Obsah (4)

§ 10§ 9§ 26§ 2

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

) § 16 lg 1 tähenduses. Kaebajad on esitanud planeerimismenetluses omapoolseid ettepanekuid ja vastuväiteid, kuid neid ei ole arvestatud. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kehtestatud detailplaneering õigusvastane järgmistel põhjustel: 1) planeeringu avalik arutelu toimus

1. märtsil
2. Kuivõrd avaliku arutelu toimumisest oli planeeringu kehtestamise ajaks möödas 10 kuud ning vahepealse perioodi jooksul võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, oleks tulnud läbi viia uus avalikustamine; 2)

§ 10

lg 1 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu tellija juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu kooskõlas kehtestatud üldplaneeringuga. Tallinna linn delegeeris detailplaneeringu tellimise eraõiguslikule isikule OÜ Pearu. Vastustaja on seda rikkumist ka möönnud ning sõlmitud on uus leping, millega on K-Projekt AS-le üle antud ainult detailplaneeringu koostamise õigus. Tegemist on üksnes vormilise muudatusega, kogu planeeringulahendus koostati enne seadusevastase lepingu lõpetamist ning arendaja huvisid silmas pidades; 3) analüüsimata on jäetud planeeringu elluviimisega kaasnevad keskkonnamõjud. Arvestatud ei ole liigveest, energiavarustusest, jäätmetest ning ühisveevärgi ja kanalisatsiooni rajamisest lähtuvaid mõjutusi. Kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt kaebajate elukeskkonda. Sellega rikutakse kaebajate õiguspärast ootust, kuna nende investeerimisotsused on olnud ajendatud kehtivast üldplaneeringust; 4) üldplaneeringu muutmise vajadus ei ole veenvalt põhjendatud, kaalumisel on täielikult ignoreeritud piirkonna elanike huve. Kohtumenetluse ajal loobusid kaebajad detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisest Rannamõisa tee 9c krunti puudutavas osas põhjusel, et selle kinnistu suhtes on juba 9. juunil 2004 kehtestatud põhimõtteliselt samasuguse lahendusega detailplaneering. 3. Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-442 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus tõi otsuses välja järgmised põhjendused: 1) aeg avaliku arutelu ning planeeringu kehtestamise vahel oli mõistlik, üheski menetlusetapis ei toimunud põhjendamatuid viivitusi; 2) eraõigusliku isikuga detailplaneeringu koostamise lepingu sõlmimise ajal ei olnud teada, et nimetatud planeering muudab üldplaneeringut. Leping lõpetati 10. jaanuaril 2005. Lepingu sõlmimine eraõigusliku isikuga ei vähenda tegelikult kohaliku omavalitsuse võimalusi avalikke huve silmaspidava planeeringulahenduse kujundamisel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et

§ 10

lg-t 6 on rikutud, on tegemist väheolulise rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja lõplikku lahendamist; 3) keskkonnaalaste mõjutuste hindamine on läbi viidud. Kõik vastavad ametkonnad on keskkonnamõjudele oma hinnangu andnud ning tehtud märkusi on detailplaneeringus arvesse võetud. Detailplaneeringule on lisatud ka kavandatud tegevuse keskkonnaseisundi ülevaade, Rannamõisa tee 10 keskkonnaseisundi uuring ning eraldi hinnangud mürataseme ja soojavajaduse rahuldamise kohta. Vaidlusalusele detailplaneeringule ei kohaldu Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätted; 4) otsuse seletuskirjas on põhjalikult seletatud, missugused põhjused tingivad üldplaneeringu muutmise vajaduse. Toodud põhjused on kooskõlas

§ 9lg-ga 7, mis võimaldab üldplaneeringu muutmist põhjendatud vajaduse korral.

Areneva linnaruumi planeerimine on järjepidev protsess, millega kaasneb paratamatult varasemate planeerimisotsuste muutmine. Kohus leidis eeltoodut arvesse võttes, et planeerimismenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning planeerimisdiskretsiooni teostades on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. 4. Kaja Belials, Alar Hint, Kaupo Kalda, Kalev Karus, Erkki Kullang, Liili Lauri, Andrus Lehtmets, Hanno Niinepuu, Ülo Niitmäe, Piret Paabusk, Eve Peterson, Margus Saadi, Olev Saadoja, Toomas Tiivel, Margus Tootmaa, Toomas Truuverk ja Melita Valk esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ning kaebuse rahuldada. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mis väljendub arendaja huvide ebaproportsionaalses eelistamises kohalike elanike huvidele. Kaebajate huve pole arvestatud ei hoonestuse tiheduse ega kõrguse, samuti liiklus- ja parkimiskorralduse osas. KOV oleks

§ 9

lg 2 p-st 8 tulenevalt pidanud vähemalt kaaluma keskkonnamõjude hindamise läbiviimist. Asja materjalide juures olevas keskkonnaseisundi ülevaates ei ole teostatud planeeringulahendusega kaasnevate keskkonnamõjude analüüsi. Nimetatud analüüs lähtub eeldusest, et planeeringulahendus ei lähe vastuollu Tallinna üldplaneeringuga. Ilma igasuguse analüüsita on jäänud kogu piirkonda häiriva kevadise rabast valguva liigvee ärajuhtimine. Üldplaneeringu muutmine ei ole kooskõlas avalike huvidega, kogu planeerimismenetluse kestel on avalikkus näidanud üles otsustavat vastuseisu planeeringulahendusele. Üldplaneeringu muutmist põhjendavad argumendid on demagoogilised ega põhine ratsionaalsel arutelul. Kuidagi pole põhjendatud, miks ei peeta kaitset väärivaks juba väljakujunenud pereelamupiirkonna säilimist. Tallinna üldplaneeringu kohaselt on korterelamute piirkonnaks kavandatud Lasnamäe. Haabersti ja Pikaliiva on kavandatud väiksema hoonestustihedusega piirkonnaks. Üldplaneeringu vastuvõtmise ajal 2001. aastal oli Rocca al Mare piirkond juba välja kujunenud, seega ei saa üldplaneeringu muutmist põhjendada väitega, nagu hakkaks Rocca al Mare alles nüüd Haabersti linnaosa keskuseks kujunema. Kaebajad ei nõustunud ka kohtu väitega, et

§ 10lg 6 rikkumine on väheoluline.

Selle normi rikkumine toob vältimatult kaasa õigusvastase planeeringulahenduse. Ebaseadusliku lepingu lõpetamisest kuni planeeringu vastuvõtmiseni jäi vaid 16 tööpäeva, seega on tegemist vaid katsega õigusvastaselt koostatud planeeringu seadustamiseks.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-06-442 rahuldati apellatsioonkaebused ning tühistati Tallinna Linnavolikogu
4. jaanuari
5. a otsus nr
6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt annab apellantidele kaebeõiguse

§ 26

lg 1, seega ei ole vaja kontrollida, kas vaidlustatud otsus rikub kaebajate õigusi või piirab nende vabadusi. Ringkonnakohus ei nõustunud vastustaja ja kolmanda isiku OÜ Robbins seisukohaga, mille kohaselt, loobudes kohtumenetluses vaidlustamast planeeringu kehtestamist Rannamõisa tee 9c kinnistu osas, loobusid apellandid ka kõikidest menetluslikest vastuväidetest Rannamõisa tee 10 kinnistu osas. Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga peab olema kaalutud ja veenvalt põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlusalusest otsusest ega selle seletuskirjast selliseid veenvaid põhjuseid ning erinevate huvide kaalumist. Väljatoodud põhjendused on vastuolulised ning mõneti arusaamatud, ei selgu, milline on avalik huvi üldplaneeringu muutmiseks ning miks ei vääri kaitsmist piirkonna elanike huvi üldplaneeringuga kindlaksmääratud senise elukeskkonna säilitamiseks. Seda, et kaalumist ei ole sisuliselt toimunudki, näitab ka asjaolu, et

§ 10

lg 6 nõuetele vastav leping sõlmiti vähem kui kuu aega enne planeeringu vastuvõtmist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine ei olnud kõnealuse planeeringu menetlemisel kohustuslik. Oluline on aga see, kas kaalutlusotsuse tegemiseks koguti piisavalt informatsiooni otsustamaks, et detailplaneeringu elluviimisega keskkonnale negatiivseid mõjutusi ei kaasne või et muud asjaolud kaaluvad negatiivsed mõjutused üles. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neid asjaolusid piisavalt uuritud ja analüüsitud. Planeeringule lisatud maaüksuse keskkonnaseisundit kajastavad materjalid ei käsitle korterelamute ehitamist ning suure hulga elanike piirkonda juurdetoomisest lähtuvaid mõjutusi. Seega ei ole haldusorgan kogunud piisavalt informatsiooni õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Tallinna Linnavolikogu esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus viidanud ühelegi tõendile, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus ei ole võtnud selget seisukohta küsimuses, kas

§ 10

lg 6 rikkumine võib iseseisvalt kaasa tuua planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise, ega tuvastanud, et see rikkumine oleks mõjutanud asja otsustamist. Ei selgu, kuidas jõudis kohus sellest asjaolust tulenevalt järeldusele, et kaalumist ei ole toimunud. Planeerimismenetluse käigus on toimunud ratsionaalne huvide kaalumine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et kaebuse esitajatel üldse on kaitstav huvi elukeskkonna ja üldplaneeringuga määratud juhtfunktsiooni säilitamiseks. Kohus on põhjendamatult sekkunud kaalutlusõiguse teostamisse. Kassaator leiab endiselt, et Rannamõisa tee 9c kinnistu osas kaebusest loobumisega nõustusid kaebajad sisuliselt sellega, et detailplaneeringu menetlemine toimus õiguspäraselt ka Rannamõisa tee 10 kinnistu osas. Üldplaneeringu muutmise vajadust on põhjalikult selgitatud. Üldplaneeringu koostamise ajal ei olnud Rocca al Mare selline tõmbekeskus nagu käesoleval ajal. Valglinnastumise negatiivsete mõjutuste leevendamiseks on otstarbekas kavandada mõõduka hinnaga elamispindu väljakujunenud keskuse lähedusse. Hoonestustihedus ja korruselisus langevad sujuvalt väikeelamute piirkonnale lähenedes. Lisaks rikastab korterelamute ja äripiirkond monofunktsionaalset linnakeskkonda. Nende põhjendustega on järelevalve teostamise käigus nõustunud ka Harju maavanem. Üldplaneeringu muutmist ei peagi põhjendama avaliku huviga, oluline on põhjendatud vajaduse olemasolu. Detailplaneeringu kehtestamine toimub avalikes huvides, kuna kavandatakse ka ümberkaudseid piirkondi teenindavate kommunikatsioonide väljaehitamist, samuti loovutab arendaja kohalikule omavalitsusele tasuta Rannamõisa tee laiendamiseks vajaliku kinnistu ning ehitab välja Pikaliiva tee. Kaebuse esitajate huve on planeerimismenetluses õiglaselt ja õiguspäraselt kaalutud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks oleks haldusorgan pidanud kaebajate huve igal juhul arvestama. Kehtestatud planeering ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õiguseid. Alusetu on ringkonnakohtu järeldus keskkonnaalaste mõjutuste kohta kogutud informatsiooni ebapiisavusest. Detailplaneeringule lisatud keskkonnaseisundi ülevaade sisaldab nii planeeringuala keskkonna kirjeldust kui kavandatava tegevuse keskkonnamõjude analüüsi. 7. Kolmas isik OÜ Robbins palub oma kassatsioonkaebuses samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassaator leiab, et kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, puuduvad viited tõenditele, millele kohtu järeldused rajanevad. Selgusetu on kohtu seisukoht

§ 10lg 6 rikkumise tagajärgede kohta.

Alusetu on kohtu seisukoht, et üldplaneeringu muutmise vajadus on põhjendamata ning erinevad huvid kaalumata. Kohus on põhjendamatult sekkunud kaalutlusõiguse teostamisse. Kaebusest osalise loobumisega halduskohtus on kaebajad sisuliselt nõustunud planeerimismenetluse õiguspärasusega ka ülejäänud planeeringuala suhtes. Maavanema eelnev heakskiit üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseks on käsitatav omavalitsuse diskretsiooni piirava eelhaldusaktina, seda ei ole kaebajad aga vaidlustanud. Kehtestatud detailplaneering ei oma sisulist puutumust kaebuse esitajate õigustega, seega ei pidanudki haldusorgan nende õigustega igal juhul arvestama. Üldplaneeringu muutmine on põhjendatud. Detailplaneeringu kehtestamine järgib avalikku huvi. Keskkonnaalaste mõjutuste hindamine on vajalikus ja õigusaktidega nõutavas mahus läbi viidud. 8. Kaja Belialsi, Alar Hindi, Kaupo Kalda, Kalev Karuse, Erkki Kullangi, Liili Lauri, Andrus Lehtmetsa, Hanno Niinepuu, Ülo Niitmäe, Piret Paabuski, Eve Petersoni, Margus Saadi, Olev Saadoja, Toomas Tiiveli, Margus Tootmaa, Toomas Truuverki ja Melita Valgu vastuses kassatsioonkaebustele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole jätnud viitamata olulistele tõenditele, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtugi ratsionaalseid kaalutlusi ning põhjendusi. Kohtu hinnang

§ 10lg 6 rikkumisele on ühemõtteline.

Väide planeerimismenetluse õiguspärasusega nõustumisest kaebusest osalise loobumisega on põhjendamatu. Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud kaalutlusdefitsiidi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel. Maavanema heakskiit ei ole käsitatav kaalutlusõiguse piiranguna. Maavanem teostab planeeringute üle riiklikku järelevalvet, teostades sealjuures ka ise kaalutlusõigust. Kohalik omavalitsus oleks hoolimata maavanema heakskiidust saanud teha otsuse planeeringu mittekehtestamise või muutmise kohta. Lisaks on väide maavanema heakskiidu kui eelhaldusakti vaidlustamise kohustusest esitatud esmakordselt alles kassatsioonimenetluses. Vastuolulised on kassaatorite väited, et kaebuse esitajate huvidega ühelt poolt arvestati ning teisalt ei pidanudki üldse arvestama.

§ 26lg 1 kontekstis on väited kaebuse esitajate huvide mitterikkumisest ainetud.

Kassaatorid ei ole põhjendanud väiteid, et keskkonnamõjutuste kohta on piisavalt informatsiooni. Kahtluse alla pole seatud ringkonnakohtu sedastust, et keskkonnaseisundi hinnang ei käsitle kortermajade ehitamist. Avalik huvi on kaalumisel määratlemata jäetud. Üldplaneeringu muutmise vajadus on põhjendamata. Kassatsioonkaebustes avaliku huvina välja toodud eesmärgid on saavutatavad ka teistsuguse planeeringulahenduse korral. Arvestades Haabersti linnaosa niigi tihedat asustust ning igapäevaseid ummikuid, ei teeni kavandatav planeeringulahendus kellegi muu kui arendaja huve. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Käesoleva vaidluse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt üldplaneeringu muutmist detailplaneeringuga (I), seejärel keskkonnamõjude hindamise küsimust ning teisi planeerimismenetluse läbiviimisel tõusetunud probleeme (II) ning võtab viimaks seisukoha kassatsioonkaebuste taotluste osas (III). I 10.

§ 2

p 3 kohaselt on üldplaneeringu eesmärk valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine ning detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringu koostamiseks aluste ettevalmistamine. Detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta (

§ 9

lg 1) ning sellega kehtestatakse ala maakasutus- ning ehitustingimused (

§ 2p 4).

1. oktoobri
2. a otsuses nr 3-3-1-37-04 märkis kolleegium, et üldplaneeringul on maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. 11.

§ 9

lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtulikult kontrollitav on ka planeeringu kehtestamisele eelneva menetluse õiguspärasus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 6). 12. Käesolevas asjas leidsid kaebajad, et üldplaneeringu muutmise vajadust ei põhjendatud veenvalt ning kaalumisel ei võetud arvesse planeeringuala lähiümbruse elanike usaldust kehtiva üldplaneeringuga kindlaksmääratud elukeskkonna säilimise suhtes. Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud otsuses ning selle seletuskirjas toodud põhjendused on veenvad ning kooskõlas

§ 9lg-s 7 nõutuga.

Ringkonnakohus leidis seevastu, et põhjendused on vastuolulised ning mõneti arusaamatudki ega arvesta piirkonna elanike huvi senise elukeskkonna säilimiseks.

2. oktoobri
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02 märkis kolleegium, et haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kolleegium nõustub halduskohtuga selles, et vaidlustatud otsuses toodud põhjendused selgitavad piisavalt vajadust üldplaneeringu muutmiseks ega viita omavalitsuse väljumisele lubatud kaalutlusruumist. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma. Nagu ülalpool märgitud, võib üldplaneeringu muutmine toimuda nii uue üldplaneeringu kehtestamisega kui vajadusel ka detailplaneeringus sisalduva muudatusettepanekuga. Seejuures on oluline, et kohalik omavalitsus täidaks piisava tõhususega

-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning teeks temast oleneva, et lahendada isikutevahelisi erimeelsusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6202 p 16). Vaidlust ei ole selle üle, et avalikkusele on vaidlustatud planeeringu menetlemise käigus olnud tagatud nõuetekohane võimalus menetluses osalemiseks. Kolleegium leiab, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Kaebajad ei ole välja toonud asjaolusid, mis viitaksid nende kui planeeringuala lähiümbruse elanike konkreetsete subjektiivsete õiguste võimalikule rikkumisele vaidlustatud planeeringuga. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldplaneeringu muutmine vaidlustatud detailplaneeringuga toimus õiguspäraselt. II
3. Kolleegium nõustub kohtutega, et eraldi keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine ei olnud vaidlustatud planeeringu koostamise ajal nõutav. Detailplaneeringu menetlemise ajal kehtinud Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 2 kohaselt hinnati riikliku arengukava või programmi alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju riikliku arengukava või programmi koostamise või selle hilisema muutmise käigus. Selliste arengukavade ja programmide hulka kuulusid ka planeeringud. Õiguspärase kaalutlusotsuse langetamiseks tuli seega, hoolimata formaalse keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimise kohustuse puudumisest, planeeringu koostamise käigus koguda piisavalt infot planeeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega kaasnevate keskkonnamõjutuste kohta. Oluline ei olnud aga see, kuidas ning millises vormis teave keskkonnamõjude kohta välja selgitati.
4. Vaidlusaluse detailplaneeringu koostamise käigus on arvesse võetud järgmisi keskkonnamõjutusi käsitlevaid analüüse: 1) Rannamõisa tee 9C ja 10 kinnistute detailplaneeringuga kavandatud tegevuse keskkonnaseisundi ülevaade; 2) mürataseme uuring; 3) keskkonnakaitseline hinnang soojusvajaduse rahuldamise kohta; 4) Rannamõisa tee 10 maaüksuse keskkonnaseisundi uurimine. Halduskohus leidis, et kõigi nimetatud dokumentidega on otsuse tegemisel arvestatud ning et keskkonnamõjude hindamine on seega piisaval määral läbi viidud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalikke negatiivseid keskkonnamõjutusi piisaval määral uuritud, kuivõrd nimetatud dokumendid ei käsitle üldplaneeringut muutvat ulatuslikku korterelamute ehitamist.
5. Kolleegium nõustub halduskohtu hinnanguga, et vaidlustatud planeeringu koostamise käigus on kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks piisavalt teavet. See, et keskkonnamõjude analüüsi koostaja ei näinud planeeringulahenduses vajadust üldplaneeringu muutmiseks, ei tähenda, et hindamisel ei oleks arvestatud kehtestatud planeeringule vähemalt olulises osas vastava planeeringulahendusega. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kavandatava tegevuse mõju pinnasele, veerežiimile, õhule, haljastusele ning piirkonna üldilmele on analüüsitud, võttes seejuures arvesse kava rajada planeeringualale ligi 950 korterit. Seega on keskkonnamõjudele hinnangu andmisel lähtutud adekvaatsetest alusandmetest. Kolleegium nõustub halduskohtuga ka selles, et keskkonnamõjutuste kohta kogutud teavet on planeeringulahenduses arvesse võetud.
6. Kaebuse esitajad leiavad, et planeerimismenetluse käigus on rikutud ka

§ 10

lg-t 6, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga. Kaebuse esitajad on seisukohal, et kuivõrd

§ 10

lg-t 6 rikkuv leping lõpetati vaid mõni nädal enne planeeringu vastuvõtmist, on tegemist üksnes puuduse vormilise kõrvaldamisega. Halduskohtu hinnangul ei vähenda

§ 10

lg 6 kohase lepingu sõlmimine eraõigusliku isikuga tegelikult kohaliku omavalitsuse võimalusi kohaliku omavalitsuse tahtele vastavalt ja avalikke huve silmapidavalt detailplaneeringu lahendust kujundada, ning isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse esitajate poolt viidatud leping on vastuolus

§ 10

lg-ga 6, oli tegemist väheolulise rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja lõplikku lahendamist. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad aga nimetatud asjaolud kaalumispuudujäägile ning võivad kaasa tuua planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise. 18. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et eraõigusliku isikuga planeeringu koostamise lepingu sõlmimine ei vähenda kohaliku omavalitsuse võimalust planeeringulahendust kujundada. Juhul, kui kohalik omavalitsus korraldab ise planeeringu koostamist, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Oluline on, et avalikule huvile vastavad lahendused sobitatakse planeeringusse juba selle koostamise käigus, mitte ei tuleks arvessevõtmisele alles planeeringu vastuvõtmise otsuse langetamisel. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Juhul, kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning

§ 10lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.

Vaidlustatud planeeringu menetlemisel seda nõuet ei täidetud.

nõudeid rikkuv leping lõpetati siiski mõned nädalad enne planeeringu vastuvõtmist. Seega astus kohalik omavalitsus samme rikkumise lõpetamiseks ning sai võimaluse planeeringulahenduse ülekontrollimiseks enne selle vastuvõtmist. Kolleegium ei tuvastanud käesolevas asjas kaalutlusvigu ega muid menetluslikke rikkumisi, seega võib teha järelduse, et eraõigusliku isikuga sõlmitud planeeringu koostamise lepingu hilinenud lõpetamine ei toonud kaasa õigusvastase haldusakti andmist.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kohtumenetluse käigus kaebusest osaline loobumine Rannamõisa tee 9c kinnistu osas ei piira kaebajate õigust vaidlustada detailplaneeringut Rannamõisa tee 10 kinnistu osas. Kaebajad on teostanud oma õigust kaebuse piiride kindlaksmääramisel ning kohus saab kontrollida kaebajate väiteid kehtestatud planeeringu õigusvastasuse kohta ka üksnes Rannamõisa tee 10 kinnistu osas. Väär on kassaatori OÜ Robbins seisukoht, et maavanema heakskiitu üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule tuleb pidada eelhaldusaktiks, mida kaebuse esitajad oleksid pidanud eelnevalt vaidlustama. Tegemist on HMS § 16 lg 1 kohase siduva iseloomuga kooskõlastusega, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka halduskolleegiumi
2. juuni
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.) III
4. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused, tühistab ringkonnakohtu otsuse ning jätab jõusse halduskohtu otsuse, täiendades seda käesoleva otsuse motiividega. Kuivõrd kolleegium teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 kohaselt otsustada ka menetluskulude jaotuse üle. Vastustaja Tallinna Linnavolikogu üheski kohtuastmes menetluskulude väljamõistmist kaebuse esitajatelt ei taotlenud. Kolmas isik OÜ Robbins esitas ringkonnakohtus kaks taotlust menetluskulude väljamõistmiseks (vt toimiku V köite lk 214 ja 221). Mõlemale taotlusele on lisatud menetluskulude nimekiri. Toimiku V köite lk 215 toodud kulude nimekirja järgi kasutas OÜ Robbins advokaadibüroo Alvin, Rödl ja Partner teenuseid apellatsiooniastmes 31 683 krooni väärtuses. Lisaks kasutas OÜ Robbins toimiku V köite lk 221 toodud nimekirja järgi advokaadibüroo Glimsted Straus & Partnerid teenuseid 21 063 krooni väärtuses. Esimese nimekirja järgsete kulude tasumist tõendav dokument on toimiku V köite lk-l 215, teise nimekirja vastav dokument asub toimiku V köite lk-l
5. Kassatsiooniastmes taotles OÜ Robbins menetluskulude väljamõistmist 77 871 krooni ulatuses. Lisatud on ka kulude tasumist tõendav dokument. Riigikohtu istungil asus kaebajate esindaja seisukohale, et 77 871 krooni suurused kulutused kassatsiooniastmes on ülemäära suured ning et kolmanda isiku menetluskulude osas peaks kohaldama enne
6. septembrit 2006 kehtinud HKMS regulatsiooni.
7. Enne
8. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates
9. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Seega tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda alates
10. septembrist 2006 kehtivast regulatsioonist. Halduskolleegium leiab aga, et kuivõrd apellatsioonimenetlus algas enne
11. septembrit 2006, ei pidanud kaebajad apellatsioonkaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Arvestada tuleb ka seda, et kolmas isik OÜ Robbins on valdava osa oma apellatsiooniastme kuludest kandnud enne
12. septembrit 2006 (vastus apellatsioonkaebusele esitati
13. augustil 2006, vt toimiku V köite lk 132), seega ajal, mil seadus veel ei võimaldanud halduskohtumenetluses kolmanda isiku menetluskulusid poolelt välja mõista. Eeltoodut arvesse võttes leiab kolleegium, et apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmine kaebajatelt oleks äärmiselt ebaõiglane ning jätab need HKMS § 92 lg 10 alusel kolmanda isiku enda kanda.
14. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. OÜ Robbins taotles kassatsiooniastmes 77 871 krooni õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt. Hoolimata kohtuasja suhtelisest mahukusest ja keerukusest, ei ole taotletud ulatuses menetluskulude väljamõistmine kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Kolleegium on oma varasemates lahendites rõhutanud, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
15. novembri
16. a otsus haldusasjas nr 3-31-70-05, p 11). Seda põhimõtet ei muuda võimalus kolmanda isiku kantud menetluskulude väljamõistmiseks. Kolleegium mõistab seetõttu kaebuse esitajatelt OÜ Robbins kasuks välja 17 000 krooni, s.o igalt kaebajalt 1000 krooni. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld