RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-128-06 Otsuse kuupäev 16. aprill 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja

§ 113järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 16.

oktoobri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-178 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. A. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. veebruar
3. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus M. A. süüditunnistamises KarS §

§ 113järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsusega tunnistati M. A. süüdi KarS §

§ 113järgi ning talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust. Kar

S § 74 alusel määrati, et karistus pööratakse täitmisele osaliselt, st kohesele ärakandmisele määrati kaks aastat vangistust, ülejäänud karistuse osas kohaldati koos KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõuetega katseaega kolmeks aastaks. Kohtuotsuse kohaselt on tuvastatud, et M. A. püüdis

1. märtsil
2. a tüli käigus tappa H. L.-i. Kinnitust leidis, et süüdistatav tekitas noaga lüües kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Samuti loeti tuvastatuks tema tahtlus kannatanu tappa. Otsuses kirjeldatakse, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis tüli, kus mõlemad pooled olid agressiivsed ning kumbki ei soovinud konfliktist taganeda. Mingil hetkel kannatanu H. L. seda siiski tegi, astudes korterist lahkumiseks koridori. Süüdistatav seevastu ei loobunud tülitsemast, vaid järgnes kannatanule ja ründas teda, lüües talle noaga südame piirkonda.
3. Maakohtu otsuse peale esitas M. A. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn apellatsiooni, milles viidati võimalikule hädakaitsele ning paluti süüdistatav õigeks mõista. Alternatiivselt paluti süüdistatava käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi ja vähendada mõistetud karistust.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja leidis, et kohtu järeldused vastavad tuvastatud faktilistele asjaoludele. Süüdistatav on omaks võtnud, et ta torkas kannatanut noaga, suutmata samas siiski uskuda, et kannatanu võis sellest saada nii raske kehavigastuse. Ringkonnakohus soostus ka maakohtu järeldusega, et süüdistatav pani toime tapmiskatse. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale, märgitakse otsuses, et noaga löömisel südame või muude elutähtsate elundite piirkonda möönab süüdlane mistahes tagajärge, sh kannatanu surma saabumist, ja tegu on seetõttu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Lüües kannatanut noaga südame piirkonda oli M. A.-l kohtu arvates alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. A. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kes palub süüdistatava käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi ja vähendada mõistetud karistust. 4.1 Kassaator märgib, et isiku käitumine peab süüteokoosseisule vastama nii objektiivselt (kõrvaltvaataja jaoks arusaadavalt) kui ka subjektiivselt (toimepanija enda meelest). Kui objektiivselt võib noaga löömine vastata tapmiskatsele, siis subjektiivset külge ei ole kohtuotsustes analüüsitud. Kummutamata on süüdistatava väide, et ta ei soovinud kannatanut tappa. Olukorda on võimalik käsitleda ka viisil, et M. A. pidas küll võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu (surm) saabumist, kuid lootis seda tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu vältida; sel juhul tuleks lähtuda tegelikult saabunud tagajärjest. Välistatud pole ka võimalus, et M. A. soovis kannatanule tekitada just rasket tervisekahjustust, mis tingiks tema käitumise ümberkvalifitseerimise KarS § 118 p 1 järgi. 4.2 Kuriteokatseks saab isiku käitumist lugeda vaid siis, kui faktiliste asjaolude hindamisel saab üheselt tuvastada, et süüdlane soovis just sellise tagajärje (surma) saabumist, kuid see jäi siiski saabumata. Midagi sellist käesolevas kriminaalasjas aga tuvastatud ei ole. 4.3 Karistuse mõistmisel palub kassaator arvestada, et süüdistataval on tuvastatud keskmine puue ja üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotus 70%.
8. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, et kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning nende tühistamiseks puudub alus. Prokuröri arvates on ringkonnakohus piisavalt analüüsinud süüdistatava käitumise subjektiivset külge ning jõudnud õigele seisukohale, et surma suhtes tegutses M. A. kaudse tahtlusega. Otsuses on rõhutatud just tahtluse voluntatiivset elementi süüdistataval oli alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi - ja prokurör kinnitab, et ta jagab täielikult kohtu sellist seisukohta. Vastuses leitakse sedagi, et M. A. käitumist võiks iseloomustada pigem sõnadega kui sureb siis sureb, mitte aga lootusega vahest ta siiski ei sure. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on olulisimaks küsimus, kuidas ning millistel alustel piiritleda tapmiskatset (KarS § 113 - § 25 l g 2) ning lõpuleviidud raske tervisekahjustuse tekitamist, millega põhjustati oht elule KarS § 118 p 1 mõttes. Teisisõnu on see küsimus sellest, millal on eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine käsitletav süüteona KarS § 118 p 1 mõttes ja millal tapmiskatsena KarS § 113 järgi. Mõlemad kõnealused süüteod on sarnased nii objektiivse külje poolest, kuna väliselt on toimepanija kummalgi juhul põhjustanud ohu inimese elule, kui ka subjektiivse külje poolest, kuivõrd KarS § 15 lg 1 kohaselt eeldab raske tervisekahjustuse tekitamine tahtlust, mida nõuab KarS § 25 lg 1 järgi ühtlasi ka süüteokatse. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt KarS § 16 lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 on süüteokatse võimalik nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt täidavad loetletud kolm tahtluse liiki samuti KarS §-s 118 ette nähtud süüteo subjektiivse koosseisu. Eeltoodut arvesse võttes leiab kriminaalkolleegium, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. I
10. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda).
11. Ka käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kuigi M. A. lõi kannatanut noaga vaid ühe korra, tekkis selle tulemusel kannatanu elule vahetu oht (verekaotusšokk), mis oli lähedal võimalikule surma saabumisele. Seega on ka käesoleval juhul alust esmalt vaagida, kas tegemist oli tapmisele suunatud teoga. Samas toonitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks (vt otsuse 3-1-1-43-06 tehiolusid) ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. II
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida.
13. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes.
14. Lüües kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda, ei kontrollinud M. A. mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ning nagu õigesti märgib ringkonnakohus, "uskumata küll, et kannatanu võis tema teost tulenevalt sellised vigastused saada, oli see siiski nii". M. A. käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine. Tegemist oli nn õnneliku juhusega kolmandate isikute sekkumise näol, mis muutis M. A. poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Kuna tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, siis märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe