3-1-1-6-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-6-07 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi G. K. väärteoasi LS § 7419 lg 1 ja § 7422 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. novembri
4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-06-2654 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts
6. a , kirjalik menetlus Resolutsioon
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. novembri
9. a kohtuotsus G. K. väärteoasjas LS § 7419 lg 1 ja 7422 lg 2 järgi ning saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
10. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Põhja Politseiprefektuuri
12. juuni
13. a otsusega karistati G. K. Liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut (8100 krooni) ja 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut (900 krooni). Liiklusseaduse 7419 lg 1 järgi karistati G. K. selle eest, et tema, olles alkoholijoobes, juhtis
14. mail
15. a kell 21.00 X tee seitsmeteistkümnendal kilomeetril X vallas sõiduautot Lada
16. Liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi karistati teda aga selle eest, et ta sõitis kiirusega 149+/-5 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 34 km/h võrra.
17. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles Põhja Politseiprefektuuri otsuse tühistamist. Kaebuses leiti, et kumbki tegu ei ole tõendatud, sest nii joobe kui auto kiiruse tuvastamiseks kasutatud seade ei vastanud mõõteseadmetele esitatavatele nõuetele. 2.
18. Joobeseisundi tuvastamisel tugineti indikaatorvahendi näidule, kuid indikaatorvahendi abil ei ole võimalik kindlaks teha, kas juhi väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna G. K. ei olnud teadlik, et tegemist on indikaatorvahendiga, ei osanud ta ka selle näitu vaidlustada ega vere alkoholisisalduse tuvastamist nõuda. 2.
19. Kiiruse mõõtmisel kasutatud kiirusemõõtja "Stalker" lubatud veapiir on mõõteseadme kasutamise protokolli andmeil +/-5 km/h. See viga on aga suurem majandus- ja kommunikatsiooniministri
20. aprilli
21. a määruse nr 112 p-s
22. 3 lubatud kolmest protsendist.
23. Harju Maakohus rahuldas
24. novembri
25. a otsusega kaebuse ja tühistas kohtuvälise menetleja otsuse. Kohus märkis esmalt, et kuna "protokollis on mõõteseadme näit märgitud promillides, siis on alust eeldada, et tegemist ei olnud alkomeetri kui mõõteseadme, vaid indikaatorvahendiga". Kohtuotsuse kohaselt ei too mitte igasugune alkoholi tarvitamine kaasa joovet ja menetleja on kohustatud kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on tingitud just nimelt alkoholi tarvitamisest või on kõnealuste häirete ja muutuste põhjused hoopis milleski muus. Kohus leidis, et kuna väärteoasja materjalidest nähtuvalt tundis kohtuväline menetleja üksnes alkoholi lõhna G. K. suust ja tema riietel, kuid mingeid kehaliste või psüühiliste funktsioonide häireid või muutusi ta ei sedastanud, oleks pidanud kindlasti järgnema vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisalduse kindlaksmääramine. Seejärel on kohus viitega LS § 20 teisele lausele toonitanud, et menetlusalusel isikul on õigus nõuda vere alkoholisisalduse määramist ja et sellest õigusest loobumine tuleb kanda joobeseisundi tuvastamise protokolli. Väärteo materjalidest aga ei nähtu, et menetlusalust isikut oleks sellisest õigusest teavitatud ja et ta oleks keeldunud veres alkoholisisalduse kindlaksmääramisest. Järgnevalt möönab kohus, et Vabariigi Valitsuse
27. 2001 a. määrusega nr. 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi - Kord) § 5 lg 1 ja § 6 kohaselt on ametiisikul üldjuhul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoovet vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks peaks aga selles toimingus olema erapooletu isik. Käesoleva väärteoasja puhul seda nõuet järgitud ei ole: joobeseisundi tuvastamise protokollist nähtuvalt oli tunnistajaks teine politseiametnik. G. K. joobe tuvastatust kokkuvõttev seisukoht on maakohtu otsuses kirja pandud järgmiste sõnadega: "Vaatamata sellele, et tegelikult on G. K. joobeseisund tuvastatud juba tema kohtuvälises menetluses antud ütlustega selle kohta, et ta tarvitas eelmisel päeval õlut ja et ta tunnistab end süüdi. Kohus leiab, et joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt Liiklusseaduses ja Vabariigi Valitsuse
30. a määruse nr. 120 sätestatule ja et LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole korvatav menetlusaluse isiku ütlustega." Puutuvalt sõidukiiruse ületamisse märkis kohus, et kuigi politseiametnikud näitasid G. K-le kiirusemõõteseadme näitu, ei ole üheselt selge, millise auto sõidukiirust mõõdeti, sest radaril puudus kiiruse fikseerimise aeg ja auto registreerimisnumber. Kuna põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama, tuleb tõusetunud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad
31. Maakohtu otsuse peale esitas Põhja Politseiprefektuur kassatsiooni, milles taotletakse otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. 4.
32. Kassatsioonis vaidlustatakse kohtu seisukohta, et menetlusalusele isikule ei tutvustatud tema õigusi. G. K. on andnud väärteoprotokollile allkirja selle kohta, et talle on tema õigusi tutvustatud. Seda, kas isikule on tema õigusi tutvustatud, saabki hiljem tuvastada vastava allkirja või selle puudumise alusel. 4.
33. Kassaator märgib, et kohus ei ole andnud selget hinnangut menetluse käigus kogutud tõenditele, kuid otsusest võib aru saada, et tähelepanuta on jäetud tõendid nende mittelubatavuse või mitteusaldusväärsuse tõttu. Arvestada tuleb aga sellega, et isegi kui kohtuvälise menetleja ametnikud oleksid menetlusõigust rikkunud, ei muuda igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendit lubamatuks või mitteusaldusväärseks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seda, kas tõend on lubatav, peab kohus hindama iga tõendi puhul eraldi. Ka siis, kui menetlusalusele isikule ei oleks tema õigusi tutvustatud, ei ole tõend automaatselt ebausaldusväärne. 4.
34. Kassaator ei nõustu kohtu seisukohtadega joobe tuvastamise osas ja leiab, et joobeseisundi tuvastamine toimus Korras sätestatu kohaselt. Joobe olemasolu kontrolliti alkomeetri "Lion" abil. Tegemist on indikaatorvahendiga ja sellega saab mõõta alkoholisisaldust isiku väljahingatavas õhus. Mõõtmistulemuseks oli 0,81 mg/l. Vastavalt LS § 20 lg-le 4 ja Korra § 15 p-le 1 on juhil pärast väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist õigus nõuda vere alkoholisisalduse määramist. Korra § 7 p 8 kohaselt tuleb vere alkoholisisalduse määramisest loobumine kanda joobeseisundi tuvastamise protokolli. Käesolevas asjas on menetlusalune isik joobeseisundi tuvastamise protokollis allkirjaga kinnitanud, et ta nõustub tuvastamise tulemusega ega nõua vere alkoholisisalduse määramist. Vere alkoholisisalduse sunniviisilise tuvastamise õigust aga politseil ei ole, sest tegemist on isiku põhiõiguse riivega. Joobeseisundi tuvastamisel indikaatorvahendiga on küll soovitatav see, et tunnistaja oleks erapooletu isik, kuid asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel oli tunnistajaks teine politseiametnik, ei ole selline menetlusõiguse rikkumine, mis muudaks tuvastamise tulemust. Joobeseisundi olemasolu kinnitavad ka menetlusaluse isiku ütlused, et ta oli eelmisel päeval tarvitanud alkoholi. 4.
35. Kassator loeb alusetuks kohtu kahtluse, et G. K-le omistatud kiirus võis olla mõõdetud hoopis mõne teise auto suhtes. Kiiruse mõõtmise tulemus on fikseeritud protokollis, milles on märgitud sõiduk, mille kiirust mõõdeti, selle registreerimisnumber, mõõtmise aeg, koht ja mõõtmise tulemus. Kasutatud mõõteseade on taadeldud ja selle veapiir jääb lubatud 3 protsendi raamesse. Antud juhul vastas kolmele protsendile 4,47 km/h, mis selguse huvides ümardati 5 km/h-ni.
36. Kassatsioonivastuses leiab menetlusalune isik, et maakohtu otsuse seisukohad on õiged ja kohtuotsus tuleb jätta muutmata. 5.
37. Vastuses märgitakse, et kohtuväline menetleja ei tutvustanud menetlusalusele isikule menetluse alguses tema õigusi ja kohustusi. Kohtuväline menetleja käskis tal lihtsalt anda väärteoprotokollile allkirjad. G. K-l ei olnud kaasas lugemisprille ja väärteoprotokolli teksti ta ei näinud. 5.
38. Kuna alkomeeter näitas tulemust numbrilisel kujul ja seade oli kalibreeritud, ei pidanud G. K. vajalikuks selle tulemust vaidlustada. Talle ei selgitatud, et kasutatud alkomeeter on indikaatorvahend ning selle näit ei tõenda alkoholikogust väljahingatavas õhus. Samuti ei teadnud ta, kas ja kui palju tohib väljahingatavas õhus alkoholi olla. Kuna G. K. oli alkoholi tarvitanud eelmisel õhtul, pidas ta ise end kaineks ning see, et seade näitas 0,81 mg/l, oli talle üllatus. Ta ei vaidlustanud joobeseisundi tuvastamise protokolli seetõttu, et teda ei olnud kaebeõigusest teavitatud. Samuti soovis ta jõuda võimalikult ruttu koju, sest tema tervislik seisund oli halb ja tema ravimid olid kodus. Menetlusalune isik leiab, et tema joovet pole tuvastatud, sest indikaatorvahendiga ei saa tõendada seda, kui palju ta väljahingatavas õhus alkoholi oli ja välised joobetunnuseid tal puudusid. 5.
39. Alkoholijoobe tuvastamisel rikuti Korra § 5 lg 1 sellega, et joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokolli tunnistajaks märgitud M. P. oli tegelikult hiljem väärteoprotokolli koostanud politseiametnik. Selliselt oli sama isik samaaegselt nii menetleja kui ka tunnistaja rollis. 5.
40. Menetlusalune isik ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kiiruse mõõtmisel kasutatud seade vastas seaduses kehtestatud nõuetele. Lubatud veapiir kiirustel üle 100 km/h on 3 % mõõdetud kiirusest. Kolm protsenti 149 km/h-st on 4,47 km/h, väärteoprotokolli kohaselt on aga seadme näidust maha arvestatud 5 km/h. Kuna kasutatud mõõteseade "Stalker" ei fikseeri auto registrinumbrit ning samas on võimalik seadme mälust "kutsuda tagasi" varem mõõdetud kiirusi, ei ole kindel, et G. K-le näidatud kiirusenäit kajastas just tema auto kiirust. Kolleegiumi seisukoht I
41. Esmalt märgib kolleegium, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Samas nõustub kolleegium kassaatoriga, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust.
42. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et väärteoprotokolli originaaleksemplari pöördele pärast menetlusaluse isiku õiguste eestikeelset loetelu on antud allkiri. G. K. menetlusaluse isikuna ei ole kunagi eitanud, et see on tema allkiri. Lisaks kõnealusele eestikeelsele õiguste loetelule on väärteoprotokolli pöördele trükitud ka menetlusaluse isiku õiguste ingliseja venekeelne loetelu. Kuigi üksnes venekeelse loetelu lõppu on otsesõnu märgitud, et allkirja andmisega kinnitab menetlusalune isik tutvumist enese õiguste ja kohustustega, ei ole G. K. kunagi vaidlustanud ka seda, nagu poleks ta teadnud selle allkirja tähendust. Kassatsioonivastuses ja ka maakohtus on G. K. väitnud vaid seda, et kohtuväline menetleja käskis tal anda allkirja ilma õigusi ja kohustusi sisuliselt tutvustamata. Veel on ta väitnud, et kuna tal ei olnud kaasas lugemisprille, siis ei näinud ta väärteoprotokolli teksti. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleval juhul tegemist erandjuhtumiga, mis sunniks kahtlema menetlusaluse isiku tegelikus tahtes allkirja andmisel. G. K. väidetav halb tervislik seisund võis küll mitmeti determineerida tema käitumist, kuid puudub põhjendatud kahtlus, nagu oleks ta olnud sunnitud enda allkirjaga kinnitama seda, mida ta tegelikult mingil juhul poleks soovinud kinnitada.
43. Peale menetlusaluse isiku üldiste õiguste ja kohustuste tutvustamise kui faktilise asjaolu on käesolevas väärteoasjas eraldi ja kokkuvõttes isegi põhiliseks vaidlusesemeks küsimus sellest, kas G. K. oli teavitatud õigusest vaidlustada enese joobe tuvastatust indikaatorvahendiga. Maakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse õigesti, et tulenevalt Korra § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Liiklusseaduse § 2 lg 4 teise lause ja Korra § 15 p 1 kohaselt on isikul pärast väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist õigus nõuda tema vere alkoholisisalduse määramist. Korra § 7 p 8 kohaselt tuleb isiku loobumine vere alkoholisisalduse määramisest kanda joobeseisundi tuvastamise protokolli. Tulenevalt LS § 20 lg 4 lausest 2 ning Korra § 7 p-st 8 saab alkoholijoobe tuvastamist kõnealusel viisil lugeda seaduslikuks vaid juhul, mil isik on joobeseisundi protokollis allkirjaga kinnitanud, et teda on teavitatud õigusest taotleda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, kuid ta on sellest õigusest loobunud. (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 34, 359). Alkoholijoobe indikaatorvahendiga tuvastamise protokollis on G. K. enda allkirjadega kinnitanud, et ta nõustub joobeseisundi tuvastamisega indikaatorvahendiga ja loobub joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ning sealhulgas ka veres alkoholisisalduse määramisest. Eelneva pinnalt jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, nagu polekski G. K. andnud allkirju selle kohta, et ta nõustub enese joobe tuvastamisega indikaatorvahendi abil ja loobub veres alkoholisisalduse kindlaksmääramisest.
44. Nii maakohtu vaidlustatud otsuses kui ka kassatsioonivastuses on osutatud sellele, et G. K. joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokolli tunnistajaks märgitud M. P. oli tegelikult hiljem väärteoprotokolli koostanud politseiametnik. Ühe isiku poolt nii menetleja kui tunnistaja rolli täitmine ei ole tõepoolest kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 31-1-89-04 (RT III 2004, 34, 359) märgituga, et tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kolleegium on kestvalt seda meelt, et kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. Samas aga nõustub kolleegium kassaatoriga, et mitte igasugune menetlusõiguse rikkumine tõendite kogumisel ei tähenda alati rikkumisega saadud tõendi lubamatust ja et üldjuhul tuleb menetlusõiguse rikkumisega saadud tõendi lubatavust hinnata rikkumise olulisuse ja süüteomenetlusliku avaliku huvi vahelise kaalumise tulemina. Kolleegium on seda meelt, et joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
45. Vaatamata eelmises punktis märgitule peab kolleegium vajalikuks toonitada, et õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt Riigikohtu otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-114-04 - RT III 2005, 4, 35, p 12). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
46. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu kokkuvõttev seisukoht G. K. joobeseisundi tuvastatuse küsimuses ( vt eelnevalt p 3) on vastuoluline. Esmalt kinnitab kohus joobeseisundi tuvastatust G. K. enese poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustega. Kohe seejärel asub kohus aga öeldut eitama väitega, et tegelikult tuleb joobeseisundit kui faktilist asjaolu tuvastada Liiklusseaduses ja Korras sätestatut järgides. Ühe ja sama ning käesoleva väärteoasja lahendamisel keskse faktilise asjaolu käsitamine kohtuotsuses samaaegselt nii tõendatud kui ka tõendamata asjaoluna on käsitatav samaaegselt nii VTMS § 150 lg 1 p-s 7 kui ka p-s 8 nimetatud väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumistena. II
47. Eelnevalt p-s 7 märgituga sarnastel kaalutlustel ei ole kolleegiumi arvates maakohtu seisukoht põhjendatud ka G. K. poolt lubatud sõidukiiruse ületamise tuvastatuse küsimuses. Vaidlustatud kohtuotsuses on kritiseeritud kiiruse mõõtmisel kasutatud radari tehnilisi näitajaid, kuid on jäetud tähelepanuta, et G. K. on enda allkirjaga kiirusmõõteseadme protokollis, samuti enda kirjalikus seletuses esitatud ütlustega tunnistanud lubatud sõidukiiruse ületamist. Kolleegiumi arvates ei ole kohtuotsuses piisava veenvusega põhjendatud, miks ja kuidas pidid kohtul sellistel asjaoludel tekkima kahtlused, mida tuli hakata tõlgendama menetlusaluse isiku kasuks. III
48. Tulenevalt eelmärgitust ja lähtudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ning § 150 lg 1 p-dest 7 ja 8 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
49. novembri
50. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et G. K-le väärteootsusega süüksarvatud väärteod on omavahelises ideaalkonkurentsis ja seega oleks nende tegude eest karistamisel tulnud lähtuda KarS § 63 lg-st 1, mitte aga sama paragrahvi kolmandast lõikest. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg