) § 1060 alusel ratsamatkal juhtunud õnnetuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest.
Samuti ei oma tähtsust loomapidaja süü. Loomapidaja vastutus põhineb teadlikult ja tahtlikult enda peale võetud looma üle valitsemisel ja looma kasutamisest saadaval kasul. Kostja oli loomapidaja, ta rentis omanikelt hobuseid ja kasutas neid tulu saamiseks. Õige ei ole kostja väide, et kuna ta andis hobuse valduse üle hagejale, vastutab hageja hobuse otsese valdajana temale tekkinud kahju eest. Kostja andis hobuse küll hageja faktilise võimu alla, kuid jäi ise ratsamatka saatjaks ja kontrollijaks. Seega ei läinud hobuse valdus hagejale üle. Hageja ja kostja vahel ei tekkinud rendisuhet. Järelikult jääb tekkinud kahju eest vastutajaks kostja. Kostja vastutust vähendavateks või välistavateks asjaoludeks oleks vääramatu jõud ja kannatanu tahtlus, kuid neid asjaolusid ei esine. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitis, et hageja ise põhjustas hobuse liikumise kiirenemise. Kuna hobuse vahetuks juhtijaks oli hageja ise, siis tuleks õnnetusjuhtumi puhul arvestada ka
lg 3 punktis 5 sätestatud kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest. Hobustega tegelemine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega. Hobusel kui transpordivahendil ja hobusega ratsutamisel on ilmsed suurema ohu allikale iseloomulikud tunnused. Kuna
sätestab vaid, et loomapidaja vastutab looma tekitatud kahju eest, siis on kohus asunud ekslikule seisukohale, et loomapidaja vastutus on praktiliselt absoluutne ning pole oluline, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte, kas loomapidaja oli süüdi või mitte. Oluline ei ole, kes oli hobuse valdajaks õnnetuse toimumise ajal. Oluline ja määrav on see, et õnnetuse toimumise ajal hageja ise vahetult juhtis hobust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
Hagejal tekkis kahju hobuse seljast mahakukkumise tõttu, kusjuures ta oli ise vabatahtlikult läinud hobusega ratsutama. Ebamõistlik on kohaldada loomapidaja riskivastutust juhul, kui kahjustatud isik on ennast vabatahtlikult loomast tulenevasse ohtu asetanud. Ratsutamine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega, millest kõige suuremaks ohuks on kukkumine, ning alates hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, allus hobune hageja korraldustele, käskudele ja signaalidele ning kostjal oli võimatu sekkuda hobuse juhtimisse. Kuna hageja soovis ratsamatkal osaleda ja ise hobust juhtida lepingu alusel ning kostja seda võimaldas, ei saa hagejat lugeda
Kuna hageja sai hobuse seljast kukkumisel kehavigastusi, on tal
lg 3 alusel õigus valida, kas esitada kahjunõue lepingu- või deliktiõiguse (
§-d 1043,1045) järgi. Maakohus ei ole teinud eelmenetluse toiminguid korrektselt. Hageja ei ole välja toonud, milles pooled kokku leppisid, millised olid kostja kohustused ning millise neist jättis ta täitmata või täitis mittenõuetekohaselt. Maakohus peab TsMS § 392 alusel andma mõlemale poolele võimaluse oluliste asjaolude väljatoomiseks ja tõendamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ta leiab, et hobuse valitsejaks oli kostja ja hagi tuleb rahuldada
Kostja ei teinud midagi selleks, et kaitsta end hobuse kasutamisega seotud kahjulike tagajärgede eest. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult. Maakohus tegi kõik endast oleneva asja õigeks lahendamiseks. Hageja esitatud väited on maakohtus tõendamist leidnud ja ilmselt ei muutu ka poolte seletused asja uuel läbivaatamisel üksikasjalikumaks. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et
ei ole kohaldatav juhtudel, mil isik on ennast ise seadnud ohuolukorda, mis loomaga seotud tegevusest tuleneb.
Praeguses asjas loom ei rünnanud hagejat ehk loom ei tekitanud hagejale mingit kahju. Loomapidajaks
tähenduses tuleb pidada isikut, kelle otseses valduses ja valitsemise all loom on. Loomapidaja peaks vastutama
Kassatsioonkaebusest ei selgu, millist menetlusõiguse normi ringkonnakohus rikkus ja mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kostja möönab, et ringkonnakohus saatis asja esimesele astme kohtule tagasi põhjendamatult. Kui ringkonnakohus leidis, et nõuet ei saa
alusel rahuldada, oleks olnud põhjendatud lepingulise ja üldise deliktilise vastutuse asjaolude uurimine ja hagi lahendamine ka muul õiguslikul alusel. Nii lepingulise kui ka deliktilise üldvastutuse teemadel olid menetlusosalised korduvalt oma seisukohti väljendanud. Kuna hageja on jätkuvalt seisukohal, et asi tuleks lahendada
alusel, ja tema seisukoht tugineb kvalifitseeritud õigusabil, oleks ringkonnakohus pidanud ise asja lõpuni läbi vaatama ja hagi rahuldamata jätma. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei tule kohaldada
ning et maakohus peab andma pooltele võimaluse esitada ja tõendada olulisi asjaolusid. 10.
lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik.
lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli.
lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.
lg 3 sätestab, et riskivastutuse kohta
54. peatüki teises jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Kolleegium leiab, et
lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh
§-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes. 11.
lg 1 esimesest lausest järeldub, et
alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui
lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Arvestada tuleb, et loomapidamine kui tegevus kätkeb endas mitmesuguseid riske ning et neist vaid osade tõttu peetakse loomapidamist suurema ohu allikaks. Seega ei järgne looma poolt kahju põhjustamisel alati loomapidaja vastutust
Näiteks ei ole alust kohaldada
ilmselt juhul, kui inimene komistab maas lamava looma otsa ja saab kukkudes kehavigastuse. 12. Lisaks sellele, et riskivastutus järgneb üksnes mingile asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu tagajärjel, tuleb riskivastutuse õigustatud subjektide ringi määratlemisel silmas pidada
lg 1 esimesest lausest ja hea usu põhimõttest tulenevat riskivastutuse kaitseeesmärki. Riskivastutuse eesmärgiks on kolleegiumi arvates eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Isikud, kes osalevad suurema ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel. Öeldu kehtib ka
13. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejat ei saa lugeda
§-ga 1060 kaitstud isikuks. Maakohtu otsuse järgi sai hageja kehavigastuse selle tõttu, et ta kukkus ratsutamise ajal kostjale kuuluva hobuse seljast maha, sest hobune hakkas galopeerima. Asjas esitatud andmetest nähtub, et hageja sai hobuse oma kasutusse kostjaga sõlmitud lepingu alusel, millega kostja osutas hagejale ratsamatka korraldamise teenust, ning et hageja juhtis matka ajal hobust iseseisvalt. Nende asjaolude tõesuse korral ei oleks kolleegiumi arvates
Hobusepidajaks mitteoleva isiku poolt hobuse selga istumine ja hobuse käitumise kontrollimise ajutine ülevõtmine hobusepidajalt kujutavad endast tahtelisi tegusid, mis sisaldavad endas muu hulgas nõusolekut taluda hobuse võimalikust ettearvamatust ja ohtlikust käitumisest tulenevat riski nii hobuse selga istuja kui ka kõrvaliste isikute jaoks. Kuna hobusega ratsutamise korral võib hobuse ettearvamatu ja ohtliku käitumise tõttu tekkida kõrvalistele isikutele suur kahju isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral, siis tuleb hobusega ratsutamist lugeda suurema ohu allikaks
lg 2 esimese lause järgi ja hobusepidajaks mitteolevat ratsanikku suurema ohu allika valitsejaks
Ratsaniku kui hobuse juhtimise hobusepidajalt vabatahtlikult üle võtnud ja hobuse käitumise eest
lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi vastutava isiku poolt kahjuhüvitise nõudmine
14. Hageja nõuab kostjalt kehavigastuse tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamist.
kohaldamata jätmine praeguses asjas ei välista
lg-st 3 tulenevalt kostja kui hobusepidaja vastutust hageja ees mittevabandatava lepingurikkumise või õigusvastase ja süülise teo eest. Juhul, kui esinevad mõlemad nimetatud liiki vastutuse eeldused, on hagejal
lg 3 ja § 1056 lg 3 järgi õigus valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tulenevalt
lg 1 p 3, § 103 ja § 115 alusel või kehavigastuse tekitamisest kui õigusvastasest teost tulenevalt
Mõlemal juhul tuleb nõude ulatuse osas kohaldada
§i 130. Kui kostja vastutab hagejale kehavigastuse põhjustamisega tekitatud kahju eest, siis saab kahjuhüvitist
lg 3 järgi vähendada, kui teisiti ei ole kokku lepitud, üksnes siis, kui kahju tekkimisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja tahab tugineda üksnes nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kostja ja kannatanu sõlmitud lepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet, või tugineb hageja
MS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras. Juhul, kui hageja soovib tugineda lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele, peab maakohus selgitama, mis liiki lepinguga tegemist oli, missugused olid poolte lepingulised kohustused, kas kostja rikkus lepingut, kas lepingu rikkumine oli hageja kahju põhjuseks ning kas lepingu rikkumine oli vabandatav. Tüüptingimustega lepingu (
jj) korral tuleb arvestada
lg 3 p-ga 1, mille kohaselt loetakse tarbijaga sõlmitud lepingus tarbijat kui lepingu poolt ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimus, millega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda juhuks, kui põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.