← Eesti

3-3-1-21-07

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud 3-3-1-21-07

  1. mai 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Merike Ilseni kaebus Halliste Vallavolikogu
  2. oktoobri
  3. a otsuse nr 80 tühistamiseks ja Halliste Vallavolikogule ettekirjutuse tegemiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-06-39 Merike Ilseni kassatsioonkaebus
  6. aprill 2007 Halliste Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv RESOLUTSIOON Rahuldada Merike Ilseni kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-06-39 osas, millega mõisteti Merike Ilsenilt Halliste Vallavolikogu kasuks välja õigusabikulud 2360 krooni. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Teha asjas menetluskulude jagamise osas uus otsus, millega jätta Halliste Vallavolikogu poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Merike Ilsen esitas
  10. mail 2004 halduskohtusse kaebuse, milles taotles Halliste Vallavolikogu
  11. märtsi
  12. a otsuse nr 5-9.1/89,
  13. aprilli
  14. a otsuse nr 1-5/142 ning
  15. märtsi
  16. a otsuse nr 11 "Halliste valla vabade metsamaade erastajate nimekirja ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kinnitamine" tühistamist.
  17. juulil 2004 esitas M. Ilsen halduskohtusse kaebuse, milles taotles Halliste Vallavolikogu
  18. mai
  19. a otsuse nr 18, millega täiendati vaba metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja, tühistamist. Tartu Halduskohtu
  20. veebruari
  21. a otsusega haldusasjas nr 3-277/04 jäeti kaebused rahuldamata. Halliste Vallavolikogu
  22. oktoobri
  23. a otsusega nr 79 tunnistati volikogu
  24. märtsi
  25. a otsus nr 11 ning
  26. mai
  27. a otsus nr 18 kehtetuks M. Ilseni nimekirjadesse mittekandmise osas. Tartu Ringkonnakohtu
  28. detsembri
  29. a otsusega haldusasjas nr 2-3-158/2005 tunnistati
  30. märtsi
  31. a otsus nr 11 ning
  32. mai
  33. a otsus nr 18 õigusvastasteks erastajate nimekirjade kinnitamises M. Ilseni poolt taotletud maatükkide osas.
  34. Halliste Vallavolikogu võttis
  35. oktoobril 2005 vastu otsuse nr 80, millega kinnitas uuesti vaba metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. M. Ilsenit nimekirjadesse ei kantud põhjusel, et ta ei vastanud Maareformi seaduse (MaaRS) § 233 lg-s 2 ning § 234 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tegele M. Ilsen Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega ega oma metsamaad koos kasvava metsaga.
  36. M. Ilsen esitas halduskohtusse kaebuse, milles taotleb Halliste Vallavolikogu
  37. oktoobri
  38. a otsuse nr 80 tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt võeti otsus nr 80 vastu samal päeval, kui otsus nr 79, millega eelmised otsused tühistati. Otsuse vastuvõtmisel ei toimunud eelnevalt mingit haldusmenetlust, välja jäeti selgitamata olulised asjaolud ning M. Ilsenit ei kaasatud menetlusse. Väär on järeldus, et kaebaja ei tegele Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Oluline ei ole, et kaebaja ei oma Halliste valla territooriumil metsamaad, kuna MaaRS 234 lg 2 võimaldab metsamaa erastamist ka asukohajärgse valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelevale isikule.
  39. Tartu Halduskohtu
  40. augusti
  41. a otsusega haldusasjas nr 3-06-39 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud otsus kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira vabadusi. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel kõrvaldanud poolte varasemas kohtuvaidluses tuvastatud õiguslikud vastuolud. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud vastustajapoolne selline menetlusnõuete rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Samuti ei leidnud tõendamist, et kaebaja oleks põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS § 233 lg 2 tähenduses, kuna ta pole saanud tulu Halliste valla territooriumil tema poolt toodetud põllumajandussaaduste müügist. Tõendamist ei leidnud, et kaebaja oleks põllumajandusmaad enne erastamis- ja kasutusvaldusesse saamise taotluste esitamist reaalselt kasutanud. Tunnistajate ütlused ei tõenda, et kaebuse esitaja oleks saanud omatoodetud põllumajandussaaduste müügist tulu mahus, mis oleks käsitatav põllumajandusliku tootmisena isiku poolt, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse valla territooriumil. Isegi kui kaebaja poolt väidetud saaduste müügist tulu saamine oleks tõendamist leidnud, ei saaks seda käsitada kaebuse esitaja põhilise tegevusalana.
  42. M. Ilsen esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus põhjendanud ega viidanud vastavatele tõenditele, miks ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine ei ole aset leidnud. Apellandi kui haldusmenetluse adressaadi menetlusest täielik kõrvalejätmine on oluline menetlusrikkumine. Kohus ei ole analüüsinud mitmeid kaebaja esitatud tõendeid, millest nähtub põllumajandusliku tootmisega tegelemine, ega põhjendanud nende analüüsimata jätmist. Arvesse on võetud ebausaldusväärseid tõendeid. Vääralt on kohaldatud materiaalõiguse normi - MaaRS § 233 lg 2, mis füüsilisest isikust taotleja puhul ei näe ette, et tema põhiliseks tegevusalaks peaks olema põllumajanduslik tootmine. See nõue on põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise eelduseks üksnes eraõiguslike juriidiliste isikute puhul. Kohus ei ole põhjendanud, miks kaebaja ei vasta vaba metsamaa erastajale esitatavaile nõuetele. Kaebuse esitaja ei tegele küll metsamajandusega, kuid omab erastamise õigust põllumajandusliku tootmisega tegelejana.
  43. Tartu Ringkonnakohtu
  44. detsembri
  45. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuses ei esitatud väiteid, mis annaksid aluse võimalike menetlusrikkumiste osas halduskohtust erineva otsuse tegemiseks. HMS § 40 lg 3 p 2 annab võimaluse haldusmenetluse menetlusosalise arvamust ära kuulamata läbi viia, kui taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Antud juhul oli vallavolikogul võimalik otsus vastu võtta nende andmete alusel, mis apellant esitas enne
  46. märtsi
  47. a otsuse vastuvõtmist. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et M. Ilseni esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, et kaebaja on tegelenud Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega. Vabade maade kasutusseandmine peab tagama nende efektiivse kasutamise põllumajandussaaduste tootmiseks ning iga omavalitsus teab kõige paremini, kellele tema elanikest on vaba maa juurdeandmine otstarbekas. Kuna halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei vasta MaaRS § 234 lg 2 nõuetele ega ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS § 233 lg 2 tähenduses, ei ole ta ka õigustatud vaba metsamaad erastama. Kohus rahuldas osaliselt Halliste Vallavolikogu taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks, mõistes apellandilt välja 2360 krooni. Kohtu põhjenduste kohaselt ei kasutanud kaebaja oma protsessiõiguseid heauskselt, paludes esmalt istungit edasi lükata ning jättes seejärel istungile ilmumata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  48. Merike Ilsen esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada. Ringkonnakohtu viide HMS § 40 lg 3 p-le 1 on otsitud ja asjakohatu. Vallavolikogu kaldus otsuse tegemisel kaebaja taotluses esitatud andmetest tema vastavuse kohta MaaRS § 233 lg 2 nõuetele ilmselgelt kõrvale. Haldusorgan kogus kaevatava akti tegemisel ka lisaandmeid, viies läbi kaebaja kinnistu ülevaatuse. HMS-st ei tulene, et samas haldusmenetluses varasema haldusakti tühistamise järel uue akti andmisel ei peaks järgima haldusmenetlusele esitatavaid nõudeid. Kohtud on vääralt tõlgendanud MaaRS § 233 lg-t 2, kuivõrd füüsilisest isikust taotleja puhul ei kehti nõue, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. Kuna kohtud leidsid, et kaebaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega piisavas mahus, võib järeldada, et kohtud on tuvastanud väheses mahus põllumajandusliku tootmisega tegelemise. Seega on MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud nõuded täidetud ning kaebaja on õigustatud nii vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse saama kui vaba metsamaad erastama. Kohtud on jätnud täielikult käsitlemata mitmed kaebaja esitatud tõendid ning rajanud otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele. Ringkonnakohus mõistis ebaõigesti kaebajalt välja 2360 krooni, väide kaebaja pahausksusest protsessiõiguste kasutamisel on alusetu.
  49. novembriks 2006 määratud kohtuistungit ei lükatud edasi mitte kaebajast tulenevatel põhjustel, vaid sellepärast, et kohtukutse toimetati kaebajale TsMS § 343 lg-t 2 rikkudes kätte vaid kuus päeva enne istungit. Järgmisel istungil ei saanud kaebaja osaleda lapse haigestumise tõttu ning edasise edasilükkamise vältimiseks palus asja arutamist tema osavõtuta.
  50. Halliste Vallavolikogu vaidleb kirjalikus vastuses kaebusele vastu. Kassaator ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid, millest saaks järeldada, et ta on Halliste valla territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelenud. Samale järeldusele jõudis ka halduskohus eelmise haldusasja arutamisel. See kohtuotsus küll tühistati, kuid mitte sisulistel kaalutlustel, vaid Halliste Vallavolikogu poolse haldusmenetluse reeglite rikkumise tõttu. Antud juhul puuduvad sellised olulised rikkumised, mis oleksid võinud kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  51. M. Ilsen taotleb oma kaebuses Halliste Vallavolikogu otsuse tühistamist, millega jäeti kaebaja vaba metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kandmata. Kaebaja leiab, et ta vastab MaaRS-s taotlejale sätestatud nõuetele ning jäeti seetõttu õigusvastaselt nimekirjadest välja.
  52. MaaRS § 233 lg 2 sätestab: vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja Maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtjast taotleja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul. Kohtute ekslik tõlgendus nimetatud sättele ei toonud aga käesolevas asjas kaasa väära lõpplahendust, kuivõrd kohtud ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks Halliste valla territooriumil omatoodetud põllumajandussaaduste müügist üldse tulu saanud. Halduskohus vaid nentis, et isegi, kui väidetava tulu saamine oleks tõendamist leidnud, ei oleks see käsitatav tootmisena isiku poolt, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine. Kolleegium ei nõustu kassaatori järeldusega, et sellega on kohus tuvastanud vähesel määral põllumajandusliku tootmisega tegelemise. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et kaebajapoolset põllumajanduslikku tootmist Halliste valla territooriumil toimunud ei ole. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaebaja väiteid selle kohta, et kohtud on asjas esitatud tõendeid vääralt hinnanud. Kuivõrd kaebaja ei ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS § 233 lg 2 tähenduses, ei ole tal ka õigust vaidlustatud akti andmise ajal kehtinud MaaRS § 234 lg 2 alusel vaba metsamaad erastada.
  53. Halliste Vallavolikogu
  54. oktoobri
  55. a otsusega nr 79 tunnistati esimene nimekirjade kinnitamise otsus kehtetuks põhjusel, et selle vastuvõtmisel ei juhindutud KOKS § 17 nõuetest, kuna otsuse tegemisel osalesid asjast huvitatud volikogu liikmed.
  56. detsembri
  57. a otsuses haldusasjas nr 2-3-158/2005 tunnistas Tartu Ringkonnakohus otsuse sama põhjendusega õigusvastaseks ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse, milles kinnitati otsuse nr 79 õiguspärasust. Kassaator leiab, et kujunenud olukorras oleks tulnud haldusmenetlus läbi viia otsast peale, kaebaja uuesti menetlusosalisena kaasata ning talle tema menetluslikke õigusi ja kohustusi selgitada. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosalisele enne haldusakti andmist anda võimalus esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kolleegium leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei olnud kujunenud olukorras vajalik kogu haldusmenetluse uuesti läbiviimine, piisavaks saab pidada haldusmenetluse jätkamist staadiumist, mis osutus õigusvastaseks. Asja materjalidest nähtub aga, et enne uue haldusakti andmist kogus Halliste Vallavolikogu uusi tõendeid, viies
  58. juunil 2005 läbi Meose kinnistu ülevaatuse. Kuivõrd M. Ilsenil ei olnud võimalust selle tõendi kohta tühistatud haldusakti andmise menetluses arvamust avaldada, oleks Halliste Vallavolikogu pidanud ta ära kuulama enne uue akti andmist. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu viide HMS § 40 lg 3 p-le 2, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ära kuulamata juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, on asjakohatu. Kolleegium leiab aga, et ärakuulamata jätmine ühe menetlustoimingu osas ei saanud antud juhul mõjutada asja otsustamist, kuivõrd kaebaja on saanud esitada oma arvamuse ja vastuväited lisaks tühistatud haldusakti andmise menetlusele ka mitmes kohtumenetluses ning kohtud on korduvalt jõudnud Halliste Vallavolikoguga samale lõppjäreldusele. Seetõttu ei saa vaidlustatud haldusakti HMS § 58 järgi üksnes toodud menetlusnõude rikkumise põhjal tühistada.
  59. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud ka menetluskulude jagamist ringkonnakohtu poolt. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt võttis ringkonnakohus
  60. oktoobril 2006 vastu määruse, milles määras haldusasjas nr 3-06-39 kohtuistungi ajaks
  61. novembri
  63. novembril 2006 esitas M. Ilsen taotluse istungiaja muutmiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt toimetati kohtukutse talle kätte
  64. novembril
  65. M. Ilsen viitas taotluses TsMS § 343 lg-le 2, mille kohaselt peab kutse kättetoimetamise ning istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva. Kuna kutse kättesaamise ning istungipäeva vahele jäi üksnes 6 päeva, ei jõudnud M. Ilsen endale esindajat leida. M. Ilsen taotles ettenähtust lühema etteteatamistähtaja tõttu kohtuistungi edasilükkamist.
  66. novembril 2006 toimunud istungil rahuldas kohus M. Ilseni taotluse ning määras uueks istungiajaks
  67. novembri
  69. novembril 2006 esitas M. Ilsen taotluse, milles palus apellatsioonkaebuse läbivaatamist tema osavõtuta. Taotluses esitatud põhjenduste kohaselt ei olnud M. Ilsenil isiklikult ega esindaja kaudu võimalik kohtuistungil osaleda. Ringkonnakohus leidis, et M. Ilsen on kõigepealt istungi edasilükkamist taotledes ning seejärel istungile tulemata jättes oma protsessiõigusi pahauskselt kasutanud ning mõistis talt seetõttu välja vastustaja kantud õigusabikulud 2360 krooni ulatuses. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega, leides, et istungi edasilükkumine toimus seadusest tuleneval asjaolul.
  70. novembri istungil ei saanud kassaator osaleda lapse haigestumise tõttu ning protsessi edasise venimise vältimiseks taotles ta asja arutamist tema osavõtuta.
  71. Kolleegium leiab, et toodud asjaoludest ei saa järeldada kaebaja pahausksust oma protsessiõiguste kasutamisel. TsMS § 343 lg 2, mille kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva, on HKMS § 5 lg 1 alusel kohaldatav ka menetlusele halduskohtus. TsMS § 343 lg 2 teise lause alusel võib tähtaeg menetlusosaliste nõusolekul olla ka lühem. M. Ilsen ei nõustunud lühema tähtajaga, seega oli ta õigustatud nõudma kohtuistungi edasilükkamist. Kolleegium ei näe protsessiõiguste pahausklikku kasutamist ka selles, et M. Ilsen taotles teisel istungil asja läbivaatamist tema osavõtuta ega nimetatud asjaoludest kogumis. Seega ei ole M. Ilsenilt Halliste Vallavolikogu kasuks õigusabikulude väljamõistmine ringkonnakohtu toodud põhjustel õigustatud. Kolleegium leiab, et käesoleva vaidluse iseloom ning vähene keerukusaste ei õigusta kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus menetluskulude jagamise osas tühistada ning jätta mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.