Obsah (6)

§ 424§ 74§ 50§ 422§ 2§ 63

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-120-06 Otsuse kuupäev 16. aprill 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, E

§ 424järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12.

oktoobri

1. a kohtuotsus asjas nr 1-06-6160 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsus kriminaalasjas G. V. süüdistuses

§ 424järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2. detsembril 2005 koostati G. V. suhtes väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis joobeseisundis olles
3. detsembril 2005 kell 5.40 Tallinnas X teel maja nr 27 juures sõiduautot Opel Vectra (480 AUS). Manöövri alustamisel ei veendunud ta selle ohutuses, mistõttu tagurdas ta teelt välja kraavi ja põhjustas varalise kahju OÜ-le S. A. Seega rikkus G. V. Liikluseeskirja (LE) § 76 p 1, § 91 ja § 105 nõudeid.
5. jaanuaril
6. a karistati G. V. väärteomenetluses tehtud otsusega LE § 91 ja § 105 nõuete rikkumise eest Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni). Sama otsusega lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel väärteomenetlus G. V. poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes, s.o LE § 76 p 1 rikkumise osas ja materjalid saadeti uurijale kriminaalmenetluse alustamiseks.
7. Harju Maakohus tunnistas
8. juulil 2006 lühimenetluses tehtud otsusega G. V.

§ 424

järgi süüdi selles, et ta, omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis taas joobeseisundis olles 17. detsembril 2005 kell 5.40 Tallinnas Nõmme teel maja nr 27 juures sõiduautot Opel Vectra (480 AUS). 3.1 Kohus karistas G. V. 45-päevase vangistusega, vähendades karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 30 päeva vangistuseni. Kohus määras

§ 74lg 1 alusel, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui G.

V. ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kohtu määratud kontrollnõudeid. Ühtlasi võttis kohus G. V.

§ 50lg 1 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse kaheks kuuks.

3.2 Kohus leidis, et kuigi G. V. põhjustas 17. detsembril 2005 joobes olles autot juhtides varalise kahjuga liiklusõnnetuse, mille eest teda karistati väärteomenetluses LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni), ei riku tema karistamine

§ 424

järgi Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise (ne bis in idem) keeldu. G. V. pani toime kaks erinevat tegu, milleks on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja liiklusõnnetuse põhjustamine (enne manöövri alustamist ei veendunud ta selle ohutuses, mistõttu tagurdas teelt välja kraavi). 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. V. kaitsja Indrek Sirk, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist. Apellant leidis, et mõlemad rikkumised on toime pandud ühe teoga ja moodustavad seetõttu ideaalkogumi. Tagurdamisel selle ohutuses mitteveendumine oli tingitud tarbitud alkoholist. Seega oli teoks, mis täitis mõlemad süüteokoosseisud, mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes. Karistusseadustiku § 63 lg 1 kohaselt mõistetakse juhul, kui üks tegu vastab mitmele süüteokoosseisule, üks karistus. G. V.-le on üks karistus - LS § 7417 lg 1 järgi - juba määratud. Põhiseaduse § 23 lg-st 3 tulenevalt ei tohi teda

§ 424järgi enam karistada.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tuginedes Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-1-1-43-01, nr 3-1-1-63-01 ja nr 3-1-1-88-02, leidis ringkonnakohus, et väärteo ja kuriteo ideaalkonkurents on võimalik siis, kui ühe teoga kahjustati kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve väärteomenetluse teist aga kriminaalmenetluse korras. Erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad. Ringkonnakohus märkis, et kuigi Riigikohtu lahendid, millele otsuse tegemisel tugineti, puudutavad kriminaalkoodeksi ja haldusõiguserikkumiste seadustiku vahekorda, ei ole väljendatud seisukohad karistusseadustiku ja liiklusseaduse valguses muutunud. Samuti leidis ringkonnakohus, et

§ 424

ja LS § 7417 lg 1 süüteokoosseisud on oluliselt erinevad, mistõttu isik vastutab mõlema sätte järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasjas menetluse lõpetamist. Kassaator kordab seisukohta, et süüdistatav pani toime ühe teo, mis seisnes mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes ja manöövri sooritamises ilma selle ohutuses veendumata. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-125-03 ilmneb, et joobeseisund võib olla

§ 422või LS § 7417 koosseisuline tunnus.

Põhiseaduse § 23 lg-st 3 tulenevalt ei ole lubatud G. V. karistamine

§ 424järgi.

Samuti märgitakse kassatsioonis, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid erinevaid õigushüvesid süüdistatav oma teoga ründas. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses sellega, et otsuses ei kajastu arutluskäiku, millele tuginedes on jõutud õiguslike järeldusteni, ning ei ole kummutatud kaebuses esitatud kaitseargumente. Samuti tõstatab kaitsja küsimuse, kas ringkonnakohtul oli õigus asendada mitteilmunud lepinguline kaitsja määratud kaitsjaga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Käesoleva kohtuasja keskseks vaidlusküsimuseks on see, kas G. V. karistamine LS § 7419 lg 1 ja

§ 424

järgi rikub Põhiseaduse § 23 lg-s 3 ja

§ 2

lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu.

§ 2

lg 3 sätestab: "Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis." Seega vajab otsustamist, millisel juhul on erinevate menetluste esemeks sama süütegu. Vastavat probleemi on kirjeldanud Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Franz Fischer v. Austria. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et see, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

1. lisaprotokolli
2. artikliga, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.
3. Kuna

§ 2

lg 3 sätestab sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

1. lisaprotokolli
2. artikliga, et isikut ei tohi teistkordselt karistada sama süüteo eest (konventsioonis kasutatakse terminit "offence"), saab hindamisel lähtuda Euroopa Inimõiguse Kohtu kasutatud kriteeriumidest, s.t kontrollida, kas erinevate süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. Seega ei saa lähtuda otseselt ideaal- ja reaalkonkurentsi eristamise kriteeriumidest, kuivõrd

§ 63kasutab mõistet "tegu", mitte aga "süütegu".

See tähendab, et ideaal- ja reaalkonkurentsi vaheline vahetegemise aluseks on tegu kui üks objektiivse koosseisu tunnustest - tegevus või tegevusetus -, mitte aga kõik süüteo koosseisutunnused. Ühtlasi peab kriminaalkolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu otsused ei ole õigusliku olukorra muutuse tõttu enam asjakohased. Kõnealused otsused on tehtud enne Karistusseadustiku jõustumist, mil eristati eraldiseisvaid kriminaalõigust ning halduskaristusõigust. Karistusseadustiku §-dest 1 ja 3 tulenevalt hõlmab aga karistusseadus nii kuritegude kui väärtegude regulatsiooni. 9. Vaatamata sellele, et

§ 424

koosseisuliseks teoks on mootorsõiduki juhtimine, s.o vältav tegu, ei tähenda see, et kõik juhtimise ajal toimepandud liiklusrikkumised oleksid selle süüteokoosseisuga hõlmatud. Kontrollimaks, kas erinevad rikkumised moodustavad ühe süüteo

§ 2

lg 3 mõttes või tuleb neid käsitada erinevate süütegudena, tulebki lähtuda punktides 7 ja 8 kirjeldatud seisukohtadest. 10. Kolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis (LS § 7419 või

§ 424

) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (LS § 7417) või raske tervisekahjustuse tekitamine või surma põhjustamine (

§-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik käsitada ühe süüteona. 11. Käesoleval juhul on väärteomenetluses LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritud G. V. väärteo objektiivseteks tunnusteks LE § 91 ja § 105 nõuete rikkumine, kuid mitte auto juhtimine alkoholijoobes, s.o LE § 76 p 1 nõude rikkumine. Liikluseeskirja § 76 p 1 nõude rikkumise osas on väärteomenetlus lõpetatud ja alustatud kriminaalmenetlust. Seega on käesoleval juhul G. V. poolt auto juhtimist alkoholijoobes õigesti käsitatud eraldi süüteona

§ 2lg 3 mõttes ja G.

V. süüditunnistamine ning karistamine

§ 424järgi on seaduslik.

1. Puutuvalt kaitsja väitesse, et ringkonnakohtus rikuti süüdistatava kaitseõigust, kuna valitud kaitsja asemel osales kohtuistungil määratud kaitsja, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt KrMS § 45 lg-le 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Lähtuvalt KrMS § 43 lg-test 1 ja 2 võib süüdistatavat kaitsta kas valitud või menetleja poolt määratud kaitsja. Käesolevas asjas on ringkonnakohus valitud kaitsjale teatanud kohtuistungi toimumise aja ja koha, kuid kaitsja on kahel korral teatanud, et ta ei saa kohtuistungil osaleda seoses osalemisega teistel kohtuistungitel. Asenduskaitsjat, kelle nimetamist võimaldab KrMS § 44 lg 1, valitud kaitsja ei nimetanud. Samuti ei teatanud ta ringkonnakohtule, millal tal on võimalik kohtuistungil osaleda. Seega oli ringkonnakohtul KrMS § 43 lg 3 alusel õigus määrata süüdistatavale uus kaitsja. Määratud kaitsja osales ringkonnakohtu istungil koos süüdistatavaga. Kohtuistungil kaitsja volitusi ei vaidlustatud ja taandusi tema vastu ei esitatud. Samuti ei taotlenud süüdistatav ega kaitsja, et kohtuistungil osaleks valitud kaitsja. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kuna ringkonnakohtus oli süüdistataval seaduslikus korras määratud kaitsja, kelle volitusi ei vaidlustatud ega taotletud tema asendamist valitud kaitsjaga, siis ei ole süüdistatava kaitseõigust käesoleval juhul rikutud.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsuse kriminaalasjas G. V. süüdistuses

§ 424järgi muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe