RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

ja notari tasu seaduse (NotTS) tõlgendamise ja analoogia kohaldamise kaudu.

§ 198

lg-st 2 tuleneb, et tehinguväärtuse määramisel ei arvata maha tehingu objektil lasuvaid kohustusi. Seega rõhutatakse nimetatud sättega, et lähtutakse n-ö puhasväärtusest. Analoogiliselt mahaarvamisega tuleks arvestamata jätta ka võimalikud juurdearvamised/lisandväärtused ning lähtuda ka nende esinemisel objekti puhasväärtusest. Juurdearvamise/lisandväärtusena on käsitatav ka käibemaks. N-ö puhasväärtuse teooriat toetab ka notari tasu seadus mis seab notari tasu määrad sõltuvusse just notariaaltoimingu tehinguväärtusest. NotTS § 3 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehinguväärtuseks on objekti hind ilma käibemaksuta. Käibemaksu arvamine tehinguväärtuse hulka on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 113. Kui seadusandja oleks soovinud arvata

s sätestatud tehinguväärtuse hulka ka käibemaksu, oleks seadusandja pidanud seda otsesõnu märkima. Puhtalt seaduse rakendajate eeldusel selline käsitlus rajaneda ei saa. Lisaks on käibemaksu arvamine tehinguväärtuse hulka vastuolus ka põhiseaduse §-ga 12, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Lugedes käibemaksu tehinguväärtuse hulka, sõltuks tehinguväärtus ja seega ka riigilõivu suurus sellest, kas tehingu teeb käibemaksukohustuslane või mitte. Esimesel juhul oleks tehinguväärtus ja riigilõiv suurem, kuigi tehingu objektid on tegelikult samaväärsed. Käibemaksu lugemine tehinguväärtuse hulka tähendab ka topeltmaksustamist, kuivõrd riigilõivu kui avalik-õiguslikku koormist võetakse ka käibemaksult, mis on seda oma olemuselt samuti. Samuti ei ole ringkonnakohus määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Avaldajale ei ole saadetud Viru Maakohtu kohtuniku määrust, mille seisukohtadega on ringkonnakohus nõustunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus ja maakohtu kinnistusosakonna määrus TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

väära tõlgendamise tõttu.

1. Kolleegiumi arvates on kohtud ebaõigesti tõlgendanud enne
2. jaanuari
3. a kehtinud riigilõivuseadust. Praegusel juhul on avaldaja sõlminud müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt on müüja kohustunud avaldajale üle andma kinnisasja omandi. Avaldaja on notari kaudu esitanud Viru Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse omaniku kande muutmiseks kinnistusraamatus.

§ 49

kohaselt määratakse kinnistusraamatu toimingute eest võetava riigilõivu suurus, lähtudes tehinguväärtusest

lisa 1 järgi või kindla summana.

§ 51

lg 1 kohaselt tasutakse kinnistu uue omaniku kandmisel kinnistusraamatusse riigilõivu täismääras, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul.

§ 198

lg 1 kohaselt määratakse tehinguväärtus kannete tegemisel kinnistusraamatusse kindlaks kinnistamise alusdokumendi järgi. Sama sätte lg 2 kohaselt ei arvata tehinguväärtuse määramisel maha kohustusi, mis lasuvad tehingu objektil.

1. Kolleegiumi arvates ei sätesta RLS § 198 lg-d 1 ja 2 selgelt, kas tehinguväärtuse arvutamisel tuleb lähtuda summadest koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta. Kolleegium märgib, et riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega ei ole õige järeldada, et isikutel on kohustus omaniku kande eest tasuda riigilõivu lähtuvalt koos käibemaksuga näidatud summast. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et selline kohustus oleks tulnud seaduses selgelt sätestada. Sarnasele järeldusele maksuseaduste kohta on Riigikohus jõudnud nt oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-00 (RT III 2000, 11, 116), milles leiti, et maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Sarnasele järeldusele on jõutud ka Riigikohtu
2. märtsi
3. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-26-
4. Seega nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud RLS § 198 lg-t 1 ning seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada. Kandeavalduse eest tasutav riigilõiv on praegusel juhul 421 288 krooni. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine ei ole vajalik, sest toimiku materjalide ning avaldaja kinnituse kohaselt on ta vaidlustatud kohtulahendite järgi nõutud riigilõivu tasunud ning tema taotletud kanne on tehtud. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.
5. Vastuseks määruskaebuse taotlusele hüvitada riigieelarvest avaldaja kantud menetluskulud märgib kolleegium järgmist. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kuna praegusel juhul tehakse lahend avaldaja huvides, kannab avaldaja ka menetluskulud. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 (RT III 2006, 34, 290), p 16). Eriregulatsioon kehtib kautsjoni kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb sellelt tasutud kautsjon tagastada.
6. Ülejäänud määruskaebuse väidete kohta ei pea kolleegium vajalikuks menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt seisukohta võtta. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu