Obsah (10)

§ 116§ 118§ 85§ 84§ 591§ 47§ 10§ 19§ 24§ 59

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-14-07 2

) regulatsiooni kohaldamist nende suhtes.

1. mai
2. a pöördumises esitasid M. Soll ja M. Maiste oma seisukoha, et üleviimine peab toimuma vastavalt

§-le 47 ja vajadusel tuleb kohaldada koondamist reguleerivat

§ 116. Siseministeeriumi 26.

mai 2006. a vastuse kohaselt ametnike pöördumistele ei olnud tegemist ametikohtade koondamisega, kuna ametikohad jäävad alles, nende funktsioon ei muutu ning toimub vaid muudatus asutuse struktuuris. Vastavalt

§-le 591 võib ametijuhendit muuta ilma teenistuja nõusolekuta, käesoleval juhul ei kavandatud muudatusi ametnike teenistusülesannetes. Siseministeeriumi kantsleri

1. mai
2. a käskkirjaga nr 57 kehtestati sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhend ja päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametijuhend.
3. Siseministeeriumi kantsleri
4. mai
5. a käskkirjaga nr 287p muudeti õigusosakonna nõunik M. Solli ametikoha nimetust ja loeti ametikoha uueks nimetuseks sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõunik. Siseministeeriumi kantsleri
6. mai
7. a käskkirjaga nr 280p muudeti õigusosakonna nõunik M. Maiste ametikoha nimetust ja loeti uueks ametikoha nimetuseks sisejulgeolekupoliitika osakonna päästepoliitika büroo õigusnõunik. Käskkirjade kohaselt säilitati ametnikele senikehtinud palgatingimused.
8. Siseministeeriumi kantsleri
9. juuni
10. a käskkirjaga nr 305p vabastati

§ 118alusel alates 8.

juunist 2006 teenistusest M. Soll ning Siseministeeriumi kantsleri

1. juuni
2. a. käskkirjaga nr 306p M. Maiste. Mõlemale ametnikule määrati

§ 85

lg 1 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine

§ 84p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest.

Käskkirjade kohaselt ei asunud ametnikud teenistusse muudetud nimetusega ametikohal ning vastuseks neile antud korraldustele teatasid, et ei pea võimalikuks asuda tööle teistel ametikohtadel ega täita nende ametikohtade teenistusülesandeid, kuna neid ei ole uutele ametikohtadele üle viidud Avaliku teenistuse seaduse nõuete kohaselt. Käskkirjade kohaselt käsitleti töökohale mitteilmumist ja teenistuskohustuste täitmisest keeldumist jämeda rikkumisena, kuna seeläbi oli valdkonna õigusloome alane tegevus suures ulatuses häiritud ja seatud ohtu mitme õigusakti eelnõu tähtaegne valmimine. M. Maiste puhul seisnes teenistuskohustuste rikkumine ka selles, et ta ei osalenud osakonna nõupidamisel, millest osavõtuks teda kohustati.

1. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes taotlesid M. Soll ja M. Maiste Siseministeeriumi kantsleri
2. mai
3. a käskkirjade nr 287p ja 289p ning
4. juuni
5. a käskkirjade nr 305p ja 306p seadusevastaseks tunnistamist, distsiplinaarkaristuste tühistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Kaebajad leidsid, et ametniku teisele ametikohale üleviimine saab toimuda vaid ametniku nõusolekul, mis käesoleval juhul puudus. Struktuurimuudatuste tulemusena oli tekkinud olukord, kus osa ametikohti koondati ja neil töötanud ametnikke saanuks teistele ametikohtadele nimetada vaid nende nõusolekul. Tegemist ei olnud ametijuhendi muutmisega

§ 591tähenduses.

Õigusosakonna nõuniku ametikoha puhul, võrreldes sisejulgeolekupoliitika osakonna korrakaitse- ja kriminaalpoliitika büroo õigusnõuniku ning päästepoliitika büroo õigusnõuniku ametikohaga, on tegemist erinevate ametikohtadega. Vastustajal puudus seaduslik alus ilma kohase üleviimiseta nõuda teenistusülesannete täitmist uutel ametikohtadel ning määrata distsiplinaarkaristust nende ülesannete mittetäitmise eest. Kaebajad leidsid ka, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad pole piisavalt põhjendatud ning karistuse määramisel pole arvestatud nende varasemat head teenistust, mille eest neid on korduvalt premeeritud. 7. Tallinna Halduskohtu 28. juuli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1179 jäeti kaebused rahuldamata. Kohus leidis järgmist: 1) ametikohtade likvideerimist ei toimunud, ametnikele teatati, et nende teenistusülesannete ring, keerukusaste ega laad ei muutu; 2) vastavalt

§-le 591 viidi ametijuhendid vastavusse toimunud muudatustega. Ametijuhendites sätestatud ülesannete mahu olulist suurenemist ette ei nähtud ja ametikoha eesmärgid ei erine oluliselt; 3) ei ole kinnitust leidnud kaebajate ametiülesannete muutus ulatuses, mis oleks tinginud koondamissituatsiooni. Kaebajad pidanuksid jätkama endiselt teenistust nõunike ametikohtadel teistes struktuuriüksustes ja nende senine töö ei lõppenud. Teise struktuuriüksusesse üleviimine ei ole ametikoha kaotamine. Käesolevas olukorras ei tulnud kohaldada ei

§ 47

ega § 116 lg 1 ja 2; 4) käskkirjad ametinimetuse muutmise kohta ei riku kaebaja õigusi, kuna need on siseaktid, mis võimaldavad vaid korraldada ametijuhendi muutmise, teenistuskäigu kajastamise ja raamatupidamislikke küsimusi; 5) distsiplinaarkaristuste määramine on põhjendatud, kui ametnik keeldub täitmast korraldust asuda tööle ega täida teenistuskohast tulenevaid ülesandeid. Teenistusest vabastamise võib distsiplinaarkaristusena määrata ka juhul, kui ametnikul ei ole varasemaid karistusi. Käesolevas asjas on põhjendatud vastustaja hinnang, et tegemist oli teenistuskohustuste jämeda rikkumisega; 6) Siseministeeriumi kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda, kuna ministeeriumi teenistuses on juriidilise haridusega spetsialistid, kes on suutelised asutust kohtus esindama ning puudus vajadus teenuse tellimiseks advokaadilt. 8. Apellatsioonkaebuses palusid M. Soll ja M. Maiste tühistada haldusohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada nende kaebused. Apellandid leidsid, et halduskohtu seisukoht ametikohtade üleviimise seaduslikkuse osas oli ekslik.

ei reguleeri ametikohtade üleviimist, vaid ametniku üleviimist, milleks on vajalik ametniku nõusolek. Kohus on jätnud piisava põhjalikkusega hindamata ministeeriumi struktuuri ja ümberkorraldustega seonduva ning ametikohad võrdlemata. Ametniku teenistusülesannete ringi hindamisel ei saa piirduda ametijuhendis sätestatuga. Endine õigusosakonna põhimäärus erineb oluliselt sisejulgeolekuosakonna põhimäärusest. Vastustaja on vääralt kohaldanud

§ 591

, kuna ametijuhendi muutmisega ei saa kaasneda ametikoha muutumine (ametikoha nimetus, asukoht asutuse struktuuris, alluvussuhted, teenistusülesanded). Apellantide arvates tulnuks nende suhtes kohaldada

§ 47

. Distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasuse osas leidsid apellandid, et halduskohus pole tuvastanud, kas antud korraldused olid üldse seaduslikud, millised olid kaebajate ametikohad ning millised neist tulenevad teenistusülesanded.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus möönis, et Avaliku teenistuse seadus ei reguleeri olukorda, kus seoses ametiasutuse struktuuriüksuse funktsioonide muutumisega toimub ametniku ametikoha üleviimine teise struktuuriüksusesse. Ringkonnakohus tõi võrdlusena näiteks Töölepingu seaduse § 59 lg-d 2 ja 3, milles eristatakse teisele tööle üleviimist kui töölepingus kindlaksmääratud tööfunktsiooni muutmist ning töötaja paigutamist teisele töötamiskohale. Ringkonnakohtu arvates võimaldab kindlaksmääratud tööfunktsioonis (teenistusülesannete laadis ja keerukusastmes) tehtavate muudatuste hindamine otsustada selle üle, kas tegemist on ametniku üleviimisega

§ 47

mõttes või ametijuhendi muutmisega

§ 591tähenduses.

Käesoleval juhul ei olnud tegemist ametnike üleviimisega teisele ametikohale

§ 47

tähenduses, vaid ametijuhendite muutmisega vastavalt

§-le 591. Struktuurimuudatuste eesmärgiks oli Siseministeeriumi õigusloome ja poliitikate väljatöötamise tulemuslikkuse tõstmiseks vastavate funktsioonide koondamine põhitegevusega seotud osakondadesse ning koos funktsioonide muutumisega kaebajate ametikohtade üleviimist vastavate osakondade juurde ei saa pidada õigusvastaseks. Halduskohus ei ole kaebajate teenistusülesannete ringi määratledes piirdunud üksnes ametijuhendiga. Ringkonnakohus nõustub, et osakondade põhimäärustes sisalduvate erinevuste tõttu võivad teatud määral muutuda kaebajate teenistusülesanded, kuid see ei ole oluline

§ 591kohaldamise seisukohalt.

Kuna kaebajate ametijuhendite muutmine oli õiguspärane, oli ministeerium õigustatud nõudma, et kaebajad jätkaksid teenistust sisejulgeolekupoliitika osakonnas. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjades õigesti hinnanud kaebajate distsiplinaarsüütegusid teenistuskohustuste jämeda rikkumisena, mille eest võib ametniku karistusena teenistusest vabastada ka esmakordse rikkumise korral. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kassatsioonkaebuses paluvad M. Soll ja M. Maiste tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tühistada ja tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkirjad, tühistada neile määratud distsiplinaarkaristused, ennistada kassaatorid teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kassaatorid leiavad järgmist: 1) Avaliku teenistuse seadus ei reguleeri ametikoha üleviimist, vaid ametniku üleviimist, mis saab toimuda vaid ametniku nõusolekul. Ringkonnakohus on Töölepingu seaduse § 59 lg 3 analoogiat kohaldades tuginenud väärale materiaalõiguse normile; 2) vastustaja on ebaõigesti tõlgendanud

§ 591

. Käesoleval juhul ei olnud tegemist ametijuhendi muutmisega selle sätte alusel, vaid ametnike üleviimisega teisele ametikohale, mis pidanuks toimuma kooskõlas

§-ga 47; 3) õigusosakonna nõuniku ja sisejulgeolekupoliitika osakonna büroode õigusnõunike ametikohad olid erinevad. Erinevus õigusloomealastes teenistusülesannetes ei tulene niivõrd ametijuhenditest, vaid nähtub õigusosakonna ja sisejulgeolekupoliitika osakonna põhimääruste võrdlusest. Õigusosakonna eesmärgiks oli õigusloome juriidilise korrektsuse tagamine ja õigusosakonna ametnike ülesandeks oli õigusakti juriidiline vormistamine. Sisejulgeolekupoliitika osakonna eesmärgiks on eelkõige sisulise poliitika kujundamine ja praktikas esinevate probleemide väljatoomine, ametnike ülesandeks selles osakonnas on ka välja töötada eelnõu ettepaneku analüüs ja põhjendus. Struktuuriüksuste erinevatest eesmärkidest tulenevad ametikohtade erinevad teenistusülesanded; 4) kuna vastustaja ei saanud ametnikelt nõuda teenistusülesannete täitmist uutel ametikohtadel, on ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad õigusvastased. 11. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Siseministeerium, et käesolevas asjas ei olnud tegemist ametikohtade likvideerimise ega koondamissituatsiooniga. Ringkonnakohus jättis õigesti kohaldamata

§ 47, mis reguleerib ametniku üleviimist.

Kassaatorite ametijuhendite muutmine toimus vastavalt

§-le

1. Muutunud ei ole ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõuded erialasele ettevalmistusele ega vähenenud ametnike palk. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Käesolev vaidlus on ajendatud Siseministeeriumis toimunud struktuurimuudatustest, mille tulemusena kaotati nõunike ametikohad õigusosakonnas ning muudeti varasemate õigusosakonna nõunike ametinimetusi ja nende ametikohtade asukohta asutuse struktuuris. Kaebajad on vaidlustanud käskkirjad, millega sätestati nende ametikohtade uued nimetused ja ametikohtade asukoht asutuse struktuuris (Siseministeeriumi kantsleri
3. mai
4. a käskkirjad nr 287p ja 280p) ning käskkirjad, millega kaebajatele määrati distsiplinaarkaristus (Siseministeeriumi kantsleri
5. juuni
6. a käskkirjad nr 305p ja 306p).
7. Kaebajad on seisukohal, et olukorras, kus struktuurimuudatuste tulemusena muutusid ametnike ametinimetused ja ametikohtade asukoht asutuse struktuuris, oli tegemist ametnike üleviimisega, mis pidanuks toimuma

§-s 47 sätestatud korras. Kaebajad on ka leidnud, et lisaks ametinimetuste muutumisele on osakondade põhimäärustest tulenevalt muutunud nende ametiülesanded. Vastustaja on järjekindlalt seisukohal, et struktuurimuudatuste tulemusena ei toimunud olulisi muutusi kaebajate teenistusülesannetes ja õiguspärane oli piirduda vastavate muudatuste tegemisega teenistujate ametijuhendites, mis

§ 591kohaselt võib toimuda ka ilma teenistuja nõusolekuta.

Käesoleva vaidluse lahendamiseks peab kolleegium võtma seisukoha, kas ametikoha nimetuse muutmine ja ametikoha asukoha muutmine asutuse struktuuris on igal juhul sellise tähendusega muudatused, mis on käsitatavad üleviimisena teisele ametikohale ja milleks on vajalik järgida

§- s 47 sätestatut. 14. Vastavalt

§ 10

lg-le 3 kinnitab ministeeriumi struktuuri ja teenistujate koosseisu vastav minister.

§ 19

kohaselt võetakse ametnik teenistusse nimetamisega.

§ 24

lg 2 sätestab, milliseid andmeid peab ametisse nimetamise käskkiri või korraldus sisaldama. Sealhulgas peab vastavalt punktile 3 käskkirjas või korralduses olema märgitud ametikoha nimetus. Seega nimetatakse ametnik konkreetsele ametikohale. Avaliku teenistuse seadus ei reguleeri täpsemalt, kuidas toimub struktuurimuudatuste korral ametinimetuste muutmine või ametnike ümberpaigutamine teisele ametikohale. 15.

§ 47

sätestab, et ametniku teisele ametikohale üleviimine, samuti talle ametikohaväliste ülesannete andmine on lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul, välja arvatud sama seaduse §des 60 (vahetu ülemuse või ametiasutuse juhi ühekordsed teenistusalased korraldused), 61 (ülesannete täitmine on samas ametiasutuses vajalik loodusõnnetuse tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks või õnnetusjuhtumi, vara hävimise või riknemise kiireks ärahoidmiseks) ja 64 (ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel juhtudel) sätestatud juhtudel. Viidatud säte ei ava põhjalikumalt teisele ametikohale üleviimise mõistet ega anna aluseid ajutise ja alalise üleviimise eristamiseks. Avaliku teenistuse seadus ei näe otsesõnu ette, millised on tagajärjed, kui ametnik ei nõustu üleviimisega, v.a § 48, mis näeb ette, et ametnikul on õigus saada senist palka ebaseadusliku üleviimise aja eest, kui tal sel ajal ei lubata jätkata seniste ülesannete täitmist ja ta teatas kirjalikult ebaseadusliku korralduse teinud isikule või ametiasutusele üleviimise ebaseaduslikkusest. 16. Varasemas praktikas (7. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05, RT III 2005, 12, 117) on kolleegium leidnud, et kui seoses muudatustega asutuse struktuuris ja teenistujate koosseisus ei ole isik nõus üleviimisega

§ 47

alusel, on tegemist

§ 116lg-s 1 kirjeldatud koondamissituatsiooniga.

Nii ametikohtade vähenemine kui ka teenistuse ümberkorraldamine võib kaasa tuua koondamissituatsiooni, mille tulemusena võidakse ametnik teenistusest vabastada, kui teda ei ole tema nõusolekul võimalik üle viia teisele ametikohale (

§ 116lg 3).

Kolleegium on korduvalt rõhutanud ametniku nõusoleku olulisust tema üleviimiseks teisele ametikohale (

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-05, RT III 2005, 12, 117 ja
3. jaanuari
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-05, RT III 2006, 4, 38). Ametniku üleviimise vajadus võib olla tingitud just teenistuse ümberkorraldamisest ja tuua endaga kaasa

§-s 116 sätestatud tagajärjed. Seejuures tuleb märkida, et ühest küljest on koondamise tõttu teenistusest vabastamine seaduses sätestatud hüvituste tõttu asutuse eelarvele koormav. Teisalt ka asutuse sujuvat tööd takistav, kuna tuleb järgida aeganõudvat menetlust ametnikule võimaluse korral teise ametikoha pakkumiseks ja/või läbi viia personalivalik uute töötajate leidmiseks. Seetõttu tuleks üleviimisena

§ 47

tähenduses, mis võib ametniku nõusoleku puudumise korral viia isiku teenistusest vabastamiseni koondamise tõttu, käsitada vaid olulisi muudatusi teenistussuhte põhilistes elementides.

1. Kolleegiumi praktikas on rõhutatud põhimõtet, et asutuse juhil lasub kohustus tagada avalike ülesannete sujuv ja tõrgeteta täitmine (vt näiteks halduskolleegiumi
2. mai
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-05, RT III 2005, 21, 208). Selleks peavad tal olema ka võimalused muudatuste tegemiseks teenistuse ümberkorraldamisel. Võimaluse vähemoluliste muudatuste tegemiseks annab asutusele

§ 59lg 11, mida on käesoleval juhul vastustaja ka kohaldatavaks pidanud.

See säte näeb ette, et ametijuhendit võib muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon(id), nõutav erialane ettevalmistus ning teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Ametinimetuse muutmine ja ametikoha asukoha muutine asutuse struktuuris on iseenesest käsitatav muudatusena, mida võib teha selle sätte alusel. Seejuures ei tohi aga muutuda ükski

§ 59

lg-s 11 loetletud elementidest ega oluliselt suureneda teenistusülesannete maht.

§ 59

lg 11 kohaldamine ei tohi samas viia olukorrani, kus järk-järguliste väikeste muudatuste kaudu saavutatakse oluliselt muutunud olukord teenistussuhte mõne loetletud elemendi osas ega seisneda ametijuhendis pealtnäha ebaoluliste muudatuste tegemises, mis ei pruugi kajastada tegelikkust. 18. Ametniku teenistuskohustused sätestatakse lisaks muudele õigusaktidele ka ametijuhendiga (

§ 59lg 1).

Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et ametijuhend on siiski vaid üks õigusaktidest, millest tulenevad ametniku teenistuskohustused ja teenistusülesannete hindamisel ei saa piirduda vaid ametijuhendis sätestatuga (vt halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-01, RT III 2001, 12, 124, halduskolleegiumi
3. mai
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2701, RT III 2002, 16, 168 ja halduskolleegiumi
5. novembri
6. a otsus haldusasjas 3-3-1-57-05, RT III 2005, 41, 407).

§ 59

lg 11 kohaldamise õiguspärasuse üle otsustades tuleb võimalike muudatuste olemasolu või puudumist sisuliselt hinnata ning ei piisa vaid ametijuhendi tekstis sätestatu analüüsimisest. Seega ei saa pelgalt ametijuhendite võrdlemine viia järeldusele, et erinevatest ametinimetustest hoolimata oli tegemist sisuliselt samasuguste ametikohtadega ega võimalda otsustada, kas

§ 59lg 11 kohaldamine toimus õiguspäraselt.

Selleks et eristada, millal on tegemist üleviimisega teisele ametikohale ja millal ametijuhendi muutmisega

§ 59

lg 11 alusel, tuleb toimunud muudatuste ulatust hinnata nende sisust ja olemusest lähtuvalt.

1. Ametikoha asukoha muutumine asutuse struktuuris tähendab kassaatorite hinnangul teistsugust allüksuse eesmärki ja muudatusi ülesannete olemuses. Kuigi see ei kajastu ametijuhendi sõnastuses, on kassaatorid osundanud erinevustele õigusosakonna ja sisejulgeolekupoliitika osakonna põhimäärustes sätestatud eesmärkides. Õigusosakonna eesmärkide puhul oli kassaatorite väitel suurem osakaal ministeeriumi kui terviku juriidilisel teenindamisel ning õigusloome-alase tegevuse korraldamisel ja koordineerimisel. Sisejulgeolekupoliitika osakonna põhiülesandena on sätestatud eelkõige riigi sisejulgeolekupoliitika väljatöötamine ja selle elluviimise korraldamine ning õigusaktide eelnõude väljatöötamine on vaid üks paljudest ülesannetest.
2. Kohtud on eelkõige kaebajate varasemaid ja muudetud ametijuhendeid võrreldes, kuid ka ametikohtade eesmärke struktuuriüksuste põhimääruste alusel analüüsides jõudnud järeldusele, et pole toimunud sellise ulatusega muudatusi, mis võinuksid luua koondamissituatsiooni ja tingida ametnike üleviimise või ka teenistusest vabastamise

§ 47ja 116 järgi.

Ringkonnakohus on osakondade põhimäärusi võrreldes möönnud, et neist tulenevalt võivad küll teenistusülesanded uuel ametikohal muutuda, kuid muudatused ei saa olla olulised

§ 59lg 11 tähenduses.

HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsustega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Kolleegium ei ole tuvastanud, et alama astme kohtud on tõendite hindamisel rikkunud menetlusnorme, mis oleks võinud viia teistsuguste lõppjäreldusteni asja lahendamisel. 21. Eeltoodu tõttu nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et asutus on ametikohtade nimetuste ja nende struktuuris paiknemise muutumist ametijuhendites sätestades

§ 59lg-t 11 õigesti kohaldanud ja ametijuhendite muutmine toimus õiguspäraselt.

Käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal järeldab kolleegium, et puudus vajadus kohaldada

§-e 47 ja

2. Käesolevas asjas on vaidlustatud ka distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjad. Kassatsiooniastmes ei ole vaidlust toimepandud tegude kvalifitseerimise ega määratud distsiplinaarkaristuste proportsionaalsuse üle. Käesoleva otsuse punktis 20 toodud järelduste põhjal nõustub kolleegium ringkonnakohtuga ka selles, et ametnikud olid kohustatud jätkama teenistusülesannete täitmist muudetud nimetustega ametikohtadel ning distsiplinaarkaristuste määramine teenistusülesannete täitmata jätmise eest oli õiguspärane.
3. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann