Obsah (5)

§ 113§ 149§ 110§ 109§ 117

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 110 lg-le 2, mille järgi eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Maakohus pidas vaidlusaluseid makseid ebatavaliseks maksevahendiks

§ 113

lg 1 p 2 tähenduses, kuna hinnangu andmisel tuleb lähtuda selles konkreetses ettevõttes tavaliselt töötasu maksmiseks valitud vahendist. Töölepingust nähtub, et kostja pidi saama töötasu iga kuu

1. kuupäevaks ja palga maksmine pidi toimuma sularahata arvelduse korras ülekandega kostja isiklikule pangakontole, mida ka eelnevalt täideti. Kuigi
2. jaanuarist
3. a tõsteti kostja töötasu suurust 30 000 kroonini kuus, jätkus talle töötasu maksmine endises suuruses (
4. veebruaril
5. a 2092 krooni,
6. märtsil
7. a 2181 krooni ja
8. aprillil
9. a 2277 krooni). Seega ei kajasta töölepingu lisa 3, millega suurendati kostja kuupalka 13,7 korda, tegelikkust. Töölepingu lisa nr 3 allkirjastati tunduvalt hiljem. Seda tehti, õigustamaks vaidlusaluste töötasude sellises suuruses väljamaksmist ajavahemikus
10. august
11. a kuni
12. oktoober
13. a ehk veidi enne pankrotiavalduse esitamist arvates viimasest maksest. Kuigi kostja töötasu suurus tõsteti 30 000 kroonini kuus, leppis kostja
14. aastal töötasuga keskmiselt 2183 krooni 35 senti kuus. Ta ei ole pankrotimenetluses esitanud nõuet saamata jäänud töötasu osas. Töötaja nõue on kehtiva pankrotiseaduse kohaselt massikohustus ja saamata jäänud töötasu makstakse välja töötukassast. Seega märgitud suurtes summades töötasu maksmisega kostjale kaks kuud enne pankrotimenetluse algatamist eelistati üht võlausaldajat teisele. Kostja keskmiseks töötasu suuruseks on 2183 krooni 35 senti kuus. Kostjal on õigus saada töötasu sellises suuruses, kohus arvestas tehtud väljamaksetest maha 2183 krooni 35 senti igakuiselt saadaoleva töötasuna. Samuti tuleb töölepingu seaduse (TLS) § 87 lg 1 p 3 alusel ja TLS § 90 lg 1 p 1 alusel makstav hüvitis maha arvata hageja taotletud summast. Kokku peab kostja hagejale tagastama 133 724 krooni 20 senti.
15. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja väitus, et kui tööandja viivitab palga maksmisega, ei pea töötaja loobuma kokkulepitud töötasust. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks pidanud teadma hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Sularahamakse on igapäevases käibes tavaline ja seda ei saa lugeda ebatavaliseks makseks hoolimata varasemast panga kaudu arveldamisest. Kostja jt hageja töötajate palga tõstmisega hoiti ära kahju tekitamine lepingupartneritele, kuna palga tõstmise tulemusel ei lahkunud töötajad töölt. Töötasu maksmisel töötajatele ei eelistata töötajaid teistele võlausaldajatele. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ta väitis, et kostjal oli õigus küll saada töötasu, kuid mitte hagiavalduses märgitud suuruses. Vaidlusaluste tehingutega kahjustati ilmselgelt võlausaldajate huve. Kostjale töötasude väljamaksmise ajal ei suutnud hageja enam täita võlausaldajatele ajatatud maksegraafikuid, võlgnevus ulatus üle 2 miljoni krooni, samal ajal kui ettevõtte varasid oli 145 000 krooni väärtuses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
16. Tartu Ringkonnakohus muutis
17. detsembri
18. a otsusega maakohtu otsust osaliselt kohtukulude jaotamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid lisas omi põhjendusi. Ringkonnakohus selgitas, et vastavalt

§ 113

lg 1 p-le 2 tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Nimetatud sättest tuleneb neli iseseisvat alternatiivset alust rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks. Hageja on tuginenud tagasivõitmise alustena sellele, et rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus ebatavalise maksevahendiga ning et kostjat kui üht võlausaldajat eelistati teistele. Nimetatud aluste kohaldamine rahalise kohustuse tagasivõitmisel eeldab küll asjaoluna võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemist, kuid samas ei ole nõutav, et tuvastataks ka võlausaldaja teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest makse saamisel. Kohus on õigustatud

§ 113

lg 1 p-s 2 sätestatud aluste esinemisel tunnistama kehtetuks ka massikohustuste hulka kuuluva rahalise kohustuse täitmise, sõltumata asjaolust, et massikohustuse täitmist on võimalik

§ 149lg 1 alusel nõuda üldkorras.

Tõendatud on kostjale rahaliste maksete tegemisega ebatavalisi maksevahendeid kasutades teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt ei olnud kostjale täidetud rahalised kohustused vastavuses hageja pankrotimenetluse algatamise eelse majandusliku olukorraga, kuivõrd hageja ei suutnud enam teha lepingutejärgseid rahalisi makseid teistele võlausaldajatele. Hagejal oli võlausaldajate ees rahalisi kohustusi üle 2 miljoni krooni, samas oli tal varasid vaid 145 000 krooni väärtuses. Põhjendamatu on kostja väide, et temale tehtud väljamaksed ei olnud tehtud ebatavalise maksevahendiga. Maakohus tuvastas, et kostjalt tagasi nõutav summa maksti kostjale välja erinevalt töölepingus kokkulepitust ja sularahas. Kuigi kostja töötasu tõusis juba jaanuaris 2004. a, ei ole ta töötasu nimetatud ulatuses nõudnud ka hiljem. Nende asjaolude alusel järeldas maakohus õigesti, et kostjale tehtud vaidlusalused maksed on tehtud

§ 113lg 1 p 2 mõistes ebatavalisi maksevahendeid kasutades.

Kostja väitel hoiti talle kõnealuses suuruses töötasude maksmisega ära suurema kahju teke, kuna hoiti hagejat töös. Need asjaolud aga ei õigusta kostjale varasemaga võrreldes 13,7-kordses suuruses palga maksmist olukorras, kus on tõendamata kostja töömahu oluline suurenemine.

§ 113

lg 1 p-s 2 sätestatud juhtudel ei ole tähtsust, kas võlausaldaja oli maksete vastuvõtmisel heauskne või mitte. Kostjale kui võlgnikuga ühist majanduslikku huvi omavale isikule väljamaksete tegemine vahetult (2 kuud) enne pankrotimenetluse algust võrreldes varasemaga oluliselt suuremas summas on igal juhul vaadeldav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena võlgniku poolt. Kostja taotles maakohtus hagejalt õigusabikulude väljamõistmist 3540 krooni ulatuses. Vastavalt

1. jaanuarini
2. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu kokku 975 krooni 25 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et

§ 113lg 1 p 2 kohaldamine ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis sisuliselt, et olukorras, kus äriühingul on võlad, ei tohi äriühing oma töötajatele palka maksta. Selline lähenemine ei ole õige. Tööandja peab ise täitma oma kohustused töötajate ees. Samuti sekkus ringkonnakohus töölepingu poolte vahelistesse suhetesse, vähendades kostja kui hageja töötaja lepingjärgset palka. Õigeks ei saa lugeda kohtute seisukohta, et töötajal on õigus saada tasu varem makstud palgasummadest arvutatud keskmise palga alusel. Kui kohtud leidsid, et kostjale maksti liiga suurt palka, aga samas on tal õigus ka palka saada, tulnuks kohtuotsuses näidata põhjendused, miks on õiglane palk just seni makstud palga keskmine, mitte tavapärane palk. Kohtud ei ole arvestanud palgaseaduse §-ga 35, mille kohaselt maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% makstavat või ülekantavast palgast. Põhjendatud ei ole hageja väide, et varasemaga võrreldes oluliselt suuremas summas väljamaksete tegemine enne pankrotimenetluse algust on igal juhul vaadeldav teiste võlausaldajate kahjustamisena. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel kujuneb olukord, kus töötaja satub teiste võlausaldajatega võrreldes põhjendamatult halba seisukorda, st eelistatakse teisi võlausaldajaid töötajale. Asjas tuvastati, et kostja tegi hagejale tööd. Palgakulu on regulaarne kulu, mille maksmisega tuleb teistel võlausaldajatel arvestada. Palgaseaduse § 31 lg-te 2 ja 3 kohaselt on palga maksmine ettenähtud eelkõige sularahas, kontole võib seda kanda vaid töötaja avalduse alusel. Pooled ei riku lepingut ega seadust, kui palka makstakse sularahas. Järelikult ei saa sularahas palga maksmine olla ebatavaline maksevahend, isegi kui varem on arveldatud panga kaudu ja see on töölepingus kokku lepitud. Sularahamakse on käibes tavaline. Ebatavaliseks maksevahendiks lugemisel on kohtud viidanud ka asjaolule, et ei ole tõendatud töökohustuste suurenemine samaväärselt palga tõstmisega, palka ei makstud sellises ulatuses ja kostja ei nõudnud palga väljamaksmist. Olukorras, kus kostja sai varem palka tunduvalt alla turuhinna, ei ole üldse oluline, kas tema töökohustused suurenesid võrdeliselt palga tõstmisega. Kostja töö hulk reaalselt suurenes märkimisväärselt. Suurendatud palk vastas IT-spetsialistile keskmiselt makstavale tasule. Ringkonnakohus ei välistanud palga suurendamise kokkuleppe kehtivust. Kui hageja leidis, et lepiti kokku liiga suur palk, tulnuks vaidlustada töölepingu muutmist palga suuruse osas. Kohtud leidsid, et töötaja nõue on massikohustus.

§ 149

lg 1 kohaselt võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib korraldada täitemenetluse pankrotivara suhtes. Kui töölepingu muutmist pole vaidlustatud, siis peaks töötaja oma raha täielikult kätte saama, kuid enne selle tagasi maksma - selline käsitlus on vastuolus menetlusökonoomiaga. Hagi rahuldamise eelduseks on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Töötajatele makstavat palka ei saa käsitada võlausaldajate huvide kahjustamisena, sest see oleks töötajate suhtes ebaõiglane. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et kostja on võlgnikuga ühist majanduslikku huvi omav isik. 7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tema arvates on võimalik

§ 113alusel tagasi võita mis tahes rahalisi kohustusi.

Töötajale töötasu maksmine on rahalise kohustuse täitmine. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostjale vahetult enne pankrotimenetluse algatamist tavapärasest suuremates summades töötasu maksmist saab käsitada teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena. Kui maakohus rahuldas hagi osaliselt, siis ta ei vähendanud kostja töölepingujärgse töötasu suurust, vaid andis esitatud tõendite pinnalt ja

§ 113lg 1 p 2 valguses hinnangu kostja töötasu saamise põhjendatusele.

Aluseta on kassatsioonkaebuse väide IT-spetsialistidele makstava keskmise töötasu suuruse kohta, kuna hageja nõude sisuks on tagasivõitmise nõue. Kostja ei nõustunud sellega, et kohus luges talle palga maksmise sularahas vahetult enne pankrotimenetluse algatamist ebatavaliseks maksevahendiks. Hageja nõustub sellega, et sularahamakset kui sellist võib pidada tavaliseks ning igapäevaseks maksevahendiks, kuid praegusel juhul tuleb sularahamaksetele õigusliku hinnangu andmisel lähtuda konkreetsest olukorrast ning poolte varasemast käitumisest. See, et kostjale maksti töötasu vaidlusaluses ulatuses, on ilmselge teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, kuna selliselt rahalise kohustuse täitmine ei olnud kooskõlas ettevõtte majandusliku olukorraga enne pankrotimenetluse algatamiset. Vaidlustatud maksetega tekitati olukord, kus teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei jagunud rahalisi vahendeid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel pankrotiseaduse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 110lg-t 2 ja § 113 lg 1 p-i 2. Asi tuleb Ts

MS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 9. Kohtud rahuldasid hagi

§ 113

lg 1 p 2 alusel, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades. Lisaks kohaldasid kohtud

§ 110

lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.

§ 109

lg 1 sätestab, et tagasivõitmisel tunnistab kohus sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on ka kohtute kohaldatud

§ 113

lg 1 p 2 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus kordab üksnes

§ 113

lg 1 p-s 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust - ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb

1. juunil
2. a kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuse (RT III 2003, 21, 210) p-s 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

§ 110lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. See on oluline nt

§ 110lg 1 p-de 2-3 rakendamise seisukohalt.

10. Kohtud on ebaõigesti lugenud sularahas töötasu maksmist ebatavaliseks maksevahendiks. Kolleegium leiab, et töötasu maksmine sularahas ei ole ebatavaline maksevahend

§ 113lg 1 p 2 mõttes.

Sularaha on igapäevases majandustegevuses tavapärane maksevahend. Sularahas palga maksmine ei ole käsitatav maksevahendina, vaid töötasu maksmise viisina. Palga maksmise viisi osas sõlmitud kokkuleppe muutmine ei oma tähtsust

§ 113lg 1 p 2 kohaldamise seisukohalt.

Ebatavaliseks maksevahendiks võib

§ 113lg 1 p 2 mõtte kohaselt olla nt töötasu maksmine kaubaga.

Maksmise viisi tavapärasuse hindamise seisukohalt ei ole asjakohane ka kohtute tuvastatud asjaolu, et pärast töötasu suurendamist jätkati kostjale varasemalt kokku lepitud töötasu maksmist. 11. Ringkonnakohus märkis lisaks maakohtu põhjendustele, et kostja on hagejaga kui pankrotivõlgnikuga ühist majanduslikku huvi omav isik. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja ja kostja on lähikondsed.

§ 117lg-s 2 tuuakse loetelu juriidilise isiku lähikondsetest.

Töötajat seal ei ole nimetatud.

§ 117

lg 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks eelnimetatud loetelus nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt

1. mai
2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-53-03 (RT III 2003, 20, 192), p 23). Töötaja ja tööandja saavad seega olla lähikondseteks erandlikel asjaoludel.
3. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole vaidlustanud kostja palga suurendamise kokkulepet. Seda on võimalik vastavate eelduste olemasolul teha kas tagasivõitmise korras või tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu