3-1-1-1-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-1-07 Otsuse kuupäev

1. märts 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi M. K. süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-575 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. veebruar 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a kohtuotsused M. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
10. Kassatsioon jätta rahuldamata.
11. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroo In Jure kasuks 1593.- (üks tuhat viissada üheksakümmend kolm) krooni vandeadvokaat Anu Pärteli poolt M. K.-le riigi õigusabi osutamise eest ja arvata see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Tartu Maakohtu
13. märtsi
14. a otsusega tunnistati M. K. KarS § 183 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema, olles varem karistatud väikses koguses narkootilise aine käitlemise eest, müüs
15. a aprillikuus kahel korral V. O.-le väikses koguses narkootikume. M. K.-d karistati vangistusega üheks aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheks aastaks 11 kuuks ja 27 päevaks. Karistuse tähtaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.
16. Maakohus leidis, et M. K. süü talle inkrimineeritud tegude toimepanemises on tõendamist leidnud V. O.-i kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kohus suhtus kriitiliselt V. O.-i kohtus antud ütlustesse, leides, et need on süüdistatava kasuks antud paljasõnalised valeütlused. Maakohus pidas paljasõnalisteks ka M. K. väiteid, et ta omas narkootikume vaid enda tarbeks ega ole neid kellelegi edasi andnud. Maakohus ei näinud vastuolu selles, et M. K.-lt kriminaalmenetluse käigus äravõetud narkootilist ainet kirjeldati erinevate uurimistoimingute raames kord valgena, kord roosakana. Värvitooni kirjeldati nii, nagu see menetlustoimingu teostajale tundus. Selles, et M. K. juurest võeti läbiotsimise käigus ära amfetamiini, vaidlus puudus ja kohtu hinnangul polnud kirjalikes tõendites aine värvitooni osas esinevatele erinevustele vaatamata kahtlust, et tegemist oli just M. K.-lt ära võetud ainega.
17. M. K. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja M. K. õigeksmõistmist. Apellandi hinnangul puudusid M. K. süüditunnistamiseks tõendid ja maakohtu otsus oli motiveerimata. Kaitsja asus seisukohale, et tunnistaja V. O. põhjendas kohtuistungil veenvalt, miks ta andis kohtueelses menetluses ebaõigeid, M. K.-d süüstavaid ütlusi. Muid M. K.-d süüstavaid tõendeid ei olnud. Kaitsja arvates oli tähtis ka M. K.-lt äravõetud pulbrilise aine värvus, sest amfetamiini on erineva värvivarjundiga. Värvivarjund on oluline, kuna erinev varjund viitab asjaolule, et aine ei pärine samast partiist ja ka seetõttu, et värvivarjundite erinev kirjeldus seadis kahtluse alla narkootilisele ainele teostatud ekspertiisi lähteandmed. Puudulikud lähteandmed omakorda muutsid kaheldavaks ekspertiisi tulemuse. Apellatsiooni esitas ka M. K., kes leidis, et maakohtu otsus rajanes vaid oletustel ega olnud õiglane, tema süü on tõendamata.
18. Tartu Ringkonnakohtu
19. oktoobri
20. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 4.
21. Ringkonnakohus leidis, et analüüsides süüdistatava varasemat kriminaalset tegevust ja asetades omavahelisse konteksti erinevatest tõenditest tulenevad andmed, on tõendite kogumist nähtuvalt M. K. poolt talle süüksarvatud teo toimepanemine tõendatud. Puutuvalt M. K. kaitseversiooni, et V. O. andis kohtueelses menetluses tema suhtes vihavaenu tõttu valeütlusi ja äravõetud narkootikumid olid M. K.-l üksnes isiklikuks kasutamiseks, märkis ringkonnakohus järgmist. Kuna M. K. tema kinnipidamise järgselt ei tuvastatud tema joobeseisundi kontrollimisel tal narkootilist joovet ega narkootiliste ainete jääkaineid organismis, siis on ümber lükatud väide, et ta omas narkootikume vaid isiklikuks otstarbeks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega tunnistaja V. O-i ütluste hindamisel ning pidas süüdistatava kaitseversiooni V. O.-i poolt tema rõõnamise osas paljasõnaliseks. Seejuures osutas ringkonnakohus, et juba maakohtu hinnangul asus süüdistatav tunnistajat kohtus ütluste andmisel mõjutama. Ringkonnakohtu arvates ei osanud V. O. kohtus tõsikindlalt ja veenvalt selgitada, miks ta muutis oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antutega. Seetõttu oli igati õiguspärane hinnata tema kohtueelses menetluses antud üksikasjalikke ütlusi, erinevalt kohtus antutest, tõepärasteks. 4.
22. Ringkonnakohus märkis, et kohtuistungil on KrMS § 289 lg 1 alusel ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole taotlusel lubatud avaldada tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui tema kohtus antud ütlused on nendega vastuolus. Kuid ringkonnakohus rõhutas ka, et ütluste avaldamine ristküsitlusel saab teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt ei ole välistatud tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamine tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on arvestatud siis, kui süüdistatavale on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud V. O.-i kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades eelnimetatud põhimõtteid ja süüdistatavale oli tagatud õigus tunnistajale küsimuste esitamiseks. 4.
23. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et olukorras, kus maakohus luges tunnistaja poolt kohtus antud ütlused valeütlusteks, pidanuks kohus selle tunnistaja suhtes alustama kriminaalmenetlust KarS § 320 tunnustel. Ringkonnakohus rõhutas, et süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuur, mitte kohus ja seetõttu ei ole kohtul õiguslikku alust nõuda prokurörilt süüdistuse esitamist. Selline nõue seaks muuhulgas kahtluse alla kohtu erapooletuse. 4.
24. Seoses M. K. kaitsja apellatsioonis tõstatatud kahtlusega M. K.-lt äravõetud narkootilise aine värvuse erineva kirjeldamisega erinevates uurimistoimingutes märkis ringkonnakohus, et värvuse erinev kirjeldamine tuleneb ainega tegelenud politseiametnike subjektiivselt erinevast tajust ja on väheoluline. See ei sea kahtluse alla narkootilise aine olemasolu, sest ekspertiis tuvastab aine selle sisalduse, mitte värvuse järgi. Samuti ei ole süüdistatav ise eitanud narkootilise aine olemasolu tema kinnipidamisel. POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
25. M. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. K. õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Apellatsioonis tõstatatud küsimused on ringkonnakohtu poolt jäetud vastuseta, ringkonnakohtu otsus tugineb oletustel ning on motiveerimata. Nii ei põhjenda ringkonnakohus piisavalt, miks tuleb M. K. väited narkootilise aine enda tarbeks omamisest lugeda paljasõnalisteks. Kohtute järeldused tunnistaja V. O.-i ütluste hindamisel on vastuolulised, sest kohtud on ilma adekvaatsete põhjendusteta aktsepteerinud tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ja eiranud tema kohtus antud ütlusi. Leides, et V. O. kohtus valetas, ei reageerinud kohtud sellele aga seaduses ettenähtud korras, mistõttu pole kohtute seisukoht tema ütluste osas tõsiseltvõetav. Narkootilise aine ekspertiisiaktid on vastuolulised ja neile maa- ning ringkonnakohtu poolt antud hinnang demonstreerib kohtute pealiskaudsust.
26. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kassatsioonivastuses leitakse, et ühtki apellatsioonis tõstatatud küsimust pole ringkonnakohtu otsuses tähelepanuta jäetud ja ringkonnakohus pole kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Prokurör leiab, et nii maa- kui ringkonnakohus on motiveeritult tuginenud V. O.-i kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seoses kaitsja kriitikaga narkootilise aine värvuse erineva kirjeldamise osas leiab prokurör, et mingeid vastuolusid selles ei ole ja värvuse erinev kirjeldamine tuleneb lihtsalt seda käsitlenud isikute subjektiivselt erinevast tajust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kaitsja argumendid alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid KrMS § 352 lg 6 alusel peab kriminaalkolleegium vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest ning märgib järgmist. 7.1 Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti osutanud Riigikohtu
28. oktoobri
29. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-86-06 (RT III, 2006, 36, 305) ja selles otsuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) praktikale tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamise kohta. Kohtu praktikas tõepoolest mööndakse võimalust kasutada teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega (vt nt Kohtu lahend Delta vs Prantsusmaa
30. detsember
31. a). Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat, kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Tuleb aga tähele panna, et Eesti seadusandja on kehtestanud nimetatud põhimõttest kaugemale mineva regulatsiooni, millega tagatakse süüdistatava õigustele ulatuslikum kaitse. Nimelt võimaldab KrMS §-s 289 sätestatu isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused. Ringkonnakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-86-06 on ebaõige ka põhjusel, et nimetatud otsus on tehtud väärteoasjas. Erinevalt kriminaalmenetlusest ei rakendata aga väärteomenetluses võistlevuse põhimõtet ning väärteomenetluses on tulenevalt VTMS §-s 92 ja § 99 lg-s 8 sätestatust laiemad võimalused isikute kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks. 7.2 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati M. K. maakohtus süüdi peamiselt tunnistaja V. O.-i poolt eeluurimisel antud ütlustele tuginedes. Ka ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu argumentidega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. juuni
33. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) märgitu kohaselt on KrMS §-st 289 ja § 293 lgst 1 tulenevalt lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel ? s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Teisisõnu, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. märtsi
35. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06, p 17).
36. Võttes kohtuotsuste tegemisel aluseks tunnistaja V. O.-i kohtueelsel menetlusel antud ütlused, on kohtud rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalkolleegium loeb sellise rikkumise oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse.
37. M. K. kaitsja esitas koos kassatsiooniga taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 1593 krooni. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb nimetatud summa arvata menetluskulude hulka.
38. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
39. märtsi
40. a ja Tartu Ringkonnakohtu
41. oktoobri
42. a otsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtusse. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi