RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) §-de 52, 57 ja 62 kohaselt lasub vastutus laeva kui suurema ohu allika valdamise eest kaptenil ning teised laevapere liikmed on kohustatud alluma tema korraldustele ja käskudele. Viidatud õigusaktist ei nähtu laeva vanemtüürimehe kui kapteni abi ainuisikulist või personaalset vastutust laeva ebaõigest käitamisest või juhtimisest tuleneva kahju eest. Kostja töötas liisinguvõtjaga sõlmitud meretöölepingu järgi

1. detsembrist
2. a
3. jaanuarini
4. a laeval kapteni esimese abina, alludes täielikult kaptenile. Kuna laev oli merel, pikenes kostja tööleping laeva esimesse sadamasse, s.o Helsingborgi sadamasse jõudmiseni
5. jaanuaril
6. a. Seega viibis kostja laevahuku ajal laeva pardal kodusadamasse toimetatava endise laevapere liikmena, kellel polnud vastutust laeva haldamise ja käitamise eest. Laevahuku kahju peaks kandma kostja tööandja, s.o liisinguvõtja (kaubandusliku meresõidu seaduse tähenduses ka prahtija või reeder). Laevaomaniku ja liisinguvõtja
7. septembril
8. a sõlmitud liisingulepingu p 15 kohaselt jäävad laeva vigastused ning päästmisel tehtud muud kulutused liisinguvõtja kanda. Liisingulepingu p 16 sätestab, et laeva huku korral kompenseerib liisinguvõtja laevaomanikule kõik kulud, mis võivad tekkida laevarusude kõrvaldamisest. Liisinguvõtjal ei olnud õigust ennast selles lepingus asendada mõne kolmanda isikuga või anda laev allrendile laevaomaniku eelneva kirjaliku nõusolekuta (lepingu p 18). Seega lasus vastutus laeva kui suurema ohu allika valdamise ja käsutamise eest liisinguvõtjal. Samuti tuleb asjas arvestada meresõidualaseid tavasid ja praktikat, mis alates
9. aprillist
10. a kehtestati ka mereteenistuse seaduses. Mereteenistuse seaduse (MTS) § 19 piirab laevapere liikme vastutuse reederi ees süülise vastutusega, kusjuures süü tõendamise kohustus lasub reederil. Kui kahju tekkimises on süüdi nii reeder kui laevapere liige, vastutavad nad proportsionaalselt süü astmele. Nähtuvalt kriminaalasjas kogutud tõenditest võib asjas esineda ka liisinguvõtja ja kapteni segasüü. Laev väljus
11. jaanuaril
12. a Helsingborgi sadamast liisinguvõtja nõudmisel kehtivate meresõidudokumentideta ja mittetöötava peageneraatoriga. Vastutus sellise rikkumise eest lasub võrdselt liisinguvõtjal ja laeva kaptenil, kellel on ainuisikuliselt õigus eirata reederi ohutu meresõidu nõuetele mittevastavat korraldust. Kostja ise vastutab kõige rohkem kerge hooletuse alusel MTS § 19 lg-st 2 tulenevalt oma keskmise kuupalga, s.o 10 890 krooni ulatuses. Kui jagada vastutus liisinguvõtja ja laevapere liikme vahel 50 : 50 ning laevaperesiseselt kapteni ja kapteni esimese abi vahel 66 : 33, oleks kostja vastutuse määr laevahukuga tekitatud kahju eest 1815 krooni.
13. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada laevaomaniku ja hageja
14. märtsil
15. a sõlmitud nõude loovutamise lepingu kui näiliku tehingu tühisust. Ta leidis, et see leping ei olnud oma olemuselt ja sisult nõude loovutamise leping, vaid kokkulepe liisinguvõtja esindaja kohustuse täitmiseks laevaomaniku vastu.
16. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole tegemist vastuhagiga ning kostja nõue on aegunud. Kostja ei ole tõendanud, et nõude loovutamine rikub tema õigusi ja et pooled ei kavatsenud luua õiguslikke tagajärgi.
17. Pärnu Maakohus jättis
18. märtsi
19. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ja jättis poolte kohtukulud nende endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud kahju suurust ega kostja süüd kahju tekitamises. Samuti on tõendamata, et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevusega. Asjas ei saa kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 458, sest kostjat ei saa käsitada suurema ohu allika valdajana. Kostja juhtis laeva tulenevalt töösuhtest liisinguvõtjaga. Kostja vastutuse eeldusena peavad olema täidetud TsK §-s 448 sätestatud tingimused. Kriminaalasja materjalid ei tõenda laevaavariiga laevaomanikule põhjustatud kahju suurust, sest kriminaalasja menetlus lõpetati ja kriminaalasja sisuliselt ei arutatud. Tsiviilhageja nõude suurust tõendab kriminaalasja toimikus vaid laevaomaniku tsiviilhagejaks tunnistamise määrus, milles on laevaavariiga hagejale tekitatud kahju suuruseks märgitud 600 000 krooni. Viidatud summa on nimetatud ka süüdistuskokkuvõttes ja kriminaalasja lõpetamise määruses, kuid selgusetuks jääb, millest tulenevalt selline summa kirja pandi.
20. aprillil
21. a kohtule esitatud avaldusega loobus laevaomanik tsiviilhagist laeva kapteni ja tüürimehe vastu. Hagiavaldust, kahju suurust puudutavaid avaldusi ega muid kahju suurust tõendavaid dokumente ei ole kriminaalasja toimikusse esitatud.
22. aprillil
23. a maakohtule esitatud teatise järgi on laevaomanik
24. märtsi
25. a nõude loovutamise lepinguga loovutanud hagejale kõik laeva konstruktiivsest hukust tulenevad nõuded, k.a kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist tulenev nõue laeva kapteni ja tüürimehe vastu.
26. juunil
27. a on laevaomaniku juhatuse liige Otto Tamm andnud hagejale õiendi, mille järgi oli kogu loovutatud nõue 550 000 krooni laevahukuga tekitatud kahju. Hageja liisinguvõtja esindajana on selle rahasumma laevaomaniku juhatuse liikmele täielikult tasunud. Tallinna Linnakohtu
28. veebruari
29. a määruse (tsiviilasjas nr 2/5/32-7340/99) kohaselt võlgnes hageja laevaomaniku juhatuse liikmele O. Tammele 232 519 krooni 55 senti. Sellest määrusest ei selgu, kas tegemist on liisingulepingujärgse võla või laevahukuga tekitatud kahju maksetega. Hagi aluseks toodud nõude loovutamise lepingu järgi loovutas laevaomanik hagejale liisingulepingust ja laeva konstruktiivsest hukust tulenevad nõuded. Seega ei saa lugeda üheselt tõendatuks, et hageja tasutud 550 000 kroonine nõue oli vaid laevahukuga tekitatud kahju. Nõude loovutamise lepinguga võidi loovutada ka laevaomaniku nõue liisinguvõtja vastu, sest liisinguvõtjal oli raskusi liisingulepingust tuleneva tasu maksmisega. Selle kohta, milline on tekitatud kahju suurus ja milles see seisneb, tõendid puuduvad. Liisingulepingu p 4 (c) järgi määrati lepingu sõlmimisel laeva väärtuseks 420 000 krooni. Võib ainult oletada, kas sellest tuleks maha arvata laevalt ära toodud ja omanikule üle antud varustus ning milline oli omaniku hinnangul laeva väärtus pärast avariid. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud kostja tegevuse õigusvastasus. Kostja rikkus
30. a meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni (millega Eesti Vabariik ühines
31. novembril
32. a) peatüki II/1 reeglites 2, 6(b), 7(a), 8(a), (iii) ja 8(b) laevajuhtidele kehtestatud kohustuslikke nõudeid. Kostja ei määranud kõiki tema käsutuses olnud vahendeid kasutades laeva tegelikku asukohta ega täpsustanud kurssi. Lisaks sellele ei teatanud ta kaptenile lähenemisest rannikualale. Õiendi kohaselt avarii asjaolude kohta rikkusid nii kapten kui tüürimees

§ 52

. Tegelikult kehtestas viidatud säte laevapere koosseisu, mitte aga kapteni või tüürimehe tegevusreegleid. Samas ei ole asjas tõendatud, et just kostja õigusvastane tegevus põhjustas laeva sattumise madalikule. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli juba kapteni määratud kurss vale ja suunaga madalikule liiga lähedale. Tunnistaja A. Koha seletus selle kohta, et avarii toimumise päeval ei töötanud laeva lokaator ega laeva asukoha määraja, kinnitab, et laeva lokaatori ja asukoha määraja töö oli ebastabiilne. Seega oli kapten isikuks, kes sai otsustada selle üle, kas merele saab viia laeva, mille seadmed ei ole korras. Kapteni korraldused olid laevapere teistele liikmetele täitmiseks kohustuslikud. Samuti on tõendamata, et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevusega. Toimikule lisatud laevakaartide kohaselt oleks laev sattunud madalikule ka siis, kui oleks jätkatud kapteni määratud kursil ja kostja ei oleks kurssi muutnud. Kuna kohus ei ole kostja suhtes algatatud kriminaalasja sisuliselt arutanud, ei ole kohus tuvastanud ka tema süüd. Kostja vastuhagi nõudeõiguse loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hagi esitati pärast seaduses ettenähtud aegumistähtaja möödumist.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Vastuhagi rahuldamata jätmise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. oktoobri
4. a otsusega maakohtu otsuse põhjendavas osas hageja nõudes kostja vastu kahju hüvitamiseks ning jättis hagi rahuldamata oma otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et laeva hukkumise tagajärjel selle omanikule tekkinud kahju on tõendamata. See, et kriminaalasja menetlus lõpetati, ei tähenda, et tekkinud kahju suurust ei saanud kohtule esitatud tõendite alusel hinnata.
5. septembri
6. a liisingulepingust tuleneb, et liisinguvõtjal oli õigus osta laev välja pärast üheaastast liisingumaksete tasumist jääkmaksumusega 420 000 krooni. Ühe aasta eest moodustasid liisingumaksed kokku 180 000 krooni. Seega hindasid lepingupooled laeva maksumuseks 600 000 krooni ning selle hinnangu usaldusväärsuses ei ole alust kahelda.
7. märtsi
8. a nõude loovutamise leping ei anna aga alust hagi rahuldamiseks. Selle lepinguga loovutas laevaomanik hagejale laeva konstruktiivsest hukust tulenevad nõuded 550 000 krooni eest. Lepingus ei ole näidatud loovutatud nõuete ulatust ega ka konkreetset võlgnikku, kelle vastu nõue on loovutatud. Lepingus on viidatud nõude loovutamisele, mis tuleneb laevaomanikuga
9. septembril
10. a sõlmitud liisingulepingust. Liisingulepingu p 9 (a) järgi läks laev liisinguvõtja valdusesse, kes pidi tagama laevaomaniku vara säilimise. Sama lepingu p 15 järgi pidid kogu laeva päästmiseks tehtud kulud ja laeva vigastused jääma liisinguvõtja kanda. See lepingu punkt vastas ka laevahuku ajal kehtinud

§-le 214, mille kohaselt lasus risk juhusliku laevahuku või vigastuse eest liisinguvõtjal laeva üleandmise hetkest alates. Tulenevalt nõude loovutamise lepingu tingimustest sai laevaomanik loovutada hagejale laevahukust tekkinud kahju hüvitamise nõude liisinguvõtja, mitte aga kapteni ja tüürimehe vastu. Kostjal oli töösuhe liisinguvõtjaga, ta oli laevapere liige. Seega, kui kostja oli tekitanud tööandjale kahju, sai viimane esitada oma nõude seaduses ettenähtud korras ja ulatuses.

§ 57

sätestas, et laevaperre kuuluvate isikute töölevõtmine, õigused ja kohustused määrati kindlaks tööandja ja töövõtja vahelise lepinguga vastavalt Eesti tööseadusandlusele ja nimetatud koodeksile. See, et hageja on nõude loovutamise eest tasunud lepingujärgse summa, ei oma asjas tähtsust. Liisinguvõtja eest kahju hüvitamisel võis hagejal tekkida nõue liisinguvõtja vastu. Põhjendatud on hageja väide, et kui maakohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise (kostja ei määranud kõiki tema käsutuses olnud vahendeid kasutades laeva tegelikku asukohta ning ei täpsustanud kurssi, samuti ei teatanud kaptenile rannikualale lähenemisest), siis ei saanud ta järeldada, et pole tõendeid, mis kinnitaksid laeva sattumist madalikule kostja õigusvastase tegevuse tõttu. Ka see menetlusõiguse normi rikkumine ei võimalda hagi rahuldada TsK §-de 448 ja 458 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus leidis vääralt, et nõude loovutamise leping ei anna alust hagi rahuldamiseks. Toimikus on tõendid nõude loovutamise ulatuse kohta. Nii on laevaomaniku esindaja teinud
2. aprillil
3. a Saare Maakohtule teatise, milles kinnitab, et on nõude loovutamise lepinguga loovutanud hagejale kõik laevahukust tulenenud nõuded (sh kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist tulenev nõue kapteni ja tüürimehe vastu). Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et laevaomanik sai loovutada nõude üksnes liisinguvõtja vastu. Ringkonnakohus tugines vääralt liisingulepingu p-le
4. See lepingupunkt käsitleb päästetasude (sh päästekulude) kuuluvuse küsimust.

§ 214

reguleeris laevaomaniku ja liisinguvõtja vahelisi suhteid ning ei välista ega piira omaniku õigust esitada kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja vastu. Kuivõrd kostja oli liisinguvõtja töötaja, siis õigussuhted tema ja liisinguvõtja vahel määrati kindlaks tööseadusandlusega (

§ 57

). Tööseadusandlusega ei reguleeritud aga lepinguvälise kahju hüvitamist kolmandatele isikutele. Kostja vastutuse ulatust ei piira

§ 57ega ka ENSV töökoodeksi (Töö

K) §

2. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ning osas, millega ringkonnakohus jagas kohtukulud. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.
4. Hageja nõuab kostjalt laevaavariiga tekitatud kahju eest hüvitist 550 000 krooni, tuginedes
5. märtsi
6. a nõude loovutamise lepingule, mille alusel ta omandas laevaomanikult laevahukust tulenenud nõude kostja vastu. Vaidluse all ei ole enam kostja vastuhagi, milles ta palus tunnustada nõude loovutamise lepingu tühisust. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus oli jätnud rahuldamata vastuhagi. Selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud kassatsioonkaebuses. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale laeva hukkumisega tekitatud kahju.
7. Ringkonnakohus leidis, et
8. märtsi
9. a nõude loovutamise leping ei anna alust hagi rahuldamiseks, põhjendades oma järeldust sellega, et lepingus ei ole märgitud loovutatud nõude ulatust ning võlgnikku, kelle vastu nõue on loovutatud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Nõude loovutamise ajal kehtinud TsK § 216 järgi võis kreeditor loovutada nõude teisele isikule, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega. Laevaomaniku rahaliselt hinnatav kahjuhüvitisnõue laeva hukkumise eest vastutavate isikute vastu ei olnud seadusega ega lepinguga piiratud. TsK § 216 ei sätestanud nõude loovutamisele täiendavaid tingimusi. Seega leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et nõude loovutamise lepingus pidi muu hulgas kajastuma loovutatud nõude suurus ning võlgniku isik.
10. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et nõude loovutamise lepingu järgi sai laevaomanik loovutada hagejale laevahukust tekkinud kahju hüvitamise nõude üksnes liisinguvõtja vastu. Hagi aluseks oleva nõude loovutamise lepingu järgi loovutas laevaomanik hagejale liisingulepingust ja laevahukust tulenevad nõuded. Nõude loovutamise lepingu sõnastusest võib järeldada, et laevaomanik loovutas hagejale kõik kahjuhüvitisnõuded, mis tal olid tekkinud laevahuku tõttu liisinguvõtja ja muude isikute vastu. Ringkonnakohus põhjendas nõude loovutamise välistamist kostja vastu vääralt sellega, et liisingulepingust ja

§-st 214 tulenevalt sai hagejal tekkida kahju hüvitamise nõue liisinguvõtja, mitte aga kostja vastu. Kolleegium leiab, et

§ 214ei olnud Ts

K § 448 suhtes erisäte.

§ 214

ei välistanud ega piiranud muu isiku vastutust laevaomanikule kahju tekitamise eest.

1. Ebaõige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd kostja oli liisinguvõtja töötaja, siis sai kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitada liisinguvõtja kui kostja tööandja, mitte aga hageja. Kolleegium selgitab, et kostja kui liisinguvõtja töötaja vastutus võis olla liisinguvõtja kui tööandja ees piiratud TööK §-dega 126�
2. See aga ei mõjuta laevaomaniku kui kannatanu ja kostja kui kahju võimaliku tekitaja vahelist õigussuhet. Töötaja vastutas TsK § 448 järgi ka oma tööülesannete täitmisel kolmandatele isikutele õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju eest. Sellisel juhul vastutas tema tööandja sama kahju eest TsK § 449 järgi. Töötaja ja tööandja vastutus sama kahju eest oli TsK §-de 187�189 järgi solidaarne. TööK § 126�128 saab kohaldada töötaja ja tööandja solidaarkohustise jagamisel juhul, kui kumbki neist esitab pärast kahju hüvitamist teise vastu tagasinõude TsK § 188 lg 5 alusel.
3. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude loovutamise ulatuse kindlakstegemiseks hindama kõiki tõendeid. Muu hulgas on asjakohane laevahuku kohta koostatud kriminaalasja toimikusse esitatud laevaomaniku juhatuse liikme
4. aprilli
5. a teatis (kohtutoimiku III kd, tl 78), milles ta kinnitab laevahukust tulenevate nõuete loovutamist (kaasaarvatud Saare Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist tulenev nõue kapteni ja tüürimehe vastu). Samuti tuleb hinnata
6. juunil
7. a laevaomaniku juhatuse liikme poolt hagejale kui liisinguvõtjale antud õiendit (kohtutoimiku I kd, tl 87), mille järgi on kogu loovutatud nõue 550 000 krooni laevahukuga tekitatud kahju ja liisinguvõtja on selle summa laevaomanikule täielikult tasunud.
8. Kolleegium märgib, et nõude loovutamise lepingust ei tulene iseenesest kostja kohustust hüvitada hagejale viimase poolt laevaomanikule tasutud rahasummat, sest TsK § 219 järgi on võlgnikul õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu. Eeltoodu tõttu peab ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel analüüsima TsK §-s 448 sätestatud deliktilise vastutuse eeldusi. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nimetatud paragrahvi alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse, samuti et kahju õigusvastaselt põhjustanud kostja süüd eeldatakse (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus kohtuasjas nr 3-21-99-02 (RT III 2002, 25, 289), p 10). Kostja teo õigusvastasuse kindlakstegemisel TsK § 448 järgi tuleb hinnata, kas kostja rikkus hagiavalduses kirjeldatud tegevusega seaduses või seadusest alamalseisvas õigusaktis sätestatud või hea usu põhimõttest tulenevat kohustust mitte kahjustada hagejale kuuluvat laeva.
11. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest. Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu