← Eesti

3-3-1-96-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-96-06

  1. mai 2007 Eesistuja Tõnu Anton, Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque JK Otsa Talu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  2. detsembri
  3. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 133 tühistamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes Tartu Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-06-250 JK Otsa Talu OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Seoses Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisega ja menetluse peatamisega Riigikohtu halduskolleegiumi menetletavas kohtuasjas nr 3-3-1-95-06, peatada Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 22 alusel käesolevas kohtuasjas menetlus kuni kohtuasja nr 3-3-1-95-06 peatamise ajendiks olnud Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustes Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. JK Otsa talu OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi PRIA) peadirektori
  7. detsembri
  8. a käskkirja nr 1-3.13-4/74 p 133 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist maksta kaebajale välja esitatud taotluse alusel keskkonnasõbraliku tootmise eest toetus. Vaidlustatud käskkirjaga jäeti rahuldamata põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlus keskkonnasõbraliku tootmise eest põhjendusel, et tootmist ei määrata massiivile, millel puudub kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus. Käskkirja andmisel lähtuti Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusest (ELÜPS) ja põllumajandusministri
  9. aprilli
  10. a määrusest nr 51 "Põllumajandusliku keskkonnatoetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuse taotlemise, taotluse menetlemise ja toetuse maksmise täpsem kord" (edaspidi põllumajandusministri määrus nr 51). Kaebuse kohaselt ei ole põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel toetuse maksmata jätmine õiguspärane, sest põllumajandusminister on määruse nr 51 § 82 lg 7 täiendamisega alates
  11. maist 2005 rikkunud Põhiseaduse (PS) §-des 11 ja 12 sätestatud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Kohaldada tulnuks üksnes põllumajandusministri määruse nr 51 enne
  12. maid 2005 kehtinud redaktsiooni, mille alusel PRIA saanuks teha kaebaja suhtes positiivse otsustuse. Kaebajal oli juba
  13. a varutud külvideks vajalikud seemned
  14. a kevadeks, seega olid keskkonnasõbralikuks tootmiseks ettevalmistused tehtud.
  15. Tartu Halduskohus jättis
  16. aprilli
  17. a otsusega haldusasjas nr 3-06-250 kaebuse rahuldamata. Halduskohtu arvates on põllumajandusminister pädev andma määrusi ja määruse norme muutma ning põllumajandusministri määruse nr 51 täiendamist, millega muudeti toetuse maksmise korda, ei saa lugeda kaebaja õigusi kitsendavaks. Põllumajandusministri määrus nr 51 ja selle muudatus on kehtestatud ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel ning kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 1257/1999 "Euroopa Põllumajanduse Arenduse ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuste kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta" (edaspidi EL Nõukogu määrus nr 1257/1999) art 44 lg 2 alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 2004-2006 (edaspidi Arengukava). Seega on põllumajandusministri määrusel olemas vastav delegatsiooninorm. ELÜPS § 42 lg 2 kohaselt otsustab põllumajandusminister, millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ja millist liiki tegevusi toetatakse. ELÜPS § 42 lg 3 järgi toetuse saamise õigust ei teki, kui selle tegevuse toetamist pole eelarveaastas ette nähtud. Kaebaja oli pindalatoetuse taotluse esitamise ajal
  18. mail 2005 teadlik põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 olemasolust (muudatus kehtis alates
  19. maist 2005), mistõttu ei saa määruse muudatus rikkuda kaebaja õiguspärast ootust saada toetust. PRIA on taotluse rahuldamata jätmisel lähtunud õigesti asjaolust, et kaebaja ei vastanud põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 nõuetele.
  20. aastal ei olnud riigil eelarvest tulenevalt võimalik anda põllumajanduslikku keskkonnatoetust uutele taotlejatele, kellel puudus kehtiv keskkonnasõbraliku tootmise kohustus
  21. aastast. Põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 kehtestamine ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet kaebaja suhtes, kuna teda on koheldud ühetaoliselt kõigi teistega ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Kaebaja õiguste põhiseaduslik riive puudub.
  22. JK Otsa Talu esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud ELÜPS § 42 lg-d 2 ja 3; § 43 lg-t 2 ja § 44 lg-t
  23. ELÜPS § 42 lg 2 mõtteks oli iga toetuse liigi korral anda kõigile, sõltumata nende varasematest toetuste taotlustest, sama liigi toetuse osas võimalus taotleda iga-aastaselt sama liiki toetust, sõltumata ka sellest, kas isikule oli seda liiki toetust juba varem määratud. Kohus oleks pidanud lähtuvalt uurimispõhimõttest kontrollima ELÜPS vaidlusaluste sätete ning põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 vastavust EL Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1258/1999 "Ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta" (edaspidi EL Nõukogu määrus nr 1258/1999) ning EL Nõukogu määrusega nr 1257/1999 ja selle alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 20042006 ning tuvastama põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 vastuolu arengukavaga ja EL määrusega nr 1257/1999, mis ei võimalda kehtestada taotlejate suhtes ebavõrdseid reegleid. Põllumajandusminister oleks saanud vähendada proportsionaalselt kõiki nõuetele vastavaid toetusi. Apellandi toetusest ilmajätmine oli ebaproportsionaalne piirang, mis on vastuolus Põhiseaduse ja Euroopa Ühenduse (edaspidi EÜ) õigusega. EÜ õigust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla EÜ õigusega vastuolus, seda on öelnud ka Riigikohus. Usalduse kaitse ja õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas asjaolu, et põllumajandusminister otsustas alles üks kuu enne
  24. a taotluste esitamise tähtaega muuta senist määrust. Kaebaja oli selleks ajaks teinud juba ümberkorraldused oma põllumajandusliku tootmise üleviimiseks keskkonnasõbralikule tootmisele ja selle tagasipööramine ei olnud
  25. a aprilli lõpus enam võimalik.
  26. Tartu Ringkonnakohus jättis
  27. septembri
  28. a otsusega haldusasjas nr 3-06-250 JK Otsa Talu OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tartu Halduskohtu otsuse muutmata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Tartu Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigesti leidnud, et põllumajandusminister oli pädev täiendama
  29. aprilli
  30. a määrust nr
  31. Põllumajandusministril on ELÜPS § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel õigus kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta, isegi kui apellandil on õigus, et eelviidatud sätted ei anna selleks otse pädevust. ELÜPS §-st 42 nähtub nimelt põhimõte, et põllumajandusminister kehtestab toetuse liigid eelarveaastaks ja sellega ei ole vastuolus, kui minister täpsustab toetuse saamiseks esitatud nõudeid taotleja ja kavandatava tegevuse kohta eelarveaasta kaupa. Põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg-ga 7 ongi põllumajandusminister kehtestanud keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest
  32. aastal toetuse taotlejale täpsemad nõuded. Põllumajandusministri tegevus nõuete täpsustamisel ei ole vastuolus EÜ õigusega, nagu väidab apellant. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellant ei ole täpsustanud, milliseid EL määruste nr 1257/1999 ja nr 1258/1999 artikleid ta on silmas pidanud. Põllumajandusministri määrus nr 51 ei ole vastuolus EL Nõukogu määrusega nr 1258/1999 ega EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 pga
  33. Ka põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 kohaselt võis toetust saada igal aastal, seda juhul, kui taotlejale oli
  34. aastal tehtud juba toetuse määramise otsus, millest tulenevalt tal hakkas kehtima toetuse saamisega seotud kohustus. Kuna apellandil ei olnud õigust saada toetust põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 alusel, on asjassepuutumatu apellandi viide Arengukava p 12.6.2 teisele lõikele, mille kohaselt võib põllumajandusminister kehtestada nõuetele vastavate toetuste proportsionaalse vähendamise. Õige on halduskohtu seisukoht, et rikutud ei ole proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 kohtleb apellanti ja temaga sarnases olukorras olevaid isikuid võrdselt. Rikutud ei ole ka apellandi suhtes usalduse kaitse ja õiguskindluse printsiipe. Apellant esitas taotluse toetuse saamiseks
  35. mail 2005, põllumajandusministri määruse nr 51 vaidlusalune § 82 lg 7 jõustus
  36. mail
  37. Seega pidi taotluse esitamise ajal olema apellandile selge, et tal ei ole toetusele õigust. Asjaolu, et taotleja tegi väidetavalt
  38. a sügisel ettevalmistusi üleminekuks keskkonnasõbralikule tootmisele, ei saanud luua talle kindlust, et ta saab
  39. aastal keskkonnasõbraliku tootmise tegevuse eest toetust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  40. JK Otsa Talu OÜ kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada JK Otsa Talu OÜ kaebus, tühistada PRIA peadirektori vaidlusaluse käskkirja p 133, teha PRIA-le ettekirjutus, millega kohustada teda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest määrama ja maksma välja JK Otsa Talu OÜ-le tema
  41. mail 2005 esitatud taotluse alusel keskkonnasõbraliku tootmise toetus ning mõista PRIA-lt välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) pooled ei vaidle selle üle, et taotleja vastas toetuse saamise nõuetele kuni
  42. maini 2005, mil hakkas kehtima põllumajandusministri määruse nr 51 uus redaktsioon. Seejuures ei olnud varasemast redaktsioonist võimalik järeldada, et määrust kohaldatakse üksnes
  43. aastal esitatud taotluste osas, ega seda, et
  44. aastal toetuse taotlejate ringi kitsendatakse; 2) kassaator, usaldades määruse kuni
  45. maini 2005 kehtinud redaktsiooni, tegi
  46. aastal ümberkorraldusi ja kulutusi oma tootmise keskkonnasõbraliku tootmisega vastavusse viimiseks. Ka selles osas poolte vahel vaidlus puudub; 3) Põhiseadusest tuleneva usalduse kaitse ja õiguskindluse printsiibiga ei ole kooskõlas, et põllumajandusminister otsustas vähem kui üks kuu enne
  47. a taotluste esitamise tähtaega kehtestada määruse nr 51 muudatused, millega arvestamiseks jäi kaebajal liiga lühike aeg selleks, et korraldada oma tootmine uuesti ümber endiseks. Muudatus võeti vastu hilinemisega ja see jõustus kiirustades. Seetõttu tulnuks vastavuses õigusriigi põhimõttega arvestada
  48. aastal taotluste lahendamisel põllumajandusministri määruse nr 51 kuni
  49. maini 2005 kehtinud redaktsiooni; 4) vaidlusalune muudatus kui osa EÜ õigust rakendavast siseriiklikust õigusest on vastuolus EÜ õiguse ja Arengukavaga, EL määruse rakendamiseks vastu võetud ELÜPS-ga ning seega ka EL põllumajanduspoliitika põhimõtetega. Toetudes mh Riigikohtu halduskolleegiumi
  50. aprilli
  51. a määrusele kohtuasjas nr 3-3-1-74-05, leiab kassaator, et EL määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla vastuolus ei EÜ õiguse ega ka Põhiseadusega; EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 p-st 1 tuleneb, et põllumajanduse keskkonnapoliitikaga seotud toetusi antakse igal aastal. EL Nõukogu määrustest nr 1257/1999 ja nr 1258/1999 ei tulene, et liikmesriigid võiksid reguleerida nimetatud määruste täitmiseks antavate siseriiklike aktidega toetuste, sh keskkonnasõbraliku tootmise eest antava toetuse taotlemist ja andmist ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas ja millisel eelarveaastal vastava liigi toetuse saaja on seda liiki toetust taotlenud ja saanud, kuigi seda liiki toetust anti igal eelarveaastal. ELÜPS § 44 lg 2 ei võimalda kehtestada siseriikliku aktiga taotluse rahuldamata jätmise alusena sellist viisi või tingimust, mis oleks vastuolus EÜ õigusega. Põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg 7 on vastuolus ka Arengukava pga 12.6.2, mille kohaselt tulnuks eelarvevahendite puudujäägi korral vähendada proportsionaalselt kõikide nõuetele vastavate taotlejate toetuse summat taotlusega hõlmatud põllumajandusmaa pindala alusel või toetust toetatavate tegevuste kaupa või mingil muul alusel. Põllumajandusminister oleks pidanud lubama ka
  52. aastal taotleda toetust kõigil nõuetele vastanud isikutel, sh nendel, kes
  53. a toetust ei taotlenud; 5) põllumajandusministri määruse nr 51 täiendamine seoses eelarvevahendite puudujäägiga ei olnud põhjendatud, sest samal aastal põllumajandusminister oma
  54. juuni
  55. a määrusega nr 76 hoopis laiendas keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse saajate ringi isikutega, kelle põllumassiivid asuvad NATURA 2000 võrgustiku alal; 6) kuivõrd kohtud on tõlgendanud ja kohaldanud eelviidatud õigusakte valesti, ei ole õige ka kohtute järeldus, et ELÜPS § 42 lg 2 ja 3, § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 andsid põllumajandusministrile volitusnormi määruse nr 51 § 82 lg 7 kehtestamiseks. Nimetatud sätted annavad põllumajandusministrile õiguse kehtestada üksnes eelarveaastal antavate toetuste liigi ja selleks liigiks ette nähtud vahendite jaotuse, mitte aga kitsendada taotlejate ringi. ELÜPS § 42 lg-st 3 järeldub, et
  56. eelarveaastal ei oleks keskkonnasõbraliku tootmise eest toetuse taotlemise ja saamise õigust tekkinud üksnes siis, kui seda liiki toetuse andmist ei oleks põllumajandusminister
  57. aastaks üldse kehtestanud, sh neile, kes olid toetust taotlenud ja saanud
  58. aastal; 7) põllumajandusministri määruse nr 51 § 82 lg-ga 7 kehtestati ebaproportsionaalne piirang, mis on vastuolus Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega ja ka võrdse kohtlemise printsiibiga.
  59. Vastustaja PRIA palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja jätta jõusse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. PRIA arvamuse kohaselt on praegusel juhul käitutud nii, nagu näeb ette EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 24 p 1 - keskkonnapoliitikaga seotud kohustusega toetust antakse igal aastal. Kõik taotlejad, kes võtsid
  60. aastal keskkonnatoetuse taotlemisega vastava kohustuse, saavad seda toetust taotleda ka järgmistel aastatel. Kuid kuna kaebaja ei taotlenud
  61. aastal keskkonnasõbraliku tootmise toetust, siis ei saanud tal tekkida ka mingisugust kohustust ja talle ei laiene ka toetuse saamise õigus. Kaebaja tõlgendab sätet laiendavalt kõigi isikute suhtes, kuid kohtud on õigesti tuvastanud, et Põhiseadusest tulenevaid proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud. Kohtud on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud ELÜPS § 42 lg 2 ja 3 sätteid, mis annavad põllumajandusministrile vastava volituse. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse eesmärgiks on soodustada keskkonnasõbralike põllumajandusmeetodite juurutamist ja jätkuvat kasutamist, säilitada ja suurendada bioloogilist ning maastikulist mitmekesisust, aidata keskkonnale tulutoovalt tegutsevatel põllumajandustootjatel saada kohast tulu ning suurendada keskkonnateadlikkust. Lähtuvalt EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art-st 24, hüvitatakse täiendavate nõuete järgimise tõttu tekkinud kulud ja saamata jäänud tulud. Taotleja võtab endale viieks aastaks kohustuse täita toetuse saamiseks kehtestatud nõudeid. Tegemist on seega pikaajalise kohustusega. Kohustust nõuetekohaselt täitnud tootjale makstakse toetust ka kohustuse võtmise aastale järgneval neljal aastal.
  62. aastal rakendati põllumajanduslikku keskkonnatoetust kolmele tegevusele kohustusega maksta
  63. aastal ja neljal järgneval aastal toetust umbes 310 miljonit krooni aastas. Arengukavas leiti, et keskkonnasõbraliku tootmise toetust taotletakse eeldatavasti 3035% Eesti põllumajandusmaa kohta. Kuna
  64. aastal esitati taotlusi aga umbes kaks korda rohkem kui Arengukavas oli kavandatud ja sellega võttis riik endale kohustuse nõuetekohased taotlused ka ülejäänud kohustusperioodi jooksul rahuldada, tuli arengukava eelarve ümber kujundada teiste keskkonnatoetuse tegevuste ja Arengukava meetmete arvel. EL Nõukogu määruse nr 1257/1999 art 48 lg 3 kohaselt moodustatakse vajadusel järelevalvekomitee ehk Arengukava seirekomisjon, kes hindab Arengukava rakendamist. Selleks on Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 74 lg 1 p 6 järgi Põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu. Viimase ettepanekul viidigi põllumajandusministri määrusesse nr 51 sisse vaidlusalune muudatus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  65. aprilli
  66. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-02 on märgitud, et õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Põllumajandusminister on nimetatud põhimõtet järginud, tema määruse nr 51 muutmine ei ole Põhiseaduse §-dega 11 ja 12 vastuolus. Kõiki
  67. aastal keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotlejaid ja
  68. aastal sama toetuse taotlejaid on sarnases olukorras koheldud ühtemoodi. Kõik, kes vastasid
  69. a toetuse saamiseks esitatud nõuetele, võisid seda taotleda. Kaebaja käsitab põllumajandusmaa arendamiseks ettenähtud toetust kui sotsiaaltoetust, mida tuleb jagada üldistel alustel. Praegusel juhul on aga tegemist toetusega, mille taotlemiseks õigusaktidega kehtestatud nõuded tulenevad riigi põllumajanduspoliitika vajadustest ja prioriteetidest ning riigil on õigus neid nõudeid ka muuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  70. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et praeguses asjas on õiguslikud küsimused samad, mis kolleegiumi menetluses olevas haldusasjas nr 3-3-1-95-
  71. Kuivõrd kolleegiumil tekkisid nimetatud kohtuasja lahendamisel kahtlused EÜ õiguse tõlgendamisel ja kolleegium peatas menetluse, taotledes Euroopa Kohtult eelotsust, tuleb ka praeguses asjas menetlus peatada kuni Euroopa Kohtult asjas nr 3-3-1-95-06 küsitud eelotsuse jõustumiseni. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.