RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-3-07 Otsuse kuupäev 2. aprill 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Koh

§ 200

lg 2 p 7 ning § 199 lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsus nr 1-05-564 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. märts
4. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsus Sergei Tõškevitši, A. K. ja J. K. süüdistusasjas muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsusega tunnistati Sergei Tõškevitš ja A. K. KarS § 114 p-de 1, 3 ja 5 järgi süüdi selles, et nad tungisid röövimise eesmärgil E. K ja J. V-i korterisse, kus A. K. tappis noalöökidega E. K ja S. Tõškevitš otsis samal ajal korterist asju, mida ära võtta. Seejärel ründasid nad teisest toast väljunud J. V-i, kusjuures S. Tõškevitš peksis kannatanut rusikatega ja A. K. lõi teda korduvalt noaga, mille tagajärjel J. V. suri. Pärast isikute tapmist võtsid A. K. ja S. Tõškevitš ära kannatanutele kuulunud esemeid. S. Tõskevitšit karistati vangistusega kaheksaks aastaks ja A. K. vangistusega kümneks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati J. K. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi selles, et ta varastas T. H. jope taskust mobiiltelefoni, ning KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi selles, et ta osutas hooviväraval valvamisega abi E.

K ja J. V-i korterisse röövima läinud A. K.-le ja S. Tõškevitšile. J. K. karistati vangistusega vastavalt viieks kuuks ja kolmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kolmeks aastaks, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. K. ja tema kaitsja, J. K. kaitsja ja S. Tõškevitši kaitsja. A. K. väitis, et ta ei ole talle süüks arvatud kuritegu toime pannud ja tema süü jäi maakohtus tõendamata. A. K. kaitsja taotles A. K. õigeksmõistmist süü tõendamatuse tõttu. Kaitsja hinnangul olid S. Tõškevitši ütlused A. K. osavõtu kohta kuriteost vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Muud objektiivsed tõendid A. K. süü kohta aga puuduvad. S. Tõškevitši kaitsja taotles S. Tõškevitši õigeksmõistmist talle süüks arvatud kuriteos, sest tema süü on tõendamata. Kaitsja hinnangul andis S. Tõškevitš kohtueelselt ennast süüstavaid ütlusi politseitöötajate mõjutamise tulemusena. Kaitsja juhtis tähelepanu, et sündmuskohal ja süüdistatavate elu- või peatuskohtades ei leitud jälgi, mis tõendaksid süüdistatavate kuriteopaigas viibimist. J. K. kaitsja taotles J. K. õigeksmõistmist, sest puuduvad usaldusväärsed tõendid tema kuriteopaigal viibimise või kuriteost osavõtu kohta. Kaitsja leidis, et J. K. andis kohtueelses menetluses ennast süüstavaid ütlusi politseitöötajate ähvarduste ja mõjutamise tulemusena. Ka kinnitas S. Tõškevitš kohtus, et ta rõõnas J. K. Kaitsja märkis veel, et J. K. tegevuse kirjeldamisel ei avatud röövimisele kaasaaitamise koosseisutunnuseid.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. K. ja S. Tõškevitši süüditunnistamises KarS § 114 p-de 1, 3 ja 5 järgi, J. K. süüditunnistamises KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi ning J. K.-le Kar

S § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kohtueelse menetluse ajal vahi all viibinud J. K.-le ja A. K.-le adresseeritud ja arestitud kirjavahetus võib viidata tunnistajate J. K. ja A. R-i püüdele teavitada süüdistatavaid menetluse kulgemisest või menetlusse kaasatud tunnistajatest. Kuid ringkonnakohus osutas, et kuna süüdistatavatele adresseeritud kirjad arestiti, ei saanud need avaldada mõju süüdistatavate käitumisele menetlustoimingute ajal. Samuti märkis ringkonnakohus, et asjaolu, et tunnistajad T. T., N. K., M. R., D. M ja J. T. olid süüdistatavatele ning tunnistajatele A. R-le ja J. K.-le perekondlikult või olmesuhtluse pinnalt tuttavad isikud, ei sea vältimatult kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus nõustus apellatsioonide väitega, et peale S. Tõškevitši ja J. K. kohtueelses menetluses antud ütluste pole muid objektiivseid ja ümberlükkamatuid tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatavate viibimist kuriteopaigal ja nende poolt kuriteo toimepanemist. S. Tõškevitši ja J. K. ütlused on aga vastuolulised ja muutlikud, mistõttu need ei ole usaldusäärsed. Ringkonnakohus hindas kogutud tõendeid ja jõudis järeldusele, et need ei tõenda usaldusväärselt süüdistatavate poolt neile inkrimineeritud teo toimepanemist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et S. Tõškevitši ja J. K. kahtlustatavana antud muutuva sisuga ütlused ei ole süütõendina usaldusväärsed. Kahtlused nende süüdistatavate poolt kohtueelsel menetlusel antud ütluste õigsuses pole kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega kõrvaldatavad. Seetõttu tõlgendas ringkonnakohus kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatavate kasuks. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Andra Sild, kes taotleb selle otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokurör leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Motiivide puudumine ringkonnakohtu otsuses seisneb prokuröri hinnangul selles, et tehes samade tõendite alusel maakohtuga võrreldes erineva otsuse, jäeti ära näitamata maakohtu vead tõendite hindamisel. Prokuröri arvates on ringkonnakohus hinnanud valesti tõendeid. Ringkonnakohus ei suhtunud piisavalt kriitiliselt süüdistatavatega sugulussidemeis või olmesuhtluse pinnalt lähedaste tunnistajate ütlustesse. Prokurör ei soostu ringkonnakohtu arusaamaga, et kuna tunnistajate A. R-i ja J. K. poolt S. Tõškevitšile ja J. K.-le saadetud kirjad arestiti, siis ei saanud süüdistatavad tajuda mõjutamist ja seega ei saa rääkida tunnistajate katsest panna süüdistatavaid oma ütlusi muutma. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta rea tuvastatud asjaolusid, mis kinnitavad, et süüdistatavaid mõjutati. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et peale süüdistatavate S. Tõškevitši ja J. K. kohtueelses menetluses antud ütluste puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, mis näitaksid süüdistatavate viibimist sündmuskohal kuriteo toimepanemise ajal. Sellisteks tõenditeks on muuhulgas E. K surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi akt, milles laibal tuvastatud vigastused langevad kokku S. Tõškevitši poolt kirjeldatutega. Oma ütlusi on ta kinnitanud ka nende seostamisel sündmuskoha olustikuga. Ringkonnakohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks tunnistajana üle kuulatud politseiniku V. S-i ütlused selle kohta, et süüdistatavaid ei ole mõjustatud. Alusetult on arvesse võtmata jäetud ka tunnistaja M. M.-i ütlused, kes kuulis tapetute korterist vene keeles kõnelenud nooruki häält. Seoses kuriteokohast äravõetud asjade või kuriteo toimepanemisele osundavate jälgedega kritiseerib prokurör ringkonnakohtu seisukohta nagu ei oleks ühegi süüdistatava juurest selliseid esemeid leitud. Kassaator viitab seejuures S. Tõškevitšil kinnipidamisel seljas olnud sviitrile, mis on pärit teo toimepanemise kohast. Kassaator peab põhjendamatuks ka ringkonnakohtu viidet asjaolule, et kahte sündmuskohalt väidetavalt kadunud plekitahvlit ei leitud kohast, kuhu süüdistatavad need enda eeluurimisel antud ütluste põhjal jätsid. Samuti leitakse kassatsioonis, et ringkonnakohus hindas tunnistaja R. K. ütlusi ühekülgselt ja valikuliselt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsioonis on asutud seisukohale, et ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, sest tehes samade tõendite alusel maakohtuga võrreldes erineva otsuse, ei näidanud ringkonnakohus, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori niisuguse järeldusega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on põhjalikult motiveeritud. Sisuliselt taotleb prokurör Riigikohtult tõendite veelkordset hindamist. Kuna aga Riigikohus kassatsioonikohtuna ei tuvasta ise faktilisi asjaolusid, siis lähtub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud tehioludest ning saab üksnes kontrollida, kas tõendite hindamine varasemas menetluses on toimunud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides. Kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole rikkunud nõuet selgitada, miks tuleb võrreldes esimese astme kohtuga anda tõenditele teistsugune hinnang - maakohtu tuvastatud tehiolud on ringkonnakohus kummutanud alles tõendite omapoolse põhjaliku analüüsi järel. Seejuures on ringkonnakohtu otsusest võimalik üheselt aru saada, milles seisnesid maakohtu vead konkreetsete tõendite hindamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8906 - RT III 2006, 38, 322, p 10).
5. Ühtlasi osutab kriminaalkolleegium väljakujunenud kohtupraktikale seoses süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamisega. Nimelt võib KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254, p 8). Selles kriminaalasjas on sisuliselt ainsateks S. Tõškevitšit, J. K. ja A. K. süüstavateks tõenditeks E. K ja J. V-i röövimises ning tapmises S. Tõškevitši ja J. K. kohtueelses menetluses antud ütlused, mida nad on aga hiljem korduvalt muutnud ega ole kinnitanud kriminaalasja kohtulikul arutamisel. Seetõttu märgib kriminaalkolleegium erinevalt ringkonnakohtust, et S. Tõškevitši ja J. K. kohtueelsel menetluses antud ütlused ei ole tõendina kasutatavad mitte ainult nende liigse muutlikkuse tõttu, vaid põhjusel, et üldjuhul on tõendina kasutatavad üksnes süüdistatava poolt kohtus antud ütlused. Tähele tuleb panna sedagi, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1113-06, RT III 2007, 12, 90, p 17 ja
10. märtsi
11. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-1-07, RT III 2007, 13, 102, p 7.2). Sellest tulenevalt on S. Tõškevitši ja J. K. ütlused tervikuna ebausaldusväärsed ja neid ei saa tõendina arvesse võtta. Kuna teisi objektiivseid tõendeid, mis seoksid süüdistatavad vaieldamatult sündmuskoha ja toimepandud kuriteoga, ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud, tuligi ringkonnakohtul S. Tõškevitš, J. K. ja A. K. neile süüksarvatud E. K ja J. V-i röövimises ning tapmises õigeks mõista.
12. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu oleks ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes eeldab, et kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel valitseb loogiline vastuolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. juuni
14. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257, p 20). Käesoleval juhul ringkonnakohtu otsuses niisugust vastuolu objektiivselt ei esine.
15. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
16. novembri
17. a otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe