RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941.

a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb uuesti läbi vaadata ning et nimetatud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb teha valik eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Kohalikel omavalitsustel tuleb ära oodata selge õiguslik regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb ka kaebaja avaldus tulevikus läbi vaadata.

1. E.-S. Behri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused. Apellant leidis, et halduskohus jättis ta ebamäärasesse olukorda. Tema kaebus linnakomisjoni otsuste tühistamiseks jäeti rahuldamata põhjusel, et linnakomisjoni
2. septembri
3. a otsused olid nende vastuvõtmise ajal kooskõlas ORAS § 7 lg-ga
4. Kuid samas viitas halduskohus võimalusele linnakomisjoni otsused tulevikus uuesti läbi vaadata. Halduskohus ei teinud aga linnakomisjonile ettekirjutust avalduste uueks läbivaatamiseks. Selline kohtuotsus jätab kaebaja tulevikus kaitseta juhul, kui uus vastuvõetav seadus ei kohustagi linnakomisjoni avaldusi uuesti läbi vaatama. Riigikohus tunnistas
5. oktoobri
6. a otsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseadusega, mis tähendab seda, et see säte on olnud Põhiseaduse vastane algusest peale. Põhiseaduse vastasele normile ei saa halduskohus toetuda (PS § 152). Apellatsioonkaebuse täienduses viidati Riigikohtu üldkogu
7. detsembri
8. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. jaanuari
12. a otsusega tühistati halduskohtu otsus, tehti asjas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistati vaidlustatud linnakomisjoni otsused, ja kohustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leidis, et linnakomisjoni vaidlustatud otsused tuginevad Põhiseaduse vastasel õigusnormil, mistõttu tuleb need otsused tühistada. Riigikohtu üldkogu
13. oktoobri
14. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leiti,

§ 7

lg 3 on vastuolus Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes seetõttu, et seadusandja pole täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt

1. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused ja seadust polnud senini suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Nimetatud asjas vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
2. oktoobri
3. a otsust, käesolevas asjas vaidlustatakse linnakomisjoni
4. septembri
5. a otsust. Õige ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seisukoht,

§ 7

lg 3 ei olnud nende otsuste vastuvõtmise ajal Põhiseadusega vastuolus ja seda sätet võis kohaldada. Linnakomisjoni otsuste tühistamist ja kohustamiskaebuse rahuldamist (ettekirjutuse tegemist) ei takista asjaolu, et seadusandja pole veel vastu võtnud praktiliste küsimuste lahendamiseks vajalikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 leiti,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
2. märtsi
3. a kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist: 1) ringkonnakohus lahendas lisaks tühistamiskaebusele ka kohustamistaotluse (apellatsioonkaebuse täiendus
4. jaanuarist 2007), mida kaebaja halduskohtus ei esitanud ja mille esitamise õigust ei ole ringkonnakohtus. Sellega rikuti HKMS § 34 lg-s 4 sätestatud tähtaegsuse nõuet ja lg-s 3 sätestatud nõuete esitamise lubatavust; 2) on kujunenud olukord, kus ei ole veel jõustunud Riigikogu poolt vastu võetud Omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus, sest see seadus saadeti tagasi Riigikogule selle kooskõlla viimiseks Põhiseadusega. Seadusandja ei ole välja töötanud ka vastavaid rakendusakte. Samas on aga jõustunud Riigikohtu üldkogu
5. aprilli
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, ja selles märgiti järgmist: "Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunutele kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga
7. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata". Seega on kohalikel komisjonidel igal juhul kohustus ORAS § 7 lg 3 tunnustele vastanud isikute avaldused uuesti läbi vaadata. Sellele seisukohale ei ole linnakomisjon kunagi vastu vaielnud. Riigikohtu üldkogu tegi samas asjas
8. detsembril 2006 otsuse, milles märgiti järgmist: "ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega üldistel alustel ja üldises korras." Need Riigikohtu seisukohad ei anna aga linnakomisjonile võimalust lahendada kaebaja poolt esitatud avaldust, sest
9. aprilli
10. a otsuses märkis Riigikohus, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks; seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Käesoleva hetkeni puudub aga selge õiguslik regulatsioon materiaalõigusnormi rakendamiseks, mistõttu kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi lahendada; 3) ringkonnakohus rahuldas E.-S. Behri apellatsioonkaebuse, tuginedes seejuures Riigikohtu otsustele, mis tehti alles pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
11. septembri
12. a vaidlustatud otsuseid. Kuid halduskohus kontrollib kaebuse lahendamisel vaidlustatud haldusakti vastavust selle vastuvõtmise ajal kehtinud õigusele. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon ei saanud
13. septembril 2001 ette näha tulevikus tehtavaid Riigikohtu lahendeid. Riigikohtu
14. oktoobri
15. a otsusest tulenevalt on vastuolu Põhiseadusega tekkinud aja jooksul ja Riigikohus ei tühistanud selles otsuses ORAS § 7 lg-t
16. Seega ei olnud ORAS § 7 lg 3 Põhiseadusega vastuolus algusest peale. Põhiseadusega vastuolus olevaks võiks seda sätet lugeda alates Riigikohtu
17. oktoobri
18. a otsusest, kuid kehtetu on see säte alates
19. oktoobrist
20. Kuni selle ajani ORAS § 7 lg 3 kehtis, kuigi selle rakendamine oli võimatu.
21. E.-S. Behri esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ainetu, sest halduskohtus väitis kassaatori esindaja, et kõik Eestist ümberasunud isikute avaldused vaadatakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjonis uuesti läbi.
22. Riigikohus peatas
23. mai
24. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetluse kuni Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olevate asjade nr 3-3-1-99-06 (Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus V. Raudsepa asjas) ja 3-3-2-1-07 (Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus) menetluse lõppemiseni (otsuse tegemiseni).
25. Riigikohus uuendas
26. mai
27. a määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetluse, sest menetluse peatamise alus langes ära. Riigikohtu üldkogu
28. märtsi
29. a otsusega nr 3-3-2-1-07 jäeti K. E. A. Edenbergi teistmisavaldus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi
30. mai
31. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-99-06 jäeti Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
32. Käesolevas asjas vaieldakse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
33. septembri
34. a otsuste nr 12209, 12210, 12211 ja 12212 üle, millega jäeti rahuldamata E.-S. Behri taotlused tema isale E.K.-A. Behrile kuulunud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Taotluste rahuldamata jätmist põhjendas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon asjaoluga, et E.-K.-A. Behr lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel
35. jaanuaril 1941 sõlmitud lepingute alusel ja ORAS § 7 lg 3 järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon väidab kassatsioonkaebuses, et kuna Riigikohtu üldkogu tunnistas
36. aprilli
37. a otsusega ORAS § 7 lg 3 kehtetuks
38. oktoobrist
39. a, siis oli see säte ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
40. septembri
41. a otsuste vastu võtmise ajal jõus, mistõttu linnakomisjoni vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohus oli seisukohal, et Riigikohtu üldkogu
42. oktoobri
43. a otsusel, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 Põhiseadusega vastuolus olevaks, puudub tagasiulatuv jõud, kehtetuks tunnistati see säte aga alles
44. aprillil 2006, ja seetõttu on linnakomisjoni vaidlustatud otsused kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga
45. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga ja lähtus sellest,

§ 7lg 3 on tulenevalt Riigikohtu üldkogu 28.

oktoobri

1. a otsusest Põhiseadusega vastuolus olev ja seetõttu on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsused õigusvastased ning tuleb tühistada. Ringkonnakohus võttis seejuures aluseks Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsuse ja kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused uuesti läbi vaatama.
4. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega vaidlustatud otsuste õigusvastasuse kohta. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu on teinud seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 mitu otsust. Üldkogu selgitas
5. märtsi
6. a otsuse punktis 30,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või kuni kaotab kehtivuse ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu
3. oktoobri
4. a,
5. aprilli
6. a ja
7. detsembri
8. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
9. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
10. aprilli
11. a otsuse resolutsiooni punkt
12. Kolleegium lähtub üldkogu seisukohtadest. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
13. oktoobrini 2006, siis olid õiguspärased ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
14. septembri
15. a otsused. Seega tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus rahuldada.
16. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole võimalik õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise avaldusi läbi vaadata, kuna puudub selge õiguslik regulatsioon materiaalõiguse rakendamiseks. Halduskolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et Riigikohtu üldkogu jõudis
17. detsembri
18. a otsuse motivatsiooni punktis 5 järeldusele,

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele Omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja korras. Riigikohtu üldkogu märkis

1. märtsi
2. a otsuses, et käesoleva otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu asus seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Kolleegium leiab, et puuduvad õiguslikud takistused E.-S. Behri avalduse menetlemiseks.
3. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-23-08 veel, et hoolimata sellest, et Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks selle põhiseadusvastasuse tõttu, ei ole Vabariigi Valitsus kehtetuks tunnistanud
4. veebruari
5. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 12, mis sätestab: "Vastavalt omandireformi aluste seaduse paragrahvi 7 lõikele 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused riikidevahelise kokkuleppega." Vabariigi Valitsus ei ole täitnud Põhiseaduse § 87 p-st 6 tulenevat kohustust viia määrus seadusega kooskõlla. Nimetatud korra punkt 12, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest selles korratakse vaid seadust, mis ei takista ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Kolleegium jääb selle varem esitatud seisukoha juurde.
6. Eeltoodust tulenevalt on halduskolleegium seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab menetlema E.-S. Behri avaldust õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks ja kompenseerimiseks.
7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a otsus haldusasjas nr 3-01-8 tuleb tühistada. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu
10. novembri
11. a otsus, mida täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann