RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-12-07 Otsuse kuupäev 7. mai 2007. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1. Viru Maakohtu
2. novembri
3. a kohtuotsusega jäeti J. W. kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus luges J. W. poolt avaliku korra rikkumise tõendatuks ja tema karistamise põhjendatuks tuginedes nelja tunnistaja ütlustele. Tunnistaja M. B. nägi kohtuotsuse kohaselt, kui üks noormeestest hakkas liiklusmärgi posti raputama. Tunnistaja E. F.-i ütluste kohaselt olid märgi juures enne selle mahakukkumist J. W. ja V. V., tema koos tunnistaja V. R.-iga viibisid aga märgist eemal. Tunnistaja V. V. aga kinnitas kohtus, et ?tema oli purjus ja tal ei olnud märgiga asja". Selliste ütluste pinnalt ongi kohtuotsuses jõutud järgmise järelduseni: "Seega tegeles liiklusmärgiga algselt kuni selle ümberkukkumiseni ainult J. W. Ta tegi seda tahtlikult, sest tunnistaja T. K. ütlustega on tõendatud, et märk oli algselt tugevasti püsti, posti alumine ots oli betooni valatud. Seega ei saanud post ainult toetamisest ümber minna. Õige on, et hiljem püüdsid kõik koos eesotsas E. F.-iga liiklusmärki püsti panna, kuid see neil ei õnnestunud." KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. J. W. kaitsja vandeadvokaat Maimu Schmidt esitas Viru Maakohtu
5. novembri
6. a kohtuotsuse peale kassatsiooni, milles märgitakse, et kohus on eksinud tõendamise reeglite vastu ja on hinnanud tunnistajate ütlusi meelevaldselt. Samuti leiab kaitsja, et maakohus ei ole enda järeldusi piisavalt põhjendanud. Kuigi tõendamiskoormis lasub kohtuvälisel menetlejal, ei ole kogutud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et liiklusmärgi kangutas maa seest välja just nimelt J. W. Kassaatori sõnade kohaselt ütles isegi politseitöötaja L. Lahtvee kohtuistungil, et talle on jäänud liiklusmärgi ümberajaja isik selgusetuks. Kokkuvõtvalt taotletakse kassatsioonis

§ 29lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu.

1. Kohtuvälise menetleja esindaja palub oma kassatsioonivastuses jätta Viru Maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Vastustaja leidis, et kohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja on igati põhjendatult karistanud J. W.-t KarS § 262 järgi.
2. Riigikohtu istungil toetas J. W. kaitsja kassatsioonis märgitut ja taotles

§ 29lg 1 p 1 alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Käesolevas väärteoasjas puuduvad igasugused otsesed tõendid, mis kinnitaksid seda, et
2. aprilli
3. a öösel oleks Kundas liiklusmärgi maa seest välja kangutanud just nimelt J. W. Ka M. B. - isik, kes ainsa tunnistaja ei saanud kuidagi kõnealuse väärteosündmusega seotud olla, ei ole enda ütlustes kunagi osutanud konkreetselt J. W.-le kui teo toimepanijale. Märkimisväärne on asjaolu, et väärteootsuse koostanud ja seega J. W.t karistanud politseiametnik Liivi Lahtvee on kohtulikul arutamisel enda seisukohta kokkuvõtvalt märkinud järgmist: ?siiski jään selle juurde, et see märk tahtlikult seal ümber lükati. Kes nendest neljast, jääb ilmselt selgusetuks, kuigi poisid ise teavad seda kindlasti, kes neist seda tegi. Jätan asja kohtu otsustada. Vähe tõenäoline, et märk ise ümber kukkus."
4. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole. Vaatamata viimatimärgitule tuleb tunnistada, et kõnealuste kahtluste püsimajäämise tõenäosus on suurem siis, kui tõendite kogum hõlmab eranditult vaid kaudseid tõendeid.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt ei ole kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitav mõttekäik, miks ning millistele tõenditele täpselt tuginevalt on kohus lugenud tuvastatuks, et just nimelt J. W. kangutas liiklusmärgi maa seest välja. Kuna selline eksimine kohtuotsuse tegemisel on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, siis kooskõlas VTMS § 175 p-ga 2 ja § 174 p-ga 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu vaidlustatud otsuse ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi