Obsah (10)

§ 1043§ 1045§ 1059§ 1056§ 128§ 127§ 1044§ 130§ 1050§ 104

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 2 ja 7 ja §-le

1. Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja
2. juulil
3. a Viru Keskuse parkimismaja. Pärast sõiduauto parkimise eest tasumist suundus hageja oma auto poole. Parklas puudusid märgistused, mis eraldaksid jalakäijate tsooni autoliiklusest. Seetõttu sattus hageja oma auto poole liikudes otse parkla sissepääsu ette paigutatud tõkkepuu alla, mis kukkus talle pähe. Tõkkepuu tekitas hagejale peapõrutuse ja pea laubaossa haava, mistõttu hageja vajas meditsiinilist abi. Hageja esitas kohe pretensiooni parklat valvanud turvamehele. Tõkkepuu tekitas hagejale kehavigastuse eluliselt tähtsa organi piirkonnas, mis võib edaspidi tõsiselt ohustada tema tervist. Haav paranes küll nädalaga, kuid sellest jäi arm. Samuti ei ole ette näha, milliseid muudatusi võib see trauma esile kutsuda tervislikus seisundis, kuid selline mõju on kahtlemata eeldatav. Tekitatud peatrauma põhjustas hageja ja tema perekonna elukvaliteedi ja heaolu languse, kuivõrd hageja oli sunnitud vältima kontakte väljaspool kodu ebameeldiva välimuse ja halva enesetunde tõttu. Välimus põhjustas klientide ja kaastöötajate ebatervet tähelepanu. Hageja oli sunnitud ära jätma mitmed kohtumised klientidega, mistõttu kannatas hageja materiaalne olukord. Õnnetust nägid pealt hageja abikaasa ja lapseealine tütar, kellele see tekitas sügava psüühilise trauma, kuna peahaavast voolas tugevasti verd. Laps rahunes alles mitme päeva möödudes. Pärast eelnimetatud juhtumit on hagejal ja tema perel tekkinud terav vastumeelsus Viru Keskuse suhtes, kuna see koht on ohtlik. Kostja ei järginud ehitusseaduse §-s 3 sätestatud nõudeid, mille kohaselt ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste tervist, ja sama seaduse § 29 lg 1 p 4 kohaselt peab ehitise omanik tagama ehitise ohutuse selle kasutamisel. Kostja on kohustatud hüvitama tõkkepuu allalangemise tõttu hagejale tekitatud kahju, kuna kostja ei järginud hoolsuskohustust. Kostja põhjustas hagejale füüsilisi kannatusi ja psüühilise trauma, mis omakorda põhjustasid hageja töövõime languse, asjatu tüli ja kannatused. Hageja leiab, et 50 000 krooni on piisav rahasumma, hüvitamaks tema kannatusi. Ta selgitas kohtuistungil, et ta soovib kostja karistamist selleks, et tulevikus oleks teistel parkimismajas ohutu liikuda.
4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tema vastuväidete kohaselt olid parklas märgistatud alad, mis on ettenähtud sõidukite liikumiseks ja parkimiseks. Hageja kontakt tõkkepuuga sai võimalikuks hageja enda tegevuse tulemusena, kuna ta liikus sõiduteel, mis on ettenähtud sõidukitele, mitte jalakäijatele. Parkimistasu maksjate sõidukitele olid ettenähtud eraldi parkimiskohad, mida hageja ei kasutanud. Tõkkepuu oli valmistatud plastmassist ning varustatud kummiribaga, mistõttu on välistatud kehavigastuse tekkimine tõkkepuu kokkupuutel inimesega. Tõkkepuu andurid on seadistatud sõidukite liikumisele, mitte inimese liikumisele. Parkla teenindajad ei täheldanud muutusi hageja väljanägemises. Hageja ei ole tõendanud moraalse kahju olemasolu, töövõime ja heaolu langust. Hageja väited trauma, kehavigastuse tekkimise ja väljanägemise muutuse kohta on paljasõnalised.
5. Harju Maakohus jättis
6. septembri
7. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et hageja parkis oma sõidukit
8. juulil
9. a Viru Keskuse parkimismajas. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tõkkepuu kukkus hagejale pähe, kui ta suundus pärast parkimise eest maksmist oma auto juurde.

§ 1043

sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Kohtuistungil tuvastati videosalvestuse ja tunnistajate ütlustega, et hageja parkis sõiduki selleks mitte ettenähtud kohta ja liikus parkimismajas jalakäijale selleks mitte ettenähtud kohas. Videosalvestuselt on selgelt näha, kus on tee sõidukitele ja kus on tee jalakäijale ning kuidas hageja liikus koos lapsega diagonaalis üle sõiduteede sõiduauto juurest parkimismaja kassasse ja sealt tagasi. Samuti on salvestiselt näha, et hageja liikus oma auto juurde tagasi mööda sõiduteed, järgnedes parklasse sisenevale sõidukile, mille sisselaskmiseks tõusis tõkkepuu üles ja langes alla pärast sõiduki läbilaskmist nii, et hageja sai löögi pähe. Video vaatamisel ei tuvastatud, et tõkkepuu küljes oleks olnud mingeid täiendavaid reklaamplakateid, nagu hageja väitis. Kui hageja ei oleks liikunud mööda sõiduteed, siis ei oleks olnud võimalust tõkkepuuga pähe saada. Tunnistaja Jaan Pilve ütlusest selgus, et tõkkepuu andurid on seadistatud sõidukite, mitte inimese äratundmisele, st andurid reageerivad vaid metallile. Hageja väide, et talle ei olnud arusaadav, kus on tee sõidukitele ja kus on tee jalakäijale, on vähe usutav, kuna hageja omab eeldatavasti sõiduki juhtimise õigust, sest ta lahkus parklast sõiduautot juhtides. Juhiluba omav isik peab olema suuteline eristama teed sõidukitele ja teed jalakäijatele ning liikumine parkimismajas peaks olema arusaadav, kuna sissepääsu juurde on paigaldatud liiklusmärgid. Videosalvestusest nähtub, et hageja parkis oma sõiduki nii, et hagejaga kaasas olnud abikaasa ja praeguses protsessis tunnistaja S. Põdra ei saanud näha juhtunut autost väljumata, kuna hageja auto asukoht parklas ja tunnistaja asukoht hageja autos seda ei võimaldanud. Nähtavust piirasid ka esiistmete peatoed, mille olemasolu tunnistaja kinnitas. Tunnistaja ei väljunud hageja sõiduautost ega näinud midagi, mistõttu tema emotsionaalsed kirjeldused juhtunu kohta ei ole tõsiselt võetavad. Kohus veendus, et tunnistaja sai teada juhtunust alles siis, kui hageja pärast õnnetust autosse istus ja sellest rääkis. Hageja väide ja tunnistaja S. Põdra ütlused, et hageja sai tõkkepuuga tugeva peatrauma nii, et peast tuli verd ja et purunesid prillid, on vastuolus videosalvestusest nähtuga, tunnistajate J. Pilve ja L. Arhipova ütlustega ning patsiendikaardil märgituga vigastuse kohta. Tunnistajate J. Pilve ja L. Arhipova ütluste kohaselt ei olnud hagejal visuaalselt näha haava, kust verd oleks jooksnud. Hagejal oli kriimustus, millest immitses verd. Tunnistajate J. Pilve ja L. Arhipova ütluste kohaselt olid hageja prillid, mille purunemist hageja väitis, terved. Hageja oli pärast juhtunut kohe võimeline ise sõidukit juhtima, mistõttu tema vigastused ei saanud olla sellise tõsidusega, nagu hageja on väitnud. 21. juulil 2005. a külastas hageja ortopeedi, kes märkis patsiendikaardile märkuse "kriimustus min turse". Kohtuistungil visuaalsel vaatlemisel ei olnud hageja otsmikul armi näha. Seetõttu tegi kohus järelduse, et hagejal ei olnud traumat ulatuses, nagu ta on seda hagis kirjeldanud. Tunnistaja S. Põdra ütlustest selgus, et hageja läks järgmisel päeval tööle ja hageja koos tunnistajaga käis paar päeva pärast juhtunut uuesti Viru Keskuses. Tunnistaja S. Põdra ütluste kohaselt külastavad nad Viru Keskust senini. 4. Hagi rahuldamiseks vajalikud neli elementi samaaegselt ei esine, st hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu, tõendamata on väidetava kahju tekkimise kausaalne seoses kostja õigusvastase teoga. Kohtuistungil ei tuvastatud, et kostja oleks sooritanud õigusvastase teo tõkkepuude paigaldamisega parklasse. Sõiduteel sõidukite läbilaskmiseks mõeldud tõkkepuu andurite seadistamine sõiduautodele omaste tunnuste äratundmisele on ilmselgelt mõistlik. Eelnimetatu on turvaline ka inimestele, kui nad istuvad sõidukis.

§ 1059

kohaselt ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kui hagejale tekkis kahju, siis on selle põhjustanud kannatanu enda tegevus, mis välistab hagi rahuldamise

§ 1059alusel.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Ta leidis, et

§ 1056

kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kahju põhjustamise eest, sõltumata oma süüst. Maakohus ei ole sellele sättele üldse tähelepanu pööranud ning on sisuliselt lähtunud

§-st 1043 jj, mis käsitlevad kahju õigusvastast tekitamist ning millisel alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb tõendada kahju tekitanud isiku süü.

§ 1059

kohaselt vabaneb ehitise omanik ehitise osade eraldumise või allalangemise tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. veebruari
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus märkis, et

§ 1043

sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes siis, kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätestata teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku iga, haridust, teadmisi ning tema teisi võimeid ja omadusi. Maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata, sest hageja ei tõendanud moraalse kahju väljamõistmiseks vajalikke aluseid, st kahju olemasolu, kahju tekkimiste kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel ja kahju tekitaja süüd. On tõendatud, et hageja liikus hetkel, mil ta jäi allalangeva tõkkepuu alla, autodele sõiduks ettenähtud ja äratuntavalt märgistatud alal. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, et kui hageja ei oleks liikunud mööda sõiduteed, ei oleks olnud tal võimalust tõkkepuuga lööki saada. Maakohus tuvastas õigesti, et kui hagejale tekkis kahju, siis on selle põhjustanud tema enda tegevus. Asjakohased ei ole ka apellandi väited suurema ohu allika valdaja vastutusest ja viited

§-le

1. Tõkkepuu on ehitisega püsivalt ühendatud seade, mille puhul ei saa rääkida ehitiselt "eraldunud ja allakukkunud" objektist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse. Hageja arvates ei ole ringkonnakohtu otsus oma põhijärelduselt õige. Kostjale kuuluv kõnealune parkimismaja kujutab endast ehitist, mille abil osutatakse tarbijale parkimisteenust. Kostjal kui ehitise omanikul on

§ 1059alusel kõrgendatud vastutus temale kuuluva ehitise ohutuse tagamisel.

Ehitise omanik on kohustatud tagama ehitise osade allalangemise ohutuse kõigile kolmandatele isikutele ka siis, kui selline allalangemine kuulub ehitise funktsioonide hulka. Kostja peab kandma vastutust hagejale tõkkepuu allalangemisega tekitatud tervisekahjustuse tõttu tekkinud kahju eest ning võib sellest vabaneda üksnes juhul, kui kahju põhjustas kannatanu enda tegevus. Kannatanu tegevus tõkkepuu allalangemist ei põhjustanud. Tõkkepuul ega selle ees ei olnud mingeid hoiatavaid silte ning Viru keskuse parkimismajas ei ole jalakäijate tee ja sõidutee eraldatud selliselt, et oleks välistatud jalakäijate sattumine sõiduteele. Hageja tugines kahju hüvitamisel

§ 128lg-le 5.

Talle tekitati füüsilist valu ja kannatusi, mille hüvitamist mittevaralise kahjuna ta kostjalt nõudis.

§ 127lg 6 alusel on kohtul endal õigus otsustada mittevaralise kahju suurus.

1. Kostja on kassatsioonkaebusele küll vastanud, kuid tegi seda ilma advokaadi vahenduseta, seega eirates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 3 sätestatud nõuet. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hagiavalduses tugineb hageja sellele, et kostjal on lepinguväline kohustus hüvitada tõkkepuu allalangemise tõttu hagejale tekitatud kehavigastusega tekkinud mittevaraline (moraalne) kahju. Kuna ta ei väitnud, et kostja vastutus tuleneb lepingu rikkumisest, siis ei olnud kohtutel alust hinnata kostja vastutust muul kui deliktiõiguse alusel. Kolleegium märgib, et isegi juhul, kui kostja tekitas hagejale kahju lepingu rikkumisega, oleks deliktiõiguse kohaldamine praegusel juhul võimalik

§ 1044lg 3 järgi.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei kohaldu

§ 1059

.

§ 1059

kohaselt vastutab ehitise aluse maa omanik (ehitise omanik) ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest. Kohtud on tuvastanud, et kostjale kuuluvas parklas ei langenud parkla sissepääsu piirav tõkkepuu alla selle tõttu, et see eraldus parklast kui ehitisest. Samas ei ole õige maakohtu põhjendus, mille järgi ei saa

§ 1059

praegusel juhul rakendada selle tõttu, et hageja kahju võis olla põhjustatud kannatanu enda tegevusest. Kolleegium jääb kohtuasjas nr 3-2-1-64-06 (RT III 2006, 26, 241) 20. juunil 2006. a tehtud otsuse p-s 16 öeldud seisukoha juurde, et kannatanu tegevus kui

§ 1059

kohaldamist välistav asjaolu tähendab üksnes kannatanu tahtlikku enesekahjustamist. 11. Kuigi kohtud leidsid õigesti, et kostja võib vastutada hageja ees süül põhineva deliktilise vastutuse (deliktilise üldvastutuse) alusel, ei kontrollinud nad kostja võimaliku vastutuse eeldusi selliselt, nagu näeb seda ette materiaalõigus. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas nimetanud küll deliktilise vastutuse eeldused, kuid ta ei ole oma otsuses andnud selget hinnangut, kas üks või teine vastutuse eeldus esineb või mitte. Maakohus leidis, et hagejal ei olnud peatraumat ulatuses, nagu ta seda hagis kirjeldas. Sellisest seisukohast jääb ebaselgeks, kas hagejal oli kehavigastus (peatrauma) või mitte ning kas kostja põhjustas selle. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega (mis võib seisneda ka tegevusetuses) annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks

§ 1045

lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. See, kui tõsine oli hageja kehavigastus, võib tähtsust omada kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel

§ 130lg 2 järgi (vt käesoleva otsuse p 13).

Kuivõrd hageja väidetest tulenevalt saab kostja tegu pidada õigusvastaseks

§ 1045

lg 1 p 2 järgi, siis on asjakohatu ja ekslik maakohtu seisukoht, et kostja ei pannud toime õigusvastast tegu parklasse tõkkepuude paigaldamisega. Samuti ei ole asjakohane maakohtu viide

§ 1045

lg 1 p-s 7 nimetatud õigusvastasuse eeldusele (seadusest tuleneva kohustuse rikkumisele), sest kostja tegu on hagejale kehavigastuse põhjustamise korral õigusvastane juba

§ 1045lg 1 p 2 järgi.

Ebaõige ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi jäeti õigesti rahuldamata, kuivõrd kahju võis põhjustada hageja enda tegevus. Maakohus on hageja tegevusele kui kahju põhjusele viidanud üksnes

§ 1059kohaldamata jätmisega seoses.

Nagu öeldud, välistaks sellisel juhul vastutuse vaid kannatanu tahtlus ennast kahjustada (vt käesoleva otsuse p 10). Sama kehtib kolleegiumi arvates kõikidel kahjustamise juhtudel, st et kostja vastutuse välistab hageja tahtlus ennast kahjustada. Kolleegium selgitab, et hageja tahtluse korral ennast kahjustada on välistatud põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud hageja tahtlust ennast kahjustada. Hageja võimalikku hooletust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises tuleb arvestada mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel

§ 130lg 2 järgi.

12. Maakohtu otsuse põhjendused õnnetuse toimumise asjaolude kohta on iseenesest asjakohased kostja süü ja hageja kaassüü hindamise seisukohalt. Maakohus ei ole aga neid kahte elementi eristanud ning seetõttu jääb ebaselgeks, kas maakohus üldse hindas kostja süüd. Kolleegium selgitab, et deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane, st et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus. Vastavalt

§ 1050lg-le 1 eeldatakse kostja süüd.

Seega praegusel juhul, kui kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga

§ 1045

lg 1 p 2 järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise.

§ 104lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.

Seega peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik

§ 1050

lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks.

§ 1050

lg-s 2 sätestatud subjektiivseid asjaolusid süü hindamisel on selle sätte mõtte kohaselt võimalik arvestada üksnes füüsilisest isikust kostja puhul. 13. Kolleegium selgitab, et

§ 128

lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 130

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse

§ 130

lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

§ 130

lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et tekitatud peatrauma põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse. 14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas esinevad deliktilise üldvastutuse eeldused. Esmalt tuleb anda hinnang, kas kostja tegevus põhjustas hagejale kehavigastuse. Juhul, kui kostja poolt hagejale kehavigastuse põhjustamine on tõendatud, on kostja pannud toime õigusvastase teo

§ 1045

lg 1 p 2 järgi ning kui ta ei tõenda ühtegi

§ 1050

lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistavatest asjaoludest, saab ta ennast vabandada süü puudumise tõendamisega

§ 1050lg 1 järgi.

Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 13), tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel (

§ 130

lg 2) arvestada hageja hooletust, hageja kehavigastuste raksust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu