Obsah (6)

§ 7§ 221§ 22§ 20§ 28§ 25

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-6-05 3.

) § 7 lõiked 1 ja 4, § 20 lg 1, § 21 lg 1, § 22 lg 1, § 221 lõiked 1 ja 6, § 23 lõiked 1, 2, 5 ja 6 ning Maa ostueesõigusega erastamise kord ja Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord.

1. Keila Vallavolikogu
2. märtsi
3. a otsusega nr 246/0302 esitati taotlus maaüksuse Ranna (piirnes Nordi 4 maaüksusega) suurusega 12,97 ha munitsipaalomandisse andmise kohta. Keskkonnaministeerium taotles aga sama maa riigi omandisse jätmist.
4. Keila Vallavalitsuse
5. aprilli
6. a korraldusega nr 493 "Katastriüksuse moodustamisest, sihtotstarbe ja maa maksustamishinna määramine" määrati muuhulgas Nordi 4 maaüksusega piirneva, R. Pormeistri poolt erastamiseks taotletud maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa.
7. R. Pormeister esitas
8. mail 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keila Vallavalitsuse
9. märtsi
10. a korraldus nr 369 tühistamist. Korraldus rikub tema õigust temale kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, sest vallavalitsus ei ole tema viimast,
11. mai
12. a avaldust 17 ha maa erastamiseks läbi vaadanud ja otsust selle kohta teinud.
13. Tallinna Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsusega haldusasjas nr 3-842/02 kaebus rahuldati ja Keila Vallavalitsuse
16. märtsi
17. a korraldus nr 369 tühistati. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) Harju maavanema
18. aprilli
19. a korraldusega nr 1682 kehtestati maakonnaplaneeringu I etapp, millega määrati haja- ja tiheasustusega ala piir. Planeeringus on märgitud uued kavandatavad elamuehituspiirkonnad. Maakonnaplaneeringust nähtuvalt ei ole Lohusalu poolsaar määratud tiheasustusega alaks ja seega ka detailplaneeringu kohustusega alaks. See ala on detailplaneeringut nõudev perspektiivne tiheasustusala. Tõendid ei kinnita vaidlusaluse maaüksuse paiknemist tiheasustusega alal ja maa-ala piiride määramisel ei olnud nõutav detailplaneeringu olemasolu. Vaidlustatud korralduse nr 369 punktis 1 on aga viide detailplaneeringule. Keila Vallavolikogu otsusega kehtestati Lohusalu maaüksuse detailplaneering, kus vaidlusalune maaüksus on määratletud tiheasustusega alana. Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) §-st 9 ei tulene tiheasusalade määramist detailplaneeringuga. Maakonnaplaneeringu muutmist detailplaneeringuga PES § 24 lg-s 4 ette nähtud ei ole. Detailplaneeringuga võib sama paragrahvi lg 6 kohaselt teha üldplaneeringu muutmise ettepaneku. PES sätete koostoimest ja maakonnaplaneeringuga määratust saab teha järelduse, et vallavalitsuse väide, et antud maa-ala määrati tiheasustusega alaks seaduses sätestatud korras, ei ole kooskõlas seadusega ja on põhjendamatu. Seega asub R. Pormeistrile kuuluv elamu hajaasustusega alal ning elamu juurde ostueesõigusega maa erastamisel maa suuruse ja piiride määramisel ei olnud nõutav detailplaneeringu olemasolu; 2) vallavalitsuse vaidlustatud korralduses on kohaldatud asjassepuutumatuid

§ 7lõikeid 1 ja 4.

Maareformi seaduses on sätestatud nõue, et maa ostueesõigusega erastamisel tuleb arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega, mis tähendab muuhulgas ka seda, et detailplaneeringu koostamisel tuleb arvestada Maareformi seaduses ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktides sätestatut (PES § 9 lg 10). Seega tuleb muuhulgas lähtuda

§ 221lõigetes 2 ja 6 sätestatud nõuetest; 3) Vabariigi Valitsuse 6.

novembri

1. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra (MOEK) punktist 12 tulenevalt oleks pidanud Keila Vallavalitsus erastatava maa suuruse ja piiride määramisel lähtuma isiku poolt viimasest enne
2. jaanuarit
3. a esitatud avaldusest. Vallavalitsus lähtus R. Pormeistri
4. novembri
5. a avaldusest, oleks pidanud aga lähtuma tema
6. mai
7. a avaldusest, kus sooviti erastada elamu juurde maad ca 17 ha; 4) kaebaja on esitanud tähtaegselt avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde, mis asub hajaasustuses.

§ 22

lg-st 1 ja § 221 lg-st 1 tuleneb, et nendes sätetes eristatakse maa erastamist ehitise teenindamiseks vajaliku maana ja maa erastamist ehitise (elamu, suvila, aiamaja ja sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone) juurde. MOEK p 13 alapunkti 2 kohaselt määrab elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks linna- või vallavalitsus. Juhul, kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 144 kinnitatud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra kohaselt. R. Pormeistri avalduse lahendamisel tuli lähtuda Maa ostueesõigusega erastamise korrast. Põhjendamatu ja vastuolus seadusega on vallavalitsuse poolt nimetatud kahe korra üheaegne kohaldamine; 5) R. Pormeistrile erastatava maa suuruse määramisel ei saa lähtuda tema senise maakasutuse ulatusest, sest hajaasustuses ei ole senise maakasutuse ulatus määrav. Antud juhul tuli maa suuruse ja piiride määramisel lähtuda

§-st 221, seega R. Pormeistri

1. mail
2. a esitatud avaldusest, järgides menetlemisel Maa ostueesõigusega erastamise korda; 6) vaidlustatud korraldus on haldusakt, mis peab olema õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud. Kui vallavalitsus leidis, et R. Pormeistri avalduses märgitud suuruses ei ole võimalik maad erastada, tuli korralduses märkida põhjendused, miks ei võimaldatud tal erastada maad vastavalt esitatud avaldusele ja miks erastati vallavalitsuse poolt määratud piirides ja suuruses. Selliseid motiive pole esitatud; 7) korraldus on motiveerimata ka osas, miks vallavalitsus menetles R. Pormeistri
3. novembri
4. a avaldust. Korralduses on õiguslike alustena näidatud samaaegselt üksteist välistavad õigusaktid, mis tähendab sisuliselt haldusakti õiguslikku motiveerimatust.
5. Keila Vallavalitsus esitas
6. jaanuaril 2003 apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega haldusasjas nr 2-3/63/04 muudeti halduskohtu otsust osas, millega halduskohus oli Keila Vallavalitsuse
10. märtsi
11. a korralduse nr 369 tühistanud. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas R. Pormeistri kaebuse osaliselt ja tunnistas vaidlustatud korralduse nr 369 õigusvastaseks. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a istungil märkis Maa-ameti esindaja, et pärast halduskohtu
14. detsembri
15. a otsust jäeti R. Pormeistri erastada taotletav maa keskkonnaministri
16. aprilli
17. a käskkirjaga nr 253 sotsiaalmaana riigi omandisse. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: Halduskohus leidis põhjendatult, et vaidlustatud korraldus nr 369 on õigusvastane ja seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata halduskohtu otsuses toodud põhjendusi. Nõustuda ei saa Keila Vallavalitsuse väitega, et vaidlusalune maa-ala on tiheasustusega ala. Paljasõnalised on ka vallavalitsuse väited, mis käsitlevad R. Pormeistri viimase avalduse alusel maa erastamise otsustamist, sest vallavalitsus viimast avaldust korralduse aluseks ei ole võtnud. Kohtupraktika kohaselt toob menetlusnormide rikkumine haldusmenetluses kaasa haldusakti tühistamise vaid siis, kui selline rikkumine viis või võis viia asja ebaõigele otsustamisele. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kui kohtul tekib kahtlus, et otsus oleks võinud olla teistsugune, tuleks haldusakt tunnistada kehtetuks. Tühistamise taotluse lahendamisel tuleb kaaluda ühest küljest sisulise vea tõenäosust ja selle hinda, teisalt aga menetluse kordamisega kaasnevaid kulusid. Tühistamiskaebuse rahuldamine ja vaidlustatud korralduse tühistamine toob kaasa vallavalitsuse kohustuse anda uus korraldus, millega otsustatakse maa erastamine. Seetõttu on põhjendatud vallavalitsuse väide, et halduskohus pidi kindlaks tegema, kas korralduse õigusvastasus võis kaasa tuua vallavalitsuse poolt teistsuguse korralduse andmise teistsugustel tingimustel, sh erastatava maa suuruse osas. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda

§ 221lõigetest 2 ja 6.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on selle vaidluse lahendamise seisukohalt muutunud olulised asjaolud, sest keskkonnaministri

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr 253 jäeti vaidlustatud korraldusega nr 369 erastatud maaga külgnev maa sotsiaalmaana riigi omandisse.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kuna vaidlusalune maa jäeti sotsiaalmaana riigi omandisse, siis ei kuulu see erastamisele. Seega Keila Vallavalitsuse vaidlustatud korralduse tühistamisel ja uue menetluse läbiviimisel ei ole enam võimalik erastada seda maad suuremates piirides. Seetõttu puudub vajadus Keila Vallavalitsuse

1. märtsi
2. a korralduse nr 369 tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. R. Pormeistri kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist: 1) Nordi 4 maaga piirneva maa riigi omandisse jätmine ei tohiks takistada vaidlustatud korralduse nr 369 tühistamist; 2) motiveerimata või väärate motiividega haldusakt kuulub tühistamisele. Kui haldusakt ei vasta olulises osas haldusaktile esitatavatele nõuetele, tuleb see tühistada; 3) korralduse nr 369 tühistamisel peab vallavalitsusel läbi viia uue haldusmenetluse ja uuesti lahendama maa erastamise taotluse. R. Pormeistril on õigus olla asja arutamise juures, esitada vastuväiteid, kaalutlusi jne. Vastu võetava korralduse peale saab kaevata halduskohtule ja ringkonnakohtule, kuid nüüd jäeti kaebaja sellest õigusest ilma, millega rikuti tema kaebeõigust; 4) ringkonnakohtu otsusega võetakse R. Pormeistrilt võimalus esitada vastuväiteid ringkonnakohtu otsuses esitatud uutele põhjendustele haldusakti suhtes. See rikub tema kaebeõigust; 5) ringkonnakohtu tuginemine keskkonnaministri käskkirjale nr 253 ja kaebaja tühistamiskaebuse rahuldamata jätmine oli ennatlik ja uurimispõhimõtet rikkuv. R. Pormeistril oli säilinud võimalus vaidlustada nimetatud käskkiri halduskohtus ja ta ongi vaidlustanud käskkirja halduskohtus; 6) ringkonnakohtu selline menetlusõiguse tõlgendamine ei ole kooskõlas haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse eesmärkidega, rikub R. Pormeistri menetluslikke õigusi ja toob kaasa kahju. Õigusvastaseks tunnistatud haldusakt ei too automaatselt kaasa haldusakti kehtetust. Õigusvastane haldusakt kehtib edasi üldjuhul kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõpuni või haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimise või kohustuse täitmiseni; 7) kui ringkonnakohtu otsus jääb jõusse, siis keskkonnaministri käskkirja hilisem tühistamine ei võimalda vaidlusalust maad erastada, alles jääks üksnes kahju hüvitamise nõue. See rikub kaebaja õigust efektiivsele õiguskaitsele; 8) kassaator taotleb menetluse peatamist antud haldusasjas kuni kohtuotsuse jõustumiseni R. Pormeistri
4. novembril 2004 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses keskkonnaministri
5. aprilli
6. a käskkirja nr 253 tühistamiseks, sest selles asjas tehtavast otsusest sõltub käesolevas asjas ringkonnakohtu otsuse õiguspärasus.
7. Riigikohtu halduskolleegiumi
8. veebruari
9. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-05 peatati R. Pormeistri kassatsioonkaebuse menetlemine kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 32436/04, milles R. Pormeister taotles keskkonnaministri
10. aprilli
11. a käskkirja nr 253 tühistamist, millega jäeti vaidlusaluse maaga piirnev maa sotsiaalmaana riigi omandisse.
12. Riigikohtu halduskolleegiumi
13. detsembri
14. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-05 uuendati peatatud kassatsioonimenetlus, sest kohtumenetluste lõpptulemusena jõustus Tallinna Halduskohtu
15. novembri
16. a otsus haldusasjas nr 3-606/2005 (endine number 3-2436/04). Halduskohtu selle otsusega rahuldati R. Pormeistri kaebus ja keskkonnaministri
17. aprilli
18. a käskkiri nr 253 tühistati.
19. Keila Vallavalitsus ja Harju Maavalitsus kassatsioonkaebusele ei vastanud.
20. Maa-ameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on lõppkokkuvõttes õige. Kohtud ei ole õigesti kohaldanud

§ 20

lg-t 1,

§ 28

lg 1 p 4 ja § 31 lg 1 p 4 ning Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused punkte 5 ja 6 nende koostoimes. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et juba kaebuse esitamise ajal kehtis Keila Vallavalitsuse

1. aprilli
2. a korraldus nr 493 "Katastriüksuse moodustamisest, sihtotstarbe ja maa maksustamishinna määramine". See korraldus on kehtiv ja seda pole vaidlustatud. Selle korraldusega määrati Nordi 4 piirneva, R. Pormeistri poolt erastamiseks taotletud maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Sotsiaalmaad ei saa ostueesõigusega erastada elamu juurde kuuluva maana, seda saab jätta sotsiaalmaana kas riigi omandisse või anda munitsipaalomandisse. Keila Vallavalitsuse vaidlustatud korralduse nr 369 tühistamisel ei ole võimalik uue menetluse läbiviimisel maa ostueesõigusega erastamine teistsuguse sihtotstarbega. Ainus võimalus on, et R. Pormeister peab jõudma kokkuleppele Keila Vallavalitsusega, et vallavalitsus ise tühistaks vaidlustatud korralduse nr 369, muudaks erastatava maa ulatust ja maa sihtotstarvet.

§ 25alates 25.

novembrist

1. a kehtiva lõike 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa sihtotstarbega maa sihtotstarvet muuta maavanema otsusega saadud maa korral üksnes keskkonnaministri loal. Keskkonnaminister ei tee takistusi sellise loa andmisel. Vabariigi Valitsuse
2. juuni
3. a määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord" § 2 lõike 1 kohaselt on maa munitsipaalomandisse andmise otsustajaks

§ 28lg 1 kõikides punktides sätestatud maa osas maavanem.

Seega, kuna keskkonnaministri

1. aprilli
2. a käskkiri nr 253 maa riigi omandisse jätmise kohta (millega jäeti Ranna maaüksus suurusega 12,97 ha sihtotstarbega sotsiaalmaa riigi omandisse riigi maareservina) tunnistati kehtetuks, siis Maareformi seadusest tulenevalt ei saa nimetatud sotsiaalmaad ostueesõigusega erastada elamu juurde. Keila Vallavolikogul tuleb esitada

§ 28lg 1 p 4 alusel Ranna maaüksuse munitsipaalomandisse andmise taotlus.

Maavanemal ei ole takistusi positiivse otsuse tegemisel.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi
2. veebruari
3. a kohtumäärusega anti kassatsioonkaebus HKMS § 67 lg 2 alusel läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. R. Pormeister esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keila Vallavalitsuse
5. märtsi
6. a korralduse nr 369 tühistamist. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlustatud korralduse. Apellatsioonkaebuse esitas Keila Vallavalitsus. Tallinna Ringkonnakohus, lahendades Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebust, lükkas apellatsioonkaebuse väited tagasi, kuid muutis halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus korralduse tühistas ja tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas vaidlustatud korralduse õigusvastaseks. Ringkonnakohus läks seega tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele ja tegi seda pärast kohtuistungi lõppemist kohtuotsuse koostamise käigus. Antud asjas vajavad vastamist kaks küsimust: 1) kas kohus võib ise omal algatusel tühistamiskaebuses esitatud taotlust muuta haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ja 2) kas ringkonnakohus võis käesolevas asjas haldusakti tühistamise asemel tunnistada haldusakti õigusvastaseks, tehes seda pärast kohtuistungi lõppemist kohtuotsuse koostamise käigus.
7. Riigikohtu halduskolleegium märkis
8. aprilli
9. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02, et kaebuse muutmisega on tegemist sel juhul, kui kaebaja ise muudab taotlust või selle eset. Halduskohtumenetluse seadustiku (tollal kehtinud redaktsioonis) § 10 lg 2 p 3 kohaselt tuleb kaebuses märkida selgelt väljendatud taotlus vastavalt HKMS §-le
10. Käesolevas asjas esitatud kaebuses taotleti haldusakti tühistamist. Seega vastas kaebuses esitatud taotlus HKMS § 6 lg 2 punktile 1 ja tegemist on tühistamiskaebusega. Halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg 8 sätestab, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt eeldatakse protsessiosalise nõusolekut kaebuses või protestis esitatud taotluse muutmiseks, kui ta ei ole taotluse muutmisele vastu vaielnud või on kohtule esitatud dokumendis või asja suulisel arutamisel kohtuistungil ennast muudetud kaebuse või protestiga sidunud. Eelnevast tuleneb, et kaebuses esitatud taotlust saab muuta vaid kaebaja ja ta saab seda teha üksnes kohtuvaidluseni halduskohtus.
11. Taotluse muutmise võimaldamise üheks oluliseks eesmärgiks on isiku õiguste kaitseks kõige tõhusama ja otstarbekama taotluse leidmine ning selle taotluse eelistamine. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt hõlmab uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul (vt haldusasi nr 3-3-1-14-02 ja nr 3-3-1-61- 02). Riigikohtu halduskolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-8-04, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldama kaebajal taotlust muuta.
12. Käesoleval juhul kaebaja R. Pormeister halduskohtus kaebuses esitatud taotlust ei muutnud ja ka halduskohus ei teinud talle ettepanekut taotluse muutmiseks. Halduskohtus jäi seega kaebaja taotluseks korralduse tühistamine. Keila Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse arutamisel kohtuistungil ei tõstatanud ringkonnakohus kaebuses sisalduva taotluse muutmise küsimust, ei selgitanud R. Pormeistrile ega teistele protsessiosalistele võimalust muuta õiguskaitsevahendit ja ei kuulanud ära nende arvamust. Seetõttu võib tegemist olla ringkonnakohtu poolt R. Pormeistri esialgses kaebuses halduskohtule esitatud kaebuse piiridest väljumisega. Kaebuse piiridest väljumine võib tähendada aga kohtu pädevuse ületamist.
13. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas käsitlenud juhtumeid, kus halduskolleegium leidis, et kohus võib ise kaebuse piiridest väljuda ja minna haldusakti tühistamiselt üle haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele (vt näiteks
14. oktoobri
15. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-33-05,
16. oktoobri
17. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-41-02,
18. juuni
19. a otsust haldusasjas nr 3-3-142-03,
20. mai
21. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-25-02).
22. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et senist praktikat (p 19) kohtu poolt tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekul tuleb muuta. Halduskolleegium asub seisukohale, et juhul, kui kohus on võtnud menetlusse tühistamiskaebuse ning kui kohus tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Halduskolleegium leiab, et üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust. Pärast selgitusi peab kohus ära kuulama nii kaebaja kui menetlusosaliste arvamuse selles küsimuses. Kuid kui kaebaja kohtu poolt pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Selline lahendus võimaldab kaebajal paremini prognoosida oma eduväljavaateid kohtumenetluses ja ette näha kohtu võimalikku käitumist. Halduskolleegium soovib rõhutada, et kaebaja tahte vastaselt, tagaselja, kohtuotsuse tegemise käigus ei tohi kohus üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kui kohtule selgub pärast kohtuistungit otsuse tegemise käigus, et tema arvates on vaja üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele, peab kohus korraldama uue kohtuistungi (asja arutamise uuendama vastavalt TsMS §-le 437) ning esitama kohtuistungil kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning ära kuulama nende arvamuse. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes võib kohus esitada vastavad selgitused menetlusosalistele ka kirjalikult ja küsida nende seisukohti samuti kirjalikult, piirdudes menetlusosaliste nõusoleku korral kirjaliku menetlusega.
23. Ringkonnakohus põhjendas käesolevas asjas otsuse tegemise käigus tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekut sellega, et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on selle vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud muutunud. Muutunud oli ringkonnakohtu arvates see, et peale halduskohtu otsuse tegemist jäeti keskkonnaministri
24. aprilli
25. a käskkirjaga nr 253 Nordi 4 maaga külgnev maa riigi omandisse, mistõttu vallavalitsuse poolt uue menetluse läbiviimisel ei ole R. Pormeistril enam võimalik seda maad ostueesõigusega elamu juurde erastada. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu järeldus oli ennatlik. Käesoleva asja menetluse käik on näidanud, et ringkonnakohus tugines ekslikult keskkonnaministri käskkirjale, käskkirja vaidlustamise võimalus oli säilinud ja kohtumenetluse tulemusena see käskkiri tühistati ning kaebajal on säilinud võimalus seda maad erastada.
26. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus käesolevas asjas ärakuulamiskohustust. Ringkonnakohus väljus esialgse kaebuse piiridest, millega ületas oma pädevust.
27. Menetlusnormide rikkumise tõttu kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Seepärast tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
28. oktoobri
29. a otsus haldusasjas nr 2-3/63/04 tühistada. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu
30. detsembri
31. a otsus haldusasjas nr 3-842/02, millega rahuldati R. Pormeistri tühistamiskaebus ning tühistati Keila Vallavalitsuse
32. märtsi
33. a korraldus nr
35. Menetluskuludest. Tallinna Halduskohtu
36. detsembri
37. a otsusega mõisteti Keila Vallavalitsuselt välja R. Pormeistri kasuks tema poolt kantud kohtukulud 28 353 krooni ja 60 senti. Tallinna Ringkonnakohtus taotles R. Pormeister apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude 8496 krooni väljamõistmist (ringkonnakohtu tl 88-90). Ringkonnakohus ei võtnud kohtuotsuses seisukohta selle taotluse suhtes. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ringkonnakohtus kantud menetluskulu 8496 krooni kuulub väljamõistmisele Keila Vallavalitsuselt R. Pormeistri kasuks. Kassatsiooniastme menetluskulude taotlust ei ole R. Pormeister Riigikohtule esitanud. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann