Obsah (6)

§ 477§ 222§ 448§ 86§ 81§ 51

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 477 lg 1 alusel kohustatud selle hagejale kui omanikule tagastama. Korter oli munitsipaalvara ja kuulus enne erastamist omandiõiguse alusel hagejale. Tagastamise asemel müüs kostja korteri

1. novembril 1996 Eleonora Pärdile. Sellega rikastus kostja alusetult hageja arvel.
2. novembri
3. a müügilepingu (edaspidi müügileping) sõlmimisega tegutses kostja hageja suhtes pahatahtlikult. Ta oli teadlik, et korteri omandamise aluseks olev tehing, millest sõltus korteri omandamise õiguslik alus, oli kohtus vaidlustatud. Kostja tegevuse eesmärk oli muuta võimatuks korteri võimalik tagastamine hagejale. Hagejale kui õiguspärasele omanikule korteri tagastamise võimatuse tõttu on kostja

§ 477lg 2 järgi kohustatud hüvitama hagejale korteri väärtuse rahas.

Hageja hinnangul võis korteri väärtus erastamise hetkel olla 771 500 krooni. Hagi hinna määramisel võttis hageja sellest summast maha kostja poolt erastamise korraldajale tasutud 49 530 krooni. Lisaks alusetu rikastumise asjaoludele on kostja tegevus talle mittekuuluva korteri käsutamisel vaadeldav hagejale kahju tekitamisena. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud kõnesolevat korterit, siis puudus tal õiguslik alus seda käsutada. Siiski müüs kostja korteri E. Pärdile. Kostja tegevus oli vastuolus põhiseaduse §-ga 32 ja asjaõigusseaduse (AÕS) §-ga 68. Hageja omandiõigust ei olnud pärast müügilepingu sõlmimist enam võimalik taastada, kuna E. Pärt omandas korteri heauskselt. Kuivõrd hageja jäi korterist ilma, vähenes tema vara korteri väärtuse võrra. Hageja hüvitas korteri hariliku väärtuse L. Rangile. Selline kulutus on käsitatav hageja varalise kahjuna

§ 222lg 2 järgi.

Kostja on selle kahju tekitamises süüdi. Kostja süülist käitumist tõendavad kostjapoolne õiguste kuritarvitamine, lepingu sõlmimisel ebaõigete andmete esitamine, tegutsemine vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja omandiõiguse eiramine.

§ 448lg 2 järgi peab süü puudumist tõendama kahjutekitanu.

1. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud. Hageja hagemisõigus tekkis võõrandamislepingu sõlmimisel
2. mail
3. a, mil hageja andis korteri õigusliku aluseta üle kostjale. Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaja kulgemine hakkas samast ajast, s.o
4. maist
5. a. Aegumistähtaeg lõppes enne
6. juulit
7. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi varasem TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt
8. mail
9. a. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Samuti oli kostja seisukohal, et hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega.
10. Harju Maakohus (kes menetles asja alates
11. jaanuarist 2006) jättis
12. juuni
13. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks kohtukulude hüvitamiseks välja 48 880 krooni 30 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi põhjendatud ega tõendatud. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2 tuleb vaidluse lahendamisel rakendada enne
14. juulit
15. a kehtinud õigusnorme.

§ 477

lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuleb

§ 477lg 3 kohaselt hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.

Kuivõrd hageja nõue tuleneb alusetust rikastumises, tuleb soorituseks, millega kostja rikastus, lugeda

1. mai
2. a korteri erastamise lepingut (edaspidi erastamisleping). Hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks ei saa pidada korteri võõrandamise hetke E. Pärdile, sest kostja sai selle juba
3. mail
4. a.

§ 477

lg-te 1 ja 3 alusel esitatava hagi aegumise seisukohalt ei oma tähtsust ajahetk, mil kostja hageja poolt üleantud korteri võõrandas, vaid mil ta selle alusetult omandas. Hagi aegumistähtaja määramisel tuleb lähtuda VÕSRS §-st 9. Hagi aegumine algas

§ 86

järgi päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Varasema TsÜS § 178 lg 2 kohaselt, kui enne

1. septembrit
2. a kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja TsÜS-is sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.

§ 81

kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. Seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg möödunud

1. septembriks
2. a ja varasema TsÜS § 113 lg 1 kohaselt tuleb kohaldada üldist aegumistähtaega, milleks on 10 aastat. Praegune hagi esitati kohtule
3. juunil
4. a. Vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1 kohaldatakse TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut ka enne
5. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele kohaldatakse enne
6. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne
7. juulit
8. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne
9. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates
10. juulist
11. a. Kuivõrd hagi esitati
12. juunil
13. a ja kohaldada tuleb VÕSRS § 9 lg-t 2 ja varasema TsÜS § 113 lg-t 1, lõppes hagi esitamise tähtaeg alusetu rikastumise nõude osas
14. mail
15. a. Varasema TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Praeguses vaidluses on aegumise argument olnud üks kostja peamisi vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hageja väidetav kahju tekkis
16. novembril
17. a, mil kostja müüs korteri E. Pärdile, mistõttu tuleb kohaldada enne
18. juulit
19. a kehtinud

§ 448

. Korteri müümine välistas korteri tagastamise omandireformi õigustatud subjektile L. Rangile ning tõi hagejale kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostja teo tõttu (kostja poolt korteri võõrandamisega). Selle tehinguga ei saanud kostja hagejale kahju tekitada, korteri oli ta saanud juba

1. a ning tehingu tegemiseks
2. a puudus kostjal igasugune keeld. Hageja esindaja avaldas kohtuistungil, et erastamislepingu tühisusest sai hageja teada
3. a, kui kohus selle tuvastas. Nimetatut arvestades on ebatõenäoline eeldada, et kostja pidi erastamislepingut tühiseks pidama korteri võõrandamise hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et kostja omandas
4. mail
5. a korteri Tallinna linnalt alusel, mis hiljem ära langes (tehingu tühisuse tunnustamine
6. aprillil
7. a), võis kaasa tuua TsÜS § 84 kohaselt alusetu rikastumise nõude, mis aga praegusel juhul on aegunud. Kooskõlas

§ 448

lg-ga 1 pidi kahjutekitanu tegu olema väljamõistetava kahju tekkimise tingimuseks. Hageja kohustus maksta õigustatud subjektile hüvitiseks 2 250 000 krooni ei tekita iseenesest kohustusi kostjale. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib, kui kahjutekitanu teo ja tekkinud varalise kahju vahel tuvastatakse põhjuslik seos. Praegusel juhul põhjuslikku seost ei ole. Seega puudub vajadus anda hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ja süüle. Kahju hüvitamise kohustus on vaid isikul, kes on selle tekitanud.

1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Lisaks mõistis ringkonnakohus hagejalt välja kostja kasuks kohtukulu 10 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja andis kostjale
5. mail
6. a tühise müügilepingu alusel üle (erastas) korteri. Tühise tehingu tegemise ajal kehtinud

§ 51

lg 2 kohaselt on kehtetu tehingu korral kumbki pool kohustatud tagastama teisele poolele kogu tehingu järgi saadu, natuuras saadu tagastamise võimatuse korral aga hüvitama selle väärtuse rahas. Sama põhimõte tulenes ka varasema TsÜS § 66 lg-st

1. Seega sooritus, mille tulemusel kostja väidetavalt rikastus, toimus
2. mail 1994, mil hageja võõrandas korteri kostjale. Seetõttu tuli kohaldada alusetut omandamist reguleerivaid õigusnorme, s.o

§ 477. Märgitu on kooskõlas nii kohtupraktika kui ka praegu kehtiva seadusega (Ts

ÜS § 84). Vara hilisem võõrandamine omab alusetu omandamise sätete kohaldamisel õiguslikku tähendust vaid selles osas, et vara tagastamise asemel tuleb hüvitada selle väärtus rahas (

§ 477lg 3).

Samal seisukohal oli hagiavalduses ka hageja, väites, et kostja sai korteri hageja soorituse kaudu - korteri erastamislepingu alusel - ning kuna kostjal ei olnud seadusest ega lepingust tulenevat alust korteri erastamiseks, siis oli ta kohustatud selle

§ 477lg 1 alusel hagejale kui omanikule tagastama.

Seetõttu on eksitav ja vastuoluline apellatsioonkaebuse väide, et kostja alusetu rikastumine ei toimunud

1. mail
2. a, sest tehingu tühisuse tõttu ei saanud ta omanikuks. Hageja jättis tähelepanuta, et alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõude aluseks ongi asjaolu, et rikastunu omandas asja õigusliku aluseta - tema omand ei tekkinud õiguslikul alusel. Teistsugune käsitlus oleks ilmses vastuolus nii varasema TsÜS § 66 lg 5 kui ka

§ 477lg 1 sisu ja mõttega.

Eeltoodust tulenevalt on õiged maakohtu otsuse põhjendused nõude aegumise ning aegumist käsitlevate õigusnormide kohaldamise osas. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis arvestamata seadusest tuleneva hagi aegumise tähtaja kulgemise alguse tingimuse. Varasema TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest, mitte aga tehingu tegemisest. Kuna tehingu üheks pooleks oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekt, ei ole võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik tehingu seadusvastasusest. Et hageja pidi olema teadlik sellest, et erastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud korteri tagastamise küsimus veel lahendatud (mistõttu olid kõik tehingud selle varaga ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud), kinnitab asjaolu, et L. Rang esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. märtsi
2. a otsuse peale kaebuse
3. mail
4. a. Igal juhul oli hageja neist asjaoludest teadlik vähemalt
5. a suvel, kui asuti menetlema kõnealust kaebust ja tunnistati L. Rang korteri osas omandireformi õigustatud subjektiks (
6. septembri
7. a otsus). Väär on apellatsioonkaebuse väide, et alusetu omandamine toimus
8. novembril
9. a, mil kostja müüs korteri E. Pärdile, ning et sellest ajast tekkis hagejal vastav nõue kostja vastu. Tagasitäitmise nõue tulenes tühise tehingu sõlmimisest, s.o õigusliku aluseta tehtud sooritusest.
10. veebruari
11. a hagiavalduse täpsustuses suurendas hageja nõuet 1 200 000 kroonini (lähtuvalt korteri harilikust väärtusest müügilepingu sõlmimise ajal, s.o
12. novembril
13. a) ning täiendas hagi aluseks olevaid asjaolusid kahju tekitamist põhjendavate väidetega, esitades alternatiivse nõude, leides, et kostja tegevus talle mittekuuluva korteri käsutamisel on vaadeldav hagejale kahju tekitamisena. Kuigi hageja on siinkohal oma seisukoha selgelt väljendanud, ei ole ta seda arvestanud kahju suuruse osas. Nimelt ei nõua hageja kogu tekitatud kahju (kooskõlas kahju hüvitamise üldpõhimõtetega oleks kahju suuruseks korteri väärtus kohtuotsuse tegemise ajal) seetõttu, et arvestab tekkinud olukorra kujunemist mõjutanud asjaolusid, s.o
14. mai
15. a erastamiselepingu sõlmimist Vanalinna EEV poolt. Selle käsitlusega ei saa nõustuda, sest ühelgi juhul ei ole hagejale tekitatud suuremat kahju, kui halduskohus L. Rangi kasuks hüvitisena välja mõistis. Vara praegusest väärtusest rääkida ei ole alust, sest tegemist oli omandireformi aluste seaduse alusel tagastatava varaga. Maakohus on oma järeldust teo ja varalise kahju vahelise põhjusliku seose puudumise kohta põhjendanud asjaoluga, et müügilepingu tegemiseks puudus kostjal igasugune keeld, mistõttu ei saanud eeldada, et ta pidi tehingu tegemise ajal olema teadlik erastamislepingu tühisusest. Kuigi maakohus ei jätnud analüüsimata hageja väiteid seoses kostja poolt talle mittekuuluva korteri võõrandamisega E. Pärdile, nagu väidab hageja, on ta teinud seda siiski ühekülgselt. Nõustuda tuleb hagejaga selles, et tema omandiõiguse taastamine osutus võimatuks seetõttu, et kostja müüs korteri
16. novembril
17. a E. Pärdile. Samas on hageja jätnud kõrvale asjaolu, et hagejalt L. Rangi kasuks väljamõistetud summa on põhjuslikus seoses eelkõige erastamislepinguga, sest hagejal puudus võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara selle omanikule tagastada. Õige ei ole hageja väide, et maakohus on kahjunõude lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi -

§ 448

. Maakohus ei jätnud tähelepanuta, et hageja nõue kahju hüvitamiseks ei olnud esitatud regressinõudena. Hageja väitel kehtiks pooltevaheline võlasuhe ka siis, kui L. Rang ei oleks hageja vastu kahjunõuet esitanud, sest omandiõiguse kaotusega kaasnes hageja vara vähenemine korteri väärtuse võrra, mis on vaadeldav hageja varalise kahjuna

§ 222mõttes.

Seega on mitteomaniku käsutustehing kahjutekitanu tegu, mis põhjustas kahju tekkimise. Hageja viidatud sätte kohaldamiseks ei olnud kohtul alust, sest kahjuhüvitis ei ole hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel lepingu rikkumisest tulenev kahju (tühise tehingu puhul ei saa rääkida kohustuse rikkumisest), vaid on kvalifitseeritav

§ 448järgi.

Põhjendamatu ja tõenditega vastuolus on hageja käsitlus tekitatud kahju olemusest, sest erastamisleping oli tühine ORAS § 18 lg-s 1 sisalduva keelu rikkumise tõttu (kui tegemist ei oleks varaga, mis tuli tagastada, oleks see vara tulnud asja materjalist nähtuvalt erastada). Pealegi on nimetatud sättes sisalduva keelu eesmärgiks kaitsta omandireformi õigustatud subjekti õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara, mitte aga omandireformi kohustatud subjekti omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, sest selle vara on ta kohustatud tasuta üle andma õigustatud subjektile. Nõustuda ei saa maakohtu otsuse põhjendustega veel osas, et omandi korterile minetas hageja otseselt kostja õigusvastase tegevuse tulemusena. Kuigi ülaltoodud põhjendustel on kostja teol (müügilepingul) ja hagejale kahju tekkimisel teatud seos, puudub toimunus kostja süü, mis on

§st 448 tuleneva vastutuse kohaldamisel üheks kohustuslikuks tingimuseks. Asjas on tõendatud, et L. Rangi hagi erastamislepingu tühisuse tuvastamiseks oli Tallinna Linnakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juunil
4. a muutmata, jäetud rahuldamata ning see oli jõustunud enne korteri müümist E. Pärdile. Asjaolu, et nimetatud otsus kohtuvigade parandamise korras hiljem tühistati, ei tõenda kostja süüd. Seetõttu ei tõenda kostja süüd ka see, et Tallinna Halduskohtu
5. oktoobri
6. a otsus L. Rangi kaebuse rahuldamata jätmise kohta ei olnud tehingu tegemise ajal veel jõustunud. Kostja ei pidanud eeldama, et kohtuvaidlustele, kus vaieldi haldusaktide kehtivuse üle, järgneb temale kahjulikke tagajärgi. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kõnealuse vara omandireformi õigustatud subjektile tagastamise osas on kohalik hageja võtnud vastu korduvaid ebaseaduslikke otsuseid, mis iseenesest välistavad kostja süü. Kostja käsutusõigust ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal piiratud. Hageja nõue on vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus seadust valesti kohaldades leidnud, et kostja omandas korteri. Tegelikult jäi hageja ka pärast erastamislepingut korteri omanikuks, kuna see tehing oli tühine. Kostja varaline positsioon ei paranenud erastamislepingu tagajärjel, kuna korteri omand talle üle ei läinud. Kostja rikastus alusetult müügilepingu alusel. Kuna kostja ei omandanud korterit, ei saanud hagi aegumistähtaeg hakata kulgema ka
8. mail
9. a. Kui tagastusnõude aluseks lugeda erastamisleping, siis tuleb hagi aegumise tähtaega arvestada hetkest, mil jõustunud kohtuotsusega tehti kindlaks selle tehingu tühisus. Ringkonnakohus jättis põhjendamata oma järelduse, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus on olulisi tõendeid ja asjaolusid arvesse võtmata tuvastanud kostja süü puudumise hagejale kahju tekitamises. Kostja oli teadlik korteri tagastamismenetluse vaidlustamisest halduskohtus, seda tõendavad sellekohased kohtulahendid. Ta andis müügilepingus ebaõigeid andmeid selle kohta, et korteriga seonduvalt ei ole vaidlusi. Kahju hüvitamise ega alusetu rikastumise nõude lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust ringkonnakohtu seisukoht, et hageja oli kohustatud korteri omandiõiguse tulevikus nagunii üle andma. Sellega ei saa õigustada kostjapoolset kahju tekitamist. Ringkonnakohus on ilma sisulise põhjenduseta järeldanud, et hagejal puudus võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada erastamislepingu tõttu. See järeldus ei vasta seadusele.
10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab ja täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
12. Esmalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väidet, et hageja alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Kohtud leidsid õigesti, et kostja alusetu rikastumine toimus
13. mail
14. a, mil hageja erastas kostjale korteri. Hagejal tekkis erastamislepingu tagasitäitmise nõue samal hetkel, kui ta selle lepingu täitis, sest erastamisleping oli tühine ja kehtetu algusest peale ORAS § 18 lg 1 rikkumise tõttu. Asjaolu, et erastamislepingu tühisus tuvastati kohtuotsusega hiljem, ei oma hageja nõude (

§ 51

lg 2 ja § 477 lg-d 1 ja 2) tekkimise suhtes tähtsust, sest hagejal oleks olnud õigus nõuda kostjalt erastamislepingu tagasitäitmist kohe pärast erastamislepingu täitmist ning erastamislepingu tühisus oleks olnud üks hageja nõude rahuldamise eeldustest. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et erastamislepinguga ei paranenud kostja varaline positsioon. Kolleegium märgib, et kuigi kostja ei saanud erastamislepingu alusel korterile omandiõigust, sai ta õiguse korterit vallata ja korterit käsutada kui selle omanik. Korteri käsutamise õigus tulenes hageja kui korteri omaniku erastamislepinguga antud nõusolekust, millega hageja tunnustas kostjat korteri omanikuna pärast erastamislepingu täitmist. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hageja pidi juba erastamislepingu sõlmimisel teadma ning sai igal juhul 1994. a suvel teada erastamislepingu seadusvastasusest. Hagi aegumine algas

§ 86

järgi päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega ei ole õige kassatsioonkaebuse väide, et alusetust rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega tehti kindlaks erastamislepingu tühisus.

1. Ringkonnakohus ei muutnud oma otsuses maakohtu otsuse järeldust, et praegusel juhul tuleb kostja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise kohaldamisel lähtuda VÕSRS § 9 lg-st
2. Kolleegium ei nõustu selle järeldusega ja leiab, et kohaldada tuleb VÕSRS § 9 lg-t
3. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui
4. juulist
5. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne
6. juulit
7. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega alates
8. juulist
9. a. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et varasema TsÜS § 178 lg 2 järgi tuli aegumisele kohaldada TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne
10. juulit
11. a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline tähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 9 lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
12. juulit
13. a kehtinud seadust. Varasema TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg pikem (10 aastat) kui alates
14. juulist
15. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 järgne aegumistähtaeg (3 aastat). Kuna praegusel juhul hakkas alusetust rikastumisest tulenev aegumistähtaeg kulgema
16. mail
17. a (vt käesoleva otsuse p 10), siis lõppenuks see varasema TsÜS § 113 lg 1 ja § 178 lg 2 järgi
18. mail
19. a, st varem kui oleks lõppenud VÕSRS § 9 lõike 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg, mis hakanuks kulgema
20. juulist
21. a. Kolleegium märgib täiendavalt, et praeguses vaidluses ei saa VÕSRS § 9 ühegi lõike järgi aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 151 lõiget 2, mille kohaselt aeguvad alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Varasemad õigusaktid ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ning seega puudub asjakohane võrdlemisalus.
22. Kohtud on õigesti jätnud rahuldamata ka kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamise nõude kohta märgib kolleegium, et kahju hüvitamiseks puudub praegusel juhul alus eelkõige seetõttu, et hageja ei ole tuginenud asjaoludele, mille alusel oleks võimalik lugeda kostja tegu - korteri müümine E. Pärdile - hageja õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks. Hageja oli korterit kostjale erastades andnud talle tühise müügilepingu alusel muu hulgas õiguse käsutada korterit kui omanik (vt käesoleva otsuse p 10). Ta ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjal keelanud enne müügilepingu sõlmimist korterit käsutada. Samas on ringkonnakohus iseenesest põhjendatult leidnud, et kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, kuivõrd ta ei saanud ega pidanud müügilepingu sõlmimise ajal aru saama sellest, et erastamisleping võib olla tühine, kuivõrd kehtiva kohtuotsusega oli jäetud rahuldamata L. Rangi hagi kostja ja hageja vastu erastamislepingu tühisuse tuvastamiseks.
23. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis põhjendamata oma järelduse, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohus põhjendas kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist kostja süü puudumisega ning seega polnud oluline hinnata hageja pahausksust. Ka muud ringkonnakohtu otsuse seisukohad, mida kassatsioonkaebuses vaidlustatakse, ei olnud asja otsustamisel määravad, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hinnata nende õigsust. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu