Obsah (8)

§ 35§ 8§ 42§ 1028§ 44§ 6§ 578§ 36

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 35 tähenduses. Tüüptingimusena saab

§ 35

järgi käsitada lepingutingimust, mis on tingimuste kasutaja poolt eelnevalt välja töötatud nimelt tüüptingimusena kasutamiseks, s.t mitte konkreetse lepingu ja lepingupoole jaoks, vaid määramata hulgale lepingutele ja erinevatele lepingupartneritele. Tüüptingimuste puhul on määrava tähtsusega see, et lepingutingimused töötatakse eelnevalt välja tulevikus sõlmitavate lepingute jaoks ning teine pool (mitte tüüptingimuste kasutaja) ei saa tingimuste väljatöötamist mõjutada. Vaidlusalune koostööleping on individuaalne leping

§ 8tähenduses.

Nõustuda ei saa hagejaga, et koostöölepingu näol on tegemist tüüptingimustega sõlmitud lepinguga seetõttu, et lepingutingimusi eraldi läbi ei räägitud ja rentnik ei olnud võimeline mõjutama lepingu p-s 1.5 sätestatud tingimust. Õige on kostja vastuväide, et lepingupooled kinnitasid oma allkirjadega tahet sõlmida vaidlusalune leping selles märgitud tingimustel. Poolte allkiri on piisav eeldus sellele, et pooled saavutasid kokkuleppe lepingu sõlmimiseks. Õige on hageja seisukoht, et allkirjastatud lepingut saab vaidlustada. Kostja vastuväidet, et

1. aprilli
2. a koostööleping on ühekordne, ei kummuta hageja väide, et
3. veebruaril
4. a sõlmiti analoogne koostööleping. Tegemist ei ole kahe erineva lepinguga, vaid
5. veebruari
6. a lepingu tingimusi muudeti
7. aprilli
8. a lepinguga. See, et
9. aprilli
10. a koostööleping on vormistatud ühe lepinguosalise logoga paberile, ei tähenda, et tegemist on tüüplepinguga, ega seda, et teisel lepinguosalisel (rentnikul) ei olnud võimalust lepingu sisu mõjutada. Tuvastatud pole, et pooled oleks sõlminud varem või sõlmivad tulevikus vaidlusaluse koostöölepinguga analoogsete tingimustega koostöölepinguid. Nõustuda tuleb ka kostja vastuväitega, et vaidlusaluse lepingu p 1.5 käsitleb tüüptingimusele mitteomast tasaarvestuse kokkulepet. Tasaarvestuse tegemisel on põhimõttelisteks eeldusteks tasaarvestust võimaldav olukord ning ühe poole tasaarvestamisavaldus (tasaarvestus ei toimu automaatselt). Seega ei ole asjas eeldusi

§de 35�45 kohaldamiseks ja hageja nõuet koostöölepingu p 1.5 osalise tühisuse tunnustamiseks ei saa rahuldada. Samuti puudub vajadus hinnata hageja väidet, kas lepingu p 1.5 hagetavas osas kahjustas rentnikku ebamõistlikult ja oli liigselt koormav ning seetõttu

§ 42lg 1 järgi tühine.

Kuivõrd tegemist ei ole tüüptingimustega lepinguga, ei ole koostööleping tühine ka p 1.5 vaidlustatud osas.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna koostöölepingu p 1.5 tühisust ei ole tuvastatud, ei ole hagejal alust nõuda kostjalt 3 000 000 krooni tagastamist, sest rentnik kinnitas, et tal ei ole nõudeid ega pretensioone kostja vastu, mis tuleneksid

1. mai
2. a kapitalirendilepingust. Asjas ei pea tuvastama, mida rentnik sai 3 000 000 krooni eest kostjalt vastu, sest vaidlus kapitalirendilepingu tingimuste üle ei ole vaidluse esemeks.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata, ega korranud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt esimese astme kohtu põhjendusi. Maakohus leidis õigesti, et
7. aprilli
8. a koostööleping ei sisalda tüüptingimusi ega ole käsitatav tüüplepinguna

§ 35mõttes.

Hageja väide, mille kohaselt toimikumaterjalidest ei nähtu, et lepingutingimusi oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud, ei ole põhjendatud. Toimikumaterjalide põhjal on hästi jälgitav lepingupoolte suhete areng: kõigepealt sõlmiti

1. mail
2. a kapitalirendileping, siis laenulepingud (
3. augustil ja
4. augustil
5. a), seejärel sõlmiti
6. veebruaril
7. a koostööleping ja alles
8. aprilli
9. a koostöölepingus on pooled otsustanud, et muudavad tekkinud olukorras varem sõlmitud koostöölepingut. Eeltoodu näitab, et pooled suhtlesid tihedasti ning pidasid läbirääkimisi suhete lõpetamiseks. Kostja on nii vastuväidetes hagile kui ka vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud, et koostöölepingud sisaldasid tasaarvestusi, mis tehti läbirääkimiste tulemusena. Hageja ei ole kaebuses esile toonud ühtegi asjaolu või väidet, mis võimaldaks otsust teisiti hinnata. Tõendid selle kohta, et läbirääkimisi koostöölepingu p 1.5 üle ei peetud, puuduvad. Hageja ei ole ka põhjendanud, miks tema arvates vaidlusalust lepingupunkti läbi ei räägitud, nagu nõuab

§ 35lg 1.

Hageja kohustus on tõendada, et tegemist on tüüptingimusega. Kumbki pooltest ei ole tuginenud sellele, et kostja on sõlminud või kavatsenud sõlmida sarnastel tingimustel lepinguid kolmandate isikutega. Seega võinuks eraldi läbi rääkimata tüüptingimuste esinemist tuvastada üksnes tõendite abil, millest järelduvalt ühel lepingupoolel puudus võimalus mõne lepingutingimuse osas kaasa rääkida. Hageja tõendamiskoormist ei muuda ainuüksi tema väide, et leping sisaldab tüüptingimust, mida eraldi läbi ei räägitud. Hageja tõendamiskoormist ei muuda ka

§ 35lg 2, mille järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Viidatud säte on kohaldatav vaid juhtudel, kus lepingutingimuse tüüptingimusele vastav olemus on juba kindlaks tehtud. Lepingu teksti tehniline ettevalmistamine ja lepinguprojekti esitamine teisele poolele ei kujuta endast

§ 35lg 2 mõttes lepingutingimuste eelnevat väljatöötamist.

Hageja seisukoht, et ainuüksi poolt ebamõistlikult kahjustav tingimus võib muuta nimetatud lepingupunkti tüüptingimuseks

§ 35

lg 1 mõttes, ei ole põhjendatud.

§ 42

lg 1 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et vaidlusalune lepingupunkt peab sisaldama tüüptingimust. Läbirääkimiste võimatuse põhjuseks on

§ 35

lg 1 järgi eelkõige tüüptingimuste eelnev väljatöötamine tulevikus sõlmitavates lepingutes kasutamiseks. Tüüptingimuseks ei loeta tingimust, mille lepingupooled on ise lepingusse lisanud.

1. aprillil
2. a sõlmitud koostöölepingu p 1.2 järgi on see leping aga
3. veebruaril
4. a sõlmitud koostöölepingu muudatus ehk uus redaktsioon. Kuivõrd maakohus leidis, et vaidlusaluse koostöölepingu p 1.5 ei sisaldanud tüüptingimust, siis ei pidanud kohus ka tuvastama, kas see lepingupunkt kahjustab lepingupoolt ebamõistlikult

§ 42lg 1 mõttes.

Samuti ei rakendu

§ 44. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6.

Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 35

lg-t 1, kui leidis, et tüüptingimus peab olema eelnevalt välja töötatud vaid tüüptingimusena kasutamiseks (st määramata hulgale lepingutele ja paljudele erinevatele lepingupartneritele). Ringkonnakohus ei analüüsinud hageja väidet, et selle sätte kohaselt võivad tüüptingimusteks olla nii lepingutingimused, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, aga ka lepingutingimused, mida lepingupooled ei ole muul põhjusel eraldi läbi rääkinud ja mida kasutatakse konkreetses lepingusuhtes. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma järeldust, et

§ 35

lg-s 2 sätestatud eeldus on kohaldatav vaid juhtudel, kus lepingutingimuste tüüptingimustele vastav olemus on juba kindlaks tehtud. Lepingu tüüptingimustega lepinguks kvalifitseerimine sõltubki eelkõige sellest, kas läbirääkimisi peeti või mitte. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et läbirääkimiste tõendamiskoormis lasub hagejal. Hagejal ei saa olla negatiivne tõendamiskoormis ehk kohustus tõendada, et läbirääkimisi ei peetud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest järelduks, et rentnik osales lepingutingimuste väljatöötamisel. Ringkonnakohus ei hinnanud hageja väidet, et maakohus jättis asja lahendamisel kohaldamata

§ 6lg 2, § 7 lg 1, § 42 lg 1 ja lg 3 p 2, § 44, § 1028 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 84 lg

1. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lõikeid 4 ja
2. Ringkonnakohus ei selgitanud välja, kas vaidlusaluse koostöölepingu töötas välja kostja, kas lepingutingimused olid eraldi läbi räägitud ning kas rentnik sai mõjutada lepingutingimuste sisu. Ringkonnakohus ei analüüsinud, kas koostöölepingu p 1.5 on kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus ei ole nõutavalt põhjendanud, miks ei olnud koostöölepingu p 1.5 rentnikku ebamõistlikult kahjustav. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks hagejal ei olnud õigust nõuda tagasi kohustuse täitmisena saadud 3 000 000 krooni. Ringkonnakohtul tuli hageja väite alusel tuvastada, mida rentnik selle raha eest kostjalt vastu sai. Hageja palub juhul, kui Riigikohus teeb uue otsuse asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, muuta kohtukulude jaotust, mõistes muu hulgas kostjalt hageja kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 4720 krooni.
3. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus on teinud asjas seadusliku ja põhjendatud otsuse ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja palub mõista hagejalt välja kassatsioonimenetluses kostja õigusabikulu 34 268 krooni 40 senti.
4. Riigikohtu
5. jaanuari
6. a istungil jäid poolte esindajad kirjalike seisukohtade juurde.
7. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
8. veebruari
9. a määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
10. Riigikohtu
11. aprilli
12. a istungil jäi kostja esindaja oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tulenevalt TsMS § 692 lg 5 teisest lausest tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
14. Hageja nõuab kostjalt 3 000 000 krooni väljamõistmist tulenevalt kostja ja rentniku vahel
15. mail
16. a sõlmitud kapitalirendilepingust. Samuti taotleb hageja
17. aprillil
18. a kostja ja rentniku vahel sõlmitud koostöölepingu p 1.5 tühisuse tunnustamist osas, milles rentnik kinnitab, et tal ei ole kostja vastu nõudeid või pretensioone tulenevalt viidatud kapitalirendilepingust. Pooled vaidlevad selle üle, kas
19. aprilli
20. a koostöölepingu p 1.5 on tüüptingimus, kas see lepingupunkt on osaliselt tühine ning kas kostja võlgneb hagejale kapitalirendilepingu järgi kinnistu omandamiseks rentniku tasutud 3 000 000 krooni.
21. Kohtud põhjendasid hagi rahuldamata jätmist sellega, et tuvastatud asjaoludel ei ole koostööleping tüüptingimustega sõlmitud leping ning seega on lepingu p 1.5 vaidlustatud osas kehtiv. Kuivõrd rentnik kinnitas koostöölepingu p-s 1.5, et tal ei ole kostja vastu kapitalirendilepingust tulenevaid nõudeid ja pretensioone, siis ei ole hagejal alust nõuda kostjalt selles lepingus märgitud ja avansilise maksena rentniku tasutud 3 000 000 krooni väljamõistmist.
22. Kolleegium leiab, et kohtud ei taganud asja lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude väljaselgitamist, rikkudes TsMS §-des 348 ja 351 sätestatud nõudeid. Kohtud ei ole kindlaks teinud kostja ja rentniku vahelist õigussuhet, millele hageja nõue rajaneb. Kohtud lahendasid asja eeldusel, et kinnistu kapitalirendileping, mille täitmiseks avansilise maksena rentniku tasutud raha nõutakse, on kehtiv. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kapitalirendileping võib olla tühine vorminõude rikkumise tõttu. Riigikohus on oma
23. mai
24. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 (RT III 2006, 20, 187) rõhutanud, et iseäranis tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele ise tuginevad. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
25. Hageja väitis, et kostja ja rentniku vahel
26. mail
27. a sõlmitud kapitalirendileping ja selle alusel rentniku tasutud 3 000 000 krooni olid suunatud lepingu objektiks oleva kinnisasja omandamisele. Hageja nõuet arvestades ei oleks kohus tohtinud seda väidet jätta tähelepanuta, kuna see omab asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Kolleegium jääb varem esitatud seisukoha juurde, et kinnisasja omandamisele suunatud kapitalirendilepingud vajasid asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt notariaalset tõestamist ning olid ja on seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu tühised nii enne
28. juulit
29. a kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kui ka kehtiva TsÜS § 83 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu
30. aprilli
31. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145) ja
32. mai
33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 (RT III 2006, 20, 187)). Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse. Tühine tehing oli enne
34. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi
35. lõike järgi ei pidanud tühist tehingut täitma.
36. Vaidluse lahendamiseks tuleb asja uuel läbivaatamisel anda õiguslik kvalifikatsioon
37. aprilli
38. a koostöölepingu vaidlusalusele punktile. Koostöölepingu p-s 1.3 kinnitavad kostja ja rentnik, et koostöölepingu sõlmimisega loevad nad
39. mail
40. a sõlmitud kapitalirendilepingu ennetähtaegselt lõppenuks (tlk 24). Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kapitalirendileping on vorminõude rikkumise tõttu tühine, siis ei saanud pooled seda kokkuleppel lõpetada, kuivõrd tühine leping on kehtetu algusest peale. Seega peab kohus koostöölepingu p 1.5 hindamisel muu hulgas hindama ka seda, kas selle lepingupunkti vaidlusaluses osas tahtsid lepingupooled välistada TATARI MAJAD AS nõuded kostja vastu kapitalirendilepingu tühisuse korral või taheti selles punktis kinnitada, et TATARI MAJAD AS-il ei ole nõudeid kostja vastu juhul, kui kapitalirendileping on kehtiv. Tegemist võib olla kas abstraktse või deklaratiivse negatiivse võlatunnistusega (vt selle kohta Riigikohtu
41. aprilli
42. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145), p-d 15 ja 16). Kolleegium märgib, et võimalik on ka võla puudumise tunnistamine kompromissi raames, millega pooled asendavad eeldatavasti senised õigused ja kohustused (

§ 578lg 2) (vt kompromissi tähenduse kohta ka nt Riigikohtu 22.

detsembri

1. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29)).
2. Kuivõrd pooled tõlgendavad erinevalt tüüptingimuse mõistet ja vaidlevad selle üle, kuidas jaguneb tüüptingimuse tuvastamisel tõendamiskoormis, peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist.

§ 35

lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Vastavalt

§ 42

lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kolleegium on seisukohal, et

§ 35

lg-st 1 ja

§ 42

lg-st 1 tulenevalt on tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest.

§ 35lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski

§-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada.

§ 35

lõikeid 1 ja 2 koostoimes tõlgendades leiab kolleegium, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35

lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s.t lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja

§ 35lgst 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.

18. Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

§ 36

lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb

§ 42lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

Kui

§ 42

lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis

§ 44

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04 (RT III 2004, 23, 255)). Tüüptingimuse tühisuse hindamisel tuleb arvestada ka

§ 42

lg 2 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. 19. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmise asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu