RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

) § 20 lg 12 kohaselt ei kuulunud erastamisele sellele ulatuva I kategooria kaitsealuse liigi must-toonekure pesa kaitsetsooni tõttu. Seetõttu ei saa maatükki kasutada vastavalt selle sihtotstarbele ning omandamise eesmärgile.

1. Anita Kuusemaa esitas kaebuse, milles palub Lääne maavanema
2. jaanuari
3. a otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et kehtetuks tunnistatud haldusakt vastas selle andmise ajal seadusele, kuna must-toonekure pesa avastati alles
4. aasta sügisel. Kaitsekohustuse teatis väljastati alles pärast vaba metsamaa erastamise korralduse väljaandmist ning vaid mõni päev enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Andmise ajal õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise aluseid ei esine. Korraldus ei ole kohane ega proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebaja on juba esitanud keskkonnaministrile avalduse kinnisasja vahetamiseks, selles menetluses oleks võimalik saavutada sama eesmärk ilma kaebuse esitaja huvide ülemäärase kahjustamiseta. Vaidlustatud korralduse tulemusel jääks aga kaebaja vaba metsamaa erastamise võimalusest täielikult ilma.
5. Tallinna Halduskohtu
6. mai
7. a otsusega jäeti A. Kuusemaa kaebus rahuldamata. Kohtu põhjenduste kohaselt on must-toonekure pesa ümber 250 m raadiusega kaitsetsoon, kus kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitserežiimi tõttu ei ole A. Kuusemaale erastatud maad võimalik sihtotstarbeliselt kasutada.

§ 20

lg 12 kohaselt ei kuulu erastamisele kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude objektide juurde kuuluv maa.

§ 31

lg 1 p 2 kohaselt jäetakse selline maa riigi omandisse, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teiste isikute poolt. Kaitsetsoon hakkab pesapuu ümber kehtima pesa avastamise ning sellest kohalikku keskkonnateenistusse teatamise hetkest. Kohtule esitatud materjalidest materjalist nähtub, et must-toonekure pesa vaidlusaluse kinnistu naaberkinnistul avastati juba 2003. a veebruaris. Vaidlustatud korraldus oli seega juba selle andmise ajal õigusvastane, kuna maavanem erastamise korraldajana ei arvestanud asjaoluga, et tegemist on I kategooria kaitsealuse liigi püsielupaigaga. Kohus leidis, et kaebaja usaldus erastamise korralduse kehtima jäämise suhtes ei kaalu antud juhul üles avalikku huvi õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja sai kaitsekohustuse teatise enne asjaõiguslepingu sõlmimist, kuid ei teavitanud sellest lepingu teist poolt. Maad, mida suures osas praktiliselt kasutada ei saa, ei oleks kaebaja oma seletuste kohaselt erastada soovinud. Kaitstav ei saa olla kaebaja ootus kinnisasja erastamisele selle hilisema vahetamise eesmärgil. Lisaks ei tulene Looduskaitseseaduse (LKS) §-st 19 riigi kohustust kinnisasju vahetada. Selline võimalus on ette nähtud vaid juhtudeks, kus kinnisasja omanikuks on saadud

-s sätestatud alustel ja korras.

1. A. Kuusemaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õige kohtu järeldus, et must-toonekure pesa kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule oli teada juba erastamise korralduse andmise ajal. Kohtu viidatud tõenditest nähtub kurepesa avastamine Männioksa kinnistult, mitte aga selle kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule. Kuna Kuuseoksa kinnistut mõjutava pesapuu avastamise täpne aeg pole teada, tuleb kaitserežiimi kehtima hakkamise ajaks lugeda kaitsekohustuse teatise väljastamise aeg
2. a novembris. Seega oli erastamise korraldus selle andmise ajal õiguspärane. Kaebaja sai küll kaitsekohustuse teatise kätte mõned päevad enne asjaõiguslepingu sõlmimist, kuid ei teadnud sellest tulenevat maa erastamise õigusvastasust. Kaebaja edastas teabe teatise saamise kohta ka maa erastamist korraldavale ametnikule, kes jätkas sellegipoolest lepingu ettevalmistamist. LKS § 19 ei sisalda mingeid kohaldamispiiranguid kinnisasjade vahetamisel. Vaidlustatud korraldus ei ole kohane ega proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Avalik huvi erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise vastu on näilik, seda saab kaitsta ka kaebaja õigusi vähem kahjustaval viisil. Vaba metsamaa erastamine on ajaliselt küllaltki kaua kestnud protsess, avalduse Kuuseoksa maatüki erastamiseks esitas kaebaja juba
3. augustil
4. Erastamismenetluse lõppjärgus ei oleks enam saanud erastatavat maad teise maatükiga asendada. Vaidlustatud haldusakti tagajärjel jääb kaebaja tundmatu täielikult ilma vaba metsamaa erastamise võimalusest.
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a otsusega jäeti A. Kuusemaa apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas halduskohus õigesti, et must-toonekure pesapuu kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule oli selgunud juba erastamise korralduse vastuvõtmise ajaks, mistõttu korraldus oli juba siis õigusvastane. Asja materjalidest nähtub, et Männioksa kinnistul
8. a veebruaris avastatud pesapuu on sama, mille kaitsetsoon ulatub Kuuseoksa kinnistule. Asjaolu, et pärast eksperdi poolt pesa asukoha täpset määramist osutus pesa asuvat mitte Männioksa maaüksusel, vaid selle kõrval asuval Eesmetsa maaüksusel, ei mõjuta pesa kaitsetsooni tekkimise aega. Seega oli maa riigi omandisse jätmist tingiv asjaolu teada hiljemalt
9. a märtsi lõpuks. Kaebaja usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes ei kaalu üles avalikku huvi selle kehtetuks tunnistamiseks, kuna kaebaja ei ole käesoleva ajani saanud erastatud maaüksust eesmärgipäraselt kasutada. Vaidlustatud korraldus on eesmärgi saavutamiseks kohane ja proportsionaalne. See, kas kaebajal osutub võimalikuks vahetada Kuuseoksa kinnistu riigile kuuluva looduskaitseliste piiranguteta kinnistu vastu, selgub teises haldusmenetluses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. A. Kuusemaa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saata. Kaebaja on seisukohal, et erastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise tinginud asjaolu ilmnes alles pärast erastamiskorralduse andmist, kaitsekohustuse teatise andmise ajal. Seetõttu on vaidlustatud korralduse näol tegemist andmise ajal õiguspärase haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, mis on lubatud vaid HKMS § 66 lg-s 3 sätestatud alustel. Selliste aluste esinemist tuvastatud ei ole. Must-toonekure pesa avastamise aja määramisega
11. a märtsiks laiendas ringkonnakohus vaidlustatud haldusakti aluseks olevate asjaolude ringi ning muutis seega menetlusnorme rikkudes vaidlustatud haldusakti sisu. Kohtu selline järeldus ei rajane asjas kogutud tõenditele, viidatud tõenditest ei nähtunud kurepesa kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule. Sihtkaitsevööndi ulatus erinevatele kinnistutele on otseselt seotud pesapuu asukohaga. Meelevaldne on Männioksa kinnistul ning Eesmetsa kinnistul asuvate kurepesade samastamine. Eesmetsa kinnistul asuva kurepesa avastamise aja kohta pole muid tõendeid peale kaitsekohustuse teatise väljaandmise aja. Kaitsekohustuse teatis kaitsealuse objekti avastamise aega ei sisalda. Lisaks on praeguseks ajaks Tallinna Halduskohtu
12. juuni
13. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1025 tuvastatud, et Eesmetsa kinnistul asuvat pesapuud, mille kaitsetsoon ulatuks Kuuseoksa kinnistule, ei ole enam looduses olemas. Avalik huvi erastamise korralduse kehtetuks tunnistamiseks puudub. Sama eesmärgi saavutamiseks on juba käimas kinnistute vahetamise menetlus. Piisavalt ei ole arvestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule - kaebaja jääks täielikult ning lõplikult ilma vaba metsamaa erastamise võimalusest. Kinnistute vahetamise eelduseks on A. Kuusemaa omandi säilimine Kuuseoksa kinnistule.
15. detsembril 2006 esitas A. Kuusemaa avalduse kassatsioonkaebuse juurde, milles teatab pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist ilmnenud asjaolust, mis oleks vastavalt HKMS § 75 lg-le 2 ning TsMS § 702 lg 2 p-le 9 aluseks teistmisavalduse esitamisele. Keskkonnaminister avaldas oma
16. detsembri
17. a kirjas nr 2-02/15299, et kuna must-toonekure pesapuud enam ei ole, ei kehti ka kaitsekohustuse teatises kirjeldatud kaitsekord Kuuseoksa kinnistul. Seega on erastamiskorralduse õigusvastasuse tinginud asjaolu ära langenud. Samuti on ära langenud avalik huvi erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise vastu. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
18. Lääne maavanema vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kaebus rahuldamata jätta. Vaba metsamaa erastamise korraldus tunnistati kehtetuks põhjusel, et järelevalvemenetluses kogutud tõendite põhjal oli kassaator lepingute sõlmimise ajal teadlik tema kasuks antud korralduse õigusvastasusest. Kohtud on tõendeid õigesti hinnanud ning asunud õigesti seisukohale, et metsamaa erastamise korraldus oli selle andmise ajal õigusvastane. Kohtud on õigesti välja selgitanud asja lahendamisel olulise tähtsusega asjaolud. Kassaatori täiendav avaldus ning selle lisad tuleb jätta tähelepanuta, kuna tegemist on uute tõendite esitamisega kassatsioonimenetluses. Vastustaja ei nõustu ka kassaatori väitega avaliku huvi äralangemise kohta, oluline on kaitsealuse liigi elamiseks sobiliku elukeskkonna säilitamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19. Lääne maavanema vaidlustatud korraldusega tunnistati A. Kuusemaale vaba metsamaa erastamise korraldus kehtetuks motiivil, et erastatud on maa, mis

§ 20lg 12 kohaselt ei kuulunud erastamisele.

Korralduse põhjenduste kohaselt ulatub A. Kuusemaale erastatud Kuuseoksa kinnistule selle kõrval paikneval Eesmetsa maaüksusel asuv I kategooria kaitsealuse liigi must-toonekure pesa kaitsetsoon. Kaitsetsoon moodustab korralduse andmise ajal kehtinud Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLoS) § 21 lg 7 p 3 kohaselt 250 m raadiusega ringi ümber pesapuu. Riigikohtu halduskolleegium nõustub, et maaüksus, millele ulatub must-toonekure pesapuu kaitsetsoon, on käsitatav kaitstava loodusobjekti juurde kuulva maana, mis

§ 20lg 12 kohaselt ei kuulu erastamisele. Arvestades KLo

S § 21 lg-st 8 tulenevat must-toonekure pesa kaitsetsoonis rakenduvat ranget kaitsekorda võib antud olukorras olla asjakohane ka

§ 31

lg 1 rakendamine, mille kohaselt jäetakse riigi omandisse riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Kuivõrd vaba metsamaad erastatakse vaid metsmajandusega tegelevale isikule, saab vaba metsamaa erastamise eesmärgina näha metsa majandamist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus sellise vaba metsamaa erastamine, kus majandustegevus on keelatud. Seega kaitseb

§ 20lg 12 ka metsamaa erastaja huvi reaalselt majandatava metsamaa omandamiseks.

10. Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse kontrollimisel omab olulist tähendust küsimus, kas sellega tunnistati kehtetuks andmise ajal õiguspärane või õigusvastane haldusakt. Kohtud on käesolevas asjas leidnud, et kuivõrd maa erastamise keelu aluseks olnud asjaolu oli selgunud erastamise korralduse andmise ajaks, oli korraldus õigusvastane. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaba metsamaa erastamise korralduse õiguspärasuse hindamiseks selle andmise ajal tuleb välja selgitada ka see, kas erastamise keelu rakendumise aluseks olnud asjaolud olid või pidid erastamise ajal olema teada ka erastamise korraldajale, s.o maavanemale. Juhul, kui maavanem tegutses erastamise korralduse andmisel õiguspäraselt, ei saanud korraldus selle andmise ajal olla õigusvastane. 11.

§ 234ning maa erastamise korralduse ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 4.

aprilli

1. a määrusega nr 115 kehtestatud "Maareformi seaduse paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise korra" (edaspidi Kord) kohaselt teeb erastamise eeltoimingud vallavalitsus, määratledes erastamisele kuuluva maa ning kinnitades erastajate nimekirja. Erastamise otsustab maavanem. Korra § 15 lg 1 kohaselt kontrollib maavanem talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Maavanem selgitab välja maa erastamise olulised tingimused, pöördudes vajadusel teiste asutuste või isikute poole ning nõudes erastamise korraldamise seisukohast tähtsust omavaid täiendavaid dokumente (Kord § 15 lg 2).
2. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et maavanem ei teadnud korralduse andmise ajal maa erastamist välistavast asjaolust - kaitstava loodusobjekti kaitsetsooni ulatumisest erastatavale maaüksusele. Oma vastustes kaebusele on maavanem kinnitanud, et juhul, kui must-toonekure pesapuu olemasolu konkreetses paikkonnas oleks maavanemale teada olnud, oleks Kuuseoksa maaüksuse erastamine vaba metsamaana lõpetatud (vt tl 31). Kohtud on tuvastanud, et teave pesapuu olemasolust oli korralduse andmise hetkeks olemas Läänemaa Keskkonnateenistusel. Keskkonnaministeerium sai selle teabe hiljemalt
3. novembril 2003, kui keskkonnaminister allkirjastas kaitsekohustuse teatise. Kaitserežiimiga hõlmatud maa erastamise otsustajale maavanemale - teavet kurepesa leidmise ning kaitsetsooni asukoha kohta ei edastatud. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et maavanemale Korra § 15 lg-st 2 tulenev üldine kohustus maa erastamise oluliste tingimuste väljaselgitamiseks ei hõlmanud selliste asjaolude kontrollimist, mille esinemise võimaluse kohta maavanemal ei olnud mingisugust informatsiooni. Maavanem ei pidanud tegema alusetuid järelepärimisi. Kohustust metsamaa erastamise otsust Keskkonnaministeeriumi või kohaliku keskkonnateenistusega kooskõlastada maavanemal ei olnud.
4. Vaidlustatud korralduses on välja toodud, et erastamist takistavast asjaolust oli müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajal teadlik ka ostja A. Kuusemaa, kuna talle saadeti pärast erastamise korralduse andmist, kuid enne lepingute sõlmimist, kaitsekohustuse teatis. Kaitsekohustuse teatis on saadetud A. Kuusemaale Kuuseoksa kinnistu omanikuna ning selles selgitatakse omanikule kaitsetsoonis rakenduvaid piiranguid.

§ 20lg-st 12 tulenevat erastamiskeeldu kaitsekohustuse teatis ei maini.

Seega tuleb kaitsekohustuse teatist pidada eksitavaks, kuivõrd selles on pöördutud A. Kuusemaa kui kinnistu omaniku, mitte kui erastaja poole. A. Kuusemaale ei saa ette heita erastamistegevuse jätkamist, kui isegi kaitserežiimist teadlik olnud haldusorgan ei hinnanud olukorda õigesti ega näinud takistusi maa erastamisele. Lisaks on halduskolleegium seisukohal, et

§ 20lg 12 ei pane kohustusi metsamaa erastajale.

Kuivõrd nii maavanem erastamise korraldajana kui ka A. Kuusemaa erastajana on tegutsenud õiguspäraselt, oli vaba metsamaa erastamise korraldus selle andmise ajal õiguspärane.

1. Õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamine on lubatud üksnes Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg-s 2 loetletud alustel. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et oleks tuvastatud selliste aluste esinemine. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolusid - haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlustatud korralduse põhjendustest ei nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse teostamist üleüldse. Korraldus on seetõttu õigusvastane ning tuleb tühistada.
2. Kolleegium märgib täiendavalt, et Kuuseoksa kinnistu kuulumine eraomandisse ei takista musttoonekurgedele sobiliku elupaiga kaitse alla võtmist Loodukaitseseaduses sätestatud korras.
3. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A. Kuusemaa kaebuse, tuleb HKMS § 93 lg 4 alusel muuta kohtukulude jaotust. Halduskohtus taotles A. Kuusemaa kohtukulude väljamõistmist 4612 kr ulatuses. Toimiku materjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, et A. Kuusemaa oleks nimetatud kulutused kandnud. Seega ei saa neid HKMS § 93 lg 1 alusel välja mõista. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus A. Kuusemaa kohtukulude nimekirja ei esitanud. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque