3-1-1-15-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-15-07 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi A. M.süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-49 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada A. M.-i süüdistusasjas Viru Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a otsus täies ulatuses ja Viru Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsuse osaliselt, s. o A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi.
12. Tunnistada A. M. süüdi KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s. o 7500 (seitse tuhat viissada) krooni.
13. Arvata A. M.-le mõistetud karistusaja hulka KarS § 68 lg 1 alusel kaks päeva eelvangistust arvestusega, et ühele eelvangistuse päevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 144 päevamäära, s. o 7200 (seitse tuhat kakssada) krooni.
14. Muus osas jätta Viru Maakohtu
15. oktoobri
16. a otsus muutmata.
17. Kaitsja kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
18. Narva Linnakohtu
19. veebruari
20. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti talle rahaline karistus 160 miinimumpäevamäära (8000.- krooni). A. M. tunnistati süüdi selles, et viibides
21. juuni
22. a öösel Narvas asuva baari juures, s.t avalikus kohas, tungis ta huligaansetel ajenditel kallale N. D.-le. Rikkudes raskelt avalikku korda, lõi ta mõned korrad kannatanut käte ja jalgadega vastu pead ning keha. Kui kannatanu õde J. D. nõudis peksmise lõpetamist ja tahtis venda kaitsta, lõi A. M. ka teda jalaga. Kohus luges A. M.-i süü tõendatuks kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustega.
23. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov, kes taotles süüdistatavale reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist
24. märtsi
25. a kohtuotsusega A. M.-le mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Otsuse apelleeris ka A. M.-i kaitsja Tatjana Golovanova, kes palus süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
26. Viru Ringkonnakohtu
27. aprilli
28. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt, s.o A. M.-le mõistetud karistuse osas. Karistuseks mõisteti süüdistatavale KarS § 263 p 1 järgi kolm kuud vangistust, millele liideti Narva Linnakohtu
29. märtsi
30. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - kuus kuud vangistust - ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. M.-le üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati täielikult, kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A. M.-i tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Otsuses märgitakse, et avaliku korra rikkumisega on tegemist juhul, kui viimast rikutakse objektiivselt ja seda tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud inimestevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu on ka võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus, mille eesmärk ei ole algselt huligaansuse toimepanemine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaansuseks. Ka käesoleval juhul algas konflikt baaris kannatanu ja süüdistatava vahel isiklikul motiivil, mis aga siis, kui A. M. hakkas N. D.-d peksma käte ja jalgadega, kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks. Lisaks sellele toonitas kohus, et peksmist nägi pealt ka üks tunnistaja.
31. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras A. M.-i kaitsja Sergei Belov, kes palus otsuse tühistada ja kvalifitseerida süüdistatava käitumise KarS § 121 järgi.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. septembri
34. a otsusega tühistati linna- ja ringkonnakohtu otsused A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule teises koosseisus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli kriminaalasja menetlemisel oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nimelt nähtus kriminaalasja materjalidest, et ei linna- ega ringkonnakohtus kuulatud üle kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, samuti tugineti otsuses ühe tunnistaja eeluurimisel antud vastuolulistele ütlustele. Täiendavalt märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelk konstateering, et peksmine toimub avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Kriminaalkolleegium soostus kohtute seisukohaga, et isiklikul motiivil alanud tüli saab tegevuse laadi ja koha spetsiifikat arvestades kasvada üle avaliku korra raskeks rikkumiseks, kuid märkis samas, et kohtud ei ole enda vastavasisulist seisukohta käesolevas kriminaalasjas mitte millegagi motiveerinud.
35. Viru Maakohtu
36. oktoobri
37. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 160 miinimumpäevamäära, s.o 8000.- krooni. Kohtuotsuses märgitakse, et A. M.-i süü on leidnud tõendamist lisaks temapoolsele süü omaksvõtule ka teiste kohtuistungil uuritud tõendite kogumiga. Süüdistatav rikkus avalikku korda, ei austanud ühiskonna häid tavasid, traditsioone ja käitumisnorme. Kohtu hinnangul sai konflikt alguse isiklikest motiividest, kuid süüdistatava tegude (kannatanule kehavigastuste tekitamine), sündmuskoha spetsiifika (baari väljapääsu juures) ja kolmandate isikute (tunnistaja S. S. ja teised) poolt vahejuhtumi nägemise tagajärjel kasvas see üle avaliku korra raskeks rikkumiseks KarS § 263 p 1 mõttes.
38. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör I. Menšikov, kes taotles taaskord süüdistatavale reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist
39. märtsi
40. a kohtuotsusega A. M.-le mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Apellatsiooni esitas ka A. M.-i kaitsja T. Golovanova, tema jätkuvaks taotluseks oli süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi.
41. Viru Ringkonnakohtu
42. jaanuari
43. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. M.-le mõistetud karistuse osas. Süüdistatavale mõisteti KarS § 263 p 1 järgi karistuseks kolm kuud vangistust, millele liideti Narva Linnakohtu
44. märtsi
45. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa kuus kuud vangistust. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Kohtu hinnangul esinesid süüdistatava käitumises kõik avaliku korra rasket rikkumist iseloomustavad tunnused - ta peksis avalikus kohas teiste isikute juuresolekul kannatanut käte ja jalgadega. Samuti lõi ta peksmise lõpetamist nõudnud kannatanu õde. Seda kinnitasid nii kohtus üle kuulatud kannatanud ja tunnistajad, see tulenes ka kahe tunnistaja, kelle asukohta ei suudetud kindlaks teha, eeluurimisel antud ütlustest. Otsuses märgitakse, et avaliku kohana tuleb mõista kohta, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud - ning baar, mille juures toimus kaklus, oli selliseks kohaks. Baar oli avatud ning nii seal kui ka selle ümbruses viibis ka teisi inimesi. Samuti on tuvastatud, et peksmist nägid pealt J. D. ja tunnistaja S. S. Seejuures leidis kohus, et kaitsja väited selle kohta, nagu oleks tunnistaja S. S. ütlused vastuolulised, on kohatud. Kohus jõudis järeldusele, et isikud, kes tulid õhtul baari puhkama, nägid vahetult puhkamise ajal peksmise tagajärgi, s.o verist N. D.-d. Süüdistatav ei läinud küll baari eesmärgiga rikkuda seal avalikku korda, kuid tahtluse intellektuaalse külje seisukohalt pidi ta vähemalt möönma, et tema käitumine häirib baari külastajate normaalset puhkamist ja neil ei ole turvaline. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
46. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. M.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kes palub tühistada maa-ja ringkonnakohtu otsused A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ning kvalifitseerida süüdistatava käitumine KarS § 121 järgi.
47. Kassaatori hinnangul on kohtud tehiolude tuvastamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme. Vaatamata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist nr 3-1-1-78-05 tulenevale juhisele ei ole jätkuvalt üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes oleks sündmust vahetult tajunud. Ka kohtu poolt avaldatud tunnistajate ütlustest tuleneb, et peksmist neist keegi vahetult ei näinud. Seejuures on kohtud viidanud tunnistaja S. S.-ile kui konflikti pealtnägijale, samas kui Riigikohtu viidatud lahendis on üheselt märgitud, et nimetatud tunnistaja tegelikkuses toimunut ei näinud. Seega on jätkuvalt sisustamata teoviis ja sündmuskoha spetsiifika, mis annaks alust rääkida isiklikul motiivil alanud tüli ülekasvamisest avaliku korra raskeks rikkumiseks. Kohtud ei ole näidanud, millega objektiivselt avalikku korda siiski rikuti, järelikult on vääralt kohaldatud ka materiaalõigust.
48. Kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör I. Menšikov, kes leiab, et kassatsioon on paljasõnaline ning alusetu, kuna maa-ja ringkonnakohus on andnud hinnangu kõigile tõendamiseseme asjaoludele. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
49. Kriminaalasja uurimisel on kohtud toimunu analüüsi tulemil asunud seisukohale, et kannatanu N. D. ja süüdistatava A. M.i vaheline kaklus oli ajendatud isiklikest motiividest, st tegemist oli kahe isiku omavahelise tüliga. Ei ole põhjust vaidlustada kohtute poolt tuvastatut, et konflikt leidis aset avalikus kohas, st baari sissekäigu läheduses, kuhu oli vahetu juurdepääs ka kolmandatel isikutel. Põhjust, miks seal toimunud isiklikku laadi konflikt kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks, on Viru Ringkonnakohtu otsuses motiveeritud kaheti - esiteks tingituna asjaolust, et A. M.-i poolset isikuvastase vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes nägid pealt kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud ning teiseks, et õhtul baari puhkama tulnud isikud nägid puhkamise ajal kakluse tagajärgi, st verist N. D.-d.
50. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et avaliku korra raske rikkumisega on tegemist seetõttu, et konflikti tagajärgi ehk siis läbipekstud kannatanut nägid baari külastajad. Kolleegium märgib, et avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda teo toimepanemise hetkel. Teole õigusliku hinnangu andmise aluseks ei saa olla kannatanu teojärgne käitumine. Igasugune süütegu rikub avalikku õigusrahu ning õiguslik hinnang ei saa sõltuda sellest, kas ja kui suurele isikute ringile sai tegu teatavaks.
51. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel viisil, et see väljub pelgalt näiteks isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole (käesolevat kriminaalasja silmas pidades toimepandud vägivallateole) nö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Mõistagi ei ole nõutav, et teo toimepanija(te)l oleks omaette eesmärk rikkuda avalikku korda, kuid samas ei piisa sellisel juhul ka ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §
52. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes.
53. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud asunud seisukohale, et süüdistatava ja kannatanu N. D. vahel isiklikul pinnal tekkinud kakluses olid asjasse mittepuutuvateks isikuteks N. D. õde J. D. ja tunnistaja S. S., sest neil ei olnud isiklikku konflikti süüdistatavaga. Samas on kohtud tuvastanud, et kõik kolm (N. D., J. D. ja S. S.) tulid koos pulmapeolt ja viibisid baaris ühtse seltskonnana. Kaklusest sai esimesena teada S. S., kes teatas sellest ka J. D.-le. Saades kaklusest teada läks viimane kaklejaid lahutama. Millistel põhjustel osutusid pärast süüdistatava ja kannatanu N. D. vahel tüli puhkemist kaks samas seltskonnas viibinud isikut täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks, seda kohtuotsustest ei nähtu. Kolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav ja kannatanu N. D. otsustasid omavahelise tüli lahendada füüsilisel teel, on tegemist nn kaassüülise olukorraga, kuhu kaasati ka osapoolte lähedased, käesoleval juhul J. D. ja S. S. Kuid sellisel juhul on tegemist jätkuvalt konkreetsete isikute vahelise, grupi sisse jääva konfliktiga, mis ei ole ületanud asjasse puutuvate poolte sfääri. Vastasel korral oleks igasugune avalikus kohas isiklikel motiividel toimunud konflikt, mille tunnistajaks - või ka hilisemaks osapooleks - on ühe või teise konflikti algataja lähedased, hinnatav avaliku korra raske rikkumisena KarS § 263 p 1 mõttes. Soostudes kirjeldatud olukorras konflikti lahendamisega füüsilisel teel, tõmbas N. D. sellega ise konflikti kaasa ka enda läheduses viibinud kaaslased, kelleks olid õde ja S. S., ning see ei ole käsitletav olukorrana, kus rikutakse täielikult konfliktiväliste isikute rahu ja turvatunnet. Oluline on veelkord toonitada, et kas konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Vaid sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Käesolevas kriminaalasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Toodud põhjendustel tuleb A. M.-i käitumine KarS § 263 p-lt 1 ümber kvalifitseerida teise inimese kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 järgi.
54. Lähtudes eeltoodust ja kohtute poolt tuvastatud asjaoludest ning juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab kolleegium KrMS § 362 p 1 alusel Viru Ringkonnakohtu
55. jaanuari
56. a otsuse täies ulatuses ja Viru Maakohtu
57. oktoobri
58. a otsuse osaliselt, s. o A. M.-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi ja teeb täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Kolleegium tunnistab A. M.-i süüdi KarS § 121 järgi. Seoses süüdistuse kergendamisega mõistab kolleegium A. M.-le ka kergema karistuse rahalise karistuse näol. Muus osas jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata. Juhindudes KarS § 44 lg-st 2 lähtub kolleegium A. M.-le rahalise karistuse mõistmisel miinimumpäevamäärast, milleks on viiskümmend krooni, sest kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud aastal, s.o
59. aastal puudus tal maksustatav tulu (
60. kd tl 103). Samuti arvestab kolleegium sellega, et A. M. viibis 28.-
61. juuni
62. a, s.o 2 päeva eelvangistuses (
63. kd tl-d 18 ja 32). Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe