiseks, ei riku vaidlustatud haldusaktid kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kui vaidlustatud haldusaktid kaebaja õigusi ei riku, tuleb kaebus jätta rahuldamata ning kohus ei anna hinnangut nende aktide õiguspärasusele (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
22. jaanuari
23. a määrusi haldusasjades nr 3-3-1-64-00 ja nr 3-3-1-65-00). Seda isegi olukorras, kus ringkonnakohus tuvastanuks, et G.-E. Haitov ei esitanud avaldust D. Krakusenile kuulunud vara tagastamiseks ja järelikult oli selle vara temale tagastamine õigusvastane, sest see oleks tulnud kaasomanikele erastada. IV
24. Ülaltoodut arvestades jääb Elena Lõpu kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutamata osas, milles kohus lahendas Arnold Ebroki avaldusega seonduvad küsimused. Riigikohtu halduskolleegium rahuldab Gideon-Eli Haitovi ja Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebused ning tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas E. Lõpu kaebuse ja tühistas ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
25. juuni
26. a otsuse nr 5 p 3 ning Pärnu Linnavalitsuse
27. augusti
28. a korralduse nr 1196-p p 1.1 Muuli 2 majavalduse 1/10 mõttelist osa puudutavas osas ning kohustas Pärnu Linnavalitsust tegema vajalikke toiminguid
29. augusti
30. a korralduse ringkonnakohtu otsusega tühistatud osa alusel üle antud vara tagasi nõudmiseks ja vajadusel hagiga kohtu poole pöördumiseks. Tühistatud osas tuleb jätta jõusse Pärnu Halduskohtu
31. juuni
32. a otsus, millega jäeti E. Lõpu kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kuna E. Lõpu kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Teised menetlusosalised kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann