3-1-1-13-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-13-07 Otsuse kuupäev

1. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi V. V. süüdistuses KarS § 113 järgi ja J. V. süüdistuses KarS § 113, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-4683 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi ja J. V.kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekovi kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2007 Istungil osalenud isikud V. V. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, J. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Sadekov ja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör M. Lillepea Resolutsioon
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. septembri
7. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsus.
10. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
11. Rahuldada osaliselt V. V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi ja J. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekovi kassatsioonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. V. V. ja J. V. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 113 järgi selles, et nad peksid
13. oktoobril 2005 Kohtla-Järvel A. A.-d, sundisid ta vägivallaga ähvardades sõiduautosse istuma ja viisid O. paekaldale. Seal lõi V. V. A. A.-d, sundis üheskoos J. V.-ga teda pankranniku äärele taganema ja koos lükkasid ta pangalt alla, mille tagajärjel kannatanu suri. J. V.-it süüdistati KarS § 200 lg 1 järgi veel selles, et
14. augustil 2005 ähvardas ta Kohtla-Järvel J. V.-d HIV-viirusesse nakatamisega ning võttis ära tema kaelas rippunud mobiiltelefoni Samsung maksumusega 4000 krooni. Samuti süüdistati J. V.it KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi selles, et ta varastas
15. märtsil 2005 Kohtla-Järvel kauplusest A. 2 karpi šokolaadi.
16. Viru Maakohtu
17. septembri
18. a otsusega tunnistati V. V. KarS § 117 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kolmeks aastaks. Sama otsusega tunnistati J. V. süüdi KarS § 117, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi. Teda karistati vangistusega vastavalt kaheks aastaks ja kuueks kuuks; kuueks kuuks; ja kolmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus vangistus kolmeks aastaks.
19. Maakohus asus seisukohale, et sündmuskoha vaatluse protokolli ja tunnistajate ütlustega on tõendatud ka J. V.-i ja V. V.-i süü A. A. surma põhjustamises. Kuid erinevalt süüdistusest leidis kohus, et süüdistatavad ei põhjustanud A. A. surma tahtlikult. Sündmuskohalt ei leitud lohistamisjälgi, vaid üksnes tallatud rohi, samuti pole ükski tunnistaja ega süüdistatavad andnud ütlusi kavatsusest kannatanu tappa. Seetõttu jõudis maakohus järeldusele, et J. V. ja V. V. põhjustasid A. A. surma ettevaatamatusest.
20. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatavad V. V. ja J. V. ning kannatanu G. A. Prokurör vaidlustas V. V.-i ja J. V.-i süüdistuse ümberkvalifitseerimise KarS §-lt 113 KarS §-le
21. Kohus luges prokuröri hinnangul ekslikult tapmise koosseisu spetsiifilise teokirjeldusega koosseisuks, kuigi pidanuks lähtuma põhjuslikust seosest teo ja saabunud tagajärje, s.o. surma vahel. Prokuröri arvates on J. V.-i ja V. V.-i poolt A. A. tahtlik tapmine tõendatud. V. V. taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist või kui kohus jätab süüditunnistamise muutmata, siis karistuse kergendamist. V. V.-i arvates põhjustas narkojoobes kannatanu oma surma iseenda ettevaatamatu käitumisega. J. V. taotles apellatsioonis enda õigeksmõistmist talle KarS § 117 järgi süüks arvatud kuriteos. J. V. märkis, et ta ei tarvitanud A. A. suhtes vägivalda, ei soovinud tema surma ja ei aidanud surma saabumisele oma tegevusega mingil viisil kaasa. Vastupidi, ta hoiatas kannatanut kuristiku eest. Seoses süüdistusega röövimises märkis J. V., et võttis J. V.-lt telefoni ära vägivalda kasutamata. Telefoni võttis, sest leidis, et kannatanu oli osaline tema raha varguses. Seetõttu taotles ta oma käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi. Kannatanu G. A. ei nõustunud apellatsioonis süüdistuse ümberkvalifitseerimisega ja kohtu poolt mõistetud karistusega.
22. Viru Ringkonnakohtu
23. detsembri
24. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. V.-i ja J. V.-i süüdimõistmises ja karistamises KarS § 117 järgi ning nad tunnistati KarS § 113 järgi süüdi A. A. tapmises. Prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldati, süüdistatavate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus karistas J. V.-it ja V. V.-it KarS § 113 järgi vangistusega kaheteistkümneks aastaks. J. V.-le mõisteti KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuseks vangistus kolmeteistkümneks aastaks. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonides ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid. Üksnes V. V. on eitanud Ontika paekaldal A. A. näkkulöömist. J. V. on seda asjaolu aga oma ütlustes korduvalt kinnitanud. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal tehtud järeldusega, nagu puudunuks süüdistatavatel tahtlus A. A.-d tappa. Ringkonnakohtu hinnangul tapsid V. V. ja J. V. A. A. kaudse tahtlusega. Seda seisukohta kinnitavad ringkonnakohtu arvates kannatanu vägivaldne autosse panek ja Ontikale viimine, tema suhtes jätkuv vägivalla tarvitamine Ontikal ning süüdistatavate poolt selle teadvustamine, et kannatanu võib järsakust alla kukkuda. Süüdistatavad ei püüdnud kannatanu surma saabumist kuidagi ära hoida. Ka süüdistatavate teojärgne käitumine (auto veremäärdumisest puhastamine, kannatanuga seonduvate esemete kuristikku viskamine, püüe endale alibit luua ning abi kutsumata jätmine) osutavad sellele, et süüdistatavate käitumine oli saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses. Puutuvalt kaitsjate etteheitesse, et ringkonnakohus ja prokurör väljusid esitatud süüdistuse raamidest ja rikkusid sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust, märkis ringkonnakohus järgmist. Prokurör ei muutnud süüdistatavatele esitatud süüdistust, vaid jättis sellest välja osa, mis puudutas kannatanu kaldast alla lükkamist. Ülejäänud osas jäi esitatud süüdistuse sisu samaks, mistõttu puudus vajadus uue süüdistuse esitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsjate etteheitega, nagu ei oleks tohtinud menetleda prokuröri poolt maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonprotesti, sest sellist kaebuse liiki kehtiv menetlusseadus ei tunne. Sellega seoses leidis ringkonnakohus, et viga kaebuse pealkirjas ei peaks endaga kaasa tooma mingeid menetluslikke tagajärgi. Sisuliselt oli esitatud kaebuse näol tegemist prokuröri apellatsiooniga. Ringkonnakohus ei nõustunud J. V.-i apellatsioonis esitatud väitega, et ta ei kasutanud J. V.-lt telefoni äravõtmiseks vägivalda. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtuvalt ähvardas J. V. telefoni äravõtmisel nakatada kannatanu HIV viirusega. Seega kvalifitseeris maakohus tema käitumise selles episoodis õigesti. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V. V.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J. V.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov. 6.1 V. V.i kaitsja taotleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist V. V.-i suhtes ning tema õigeksmõistmist. Kaitsja märgib, et ringkonnakohtu otsuses ei tuvastata süüdistatavate käitumises süüteokoosseisu tunnuseid KarS § 12 mõttes. Kohtuotsusest nähtuvalt pandi ringkonnakohtu arvates tegu toime tegevusetusega, kuid samas ei põhjendata, millest tulenes süüdistatavate õiguslik kohustus ära hoida kannatanu surma saabumine. Kassaator leiab, et ringkonnakohus pole nõuetekohaselt tuvastanud V. V.-i väidetavat kaudset tahtlust A. A. tapmiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähakse V. V.-i tapmistahtlust selles, et ta pidas surma saabumist võimalikuks, kuid kaudse tahtluse tuvastamiseks on lisaks tagajärje saabumise võimalikuks pidamisele vajalik tuvastada ka selle möönmine, mida käesolevas kriminaalasjas pole aga tehtud. Kaitsja hinnangul on täiesti motiveerimata V. V.-le mõistetud karistus. Kassaator asub ka seisukohale, et nii maa- kui ringkonnakohus väljusid kriminaalasja arutades süüdistuse piiridest, sest nad lisasid esitatud süüdistusega võrreldes süüdistatavatele tehtavale etteheitele omapoolseid objektiivseid tunnuseid. 6.2 J. Varlašini kaitsja taotleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist J. V.-i süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja tema selles süüdistuses õigeksmõistmist. J. V.-le KarS § 200 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteo osas taotleb kaitsja aga selle ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistuse kergendamist. Kassaatori arvates ei ole J. V.-i käitumine põhjuslikus seoses A. A. surma saabumisega. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti käsitanud J. V.-i käitumist A. A. tapmisena tegevusetusega. J. V.-il puudus juriidiline kohustus kannatanu surma ära hoida. Puudulikult on tuvastatud ka J. V.-i kaudne tahtlus A. A. tapmiseks. J. V.-i süü osas on kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada tema kasuks. Kaitsja hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, sest kohtuotsuse põhiosa põhjal pole võimalik järeldada, miks tuleb lugeda J. V.-i käitumine A. A. surma põhjuseks. Kaitsja arvates tunnistati J. V. J. V.- lt telefoni äravõtmise episoodis ebaõigesti süüdi KarS § 200 lg 1 alusel, sest tegelikult vastab tema tegu KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 dispositsioonile. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Käsitledes kassatsioonides osundatud maa- ja ringkonnakohtus aset leidnud minetusi, peatub kriminaalkolleegium esmalt tegevuse ja tegevusetuse probleemil, seejärel kohtuotsuste põhiosa ja resolutiivosa vahelisel vastuolul ja kohtuotsuste motiividel, põhjusliku seose tuvastamisel, süüdistatavate käitumises tahtluse tuvastamisega seonduval, süüdistuse formulatsioonil ja lõpuks ka kassaatorite muudel seisukohtadel. I
27. J. V.-it ja V. V.-it süüdistati selles, et Ontika paekaldal V. V. lõi A. A-d, sundis üheskoos J. V.-ga teda pankranniku äärele taganema ja koos lükkasid ta pangalt alla, mille tagajärjel A. A. suri. Maakohtus prokurör loobus süüdistusest selles osas, mis puudutab A. A. järsakust allatõukamist, kuid muus osas süüdistust ei muutnud ega esitanud uut süüdistust. Maakohus leidis, et ?süüdistatavad panid kannatanu sellistesse tingimustesse, mis viisid tema surmani" (tl 176, kd II). Ringkonnakohus kirjeldas süüdistatavate tegu aga järgmiselt: ?Süüdistatavate ütluste kohaselt seisid nad Ontika kaldapealsel kannatanu vastas, sellega võtsid nad võimaluse kannatanul põgeneda. Mõlemad süüdistatavad teadvustasid endale kannatanu järsakust allakukkumise võimalikkust, seda ütles ka süüdistatav J. V. kannatanule. Asjas puuduvad tõendid sellest, et süüdistatavad oleks püüdnud saabunud tagajärge (kannatanu surm) ära hoida" (tl 265-266, kd II). Samas on ringkonnakohus aga leidnud, et jättes süüdistusest välja üksnes kannatanu järsakust allalükkamise, ei muutunud süüdistus sisuliselt. Eelnevast nähtub, et ei maa- ega ringkonnakohus ei ole käesolevas kriminaalasjas piisavalt arvestanud tegevus- ja tegevusetusdelikti olemusliku erinevusega. Kui süüdistuse algne formulatsioon viitab ühemõtteliselt põhideliktile, siis sellest kannatanu järsakust allatõukamise elementi välja jättes kaob ära süüdistatavatele tehtava etteheite objektiivne koosseis. Nii maa- kui ringkonnakohus on oma põhjendustes asunud ise süüdistust täiendama ning sisustanud süüdistatavate käitumise objektiivse koosseisu tegevusetusdeliktina. Kumbki kohus ei ole seda endale aga teadvustanud ning ilmselt on nad just seetõttu tegevusetusdelikti objektiivset koosseisu ebaõigesti sisustanud. Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. novembri
29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, RT III 2006, 44, 370, p 30). Käesolevas kriminaalasjas nähtub küll kohtute põhjendustest, millisena tuleb mõista süüdistatavate poolt tegevusetusena toimepandud tegu kui A. A. surma saabuda laskmist, kuid ei selgitata, milline olnuks kujunenud olukorras süüdistatavatelt nõutav ja eeldatava käitumine ning millest tulenes V. V.-i ja J. V.-i õiguslik kohustus selliseks käitumiseks. Kolleegium märgib siinjuures, et Eesti karistusõiguse dogmaatikale vastavalt võinuks V. V.-i ja J. V.-i tegutsemiskohustus tuleneda ingerentsist, s.t nende eelnevast õigusvastasest käitumisest kannatanu suhtes, millega viidi ta ohtlikku olukorda. See võimalus on aga jäänud kohtute poolt kontrollimata. Jättes eelnimetatud asjaolud kui tegevusetusdelikti obligatoorsed asjaolud tuvastamata, muutus maa- ja ringkonnakohtus analüüs A. A. surma põhjustamise osas aga tervikuna sisuliselt vastukäivaks ja arusaamatuks. II
30. V. V. ja J. V. tunnistati maakohtu otsusega süüdi KarS § 117 lg 1 järgi ja ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 113 järgi. Süüdistatavad tunnistati mõlemas kohtuinstantsis süüdi esitatud süüdistusakti järgi, kuigi maakohtu istungil oli prokurör loobunud süüdistusest selles osas, et V. V. ja J. V. lükkasid A. A. järsakust alla. Sellegipoolest nähtub mõlema kohtuotsuse põhiosas sisalduvast kohtu poolsest tõendite analüüsist, et kohtud käsitlevad süüdistatavate toimepandud tegu tegevusetusena. Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras on tegemist loogilise vastuoluga nii kohtu põhjenduste siseselt kui ka põhjenduste ja resolutiivosa vahel. Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema sisemiste vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. aprilli
32. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-3-07, RT III 2007, 15, 116, p 7). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha. 9.1 Kriminaalkolleegium märgib selles osas KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsioonide piiridest väljuvalt, et V. V.-it ja J. V.-it esitatud süüdistuses süüdi tunnistades rikkusid maa- ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on tõdetud, et kui kohtuotsuse põhiosas sisalduvad vastuolud tõendite hindamisel ning otsuses toodud põhjenduste kujunemine pole arusaadav tuleb seda käsitada põhjenduste puudumisena kohtuotsuses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. septembri
34. a otsus nr 3-1-1-77-05, RT III 2005, 29, 298, p 20). III
35. Käesoleva kriminaalasja raames tuleb tähelepanu juhtida ka süüdistuse konkreetsusega seonduvatele minetustele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. novembri
37. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-130-05, RT III 2005, 44, 429, p 8). Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik. V. V.-it ja J. V.-it süüdistati selles, et nad oma aktiivse käitumisega põhjustasid A. A. surma. Ilma, et prokurör oleks süüdistust ettenähtud korras muutnud, asus ringkonnakohus aga sisuliselt seisukohale, et surm põhjustati tegevusetusega. Tegevusetusdelikt on karistusõigusdogmaatikas eraldiseisev figuur, mille kohaselt tuleb isikule tehtavas etteheites ära näidata nn põhideliktist (tahtlik tegevusega täideviimises seisnev tagajärjedelikt) oluliselt erinevate asjaolude esinemine tema käitumises. Nii tuleb tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuses näidata, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema selline tegutsemiskohustus (garandikohustus). Erinevalt põhideliktist, kus põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb näidata, et isiku käitumise äramõtlemisel katkeks tagajärjeni viinud kausaalahel, tuleb tegevusetudelikti korral põhjuslikkus tuvastada põhimõtteliselt teisiti - näidates, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata. Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
38. mai
39. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, RT III 2006, 20, 183, p 14, mille kohaselt eeldanuks süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks uue süüdistuse esitamist. Uue süüdistuse esitamata jätmisega on sisuliselt tegemist kohtualuse jaoks talle esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. IV
40. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassaatorite väiteid seoses põhjusliku seose tuvastamisega. 11.1 Kaitsjad on kassatsioonides märkinud, et V. V.-le ja J. V.-le ei saa A. A. surma põhjustamist omistada muuhulgas põhjusel, et süüdistatavate poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisel valitsetav kausaalahel katkes joobes kannatanu enda ettevaatamatu käitumise tõttu. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kui põhidelikti puhul tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks ekvivalentsusteooriale tuginedes näidata, et süüdistatava tegu oli tagajärje tekkimise vajalik eeldus, siis tegevusetusdelikti korral tuleb põhjusliku seose olemasolu üle otsustamisel vastata küsimusele, kas süüdlase tegutsemise korral oleks tagajärg jäänud saabumata. Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
41. juuni
42. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-63-03, RT III 2003, 22, 214, p 13). Süüdistatava käitumisest valitsetav kausaalahel võib tõepoolest katkeda kannatanu või kolmanda isiku olulise sekkumise tõttu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
43. aprilli
44. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, RT III 2007, 17, 140, p 11), kuid see ei aktualiseeru olukorras, kus toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikkusse olukorda. 11.2 Seoses ringkonnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, nagu nähtuks V. V.-i ja J. V.-i poolt A. A. järsakust allakukkumise järgsest tegevusest põhjuslik seos nende käitumise ja kannatanu surma saabumise vahel, märgib kriminaalkolleegium, et kehtiva õigusdogmaatika ja kujunenud praktika kohaselt saab mistahes tagajärje põhjusteks lugeda üksnes tagajärje saabumisele eelnenud asjaolusid. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
45. mai
46. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, RT III 2006, 20, 183, p 14). V
47. Ringkonnakohus leidis, et V. V. ja J. V. tegutsesid A. A. surma põhjustades kaudse tahtlusega, märkides järgmist: ?kaudne tahtlus tähendab isiku sellist psüühilist suhtumist oma teosse, et tagajärje saabumist peetakse võimalikuks." (tl 265, kd II). Niisuguse seisukohaga ei saa nõustuda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergmeelsusest. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
48. märtsi
49. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-05, RT III, 2005, 12, 120, p 11 ja
50. mai
51. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, RT III 2005, 17, 176, p 7). Seega on ringkonnakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, mis omakorda võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul kehtiva karistusõigusdogmaatika piiresse jäädes tuvastada, kas süüdistatavad panid neile inkrimineeritud teod toime tahtlikult või ettevaatamatusega. VI
52. J. V.-i kaitsja taotleb talle KarS § 200 lg 1 järgi süüks arvatud käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Ringkonnakohus on selles osas juba selgitanud, et J. V. võttis J. V.-lt telefoni ära, ähvardades teda seejuures torgata väidetavalt HIV viirusega nakatatud süstlaga ning seetõttu tuli J. V.-i käitumine kvalifitseerida just nimelt röövimise, mitte vargusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega. Kuna kriminaalasi tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumiste ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, ei vaja V. V.-i kaitsja kassatsioonis toodud karistuse mõistmisega seonduvad seisukohad siinkohal käsitlemist. VII
53. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
54. septembri
55. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu
56. detsembri
57. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtusse. Seejuures tuleb maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel J. V.-le süüks arvatud varguse episoodis arvestada
58. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatusi. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg