RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiva

) alusel omandireformi õigustatud subjektiks ega tagastada talle vaidlusalust elamut. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. oktoobri
2. a otsus nr 4032 täielikult seadusvastaseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas seejärel
3. mai
4. a otsusega nr 10788 oma
5. oktoobri
6. a otsuse nr 4032 ja jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistada teda omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsus tühistas
7. juuni
8. a korraldusega nr 4531-k oma
9. mai
10. a korralduse nr 1669-k kostjale elamu tagastamise kohta. Kostja vaidlustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
11. mai
12. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse
13. juuni
14. a korralduse Tallinna Halduskohtus, kuid loobus hiljem kaebusest. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
15. mai
16. a viidatud otsuse kohaselt lahendatakse

§ 7

lg 3 järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Sellist kokkulepet sõlmitud ei ole. Kuna elamu anti kostjale üle vastuolus

§ 7lg-ga 3, on elamu üleandmine 1. oktoobril 1995. a enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 66 lg-te 2 ja 3 järgi tühine ja kehtetu algusest peale. Seega ei ole kostja elamu omanik.

1. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt puudub hagil õiguslik alus ja see tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu
2. oktoobri
3. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28, 308) on

§ 7lg 3, millele hageja oma nõudes tugineb, vastuolus põhiseadusega.

Põhiseaduse (PS) § 152 sätestab, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.

1. Tallinna Linnakohus rahuldas
2. veebruari
3. a otsusega hagi, tunnustades elamu üleandmise akti tühisust ja hageja omandiõigust elamule. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja enne
4. juulit
5. a kehtinud TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt hagi oma õiguste kaitseks. Hagi tuleb sama seaduse § 66 lg 2 järgi rahuldada. Kostjal puudub õiguslik alust elamu omandamiseks, sest Tallinna Linnavalitsus tunnistas
6. juunil
7. a elamu tagastamise korralduse kehtetuks.

§ 7

lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Kuna elamu anti kostjale üle vastuolus

§ 7lg-ga 3, siis on elamu üleandmise akt tühine ja Ts

ÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 81 sätestab, et omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. AÕS § 83 lg 1 kohaselt peab kostja sellise nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. Kostja ei ole seda teinud. Kostja ei ole omandireformi õigustatud subjekt ja vaidlusaluse elamu omanik. Seega tuleb tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalusele elamule. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a viidatud otsusega

§ 7

lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Üldkogu möönis samas järgmist: "

§ 7lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist.

Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara". Seega ei tunnistanud Riigikohtu üldkogu kõnealust sätet kehtetuks. Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 on tuvastatud, et M. Edenberg oli Saksamaale ümberasuja

§ 7lg 3 tähenduses.

Seega ei saa kostjat M. Edenbergi pärijana tunnistada omandireformi aluste seaduse alusel omandireformi õigustatud subjektiks ja tagastada talle elamut. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas
2. detsembril
3. a Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb linnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Ta taotleb juhul, kui Riigikohus ei pea võimalikuks uut otsust teha, saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Teistmisavalduse kohaselt tunnistati Riigikohtu üldkogu
4. aprilli
5. a otsuses tehtud osaotsusega haldusasjas nr 3-3-1-63-05 (RT III 2006, 13, 123)

§ 7lg 3 kehtetuks. Hageja nõude aluseks oleva sätte kehtetuks tunnistamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 702 lg 2 p 7 järgi asjaoluks, mis annab aluse asja teistmise korras uuesti läbi vaadata. Riigikohtu üldkogu märkis, et osaotsus

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamiseks jõustub 12.

oktoobril

1. a tingimusel, et ei ole jõustunud kõnealust sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Avaldaja esitas teistmisavalduse tähtaegselt, sest selle aluseks olev asjaolu ilmnes
2. oktoobril
3. a.
4. Hageja ei pea teistmisavaldust õigeks ja palub selle jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata.
6. TsMS § 702 lg 1 kohaselt võib hagimenetluses poole avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul jõustunud kohtulahendi teistmise korras uuesti läbi vaadata. Avaldaja on teistmise alusena esile toonud asjaolu, et Tallinna Linnakohus rahuldas
7. veebruari
8. a otsusega tema vastu esitatud hagi

§ 7lg 3 alusel ning et see säte tunnistati Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusega kehtetuks alates
2. oktoobrist
3. a. Avaldaja viitab TsMS § 702 lg 2 p-le 7, mille kohaselt on teistmise aluseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Tulenevalt TsMS § 702 lg-st 3 ei ole teistmiseks alust, kui avaldaja esitatud asjaolu ei mõjutanud kohtulahendi tegemist tema kasuks või kahjuks.
4. Tallinna Linnakohus ei tuginenud otsuse tegemisel

§ 7lg-le 3.

Kuigi linnakohus käsitles

§ 7

lg 3 vastavust põhiseadusele, rahuldas ta hagi õigesti, tuginedes Tallinna Linnavalitsuse

1. juuni
2. a korraldusele nr 4531-k, millega Tallinna Linnavalitsus oli tühistanud oma
3. mai
4. a korralduse nr 1669-k avaldajale elamu tagastamise kohta. Kuna Tallinna Linnavalitsuse
5. juuni
6. a korraldus nr 4531-k kehtib, siis oleks linnakohus pidanud hagi rahuldama ka juhul, kui

§ 7lg 3 oleks olnud tunnistatud kehtetuks enne linnakohtu otsuse tegemist.

Seega ei saanud Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus mõjutada linnakohtu otsuse tegemist.
3. Kolleegium märgib, et avaldaja ei kaotanud linnakohtu otsuse alusel elamu suhtes omandiõigust, vaid linnakohus hindas haldusaktide alusel tekkinud olukorda, tuvastades, et avaldaja ei saanud elamu omanikuks. Riigikohus on oma
4. oktoobri
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01 (RT III 2001, 29, 314) selgitanud, et Vabariigi Valitsuse
6. veebruari
7. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 48 järgi läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Tallinna Linnavalitsuse korraldus avaldajale elamu tagastamise kohta tunnistati hilisema korraldusega kehtetuks seetõttu, et avaldaja ei kuulunud

§-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Kuna avaldaja ei olnud elamu suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud talle ka elamu tagastamine omandireformi aluste seaduse järgi. Järelikult oli elamu avaldajale üleandmise kohta koostatud akt enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg-te 2 ja 3 järgi seadusega vastuolu tõttu tühine ning kehtetu algusest peale. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu