← Eesti

3-3-1-10-07

Obsah (4)§ 376§ 436§ 330§ 331

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-10-07 Otsuse kuupäev 24. mai 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Ti

§ 376

lg-st 7 ja § 330 lg 3 tuleneb, et põhinõude suurendamist ei saa taotleda kohtuistungil, vaid seda tuleb teha kirjalikult enne kohtuistungit, piisava ajavaruga, et taotlust sisaldava avalduse saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist; 6) pärast ekspertarvamuses antud korteri hinnast vajalike mahaarvamiste tegemist kujuneb Rüütli tn 13-2 üürnike erastamisõigusest ilma jäämisega tekitatud kahju suuruseks 1 181 200 kr. Asja materjalide kohaselt kasutas kõnealust eluruumi üürilepingu alusel ka kaebaja lahutatud abikaasa M. Pärnpuu, keda tuleb lugeda eluruumi erastamise õigustatud subjektiks sarnaselt kaebajaga. Seetõttu tuleb kaebaja kasuks välja mõista pool eelpoolnimetatud summast ehk 590 600 kr; ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

  1. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) omandireformi käigus väidetavalt tekitatud kahju saab nõuda riigilt, mitte linnalt, sest omandireformi läbiviimine on riiklik ülesanne; 2) kaebajal puudus õigus eluruumi erastada, kuna vara tagastamise hetkel oli Rüütli 13-2 üürnikuks T. Pärnpuu endine abikaasa U. Benno; 3) Selts kaotas õigusvõime
  2. aastal ning vara natsionaliseerimisel oli vara tegelikuks omanikuks kirik. Kirikute ja usuühingute seaduse § 32 kohaselt olemasolevate kirikute, usuühingute ja usuühingute liitude valitsused või juhatused olid kohustatud esitama kinnitamiseks põhimäärused ja põhikirjad.
  3. jaanuariks 1926 põhimääruse või põhikirja mitteesitamise korral või kui põhimäärus või põhikiri on jäetud esitamata, kirikud, usuühingud ja usuühingute liidud on kohustatud likvideerima oma tegevuse. Seaduse § 31 kohaselt läheb likvideerimisel vara vastavale kirikule või liidule. Kuna Seltsi tegutsemise ja nõuetekohase registreerimise kohta andmed puuduvad, siis on alust väita, et Selts kaotas oma õigusvõime ning Seltsi vara läks üle keskasutusele ehk EELK-le. Asjaolu, et vara natsionaliseerimisel oli Rüütli tn 13 omanikuks märgitud Selts, ei oma tegeliku omaniku küsimuse suhtes õiguslikku tähendust. Balti Eraseaduse § 809 kommentaaride kohaselt on kinnistusraamatusse kandmine kui omandamise alus kehtiv ainult vabatahtliku võõrandamise korral, muudel juhtudel tekib omandiõigus ilma, et uus omanik oleks kinnistusraamatusse kantud. Seega oli EELK õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks Rüütli 13 suhtes; 4) kohus ei ole andnud hinnangut sellele, et korterit kasutas lisaks T. Pärnpuule kaks tema endist abikaasat - U. Benno ja M. Pärnpuu. Järgides ringkonnakohtu seisukohta, peaks eluruumi erastamise subjektideks lisaks T. Pärnpuule ja M. Pärnpuule olema ka U. Benno ja seega peaks T. Pärnpuule väljamõistetav hüvitis olema väiksem; 5) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks olnud vaidlusalustest haldusaktidest teadlik enne hoone võõrandamist
  4. aasta lõpus. Halduskohtu istungitel seletas T. Pärnpuu, et ta oli subjektiotsusest ja vara tagastamisest teadlik aastatel 1995-
  5. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja võis vaidlustada asjassepuutuvaid haldusakte juba aastatel 1996-
  6. T. Pärnpuu ei ole halduskohtu tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire ja seadis kahtluse alla halduskohtu poolt tuvastatud asjaolu, mida T. Pärnpuu ei vaidlustanud; 6) T. Pärnpuu viivitas kahjunõude esitamisega 8 aastat ja kasutas nii inflatsiooni kui kinnisvara väärtuse tõusu enda kasuks. Kahju suurus tuleb määrata mitte kaebuse esitamise, vaid väidetava kahju tekkimise ajal.
  7. T. Pärnpuu esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) ringkonnakohus oleks pidanud arvesse võtma kaebaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud taotluse suurendada kahjuhüvitist kaks korda seoses kinnisvarahindade tõusuga.

§ 376lg 7 ja § 330 lg 3 ei keelanud sellise taotluse arvessevõtmist.

Vastustaja ei vaielnud kaebaja taotluse vastuvõtmisele vastu; 2) vastustajad ei tuginenud kogu menetluse kestel sellele, et lisaks kaebajale oli sama eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ka kaebaja lahutatud abikaasa M. Pärnpuu. Ringkonnakohus rikkus selle arvesse võtmisega

§ 436lg-d 3-4 ning võttis kaebajalt võimaluse selle kohta oma seisukohta avaldada.

  1. T. Pärnpuu kirjalikus vastuses Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebusele leitakse, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastuses märgitakse, et kassatsioonkaebuses ei ole näidatud, millist materiaal- või protsessiõigusnormi ringkonnakohus rikkus. Samuti leitakse vastuses, et asjas on kahju eest vastutajaks õigesti Tallinna linn. Vastavalt EES § 4 lg 1 p-le 1 ja § 5 lg 1 p-le 5 võib eluruumi erastamise õigustatud subjektiks olla ka üürniku täisealine perekonnaliige. Väidetega, et EELK oli õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks, vaidlustatakse tõendite hindamist ringkonnakohtu poolt ja tuleb jätta seega tähelepanuta. T. Pärnpuu kassatsioonkaebuses toodud põhjendustel ei oleks ringkonnakohus saanud võtta arvesse seda, et eluruumi kasutas ka U. Benno. T. Pärnpuu on püüdnud kaitsta oma õigusi sellega, et esitas
  2. aastal tühistamiskaebuse haldusaktide peale, millega talle kahju tekitati. Ta ei pidanud edasi vaidlustama halduskohtu määrust, millega jäeti kaebus käiguta. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
  3. Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK linnakomisjoni kirjalikus vastuses T. Pärnpuu kassatsioonkaebusele leitakse, et see on põhjendamatu. Nõude suurendamise taotlus polnud kohane taotlus. Viited

§ 436

lg-te 3 ja 4 rikkumisele ei ole asjakohased, sest vastustajad vaidlesid nõudele vastu tervikuna. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Asjas on esitanud kassatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon ühelt poolt ning T. Pärnpuu teiselt poolt. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon ei nõustu sellega, et T. Pärnpuule hüvitis välja mõisteti. T. Pärnpuu vaidlustab seda, et hüvitise suurendamise taotlust ei võetud arvesse ning et taotletud hüvitist omakorda vähendati.
  2. Mõlemad kassatsioonkaebused käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, milles ringkonnakohus võttis hüvitise määramisel arvesse asjaolu, et kõnealust eluruumi kasutas üürilepingu alusel ka kaebaja lahutatud abikaasa M. Pärnpuu. Teda luges ringkonnakohus eluruumi erastamise õigustatud subjektiks sarnaselt kaebajaga ja vähendas väljamõistetavat hüvitist seetõttu poole võrra. T. Pärnpuu arvates rikkus ringkonnakohus sellega

§ 436lg-d 3-4, kuna kaebajal ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta võtta.

Tallinna Linnavalitsuse ja linnakomisjoni arvates tulnuks arvesse võtta seda, et vara tagastamise hetkel oli vaidlusaluse elamu üürnikuks T. Pärnpuu endine abikaasa U. Benno, mistõttu T. Pärnpuul kas puudus üldse õigus eluruumi erastada või tulnuks teda arvesse võtta samuti eluruumi erastamise võimaliku õigustatud subjektina ja seetõttu hüvitist veelgi vähendada.

  1. EES § 4 p 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Haldusasja õigeks lahendamiseks tuleb tuvastada, kellel oli EES § 4 p 1 järgi vaidlusaluse eluruumi erastamise õigus kuni
  2. oktoobrini 1996, mil linnavalitsuse korraldusega Rüütli tn 13 asuvad hooned tagastati. Selleks tuleb tuvastada, kes osutunuks reaalset erastamise õigust omavaks isikuks, kui hoonete tagastamise asemel oleks avanenud võimalus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks.
  3. Kolleegium leiab, et käesolevas haldusasjas ei pruugi olla õigesti tuvastatud, kes olnuksid erastamisõigust omavad isikud Rüütli tn 13 hoonete tagastamise ajal. Tallinna Linnavalitsuse ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse, et Rüütli tn 13-2 üürnikuks oli T. Pärnpuu endine abikaasa U. Benno. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses seda küsimust käsitlenud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas U. Benno oli vaatlusalusel ajal Rüütli tn 13-2 üürnik ning kas tal olnuks reaalselt võimalik Rüütli tn 13-2 eluruumi erastada, kui hooneid ei oleks tagastatud. Kolleegium nõustub ka T. Pärnpuu seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus

§ 436

lg-t 3 ja 4, leides, et taotletav hüvitis tuleb jagada kaheks ning andmata sealjuures võimalust menetlusosalistele selles küsimuses seisukohta võtta. Kohus võib

§ 436

lg 3 järgi otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks andnud menetlusosalistele võimaluse võtta seisukohta küsimuses, kas T. Pärnpuu tolleaegsel abikaasal M. Pärnpuul olnuks õigus ja reaalne võimalus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. See võis viia asja lahendamisel ebaõigele tulemusele, kuna ei ole teada, millisel seisukohal menetlusosalised selles küsimuses oleksid ning milliseid tõendeid nad oleksid esitanud.

  1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kellel olnuks asjaolusid arvestades õigus hoonete tagastamise hetkel vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. Sealjuures tuleb arvesse võtta, kuidas mõjutanuks olukorda see, kui tagastamist ei oleks toimunud ning isikutel avanenuks võimalus erastamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lähenemisega, et kui asjas ei ole võimalik veenvalt kindlaks teha, kes olnuks erastamise õigustatud subjekt ning ilmneb, et erastamisõigust võinuks sõltuvalt asjaoludest kasutada erinevad isikud, siis tuleb T. Pärnpuu poolt taotletavat hüvitist vähendada nii mitu korda, kui palju olnuks reaalselt erastamisõigust omavaid isikuid. Sarnast lähenemist on Riigikohtu halduskolleegium pidanud õigeks
  2. novembri
  3. a otsuses asjas nr 3-31-53-
  4. Samasugust lahendust saab ringkonnakohus kasutada ka asja uuel läbivaatamisel.
  5. T. Pärnpuu kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud arvesse võtma kohtuistungil esitatud taotluse suurendada kahjuhüvitist kaks korda seoses kinnisvarahindade tõusuga. Kassaatori arvates ei välista sellise taotluse arvessevõtmist

§ 330lg 3.

Halduskolleegium nõustub kassaatori seisukohaga.

§ 330

lg 3 kohaselt tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Avalduste hilisemat esitamist reguleerib

§ 331

. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega tuleb

§ 330

lg-s 3 sätestatud rikkumise korral kohtul kõigepealt kontrollida, kas esitatud taotlus põhjustab menetluse lahendamise viibimist või kas menetlusosalisel oli taotluse hilisemaks esitamiseks mõjuv põhjus. Kui taotluse arvessevõtmine ei põhjusta viivitust või kui selle esitamise tähtaja rikkumisel oli mõjuv põhjus, siis peab kohus taotluse menetlusse võtma ja selle sisuliselt lahendama. Käesolevas haldusasjas võttis ringkonnakohus hüvitise suurendamise taotluse vastu, ent asus otsuses seisukohale, et taotlust ei saa rahuldada. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks hüvitise suurendamise taotluse saamisel kontrollinud, kas taotluse sisuline lahendamine põhjustab menetluse viibimist või kas kaebajal oli taotluse hilisemaks esitamiseks mõjuv põhjus. Sellega rikkus ringkonnakohus protsessiõigusnormi. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas T. Pärnpuu taotluse sisuline lahendamine on võimalik.

  1. Kolleegium märgib siinkohal, et nõutava kahjuhüvitise suurendamine apellatsioonimenetluses, kui selleks esinevad vajalikud alused, on kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et asjast ilmajäämise puhul tähendab see eeskätt seda, et isikule tuleks asja väärtus hüvitada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, mis võimaldaks isikul uuesti soetada samaväärne vara (vt nt kolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-02). T. Pärnpuu esindaja põhjendas ringkonnakohtus hüvitise kahekordistamist just sellega, et algselt nõutud hüvitise suurus põhines aastaid tagasi tellitud eksperdiarvamusel ning et ringkonnakohtu istungi ajaks olid hinnad vanalinnas vähemalt kahekordistunud. Kolleegium leiab, et kui sellist nõude suurendamist kohtumenetluse käigus mitte võimaldada, siis ei ole võimalik olukorras, kus vastava vara hinnad on vahepeal tõusnud, kahju hüvitamise eesmärki saavutadagi.
  4. Neil põhjendustel tuleb kassatsioonkaebused rahuldada ning Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Tallinna Ringkonnakohtul eeltoodud küsimused uuesti lahendada.
  5. Kolleegium ei nõustu linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuse väitega, et omandireformi käigus väidetavalt tekitatud kahju eest on vastutav riik. Asjas on kahju tekitanud haldusaktidena vaidluse all ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  6. novembri
  7. a otsus ja Tallinna Linnavalitsuse
  8. oktoobri
  9. a korraldus, st Tallinna linna haldusorganite haldusaktid. Praegusel ajal kehtiva Riigivastutuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud see avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Sama põhimõte tulenes ka käesolevas asjas kahju tekitamise ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi §-dest 448-450 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. aprilli
  11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-07). Niisugune on olnud läbivalt ka omandireformi käigus tekitatud kahju hüvitamise kohtupraktika. Kolleegium ei näe alust selle praktika muutmiseks.
  12. Ringkonnakohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  13. novembri
  14. a otsuse nr 6411 p 2 ja 3 ja Tallinna Linnavalitsuse
  15. oktoobri
  16. a korraldus nr 2621-k on õigusvastased. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Selts ei olnud EELK koosseisu kuuluv usuühing, mistõttu ei saanud Seltsile kuulunud varasid tagastada EELK-le. Varade kuulumist seltsile pidas ringkonnakohus tõendatuks Tallinna Linnavalitsuse rahandusosakonna kinnistusraamatu (1925 -
  17. november 1940) sissekandega ja natsionaliseeritud maja bilansiga, mille kohaselt oli Rüütli tn 13 kinnistute omanik Selts, kellelt hooned novembris 1940 natsionaliseeriti. Ringkonnakohus pidas paljasõnaliseks väidet, et Selts kaotas õigusvõime
  18. jaanuaril 1926 ning et seoses Seltsi likvideerimisega läks Rüütli tn 13 asuv vara üle EELK-le. Lisaks ei ole Seltsi näol tegemist usuühinguga. Ka ei ole kohtuotsusega ORAS § 9 lg 1 ja 2 järgi tunnustatud Seltsi õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks. Seega on Seltsi vara tagastamine EELK-le õigusvastane. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasuse osas. Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse väited, millega soovitakse väita vastupidist, on valdavalt varasemas kohtumenetluses juba esitatud ning ringkonnakohtu poolt ümber lükatud. Kuna kolleegium ringkonnakohtu seisukohtadega nõustub, ei näe kolleegium põhjust neid väiteid täiendavalt käsitleda. Ümber lükkamata on see, et kinnistusraamatu andmeil oli natsionaliseerimise ajal oli kinnistute omanik Selts. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole esitanud muid tõendeid, mis tõendaksid, et vara omanikuks võõrandamise ajal oli EELK.
  19. Ringkonnakohus on leidnud, et T. Pärnpuu pole jätnud kasutamata võimalust kahju tekkimise vältimiseks. Kohus leidis, et asjas pole tuvastatud, et T. Pärnpuu oleks olnud vaidlusalustest haldusaktidest teadlik enne hoone võõrandamist
  20. a lõpus. Pärast hoonete võõrandamist ei oleks aga haldusaktide peale kaebuste esitamine pruukinud kahju tekkimist ära hoida. Kolleegium ei nõustu linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuse väitega, et selle seisukohaga väljus kohus apellatsioonkaebuse piiridest, kuna T. Pärnpuu ei olnud apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsuse seda osa, millega leiti, et kaebaja võis vaidlustada haldusaktide seaduslikkust juba ajavahemikul 1996-1998, mil ta oli teadlik subjektiotsusest ja vara tagastamisest. T. Pärnpuu oli apellatsioonimenetluses taotlenud esimese astme kohtu otsuse tervikuna tühistamist. Seega oli ringkonnakohtul võimalik ümber hinnata kõik halduskohtu otsuse motiivides välja toodud asjaolud sõltumata sellest, kas T. Pärnpuu neid otseselt vaidlustas või mitte. Linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse lisaks, et halduskohtu istungitel seletas T. Pärnpuu, et ta oli subjektiotsusest ja vara tagastamisest teadlik aastatel 1995-
  21. Kassatsioonkaebuses ei viidata, millisel halduskohtu istungil T. Pärnpuu seda ütles ning millises halduskohtu istungi protokollis see kajastub. Kolleegium ühestki halduskohtu istungi protokollist T. Pärnpuu sellist ütlust ei leidnud. Kuna HKMS § 64 lg 2 järgi Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta, ei saa kolleegium kahtluse alla seada ringkonnakohtu seisukohta, et T. Pärnpuu ei olnud maja tagastamisest teadlik enne selle võõrandamist kolmandale isikule. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pärast hoonete võõrandamist ei pruukinud õiguskaitsevahend viia enam efektiivsele tulemusele ning selle kasutamata jätmist ei saa T. Pärnpuule ette heita. T. Pärnpuule ei saa ette heita ka seda, et ta pöördus kohtusse kahju hüvitamise nõudega
  22. a detsembris. See mahtus kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ettenähtud ajavahemiku sisse. Isikul ei ole kohustust kinnisvara hinnatõusu tingimustes pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse enne kaebetähtaja lõppemist. Kaebetähtaeg on sätestatud seaduses (Halduskohtumenetluse seadustik ja Riigivastutuse seadus) ning kuskilt ei tulene kaebajale keeldu seda lõpuni ära kasutada. Kaebetähtaja lõpus kohtusse pöördumine ei ole aluseks ka kahjuhüvitise vähendamisele, võttes aluseks vaidlusaluse hoone väärtuse
  23. aastal, nagu leitakse linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuses. Nagu eespool (p 16) on märgitud, tuleb hüvitise väljamõistmisel lähtuda vara väärtusest kohtuotsuse tegemise ajal. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.