Obsah (6)

§ 66§ 151§ 116§ 93§ 113§ 135

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 66

lg 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli ühelt poolt HF Liisingu AS (likvideerimisel) kohustus tagastada V. Vorobeile raha, mille viimane korteri omandamiseks maksis, teiselt poolt aga V. Vorobei kohustus anda HF Liisingu AS-ile (likvideerimisel) üle korteri valdus, mille ta tühise tehingu alusel sai. TsK § 183 alusel võis V.Vorobei tehingu tühisuse korral keelduda HF Liisingu AS-ile (likvideerimisel) korteri valduse üleandmisest kuni korteri omandamiseks tasutud raha tagastamiseni. V. Vorobei õigus korterit vallata kehtib ka AS B-Lay kui korteri uue omaniku suhtes. Hagiavalduse kohaselt on hageja

1. veebruari
2. a lepingu alusel tasunud kostjale elamu omandamiseks kokku 814 238 krooni 63 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista alusetult saadud 200 000 krooni, sest tal ei ole võimalik tasuda riigilõivu kogu nõude eest.
3. Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist. Alates
4. juulist
5. a kehtiva võlaõigusseaduse järgi on hageja nõude aegumise tähtajaks kolm aastat. Seega lõppes hageja nõude aegumise tähtaeg
6. juulil
7. a.
8. Kostja esindaja taotles
9. septembri
10. a kohtuistungil aegumise taotluse osas vaheotsuse tegemist. Hageja esindaja sellele vastu ei vaielnud.
11. Harju Maakohus tegi
12. septembril
13. a asjas vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Maakohus otsustas jätkata menetlust hageja nõudes kostja vastu 200 000 krooni saamiseks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati Tallinna Ringkonnakohtu
14. mai
15. a otsusega, et
16. veebruari
17. a leping on ehitise järelmaksuga müügileping ja see on asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 93 lg-st 3 tulenevalt vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Tühine tehing on kehtetu algusest peale (

§ 66lg 3).

Tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas (

§ 66lg 5).

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. Alates 1. juulist 2002. a kehtiva

§ 151

lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Asja materjalidest nähtub, et

1. veebruari
2. a lepingu pooled (ja hiljem ka kostja õigusjärglane) pidasid nimetatud lepingut kehtivaks. Lepingu tühisus tuvastati alles Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsusega. Hageja sai teada või pidi teada saama sellest, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, viidatud ringkonnakohtu otsuse jõustumisel
5. septembril
6. a. Kuivõrd hageja esitas kostja vastu hagi
7. jaanuaril
8. a, siis hagi ei ole aegunud.
9. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada tema taotlus hagi aegumise kohaldamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Ringkonnakohus jättis
11. detsembri
12. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 korrata. Pooled pidasid
13. veebruari
14. a lepingut kehtivaks kuni
15. maini
16. a, mil Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tuvastati lepingu tühisus. Hageja sai vaidlusaluse lepingu tühisusest teada alles Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel. Seega ei ole hageja nõue aegunud. Maakohtu vaheotsuse tegemist ei mõjutanud see, et kostja ei ole alates
17. juulist
18. a elamu omanik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
19. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada tema taotlus aegumise kohaldamiseks ning teha asjas lõppotsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt nõude aegumist reguleerivaid õigusnorme, kui leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas
20. mail
21. a. Alates
22. juulist
23. a kehtiva

§ 151

lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest ning sellest, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue,

1. aasta detsembris, kui kostja teatas hagejale lepingu ülesütlemisest ning hagejal tekkis õigus kostjale tasutud osamaksed tagasi küsida. Seega lõppes hageja nõude aegumistähtaeg
2. juulil
3. a. Juhul, kui hageja ootas kohtute hinnangut
4. veebruari
5. a lepingu tühisuse kohta, siis hageja sai selle hinnangu Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-151-04, kus tuvastati, et vaidlusalune leping ei vasta vorminõuetele. Seega oli hagejal võimalus hagi aegumist vältida kuni
8. juulini
9. a.
10. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
11. Kostja esitas
12. aprillil
13. a Riigikohtule teatise selle kohta, et hageja on teatanud kostjale 814 238 krooni 60 sendi suuruse nõude loovutamisest AS-ile B-Lay. Kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt on hageja kaotanud kostja vastu nõudeõiguse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Riigikohus teeb TsMS § 691 p 5 alusel koosmõjus TsMS § 449 lg-ga 3 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
15. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja nõude aegumistähtaeg algas Tallinna Ringkonnakohtu
16. mai
17. a otsuse jõustumisest. Vaidlust pole selles, et
18. veebruaril
19. a sõlmitud järelmaksuga ostu-müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Enne
20. juulit
21. a kehtinud

§ 66

lg 5 järgi pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Alusetut omandamist reguleeriv TsK § 477 lg 1 sätestas, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Toimiku materjalide kohaselt tegi hageja lepingu täitmiseks makseid perioodil 25. veebruar kuni 28. detsember 1998. a kogusummas 814 238 krooni 63 senti (tlk 30). Tulenevalt tühisest tehingust nõuab hageja kostjalt alusetult saadud 200 000 krooni tagastamist. Kuivõrd 18. veebruari 1997. a leping oli

§ 66

lg 3 järgi tühine ja kehtetu algusest peale, toimus kostja alusetu rikastumine selle lepingu täitmise hetkest. Seega tekkis hagejal eeltoodud sätete alusel kostja vastu tagasitäitmise nõue hetkel, kui ta tühise tehingu täitis (tegi lepingujärgseid makseid).

§ 116

sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hageja pidi

1. veebruari
2. a lepingu sõlmimisel ja selle täitmisel teadma, et leping on tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 6 ja

§ 93lg-st 3 tühine.

Enne

1. juulit
2. a kehtinud

§ 93

lg 3 sätestas üheselt, et seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine. Seega ei saanud hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakata kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega tuvastati lepingu tühisus. Kolleegium märgib, et tühise tehinguga alusetult saadu tagasinõude aegumisega seonduvat problemaatikat on Riigikohus käsitlenud ka 2. mail 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-33-07 tehtud otsuse p-s 10. 12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

1. juulist
2. a kehtiva

§ 151

lg 1 järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151

lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi

1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg-d 1 ja
2. Viidatud paragrahvi
3. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
4. juulit
5. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
6. juulit
7. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
8. juulit
9. a. Sama paragrahvi
10. lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
11. juulit
12. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
13. juulist
14. a. Seega tuli vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva

§ 151lg-t 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 1. juulil 2005. a (

§ 135). Seega on hageja nõue aegunud. 13. Maakohus tegi asjas aegumise kohaldamise taotluse kohta Ts

MS § 449 alusel vaheotsuse, millega jättis aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja otsustas jätkata asja menetlust. Ringkonnakohus jättis maakohtu vaheotsuse muutmata. TsMS § 449 lg 3 viimane lause sätestab, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna hageja nõue on aegunud, teeb Riigikohus vaidlusaluses asjas lõppotsuse, millega jätab hageja nõude rahuldamata, ja asja edasi ei menetleta.

1. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. Seega ei puuduta asja menetlust kostja väide, et hageja loovutas nõude. Hageja väidetav õigusjärglane ei ole TsMS § 210 lg 3 järgi hageja asemel menetlusse astunud.
2. Kolleegium märgib, et VÕS § 110 lg 4 sätestab, et kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist. See põhimõte on kolleegiumi arvates kohaldatav ka siis, kui aegumistähtaja kulg algas enne
3. juulit
4. a ja lõppes pärast seda kuupäeva.
5. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull