RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Tehingute tegemise ajal kehtinud AÕS § 30 lg-st 1 (alates

1. juulist
2. a TsÜS §-st 66) tulenevalt ei ole hagejale kahju tekkinud. TsÜS § 66 lg 1 kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik sai hagejalt
3. detsembril
4. a ülekandega 1 000 000 krooni. Seda raha ei ole hagejale tagastatud. Seega kuulub hageja vara hulka nõudeõigus kolmanda isiku vastu 1 000 000 krooni tagastamiseks. Kuna raha on asendunud nõudeõigusega samas väärtuses, ei ole hageja vara vähenenud. Kuivõrd hagejale ei tekkinud kahju, ei ole vaja hinnata kostja käitumist juhatuse liikmena ning tema süüd. Samuti ei ole vaja hinnata asjatundjate arvamusi aktsiaseltsi aktsiate võimaliku turuhinna kohta ega kostja suhtes algatatud kriminaalasjas esitatud süüdistusakti. Vaidlus puudutab ka Julianuse Inkasso Agentuur AS-i õigusi, sest vastavalt
5. jaanuari
6. a võlateatisele ja
7. veebruari
8. a pankrotihoiatusele on kolmas isik loovutanud oma
9. detsembri
10. a lepingust tuleneva nõude Julianuse Inkasso Agentuur AS-ile. Kuna ostueesõiguse teostamine on tühine, ei ole Julianuse Inkasso Agentuur AS-il nõuet, mida hageja vastu esitada.
11. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Hageja palus juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni, tühistada maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
13. detsembri
14. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu 1 000 000 krooni saamiseks ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohus lähtus otsuse tegemisel eeldusest, et hagejal on kostja poolt raha ülekandmise ja ostueesõiguse teostamise tühisuse tulemusena tekkinud nõudeõigus kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete järgi ning samuti sellest, et nimetatud nõudeõigus on käsitatav varana, mis on samaväärne omandiõigusega 1 000 000 kroonile ehk samaväärne selle rahasumma reaalse omamisega. Maakohtu käsitlus on ekslik. Hageja tugines oma nõudes ÄS § 187 lg-le 1 (kuni
15. detsembrini
16. a kehtinud sõnastuses), mille kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte on väljendatud praegu kehtivas ÄS § 187 lg-s
17. Samuti tugines hageja TsÜS § 46 lg-le 1 (enne
18. juulit
19. a kehtinud sõnastuses), mis sätestab, et juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Hagejale tekkinud kahju hulka kuulub rahasumma kreeditori omandist väljaminek.

§ 222

lg 2 kohaselt mõistetakse kreeditori kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist. Omandiõigust miljonile kroonile ei saa samastada nõudeõigusega selle rahasumma tagastamiseks. Selliseks tõlgenduseks ei anna alust ka maakohtu viidatud AÕS § 30 lg 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses), mille kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võimalik nõudeõigus kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete alusel ei välista sama summa omandiõiguse kaotamise käsitamist kahjuna ja sellest tulenevalt nõudeõigust kostja kui juhatuse liikme vastu. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis on üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kahju hüvitamise eesmärgiks on asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Siiski ei välista tagasinõude olemasolu iseenesest kahju hüvitamise nõuet. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks hagejal esitada nõue (tagasinõue) esmalt kolmanda isiku vastu, võib muutuda aegumise tõttu võimatuks juhatuse liikme vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel. Vaidlustatud osas tuleb asi saata uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumi, sest maakohus ei ole tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asjas tuleb tuvastada aktsiate, mille suhtes ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind). Lähtuda ei saa alusetu rikastumise nõude võimalikust raamatupidamislikust väärtusest. Maakohus pidas esitatud tõendeid aktsiate võimaliku turuhinna kohta ebaõigesti otstarbetuteks ning jättis neile hinnangu andmata. Pooled on esitanud tõendid aktsiate hinna kohta. Kostja esitatud tõendi vastuvõtmisele on hageja esitanud vastuväiteid. Maakohtul tuleb võtta selle kohta seisukoht ning koguda vajadusel asjas täiendavaid tõendeid (kas tellida ekspertiis või teha pooltele ettepanek esitada eriteadmistega isiku kirjalik arvamus). Kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude suurust mõjutab hageja võimaliku nõude perspektiivsus ning selle eduka sissenõudmise väljavaated. Samuti on selles mõttes olulised kulutused, mida hagejal tuleks teha 1 000 000 krooni kolmandalt isikult kättesaamiseks. Hagejal võis tekkida kahju ka seetõttu, et tal ei olnud pikema aja jooksul võimalik oma raha kasutada. Asja saatmine uueks arutamiseks maakohtule on põhjendatud ka sellega, et tõendite kogumise ja hindamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg-ga 1 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja nõue 1 000 000 krooni saamiseks rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 222

lg-t 2 ja AÕS § 30 lgt 1, kui leidis, et regressinõue ei ole vara ning seda ei saa kahju (vara vähenemise) tuvastamisel arvestada. Tõlgendades

§ 222

lg-t 2 vääralt, asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et regressinõude menetlemise tõttu võib juhatuse liikme vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel muutuda aegumist arvestades võimatuks.

§ 222

lg 2 väär kohaldamine avaldub ka ringkonnakohtu seisukohas, et pangaarvel oleva raha omandiõigus läks kaotsi. Raha pangaarvel ongi oma olemuselt nõudeõigus panga vastu ja see ei saa

§ 222lg 2 tähenduses kaotsi minna. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ei vasta seetõttu Ts

MS § 436 lg 1 nõuetele. Sellest otsusest ei järeldu, millise seisukoha võttis ringkonnakohus regressinõude olemasolu tähenduse kohta kahju tekkimise tuvastamisel. Seetõttu on ebaselge, mida ringkonnakohus kahju all mõistab. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 5 ja § 436 lg-t 4, kui tegi asja alama astme kohtule saates ettekirjutuse tuvastada asjaolusid, millele hagi ei ole rajatud. Kahju tekkimise aluseks olevad asjaolud on määratletud hagiavalduses. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, kui väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus leidis, et tuvastada tuleb aktsiate tegelik turuhind. Kuna ostueesõiguse teostamise tehing on tühine, ei saa aktsiate võimalik turuväärtus hageja varalist olukorda mõjutada. Maakohtu järeldust tehingu tühisuse kohta ei ole vaidlustatud. Samas rikkus ringkonnakohus ka TsMS § 654 lg-t 4, jättes motiveerimata, milline tähendus on tühise tehingu vastusooritusel.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Hageja selgitas, et praegu on aktsiate omanik kolmas isik. Hageja on nõudnud 1 000 000 krooni tagastamist kolmandalt isikult, kuid viimane ei ole alusetult saadud rahasummat tagastanud.
2. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja oma vastuväidete juurde. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud advokaadikulude eest 30 090 krooni. Ta väitis, et hageja on nõus loovutama alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mis tal on kolmanda isiku vastu, kostjale. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
4. Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada kostja poolt hageja nimel
5. detsembri
6. a aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust ja mõista kostjalt välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus tunnustas hageja poolt
7. detsembri
8. a aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust. Selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju.
9. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja asus ekslikule seisukohale, et hageja kahjunõude esitamisel kostja vastu ei saa arvestada hageja tagasinõuet (regressinõuet) kolmanda isiku vastu. Ringkonnakohtu otsusest sellist järeldust ei tulene.

§ 222

lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. AÕS § 30 lg 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses) kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus järeldas eeltoodud sätetest õigesti, et hageja kahjuks tuleb lugeda tema omandist välja läinud 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus selgitas, et ka enne võlaõigusseaduse jõustumist oli kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Samas märkis ringkonnakohus, et omandiõigust 1 000 000 kroonile ei saa samastada nõudeõigusega kostja vastu selle rahasumma tagastamiseks. Järgnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et regressiõigus kolmanda isiku vastu ei välista hageja nõudeõigust kostja vastu hüvitada talle tekkinud kahju. Selle järelduse tegemisel juhindus ringkonnakohus õigesti Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditest, mis käsitlevad olukorda, kus kannatanul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega alusetust rikastumisest tulenev nõue kolmanda isiku vastu. Kolleegium on leidnud, et alusetust rikastumisest tulenev tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164), p 15). Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul kolleegiumi arvates arvestada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181), p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1135-03 (RT III 2004, 4, 44), p 16).
7. Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Kuna maakohus lähtus kahju olemasolu hindamisel väärast seisukohast, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kolmanda isiku vastu asendab täielikult tema nõudeõiguse kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks, siis pidas ta vääralt asjakohatuteks ka võimaliku kahju tekkimise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid (sh tagasinõude majanduslikku väärtust) ega hinnanud sellekohaseid tõendeid. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja vastu esitatud kahjunõude suurus sõltub alusetu rikastumise nõude majanduslikust, mitte raamatupidamislikust väärtusest. Arvestades eeltoodut, leidis ringkonnakohus põhjendatult, et eelmenetluse toimingute nõuetekohaseks tegemiseks tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus väljus asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiridest. Apellatsioonkaebuse kohaselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni, tühistada maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus esitas hageja taotlust lahendades oma õiguslikud põhjendused ega väljunud selle piiridest.
8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võõrandas aktsiad ülemäärase hinna või turuhinna eest. Nimetatud asjaolu on oluline selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldused ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 46 lg 1 järgi. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb tuvastada aktsiate, mille suhtes ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind).
9. Lisaks ringkonnakohtu põhjendustele peab kolleegium vajalikuks selgitada, et hagejale kuuluva alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Praegusel juhul ongi hageja avaldanud, et ta on nõus loovutama kostjale alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mis tal on ostueesõiguse teostamise tehingu tühisusest tulenevalt kolmanda isiku vastu. Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu.
10. Hageja taotlus kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu