novembri
Mõista J.L.
Kassatsioon rahuldada. 4)Välja mõista Viruvärava Advokaadibüroo OÜ kasuks 4035 krooni (neli tuhat kolmkümmend viis krooni) ja 60 senti seoses kassatsiooni koostamise ja kassatsioonimenetluses osalemisega vandeadvokaat Vaike Eerma poolt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 4. septembri 2006. a otsusega tunnistati J.L. süüdi
p 3 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses, s.o 25 300 krooni. 1.1 Süüdistuse kohaselt rikkus J.L. avalike pöördumistega televisioonis rahu ja avalikku korda lõhkematerjaliga ähvardades, väljendades sellise käitumisega ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, häirides nii isikute avalikku kindlustunnet kui ka õigusrahu ning tekitades neis hirmutunde. Süüksarvatava teo pani J.L. süüdistuse kohaselt toime kahe intervjuu andmisega. Esimene avalik intervjuu lasti eetrisse 10. mail 2006 Kanal 2 uudistesaates ?Reporter?, kus J.L. korduvalt kinnitas, et kavatseb lasta õhku Tallinnas Tõnismäel asuva kultuurimälestise (nn Tõnismäe pronkssõduri), kui seda ära ei viida. Intervjuus selgitas J.L., et talle on teada, kust saab lõhkamiseks vajalikku lõhkeainet, selle hankimine pole probleem ning samuti teab ta, kuhu täpselt on vaja paigutada lõhkeaine, et kultuurimälestis õhku lendaks, kuna ta on nn pronkssõduri selles osas juba varem üle vaadanud. Järgmisel päeval esines J.L. avaliku intervjuuga TV 3 otse-eetris vestlussaates ?Kahvel?, kus teatas taas, et kui Tallinnas Tõnismäel asuvat kultuurimälestist ära ei koristata, laseb ta selle õhku. Samuti lisas ta, et pani juba ükskord nn Tõnismäe pronkssõduri juurde lõhkeainet ja tahtis süütenööri süüdata, kuid loobus viimasel hetkel oma plaanist. 1.2 Kohus leidis, et sellisel viisil käitudes pani J.L. toime avaliku korra raske rikkumise ja motiveeris seda järgmiselt. Avaliku rahu all mõeldakse inimeste ühiselu aluseid ja suhtlemiskorda ühiskonnas. Avalikuks korraks loetakse tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlusetunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Karistusseadustiku § 263 p 3 eesmärk on vältida nn blufitud lõhkeseadeldise või lõhkematerjaliga ähvardamisi. Seetõttu on lõhkematerjaliga ähvardamine kvalifitseeritav
Ähvardades plahvatusega avalikus kohas Tallinna kesklinnas, rikkus süüdistatav sellega teiste isikute rahu. Selle tulemusel ei olnud kolmandatel isikutel võimalik realiseerida enda subjektiivset õigust viibida avalikus kohas, kartmata seejuures oma julgeoleku ja ohutuse pärast. Kohus leidis, et kuriteo pani süüdistatav toime kaudse tahtlusega. Tema omaette eesmärgiks ei olnud küll rahu ja avaliku korra rikkumine, kuid objektiivselt ta seda rikkus ning tegi seda ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Ta pidas võimalikuks, et rikub oma tegevusega teiste isikute rahu.
p 3 mõttes on, et selliselt ähvardatakse rikkuda rahu või avalikku korda, avalikus kohas häiritakse asjasse mittepuutuvate isikute või üldist õigusrahu, avalikku kindlusetunnet ja turvalisust. Seega järgneb kriminaalvastutus taolisel viisil ähvardamise korral ilma, et sellise ähvarduse täideviimiseks mingeid konkreetseid samme astutakse. Ka ei nõua seadus avaliku korra sellise rikkumise subjektiivse koosseisu tunnusena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Samas märkis kohus, et vaieldamatult oli intervjuudes väidetu suunatud avalikkusele, ja toonitas, et televisioonikanalite Kanal 2 ja TV 3 saadetel ?Reporter? ja ?Kahvel? on lai vaatajaskond. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED
p 3 järgi selles, et ta andis kaks avalikku intervjuud, kus väljendas kavatsust lasta õhku Tallinnas Tõnismäel asuv monument, kui seda senisest asukohast ära ei viida. Kohtud on leidnud, et intervjuude andmisega rikkus J.L. rahu ja avalikku korda lõhkematerjaliga ähvardades. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise argumentatsiooniga ei soostu ja kordab esmalt avaliku korra rikkumise (
§-d 262 ja 263) asjades varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti. 7.1 Avaliku korra rikkumine
§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03, RT III 2003, 27, 277, p-d 8, 9). 7.2 Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05, RT III 2005, 27, 278, p 7.3). Kriminaalkolleegium märkis viimati nimetatud lahendis ka seda, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu (viidatud lahendis - peksmine) toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist
8. Seega on kriminaalkolleegium senises praktikas põhimõtteliselt tunnustanud, et
§-des 262 ja 263 sätestatud süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka verbaalselt, kui seejuures leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu. Ehkki J.L. andis intervjuud avalikus kohas, ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud, et väliselt ehk avaldamise viisilt, oleks J.L-le süüksarvatud tegevus, s.o intervjuude andmine, rikkunud avalikku korda või teiste isikute rahu
9. Kriminaalkolleegium märgib, et võimalike plaanide, kavatsuste, eesmärkide, uskumuste jms avaldamine sõnalises vormis võib kujutada endast süütegu ka juhul, kui sõnaliselt avaldatu oma objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu ei riku. Seda aga üksnes juhul, kui Karistusseadustiku eriosas sisaldub vastav kuriteokoosseis, mis kriminaliseerib sellise avalduse tegemise. Nii on näiteks
järgi karistatav suuline avaldus, mis oma sisult õhutab vaenu,
järgi aga karistatav ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kui on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Ka märgib kriminaalkolleegium, et alates 15. märtsist 2007 on terrorikuriteona
lg 1 mõttes karistatav samuti üldohtliku kuriteo toimepanemisega ähvardamine, kui see on toime pandud eesmärgiga sundida riiki midagi tegema või tegemata jätma või tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust. 10. Karistusseadustiku § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (
p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (
p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (
p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (
Seega on
§-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita
§-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega,
objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel
järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab
§-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus
§-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. 11. J.L-le on arvatud
p 3 järgi süüks kahe avaliku intervjuu andmine, milles ta väljendas kavatsust lasta õhku Tallinnas Tõnismäel asuv monument, kui seda senisest asukohast ära ei viida. J.L. tegu, s.o kahe avaliku intervjuu andmine, ei täida
§-s 262 kirjeldatud süüteokoosseisu, mistõttu puudub vajadus analüüsida, kas tema käitumises esineb ähvardamise koosseis
süüditunnistamine
p 3 järgi on välistatud ja ta tuleb õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 12. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et avalikes intervjuudes J.L. üksnes teatas kavatsusest kuritegu toime panna. Seoses selle asjaoluga märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt. 12.1 Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o
lg 1 kohaselt tahtliku teo, mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav - küll võib seadusandja kriminaliseerida süüteo ettevalmistamise Karistusseadustiku eriosas eraldiseisva süüteona (nt narkootilise ja psühhotroopse aine levitamise ettevalmistamine
§-s 189; kaitsejõududes võimuhaaramise ettevalmistamine
lg-s 2; raha, pangakaardi ja muu maksevahendi, väärtpaberi, maksumärgi postimaksevahendi ja selle jäljendi ning proovijärelevalve märgise võltsimise ettevalmistamine
§-s 340). 12.2 Kuigi käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et tegelikkuses J.L. monumendi õhkimist ei kavandanud, ei ole sellel intervjuudele õigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust. Kriminaalkolleegium märgib, et isegi juhul kui J.L. tegelik eesmärk oleks olnud monumendi õhkimine, oleks see tegu (jättes kõrvale lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise) olnud karistatav alles õhkimisteo vahetust alustamisest, s.t katsest
Seega sõltumata avaldatud teoplaani vastavusest või mittevastavusest tegelikkusele, tuleb asuda seisukohale, et J.L. kirjeldas vaatluse all olevates intervjuudes üksnes enda plaani lasta monument kunagi õhku juhul kui seda ära ei viida. Sellise teoplaani avaldamise näol ei olnud aga tegemist isegi kuriteo ettevalmistamisstaadiumi kirjeldusega, vaid enda võimalike, tulevikus võib-olla realiseeritavate plaanide avaldamisega. Selline teoplaani teatavaks tegemine ei ole aga Karistusseadustiku järgi iseenesest karistatav, hoolimata väljaöeldu võimalikust moraalsest või eetilisest hukkamõistetavusest. 13. Piiritlemaks süüteo toimepanemise valmisoleku avaldamist ähvardamisest avaliku korra raske rikkumise koosseisulise tunnusena tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul silmas pidada ka seda, et karistusõiguslikus mõttes nõuab ähvardamine õigushüve reaalset kahjustamist, mis seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises või konkludentses väljendamises, kusjuures kahju saabumine sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust.
§-s 263 sätestatud süüteokoosseisu, s.o sellise süüteo, millega kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, tunnusena eeldab ähvardamine, et toimepanija tegevuse tulemusena kaob inimestel usk normide ja moraalireeglite kehtivusse inimestevahelistes suhetes, tekitades neis seeläbi konkreetse ohu- ja hirmutunde. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga. Ähvardamisena ei ole vaadeldav kahju tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine, mis asjasse puutumatute kolmandate isikute silmis veenvust ei oma. Viimane tuleb aga kriminaalmenetluses eraldi tuvastada. Seejuures ei ole aga tähtsust asjaolul, kas toimepanijal ka tegelikult oli ähvarduse elluviimise kavatsus ja võimalus. 14. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole J.L-le süüksarvatud tegu vaadeldav ka nn näiliku pommiähvardusena, mis on kvalifitseeritav
Seda põhjusel, et viimase korral, näiteks teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu. Käesolevas kriminaalasjas sellise põhjusliku ahela tahtlikku käivitamist aga tuvastatud ei ole. 15. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on J.L. süüdimõistmisel
MS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.