RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-98-06 1

§ 152lg-s 3 taunitav agressiivsus on ainult füüsiline vägivald.

Agressiivsusel on palju avaldumisvorme, sh verbaalne; 3) väärteomenetluse seisukohad ei ole siduvad halduskohtumenetluses ja väärteomenetluses tehtud lahendi siduvust hindab ikkagi politseiprefektuur, mitte kolmandad isikud. Käesoleva kaebuse lahendamisel tuleb lähtuda tegelikest faktilistest asjaoludest, mitte aga ühe ametniku poolt antud subjektiivsest hinnangust. Kainenemisele toimetamine ei toimunud väärteomenetluse raames; 4) kaebaja kinnipidamine politsei poolt oli kahtlemata sobiv, vajalik ja proportsionaalne; ekslik on kohtu seisukoht, et politsei ja turvatöötajad ei andnud kaebajale korraldust õiguserikkumine lõpetada; 5) eksitav on seisukoht, et kainenemisele toimetamist ei saa kasutada õiguserikkumist tõkestava sättena; 6) kohus ei pööranud tähelepanu, et kaebaja puhul on tegemist avaliku elu tegelasega. Isiku õiguste ja vabaduste kaitsmine peab olema kooskõlas ka avalike huvidega. Avaliku elu tegelaste suhtes ei kehti kõik Isikuandmete kaitse seaduse piirangud. Kohus ei ole kaalunud teabenõudja huvi andmete vastu võrreldes andmesubjekti huviga info varjamiseks; 7) Politseiprefektuur ei rikkunud IKS § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu. Politsei pressiesindaja on edastanud neid asjaolusid, mis niigi olid avalikkusele teada saanud: kaebaja oli alkoholijoobes ja agressiivne. Ajakirjanduse initsiatiiv selle teabe saamisel on mõistetav ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse põhimõtteid arvestades; 8) alkoholijoove ei ole, arvestades kaebaja käitumist, mingil juhul eraeluline ja delikaatsete isikuandmete hulka kuuluv. Pressiteates ei ole kirjeldatud kaebaja terviseseisundit. Terviseseisund on haigusseisund, mis pole puue, aga on muu haigusseisund. 10. T.-M. K. vastuses Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebusele leitakse, et Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2006. a kohtuotsus Lõuna Politseiprefektuuri poolt vaidlustatud osas on seaduslik ja põhjendatud. Vastuses rõhutatakse, et politseiprefektuuri toiming kaebaja kainenemisele toimetamises oli õigusvastane, kuivõrd selleks puudus õiguslik alus. Kohus on leidnud õigesti,

§ 152on üldnorm ning Pol

S § 152 lg 3 üldnormi täpsustav erinorm. Apellant on ekslikult asunud arvamusele,

§ 152

lg 3 kohaselt võib kainenemisele toimetada isiku, kes ei ohusta teisi või iseennast. Väärteomenetluse lõpetamise määruses sisalduv seisukoht, et kaebaja käitumises polnud midagi seadusevastast, on apellandile siduv. Kainenemisele toimetamine polnud proportsionaalne. Kohus on õigesti leidnud, et informatsiooni avalikustamine isiku kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta on õigusevastane. Joobeseisundi avalikustamist ei saa õigustada ka avalikkuse huviga kaebuse esitaja kui avaliku elu tegelase suhtes. Avaliku elu tegelase staatusel puudub igasugune õiguslik tähendus ja puutumus IKS § 11 lg 1 ja lg 2 sätestatud keelu rikkumise kontekstis.

1. Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2006.a kohtuotsusele esitas apellatsioonkaebuse ka T.-M. K. Apellant vaidlustas kohtuotsuse osas, millega kohus tuvastas vastustaja õigusevastastest toimingutest tuleneva püsiva õigusevastase tagajärje puudumise ja jättis rahuldamata tegelikkusele mittevastavate ja delikaatsete isikuandmete õigusevastase avaldamisega tekitatud õigusevastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude. Apellant vaidlustas ka kohtukulude väljamõistmise ulatuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) RvastS § 9 lg 1 ja § 11 lg 1 koosmõjus võib avalik-õiguslikus suhtes kahju kannatanud isik nõuda rahalise hüvitise asemel õigusevastase toimingu kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Apellant ei nõustu, et puudub õigusvastastest toimingutest tulenev püsiv õigusvastane tagajärg. Vastustaja poolt õigusvastaselt avaldatud tegelikkusele mittevastavad andmed ja apellanti negatiivselt iseloomustavad andmed on ümber lükkamata. Kuni andmete ümberlükkamiseni on ka kahjulikud tagajärjed kõrvaldamata. Väärteomenetluse lõpetamise otsus ei saa formaal-loogiliselt kõrvaldada vastustaja tegevusega tekitatud püsivat õigusevastast tagajärge. Vastustaja ei ole ka meediat informeerinud väärteomenetluse lõpetamisest. Väärteomenetluse lõpetamine ei lükka otseselt ega ka täielikult ümber informatsiooni, mida vastustaja õigusevastaselt edastas; 2) riigivastutuse kohaldamise seisukohast pole oluline, kas haldusorgan tekitas kahju omaalgatuslikult või kolmanda isiku (ajakirjanduse esindaja) taotluse alusel; 3) kohtuotsusega otsustatud kohtukulude väljamõistmise ulatus pole kooskõlas kaebuse rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas 2/3 kaebuse esitaja nõuetest. Kuivõrd kaebuse esitaja kohtukulud olid 36 429 krooni, tulnuks välja mõista 24 043,14 krooni halduskohtus kantud kohtukuludest.
3. Lõuna Politseiprefektuur vastuses T.-M. K. apellatsioonkaebusele vaidleb sellele vastu. Prefektuur ei pea ennast vastutavaks meediaväljaannetes avaldatud andmete eest ning teda ei saa kohustada ümber lükkama andmeid, mis on seal avaldatud. Apellant pidanuks esitama taotluse kõigi informatsiooni avaldanud meediaväljaannete kaasamiseks vastustajatena. Väär on kaebaja väide õigusvastaste toimingutega mittevaralise kahju tekkimisest ja selle hüvitamise või tagajärgede kõrvaldamise vajadusest. Jätkuvalt väärad on apellandi seisukohad T.-M. K. käitumises agressiivsuse ja kainenemisele toimetamise aluste puudumise kohta. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et alkoholijoobe ja selle suuruse avalikustamisega rikkus vastustaja isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-1210 jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
7. aprilli
8. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) halduskohus on õigesti leidnud,

§ 152lõige 1 ja lõige 3 on erinevad sätted ning lõike 1 puhul on tegemist üldsättega.

Alus isiku kainenemisele paigutamiseks tema agressiivsuse tõttu puudus. Agressiivsuse all tuleb mõista kallaletungivuse ohtu, ründamist või ründevalmidust. Ainuüksi vaidlemine selle üle, kas isik võib siseneda pubisse, ei ole kindlasti vaadeldav agressiivse käitumisena; 2) ringkonnakohus ei nõustu Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse seisukohaga, et informatsiooni avalikustamine kaebaja kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta oli õiguspärane; 3) isegi kui leida, et T.-M. K. puhul on tegemist avaliku elu tegelasega, siis ei anna see veel alust väiteks, et tema puhul on selliste andmete avalikustamine vajalik ja kooskõlas avalike huvidega; 4) ringkonnakohus ei nõustu T.-M. K. väitega nagu oleks meediaväljaannetes avaldatud informatsioon olnud tegelikkusele mittevastav. Asjas ei ole vaidlust selles, et isik oli alkoholijoobes, toimetati kainenemisele ja kainenemisele toimetamise protokolli kohaselt oli ta turvatöötajatega agressiivne. Seega lähtus politseiprefektuuri pressiesindaja andmete avalikustamisel tema käsutuses olnud informatsioonist. Alles alustatud väärteomenetluse käigus selgus, et isik ei olnud agressiivne. Samuti tuvastati alles halduskohtumenetluse käigus, et kainenemisele toimetamine ja joobeastme avalikustamine oli ebaseaduslik. Seega ei olnud tegemist ebaõigete faktiväidetega, mille tulemusena rikuti isiklikke õigusi ning seetõttu oleks vajalik nende ümberlükkamine ajakirjanduse vahendusel. Ringkonnakohus jättis muutmata halduskohtu otsuse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas.

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused nii Lõuna Politseiprefektuur kui ka T.-M. K.. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
2. Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsuse osalist tühistamist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ringkonnakohtu otsus, millega jäeti Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebus rahuldamata, on lõppjäreldustes ja politsei tegevuse õigusevastasust tuvastavates motiivides põhjendamatu osas, millega tunnistati õigusevastaseks politseiprefektuuri
5. juuli 2005.a toimingud, mis seisnesid T.- M. K. kainenemisele toimetamises ja informatsiooni avalikustamises T.-M. K. kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta; 2) kohus on valesti kohaldanud PolS § 152 lõigete 1 ja 3 sätteid. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kainenemisele võib toimetada isiku, kelle suhtes esinevad üheaegselt eelnimetatud sätete tunnused. Ringkonnakohus on leidnud, et need sätted esinevad üld- ja erinormi tähenduses, kuid samas pole mõistnud põhilist: kui on olemas erinorm, siis üldnormi ei kohaldata. Ka eeldusel, et nimetatud sätetes toodud tingimused peavad esinema üheaegselt, tuleb arvestada, et juhul, kui keskmises joobes olev isik on pealetungiva käitumisega ning segab ametnike tööd, on vaieldamatult tegu teisi isikuid ohustava käitumisega. Seega kaebaja suhtes esinesid faktiliselt nii PolS § 152 lõike 1 kui ka lõike 2 tunnused; 3) kohus on ebaõigesti lähtunud seisukohast nagu oleks PolS § 152 lõike 3 kohaselt taunitav agressiivsus ainult füüsiline vägivald; 4) kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kasutamata võimaluse kõigi turvatöötajate ülekuulamiseks kohtuistungil; 5) kaebaja oli märgatavate koordinatsioonihäiretega, vastates seega samuti PolS § 152 lõigete 1 ja 3 tunnustele; eraldi võetuna oli õiguslik alus koordinatsioonihäiretega keskmises alkoholijoobes kaebaja kainenemisele toimetamiseks; 6) kainenemisele toimetamine ja väärteomenetluses karistamine on erinevad toimingud. Iga isikut, kes on avalikus kohas alkoholijoobes, ei pea karistama. Seega on lubamatu seostada kainenemisele toimetamise asjaolusid ja väärteomenetluse järeldust agressiivsuse puudumise kohta; väärteomenetluses tehtud lahendi siduvust hindab ikkagi politseiprefektuur, mitte kolmandad isikud. Tegemist on iseseisva menetlusega ning halduskohtumenetluse seadustikust nähtuvalt ei ole teistes menetlustes tehtud lahenditel ette otsustavat mõju või jõudu, siis tuleb ka kaebuse lahendamisel lähtuda tegelikest faktilistest asjaoludest; 7) kaebaja kinnipidamine politsei poolt oli kahtlemata proportsionaalne; tõenditele ja tegelikkusele mittevastav on kohtute seisukoht, et turvatöötajad ja politsei ei andnud kaebajale korraldust õiguserikkumine lõpetada ning kaebaja ei eiranud seaduslikku korraldust; lubamatu on kohtute seisukoht nagu ei oleks politsei ja turvatöötajate töö alkoholijoobes isikuga suhtlemisel kvaliteetne. 8) kohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu ja hinnanud asjaolu, et kaebaja puhul on vaieldamatult tegemist avaliku elu tegelasega; avaliku elu tegelase suhtes ei kehti kõik isikuandmete kaitse seaduse piirangud, nende puhul võib kasutada võimalust isikuandmete avalikustamiseks, kui see on vajalik ja kooskõlas avalike huvidega; kohtud ei ole kaalunud teabenõudja huvi andmete vastu, võrreldes andmesubjekti huviga info varjamiseks; 9) alkoholijoobe ja selle suuruse avalikustamisega ei ole vastustaja rikkunud Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu. Pressiesindaja on avalikustanud andmeid, mis niigi olid avalikkusele teada, pressiteate avalikustamise hetkel ei olnud väärteomenetlus alustatud, joobe tuvastamise akt koostati enne väärteomenetluse alustamist. Alkoholijoove ei ole, arvestades kaebaja käitumist, mingil juhul eraeluline ja delikaatsete isikuandmete hulka kuuluv. Pressiteates ei kirjeldatud üksikasjaliselt kaebaja alkoholijoobest tingitud käitumist. Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise aine või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. See seadus viitab aga sõidukijuhile ning ei ole laiendatav teistele isikutele. Delikaatsete isikuandmetena on seadusandja terviseseisundi all mõelnud eelkõige isiku haiguslikku seisundit, s.o patoloogilise iseloomuga kõrvalekaldeid, mitte alkoholijoovet. Terviseseisundi haigusseisundist laiem tõlgendamine ei ole põhjendatud. Terviseseisundiks on ka hea tervis ning miks peaks olema delikaatne asjaolu, mis on tavakohane ja aktsepteeritav. Kohtuasja materjalide hulgas olev Andmekaitse Inspektsiooni kiri ei ole käsitatav tõendina; 10) kaebaja poolt kantud kohtukulude jaotamine ei ole õige, kuna kaebaja poolt tehtud kulutused ei ole põhjendatud ja vajalikud.
6. T.-M. K. kassatsioonkaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus tuleb tühistada ning uus lahend teha osas, millega jäeti tema apellatsioonkaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme; kohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete osas, sealhulgas pole seletanud lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust; 2) ringkonnakohtu otsusega rahuldamata jäänud nõue, mille kohaselt vastustaja peab ebaõiged andmed ümber lükkama, oli õigustatud. Väärteo- ja kohtumenetluse käigus on kogu vastustaja poolt avaldatud informatsioon leidnud ümberlükkamist. Sisuliselt on tuvastatud, et vastustaja avaldas kaebuse esitaja kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni ning rikkus sellega isiku õigust olla üldsuse ees tõeselt kujutatud. Väärteotunnustele vastavate tegude ja nendega seonduvate menetlustoimingute esitamine faktidena kujutab endast sisuliselt väärteo toimepanemise ja menetlustoimingute õiguspärasuse faktiväidet; 3) vastustaja on kahjustanud kaebaja au, ebaõiged faktiväited lõid kassaatori isiklikke õigusi rikkudes temast mulje kui agressiivsest, ühiskonna moraalinorme, seadusi ning avalikku korda tagavaid isikuid mitteaustavast isikust, rikkudes kassaatori põhiseaduse §-st 17 ja VÕS §-st 1046 tulenevaid õiguseid. VÕS § 1047 kohaselt saab andmete ümberlükkamist nõuda andmeid avaldanud isikult kui ka teabe meediaväljaandele edastanud isikult.
9. Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses leiab T.-M. K., et kassatsioonkaebuse pole õige ja vaidleb sellele täies mahus vastu. Vastuses väidetakse, et kassaator ei saa nõuda Riigikohtult tõendite ja faktiliste asjaolude kontrollimist ja ümber hindamist. T.-M. K. leiab, et ringkonnakohtu otsuse politseiprefektuuri poolt vaidlustatud osas ei ole oluliselt rikutud menetlusnorme ning ringkonnakohus ei ole selles osas ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Vastuses nenditakse, et ka juhul, kui PolS § 152 lg 1 kainenemisele toimetamise suhtes ei rakenduks, oleks toiming PolS § 152 lg 3 alusel õigusevastane. T.-M. K. loeb informatsiooni alkoholijoobe, selle suuruse ning kainenemisele toimetamise fakti osas delikaatseteks isikuandmeteks ning väidab, et kehtiv seadus ei luba IKS § 11 lg 1 ja lg 2 sätestatud keeldude rikkumist ka avaliku elu tegelase isikuandmete töötlemisel.
10. Lõuna Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses T.-M. K. kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus ei ole põhjendatud. Politseiprefektuur vastuses leiab, et kuna vaadeldava kaebuse puhul on tegemist avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel väidetavalt rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise kaebusega, mille alused ja kord on sätestatud riigivastutuse seaduses, siis jäävad arusaamatuks kaebaja jätkuvad viited võlaõigusseaduse
11. peatüki paragrahvidele. Väär on ka kaebaja väide õigusvastaste toimingutega mittevaralise kahju tekkimisest ja selle hüvitamise või tagajärgede kõrvaldamise vajadusest. Kaebaja ei ole tõendanud, milles väljendub mittevaralise kahju tekkimine. Kassaatori suhtes ei ole kunagi väljastatud pressiteadet vaid on vastatud ajakirjanike küsimustele. Juhul, kui kohus peaks tuvastama kaebaja õiguste rikkumise, oleks seaduse rikkumise avastamine piisavalt õiglane hüvitus väidetava mittevaralise kahju eest. Kaebaja on avaliku elu tegelane, kelle suhtes kehtivad ka teistsugused avalikkuse tähelepanu talumise nõuded kui tavaisiku suhtes. Väär on seisukoht politseiosakonna poolt avalikustatu informatsiooni mittevastavusest tegelikkusele ja seaduse rikkumisest. Juhul, kui kohus rahuldab T.-M. K. kaebuse ja kohustab politseiprefektuuri avaldama kassaatori poolt nõutud teate, võib politseiprefektuur, lisaks kassaatori poolt avaldatud andmetele, lisada teatele ka teisi faktilisi andmeid, mis kajastaksid sündmust terviklikumalt. Lõuna Politseiprefektuuri poolt mingi info teatavakstegemine ja info meedias avaldamine on täiesti erinevad toimingud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et T.-M. K. kainenemisele toimetamine oli õigusvastane, kuivõrd puudusid PolS § 152 lõigetes 1 ja 3 sätestatud alused. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine politsei arestimajja või arestimaja kainestuskambrisse on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Kolleegium rõhutab, et kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
13. Kolleegium leiab, et kainenemisele paigutamine ning joobeseisundi tuvastamine ei olnud käesoleval juhul väärteomenetluse toiminguteks. Väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. Käesolevas asjas on tõendatud, et kohtuvälise menetleja ametnik alustas väärteomenetlust AS § 70 tunnustel turvatöötaja avalduse alusel ning kainenemisele toimetamise ja väärteomenetluse alustamise vahel oli piiritletav ajavahemik. Kohtud pole ümber lükanud vastustaja väiteid selle kohta, et kainenemisele toimetamine ning joobeseisundi tuvastamine ei olnud seotud hilisema väärteomenetlusega. Ka informatsioon T.-M. K. joobeseisundi ja väidetava agressiivse käitumise kohta edastati avalikkusele enne väärteoasjas menetluse alustamist ning ei sisaldanud endas teavet väärteomenetluse alustamise kohta. Seetõttu T.-M. K. suhtes alustatud väärteomenetluse lõpetamine, ka rehabiliteerivatel alustel, ei saa olla käsitatav õigusvastase kainenemisele paigutamise või ka ebaõige informatsiooni avalikustamise tagajärgede kõrvaldamisena.
14. Politsei poolt avalikustati andmed selle kohta, et T.-M. K. oli avalikus kohas joobeseisundis, agressiivne ning ta toimetati kainenema. Kohtud on põhjendatult ümber lükanud väite T.-M. K. agressiivsusest. Agressiivse käitumise on välistanud jõustunud määruses väärteomenetluse lõpetamise kohta ka kohtuväline menetleja. Kolleegium leiab, et eelnimetatud asjaoludel on ebaõiged politsei poolt avalikustatud andmed T.-M. K. käitumise agressiivsuse kohta. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, et politsei poolt andmete avalikustamise hetkel ei olnud T.-M. K. käitumises agressiivsuse puudumine tuvastatud ning seetõttu ei olnud tegemist ebaõigete faktiväidetega. Asjaolu, et kainenemisele toimetamise protokollis fikseeriti isiku agressiivsus, ei oma avalikkusele esitatud informatsiooni tõesuse või ekslikkuse seisukohast tähendust. Avalikkust informeeriti politsei poolt sellest, et T.-M. K. käitus agressiivselt. Kohtud on tuvastanud, et tegelikkuses agressiivne käitumine puudus. Seetõttu oli avalikustatud informatsioon ebaõige ka selle avalikustamise hetkel.
15. Politsei poolt avalikustatud teave T.-M. K. joobeseisundi kohta on tõene. Tuvastatud joovet ei ole vaidlustanud ka T.-M. K. Samas käsitatakse joobeseisundit õiguslikult kui terviseseisundit, kusjuures andmed terviseseisundi kohta kuuluvad vastavalt IKS § 4 lg 3 p 3 delikaatsete isikuandmete hulka ning nende avalikustamise piirangud tulenevad Isikuandmete kaitse seadusest. Terviseseisundit kajastavate isikuandmete avalikustamine haldusorgani poolt võib olla õiguspärane üksnes seaduses selgelt sätestatud juhtudel (IKS § 11 lg 2 ja § 14 lg 4). Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et selles asjas ei esine delikaatsete isikuandmete avalikustamise õiguslikke aluseid. Sealhulgas ei saa T.-M. K. joobeseisundi avalikustamist lugeda kehtiva seaduse alusel õiguspäraseks ka tulenevalt võimalikust avalikust huvist T.-M. K. kui ühe erakonna endise juhtivisiku tegevuse suhtes. Kolleegium nendib, et Isikuandmete kaitse seaduse § 11 redaktsioon, mis jõustub
16. jaanuarist 2008, laiendab aluseid isikuandmete ilma andmesubjekti nõusolekuta töötlemiseks ja avalikustamiseks ajakirjanduslikul eesmärgil meedias.
17. Politsei poolt avalikustatud teave selle kohta, et T.-M. K. toimetati kainenema, on faktiliselt õige. Kolleegium peab aga siinjuures märkima, et kainenemisele toimetamise fakti avalikustamine sisaldab endas teavet selle kohta, et isik oli keskmises või raskes joobes. Seetõttu tuleb informatsiooni isiku kainenemisele toimetamise kohta käsitleda isikuandmete avalikustamise kontekstis ning kooskõlas piirangutega, mis tulenevad Isikuandmete kaitse seaduse sätetest.
18. T.-M. K. on kohtumenetluses esitanud taotluse ebaõigete andmete ümberlükkamiseks vastustaja poolt. Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et politsei poolt avalikustatud väide isiku agressiivse käitumise osas on ebaõige. Seetõttu on kassaatori nõue eelnimetatud väite ümberlükkamise osas põhjendatud ja tuleb rahuldada. Politsei poolt avalikustatud andmed T.-M. K. joobeseisundi ning tema kainenemisele toimetamise kohta on õiged faktiväited. Õigete faktiväidete puhul ei ole nende ümberlükkamise nõue kohane õiguskaitsevahend ega kuulu sellisena rahuldamisele. Samas on eelnimetatud andmed delikaatseteks isikuandmeteks, mis on avalikustatud seadusliku aluseta. Sellise avalikustamisega on rikutud T.M. K. õigusi.
19. Kassatsioonkaebuses on T.-M. K. vaidlustanud ringkonnakohtu otsust ka kohtukulude osas. Kolleegium peab halduskohtu poolt T.-M. K. kasuks väljamõistetud kohtukulude suurust põhjendatuks ning jätab kassatsioonkaebuse taotluse selles osas rahuldamata.
20. Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. T.-M. K. kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Riigikohtu halduskolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele osas, mis seondub kaebaja käitumise agressiivsuse väite tõepärasusega ning tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata T.-M. K. taotlus tema agressiivse käitumise väite ümberlükkamiseks. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab politseiprefektuuri ümber lükkama väite, et isik käitus konkreetses situatsioonis agressiivselt. Nimetatud ümberlükkamine tuleb teostada vastavalt VÕS § 1047 lg 4 regulatsioonile. Muus osas jääb T.-M. K. kassatsioonkaebus rahuldamata. T.-M. K. tasutud kautsjon tuleb tagastada. T.-M. K. on kandnud menetluskulusid ringkonnakohtus 23 480,20 krooni ning Riigikohtus 13 039 krooni. Kolleegium leiab, et kaebaja poolt kantud menetluskulud tuleb tema kasuks välja mõista osaliselt: apellatsioonimenetluses kantud kulud 5000 krooni ning kassatsioonimenetluses kantud kulud 3000 krooni, kokku 8000 krooni. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld