Obsah (7)

§ 61§ 68§ 66§ 124§ 63§ 87§ 148

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-4-07 Otsuse kuupäev 5. aprill 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järve

§ 61lg-t 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

P. R-i ütlusi hinnates tuleb arvestada sellega, et kohtuistungi alguses hoiatati teda

§ 68lg 2 järgi teadvalt valeütluste andmise eest.

Samuti rikkus kohus süütuse presumptsiooni põhimõtet, koheldes T. R-st juba eelnevalt teos süüdi olevana. Rikkumine seisnes selles, et kohus luges menetlusaluse ütlused ebausaldusväärseks põhjendusega, et ta ilmselt soovib vastutusest vabaneda. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud lubamatule tõendile - tunnistajana ülekuulatud politseiametniku O. M. ütlustele, milles ta selgitab, et ligi 18 m pikkune veoauto ei oleks pärast ristmikku ümberreastumise korral saanud jääda liiklusõnnetuse skeemil fikseeritud asendisse. O. M. koostas sündmuskoha skeemi ja oli seega väärteoasja menetlenud ametnik.

§ 66lg 2 kohaselt võis ta seega anda ütlusi ainult menetlustoimingu asjaolude kohta.

Taoliseks asjaoluks ei ole aga järeldus selle kohta, kas veok sai 50-meetrisel teelõigul lõpetada reavahetusmanöövri. Sellise manöövri võimalikkuse selgitamiseks ei ole läbi viidud uurimiseksperimenti ega ekspertiisi. O. M. ei kuulatud üle asjatundjana ega eksperdina. Seega O. M. järeldus veoki manöövrisuutlikuse kohta ei ole lubatud tõend, sest see ei põhine tunnistaja poolt vahetult tajutud asjaolul. O. M. järeldus tugineb tema subjektiivsel hinnangul. Seejuures ei ole kohus üldse pööranud tähelepanu kaebuses esitatud väitele, et veok seisis avariijärgselt sõidurajal viltu suunaga paremale. Kohus on võtnud endale eksperdi rolli, asudes sõidukite vigastuste pinnalt tegema järeldusi kokkupõrke mehhanismi kohta. Kuigi kohus väitis autode vigastuste alusel, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli T. R., ei selgu kohtuotsusest, mille poolest oleks autode vigastused erinenud siis, kui kokkupõrke põhjustanuks R. T. Sündmuskoha ja õnnetuse jälgede talletamisel ei ole järgitud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukid vastavad

§ 124lg 1 järgi asitõendi tunnustele.

Seega oleks neid tulnud asitõenditena kirjeldada kas asitõendi vaatluse või mingi muu uurimistoimingu protokollis. Seda tehtud ei ole. Seetõttu ei ole menetluslikult korrektsed tõendid ka toimikus leiduvad fotod. Lisaks eelnevale leitakse, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

1. Peamised kassatsioonis esitatud väited menetlusõiguse olulise rikkumise kohta seonduvad tõendite kogumise, tõendamise ja tõendite hindamisega. Seejuures võib eristada kahte suuremat probleemideringi, millest üks puudutab ütluste hindamist ning teine sündmuskoha talletamisele esitatavaid nõudeid. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium ütluste osas tõstatatud küsimusi ning seejärel sündmuskoha vaatlusega seotud küsimusi. II
2. Kassaatori arvates on menetlusõiguse oluline rikkumine see, et maakohus ei ole kohtuotsuse põhjendustes maininud kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistaja R. M. ütlusi. Kriminaalkolleegium nendib, et

§ 61lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis.

Mõne tõendi kogumist välja jätmine ei kuulu aga VTMS § 150 lg-s 1 nimetatud oluliste menetlusõiguse rikkumiste hulka, vaid on sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt käsitatav olulise rikkumisena juhul, kui tõendi tähelepanuta jätmine tõi kaasa põhjendamatu või ebaseadusliku kohtuotsuse. Seega tuleb hinnata, kas ja millisel moel võinuks tähelepanuta jäänud tõendis sisalduv teave selle arvesse võtmisel mõjutada kohtu seisukohti. Maakohtu istungi protokolli kohasel andis R. M. ütlusi selle kohta, et T. R. juhitud auto liikus esimeses sõidureas, mitte aga bussitaskus. Seega ei anna R. M. ütlused uut teavet võrreldes T. R. ja P. R-i ütlustega. Samas tuleb pöörata tähelepanu sellele, et maakohus luges menetlusaluse isiku T. R. ja tunnistaja P. R-i ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need seetõttu tähelepanuta. Kuivõrd R. M. ütluste usaldusväärsuse suhtes ei ole kohus seisukohta võtnud ega näidanud ära, et ka need ütlused on ebausaldusväärsed, on võimalik, et seda tõendit arvestades oleks kohus jõudnud teistsugusele tulemusele. Eelnevast tulenevalt kujutab R. M. ütluste välja jätmine tõendite kogumist endast olulist menetlusõiguse rikkumist VTMS § 150 lg 2 tähenduses. 7. Ülalpool käsitletuga haakub küsimus sellest, kas maakohus luges P. R-i ja T. R. ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks. Nimelt leidis maakohus, et tunnistaja R. T-i ütlustega vastuolus olevad T. R. ütlused olid kantud soovist vabaneda vastutusest ning ka P. R. on menetlusaluse isiku sugulasena huvitatud viimase vastutusest vabastamisest ja annab seetõttu ebaõigeid ütlusi. 7.1 Lahendada tuleb küsimus, kas kohus on omistanud erinevatele tõenditele ette kindlaksmääratud jõu, rikkudes sellega

§ 61lg-t 1.

Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks korrata

1. märtsil
2. a asjas nr 3-1-1-127-06 tehtud otsuse punktis 6 märgitut, et

§ 61

lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse p 11 asjas nr 3-1-1-88-06 - RT III 2006, 37, 311). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul oli ühtede tõendite teistele eelistamisel argumendiks ütluste andja isik. Seda, miks maakohus ühe isiku ütlusi pidas teiste omadest usaldusväärsemaks, põhjendas kohus kahtlusega, et menetlusaluse isiku ja tema venna ütlused on kantud karistusõigusliku vastutuse vältimise soovist. Seega on kohus eelistanud ühtesid ütlusi teistele nende allika tõttu, omistades menetlusaluse isiku ja tema sugulase ütlustele aprioorselt nõrgema tõeväärtuse. Taoliselt toimides on maakohus rikkunud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna tõenditele hindamise eelselt erineva jõu omistamine võib tuua kaasa selle, et kohus loeb tõendatuks teised asjaolud kui kõiki tõendeid võrdsetena kogumis hinnates. 7.2 Asudes seisukohale, et tunnistaja P. R. on andnud ebaõigeid ütlusi sooviga päästa oma venda väärteovastutusest, on kohus sisuliselt väitnud seda, et P. R. andis teadvalt ebaõigeid ütlusi, pannes toime KarS § 320 lg-le 1 vastava kuriteo. 7.3 Menetlusalust isikut küll valeütluste andmise eest ei hoiatata ega karistata, kuid põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, ei võimalda lugeda menetlusaluse isiku ütluste tõeväärtust aprioorselt teistest tõenditest nõrgemaks. Seejuures ei ole mingisugust alust eeldada, et teine liiklusõnnetuse osapool on menetluse tulemusest vähem huvitatud kui menetlusalune isik. Kui tõendiks, mille usaldusväärsus ainuüksi subjektist lähtuvalt kahtluse alla seatakse, on menetlusaluse isiku ütlused, on ühtlasi tegemist süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega - kui kohus väidab, et menetlusaluse isiku ütlused on antud vastutusest vabanemiseks, näitab see, et kohus eeldab, et isik on pannud rikkumise toime ja sellega kokku mittekõlavad ütlused ei ole tõesed. 8. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et maakohus ei oleks tohtinud tugineda liiklusõnnetuse skeemi koostanud politseiametniku O. M.kohtuistungil avaldatud arvamusele, mille kohaselt manöövri sooritamise korral ei oleks veduk saanud jääda sellisesse asendisse, nagu ta pärast liiklusõnnetust oli. 8.1

§ 66lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid.

Kohtupraktikast tulenevalt loetakse tunnistajaks ka menetleja ametnikku, kes teab menetlustoimingu asjaolusid ja saab vastavalt anda ütlusi menetlustoimingu asjaolude kohta (tunnistaja mõiste kohta lähemalt vt Riigikohtu 1.märtsi

1. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05 p 11-12). Mõlemal juhul on tunnistaja ütluste esemeks minevikulised asjaolud, mida ta on tajunud (reeglina näinud või kuulnud), mitte aga arvamused, järeldused, väärtushinnangud või juriidilised seisukohad. O. M., kes saabus sündmuskohale pärast liiklusõnnetuse toimumist, ei saanud vahetult tajuda seda, kas R. T-i juhitud veduk vahetas pärast ristmikku sõidurida või mitte. Seetõttu tuleb O. M. arvamus, et taoline veduk sellist manöövrit 50 meetrise vahemaa puhul sooritada ei saa, jätta tähelepanuta. 8.2 Maakohtu otsustest nähtub, et ka kohus on kahelnud O. M. seisukohas. Nimelt on kohtuotsuses märgitud järgmist: "Kohus peab lähtuma järelduste tegemisel olukorrast kus ekspertiisi ei ole tehtud, kuid tõendeid kogumis hinnates saab usaldusväärseks lugeda O. M. järelduse selle kohta, et ligi 18 m pikkune veoauto ei oleks saanud jääda asendisse, milles ta paiknes pärast ristmikku oma pikkuse tõttu." Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et VTMS § 102 lg 1 kohaselt on kohtul õigus omal algatusel määrata ekspertiis. Uurimisprintsiibist tulenevalt lasub maakohtul kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, kasutades selleks kõiki kohtu kasutuses olevaid võimalusi. Juhul, kui mingit asjaolu ei ole võimalik välja selgitada, tuleb see VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. III
2. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et sündmuskoha uurimisel ja õnnetuse jälgede talletamisel ei ole järgitud kehtestatud nõudeid. Kuna sündmuskoha asjaolude puhul on tegemist väärteoasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaoludega, saab neid tuvastada üksnes

§ 63

lg-s 1 sätestatud tõenditega (nn ranged tõendid) ning tõendite kogumisel tuleb lähtuda süüteomenetlust reguleerivate õigusaktide nõuetest. Seda kinnitavad ka liiklusseaduse alusel Vabariigi Valitsuse määrustena kehtestatud "Liiklusjärelevalve teostamise korra" § 36 lg 1 ja "Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse korra" (edaspidi liiklusõnnetuse vormistamise kord) §

1. 9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks (
2. septembri
3. a otsus asjas 3-1-1-101-03 - RT III 2003, 28, 292;
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-43-05 - RT III 2005, 22, 223). See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid.

§ 66

lg 2 kohaselt ei või aga menetleja teatavaks saanud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 165;
3. mai
4. a otsus asjas nr 31-1-43-05 - RT III 2005, 22, 223 ja
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-157-05 - RT III 2006, 11, 101). 9.2 Menetlustoiminguks, millega oleks saanud koguda andmeid liiklusõnnetuse asjaolude kohta, oleks olnud sündmuskoha ja liiklusõnnetuses osalenud autode kui asitõendite vaatlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296). Süüteomenetluses kasutatavaks tõendiks oleks sel juhul vaatlusprotokoll (

§ 87

). Väärteomenetluses kasutatava sündmuskoha vaatluse protokolli näidisvorm on esitatud VTMS § 51 alusel justiitsministri

1. märtsi
2. a määrusega nr 82 kehtestatud menetlusdokumentide näidisvormide loendis (RTL, 2003, 2, 3). Kooskõlas

§ 148

lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatuga võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteabe peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil. See tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendav liiklusõnnetuse olustiku talletamise moodus. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (liiklusõnnetuse vormistamise korra § 8 p 5). Seda mitmel põhjusel. Esiteks tuleneb Liiklusõnnetuse vormistamise korra § 8 p-st 4, et liiklusõnnetuse akti ei saa lõplikult vormistada enne, kui süüteomenetlus on lõppenud - liiklusõnnetuse akt peab kajastama muuhulgas liiklusõnnetuse põhjust, mis aga tuleb eelnevalt välja selgitada ning seda Korra §-st 10 tulenevalt süüteomenetlustes ettenähtud korras. Teiseks tuleb märkida, et liiklusõnnetuse aktis nõutakse kõigest liiklusõnnetuse lühikirjeldust. Käesoleval juhul sisaldas vastav lahter märget: "Ümberreastumisel kokkupõrge veoauto ja sõiduauto vahel", mis ei kujuta endast sündmuskoha vaatlusandmeid, vaid akti koostaja järeldust, ning ei oma sellisena asjaolude väljaselgitamiseks piisavat täpsust. Sellisel kujul sobivad liiklusõnnetuse akti kantavad andmed küll liiklusõnnetuste statistilise analüüsi aluseks, kuid mitte liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks. 10. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes VTMS § 175 p-le 2 tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 7. septembri 2006. a otsuse T. R. väärteoasjas liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi ja saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar