← Eesti

3-1-1-11-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-11-07 Otsuse kuupäev 4. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesa

§ 1481

lg-te 2 ja 10 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu - eeldusel, et see on nõuetekohaselt tuvastatud, - on jätkuvalt kuriteona karistatav

  1. märtsil
  2. a jõustunud KarS § 3891 ja/või § 3892 järgi, leidsid mõlemad kaitsjad, et seadusemuudatus välistab nende kaitsealuste süüditunnistamise ja karistamise. Prokurör väljendas kohtuistungil seisukohta, et alates
  3. märtsist 2007 on süüdistatavate käitumine kuriteona karistatav KarS § 3891 lg 2 järgi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Tulenevalt KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keelust ei ole Riigikohus pädev võtma seisukohta küsimuses, kas OÜ-s P. O. toimus reaalne majandustegevus; kas nimetatud äriühing tegutses V. V. ja V. G. juhtimise ja kontrolli all; kas OÜ-le V. müüs kütust OÜ P. O. või mõni teine isik ning kas juhul, kui tegelik müüja ei olnud OÜ P. O., vaid keegi teine, oli see asjaolu V. V.-le ja V. G.-le kui OÜ V. juhatuse liikmetele teada. Riigikohus saab üksnes kontrollida, kas kohtud on järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetluse norme ja andnud süüdistatavate käitumisele materiaalõiguslikult veatu hinnangu. Sellest tulenevalt jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta kassaatorite väited, milles sisuliselt taotletakse uute faktiliste asjaolude tuvastamist, ja keskendub kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavatele õiguslikele probleemidele. Esmalt käsitleb Riigikohus küsimust, milline tähendus on V. V. ja V. G. süüdistusasja lahendamisel asjaolul, et OÜ V. suhtes pole jõustunud maksuotsusega ega muul viisil maksukohustuse suurust kindlaks määratud (I). Seejärel selgitab kolleegium, millist rolli mängib kriminaalasjas tõik, et Tallinna Halduskohtu
  5. novembri
  6. a jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-679/2004 tühistati OÜ V.suhtes tehtud maksuotsus, ja hindab maa- ning ringkonnakohtu põhistuste nõuetelevastavust (II). Käesoleva kohtulahendi III osas on peatutud kassaatorite väidetel, et maakohus ja ringkonnakohus on OÜ V. poolt deklareerimata jäetud käibe- ja tulumaksukohustuse kindlaksmääramisel kohaldanud vääralt maksuõigust. Edasi kontrollib kolleegium V. G.-le süüksarvatava teopanuse konkretiseeritust (IV), selgitab
  7. märtsil
  8. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste mõju käesoleva kriminaalasja lahendamisele (V) ja käsitleb maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamisega seonduvaid probleeme (VI). Kui otsuse osad I?VI puudutavad eeskätt V. V.-le ja V. G.-

§ 1481

lg-te 2 ja 10 järgi esitatud süüdistust, siis käesoleva otsuse VII osas annab kolleegium õigusliku hinnangu V. V.-

§ 166lg 2 järgi esitatud süüdistusele.

Lõpuks võtab Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukoha kassatsioonides esitatud taotluste põhjendatuse suhtes (VIII). I

  1. V. V.-le ja V. G.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal (juunist detsembrini 2000) kehtinud KrK § 1481 lg 2 sätestas vastutuse maksuhaldurile valeinformatsiooni või võltsitud dokumentide või deklaratsioonis valeandmete esitamise eest, kui see toimus tahtlikult või kui samasuguse rikkumise eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. Osutatud sätte kohaselt oli karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine nii enda kui ka teise isiku maksukohustuse kohta. Kriminaalkoodeksi § 1481 lg 10 nägi kvalifitseeritud koosseisuna ette vastutuse sama paragrahvi 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7 või
  2. lõikes ettenähtud tegevuse eest, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 1 000 000 krooni või enam.
  3. V. V. ja V. G. on tunnistatud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et nemad OÜ V.juhatuse liikmetena esitasid OÜ V.käibedeklaratsioonides, samuti tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid OÜ V. maksukohustuse kohta, kajastades OÜ V.maksudeklaratsioonides tegelikult mittetoimunud kütuseoste OÜ-lt P. O. Valeandmete esitamise tagajärjel jäi OÜ V. poolt maksudena tasumata kokku 11 045 832 krooni.
  4. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada erinevus tegeliku ja deklareeritud maksukohustuse vahel. Seega on OÜ V. tegeliku maksukohustuse suurus süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel ja selle maksukohustuse erinevus deklaratsioonides näidatust üheks juriidiliseks faktiks, millest sõltub V. V. ja V. G. vastutus KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi. V. V. kaitsja hinnangul ei saanud aga kohtud käesolevas kriminaalasjas nimetatud juriidilist fakti tuvastada. Seda seetõttu, et ühelt poolt pole maksumaksjat - OÜ-d V. kriminaalmenetlusse kaasatud, mistõttu ei saa kriminaalmenetluses tema maksukohustuse üle otsustada; teisalt ei ole OÜ V.suhtes jõustunud maksuotsust, millele kriminaalasja lahendav kohus saaks OÜ V.maksukohustuse suuruse tuvastamisel tugineda. V. V. ja V. G. süüditunnistamise ja karistamise võimatust põhistab kassaator viitega MKS § 96 lg-le
  5. Kolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel.
  6. Seoses V. V. ja V. G. poolt OÜ V.maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisega tuleb eristada kolme erinevat õigussuhet. Esiteks saab rääkida õigussuhtest, mis tekib OÜ V. ja riigi vahel ning mille sisuks on OÜ V. maksuõiguslik kohustus tasuda riigile tegeliku ja deklareeritud maksukohustuse vahe. Teise õigussuhte sisuks on V. V. ja V. G. karistusõiguslik vastutus OÜ V.maksukohustuse kohta valeandmete esitamise eest. Kolmas õigussuhe määratleb V. V. ja V. G. varalise vastutuse OÜ V. maksuvõla eest. Ehkki nimetatud kolm õigussuhet on omavahel seotud, on neil erinev materiaalõiguslik alus ja need kõik tuleb eraldi tuvastada.
  7. Riigi ja OÜ V.vahelise maksuõigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamine on maksumenetluse ja vajadusel sellele järgneva halduskohtumenetluse ülesanne. Olukorras, kus maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata ega temalt välja mõista.
  8. See, kas eksisteerib õigussuhe, millest tulenevalt peaksid V. V. ja V. G. kandma OÜ V. maksukohustuse kohta valeandmete esitamise eest karistusõiguslikku vastutust, on kindlakstehtav üksnes kriminaalmenetluse raames. Nii nagu OÜ V. maksuvõla tuvastamiseks, tuleb ka V. V. ja V. G. käitumise kuriteokoosseisupärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines OÜ V. deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest. Samas ei ole kriminaalasja lahendav kohus selle asjaolu tuvastamisel seotud OÜ V. ja riigi vahelise maksuvaidluse tulemustega.
  9. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendavad kohtud on pädevad tuvastama kõiki juriidilisi fakte, mis vastavad maksukuriteo koosseisulistele tunnustele, ja et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon kuriteo toimepanemisele ei saa olla sõltuvuses haldusmenetlusest. Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. (Vt Riigikohtu üldkogu
  10. veebruari
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p-d 12 ja 13.) Erinevalt V. V. kaitsjast on kriminaalkolleegium seisukohal, et osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud. Vastasel korral satuks ühe isiku suhtes toimuv kriminaalmenetlus sõltuvusse teise isiku suhtes toimuvast haldus(kohtu)menetlusest, mis tooks kaasa samad probleemid, millele on osutatud üldkogu
  12. veebruari
  13. a otsuses.
  14. Kolleegium märgib, et maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. Näiteks juhul, kui maksumaksjaks on varatu äriühing, võib tema suhtes maksuotsuse tegemine olla ebaotstarbekas. Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista aga selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi isegi siis, kui kuriteoga seotud maksukohustus on - näiteks aegumise või juriidilisest isikust maksumaksja likvideerimise tõttu - lõppenud (vt üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 14). Seda järeldust kinnitab maksukorralduse seaduse § 41 esimese ja kolmanda lõike süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt sätestab MKS § 41 lg 1, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastutus ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel. Ehkki viidatud sätted ei reguleeri otseselt isiku karistusõigusliku vastutusega seonduvat, võib nende pinnalt siiski järeldada, et isiku süüditunnistamine teise isiku maksukohustust puudutava maksualase kuriteo toimepanemise eest peab olema võimalik ka pärast maksukohustuse lõppemist, s.o pärast seda kui on muutunud võimatuks maksuvõla kindlaksmääramine maksumaksja enda suhtes. Vastasel korral puuduks vajadus reguleerida küsimust, kuidas peab maksukuriteo toime pannud isik vastutama võõra maksuvõla eest pärast maksukohustuse lõppemist.
  15. Järelikult ei johtu kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud.
  16. Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud.
  17. Kriminaalasja lahendava kohtu pädevust tuvastada süüdistatava jaoks võõra maksukohustuse olemasolu ei sea kahtluse alla ka V. V. kaitsja poolt viidatud MKS § 96 lg 6 mis sätestab, et vastutusotsust ei tehta, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või kui maksuvõlg on kustutatud.
  18. Vastutusotsusega saab otsustada üksnes maksuvõla sissenõudmise üle kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (MKS § 96 lg 1). Vastutusotsusega ei lahendata isiku karistusõigusliku vastutuse küsimust. Seega ei saa maksumenetluslik vastutusotsuse tegemise keeld tähendada kriminaalmenetluslikku takistust kontrollida, kas isiku käitumises on kuriteo tunnused. Riigikohtu üldkogu
  19. veebruari
  20. a otsuses väljendatud seisukohast, mille kohaselt tähendab kohtuotsuse põhjendamise kohustus maksukuritegude puhul muu hulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada maksukorralduse seaduses maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid, ei saa järeldada, et isiku saab maksukuriteos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui maksumenetluslikult eksisteerib võimalus teha tema suhtes vastutusotsus. Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimine tähendab - nagu üldkogu viidatud otsuses ka märgitud -, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel. Täiendavalt tuleb silmas pidada, et isiku karistusõiguslik vastutus maksukuriteo toimepanemise eest ei sõltu iseenesest sellest, kas sama isik on ka kohustatud hüvitama kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma. Nimetatud kaks küsimust kuuluvad kahe erineva õigussuhte esemesse. Samas selgitab kolleegium, et tulenevalt MKS § 41 lg-st 3 on kehtivas õiguses ka maksukuriteos süüdimõistetud isiku maksuõiguslik vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest mitteaktsessoorne, s.t ei lõpe maksukohustuse lõppemisega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  21. aprilli
  22. a otsus asjas nr 3-3-1-11-07 - RT III 2007, 19, 160, p 14).
  23. Eeltoodud põhjustel asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et arutades V. V.-le ja V. G.-

§ 1481

lg-te 2 ja 10 järgi esitatud süüdistust, olid maakohus ja ringkonnakohus pädevad tuvastama, kas ja kui, siis millises ulatuses OÜ V. maksudeklaratsioonides näidatud maksukohustus tegelikkusest erines. II

  1. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium küsimust, kuidas mõjutab käesoleva kriminaalasja lahendamist see, et Tallinna Halduskohtu
  2. novembri
  3. a jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-679/2004 tühistati OÜ V. suhtes tehtud maksuotsus muu hulgas osas, millega oli OÜ-le V. seoses OÜ-ga P. O. sõlmitud kütuse ostu-müügilepingute väidetava näilikkusega määratud käibe- ja tulumaksu juurdemakse. Ühtlasi annab kolleegium hinnangu vaidlustatud kohtuotsuste põhistatusele.
  4. Kolleegium märgib esmalt, et lahendades maksuotsuse peale esitatud kaebust annab halduskohus üksnes hinnangu konkreetse haldusakti (maksuotsuse) kohta. Sellest, et halduskohus tühistab maksuotsuse, ei saa veel järeldada, et maksukohustust ei eksisteeri. Seega on ekslik V. G. kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukoht, et Tallinna Halduskohtu
  5. novembri
  6. a otsusega tuvastati maksuvõla puudumine OÜ-l V. Halduskohus tuvastas üksnes OÜ V. maksukohustuse kindlaksmääranud maksuotsuse nõuetele mittevastavuse, mis aga iseenesest ei välista samade asjaolude suhtes uue maksuotsuse tegemist. Järelikult ei tähenda maksuotsust tühistava halduskohtu otsuse jõustumine seda, et maksuotsuse adressaadi suhtes ei ole enam võimalik maksukohustust kindlaks määrata. Samuti tuleneb ülalviidatud Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-1-1-120-03 seisukoht, et kriminaalasja lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud haldus- ja halduskohtumenetluses tehtud järeldustega. Samas ei ole õige ka seisukoht, et kriminaalasja lahendav kohus võib kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta.
  7. Käesolevas asjas asusid maakohus ja ringkonnakohus maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate faktiliste asjaolude suhtes halduskohtust erinevale seisukohale. Hinnates OÜ V. suhtes tehtud maksuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust, möönis halduskohus, et "maksuameti poolt kogutud tõendite põhjal tekkinud kahtlus tehingute tegelikus toimumises ei ole olnud selgelt põhjendamata, kuid kohtu arvates ei ole vastustaja poolt kogutud tõendid piisavad maksukohustuse kindlaksmääramiseks. Maksuotsus on kohtu hinnangul piisavalt motiveerimata ning kogutud tõendeid arvestades tehtud ennatlikult. Maksuhaldur on teostanud oma uurimisprintsiipi puudulikult, mistõttu tuleb kaevatud maksuotsus tühistada." Samas otsuses asus halduskohus seisukohale, et OÜ P. O. näol oli tegemist reaalset majandustegevust omava äriühinguga ning puudub alus asuda seisukohale, et V. V. oli seotud OÜ-ga P. O. Veel tõdes halduskohus, et "seega on võimalik väita, et kütus toodi riiki sisse ja realiseeriti E. B. huvides mh OÜ P. O. vahendusel". Kokkuvõttes leidis halduskohus, et pole võimalik teha järeldust, nagu pidanuks OÜ V. aru saama, et OÜ P. O. näol ei ole tegemist kütuse tegeliku müüjaga.
  8. Kassaatorid märgivad õigesti, et OÜ V. suhtes tehtud maksuotsuse põhjendatuse kontrollimisel tugines halduskohus valdavas osas samale tõendite kogumile, mis oli aluseks ka maakohtu ja ringkonnakohtu otsusele käesolevas kriminaalasjas (halduskohus tugines eeskätt kriminaalmenetluses kogutud tõenditele). Täiendavaid tõendeid, mida halduskohtu käsutuses ei olnud, kriminaalmenetluses märkimisväärses ulatuses kogutud ei ole. Maakohtu ja ringkonnakohtu järelduste lahknevus halduskohtu järeldustest tuleneb eeskätt asjaolust, et ühtedele ja samadele tõenditele anti võrreldes halduskohtuga erinev hinnang. Näiteks ei pidanud maakohus ja ringkonnakohus V. V. ütlusi usaldusväärseks tõendiks. Samas leidis halduskohus, et "OÜ V. juhatuse liige V. V. poolt politseile ja kohtule antud seletused on kohtu arvates nii omavahel kui ka teiste kogutud tõenditega kattuvad olulises". Samas tuginesid kriminaalasja lahendanud kohtud tunnistaja V. Z.-i ütlustele, mille kohta halduskohus leidis et neisse "tuleb suhtuda kriitiliselt". Sama kehtib ka tunnistajate E. B. ja T. Õ. ütluste kohta - maakohus ja ringkonnakohus pidasid neid usaldusväärseiks, halduskohus mitte.
  9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtul ja ringkonnakohtul oli vaieldamatult õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust. Siiski järeldub Riigikohtu üldkogu
  10. veebruari
  11. a otsuses väljendatud seisukohast, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses maksuasjas tehtud halduskohtu otsust "uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides" (vt otsuse punkti 17), ja KrMS § 312 p-st 2, et kriminaalkohus peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud. Selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. jaanuari
  13. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03 - RT III 2003, 3, 26, p 9.) Kriminaalkolleegium jagab viidatud seisukohta.
  14. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus sisuliselt kõigi kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate tõendite suhtes on nii halduskohtu kui ka maa- ja ringkonnakohtu hinnang, mis on aga teineteisest lahknevad. Samas ei ole maakohus ega ringkonnakohus põhjendanud, miks nad hindavad üht või teist tõendit halduskohtust erinevalt. Maakohtu otsuses on piirdutud iseenesest õige, ent üldsõnalise tõdemusega, et halduskohtu seisukohad ei ole kriminaalkohtule siduvad ja märgitud, et halduskohtu otsusega tühistati OÜ V. suhtes tehtud maksuotsus motivatsiooni puudumise tõttu, s.o formaalõiguslikul alusel, mistõttu ei saanud halduskohus anda maksuvaidluse sisule sisulist hinnangut. Ringkonnakohus on selles küsimuses olnud samavõrd lakooniline. Halduskohtu poolt konkreetsetele tõenditele antud hinnangud on jäetud täielikult tähelepanuta ja nendega mittenõustumise põhjused motiveerimata. Näiteks on kriminaalasja lahendanud kohtud tuginenud E. B. ütlustele, et ta nägi, kuidas V. V. allkirjastas ja tembeldas OÜ P. O. dokumente. Samas ei ole maakohus ega ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, kas ja kui siis milline tähendus võib kriminaalasjas olla halduskohtu osutatud tõigal, et kriminaalmenetluses toimetatud läbiotsimise käigus leiti OÜ P. O. pitsatid just E. B. juurest. Samuti ei ole kriminaalasja lahendanud kohtud andnud hinnangut maakohtus üle kuulatud tunnistaja J.-L. P. ütlustele, millele tuginedes luges halduskohus ebausaldusväärseteks E. B. ütlused tema mitteseotusest OÜ-ga P.O.
  15. Ühtlasi on kriminaalkolleegium seisukohal, et maakohtu otsuse põhistus on loogiliselt struktureerimata, puudulik ega vasta õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Nii on maakohtu otsuses on küll viidatud erinevatele tõenditele, kuid jäetud need sisuliselt analüüsimata ja kohtu järeldustega seostamata. Seetõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale piisavalt jälgitav. Kohus jõuab küll järeldusele, et OÜ P. O. OÜ-le V. kütust ei müünud ja et OÜ V. maksuarvestuses kasutatud OÜ P. O. arved olid fiktiivsed, kuid ei selgita, millistele kohtuotsuses refereeritud tõenditele tuginedes ta sellise järelduseni jõudis. Maakohtu otsuse ülesehituse puudulikkus nähtub ilmekalt näiteks tõigast, et järelduse V. V. ja V. G. poolt TuMS § 51 lg 1 rikkumise kohta teeb kohus otsuse selles osas, milles ei käsitleta mitte V. V. ja V. G. süüdistust KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, vaid V. V. süüdistust KrK § 166 lg 2 järgi. Eeltoodud minetusi ei ole lõplikult kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Seejuures on kohtuotsustes jäetud analüüsimata mitmed prokuröri süüdistuskõnes esile toodud argumendid.
  16. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et jättes tõenditele halduskohtust erineva hinnangu andmise põhistamata ja oma järeldused konkreetsete tõenditega seostamata, rikkusid maakohus ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 1 p 7). See asjaolu tingib vaidlustatud kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks Harju Maakohtule. III
  17. Järgnevalt peatub kriminaalkolleegium kassaatorite väidetel, et maakohus ja ringkonnakohus on OÜ V. poolt deklareerimata jäetud käibe- ja tulumaksukohustuse kindlaksmääramisel kohaldanud vääralt maksuõigust.
  18. V. V. kaitsja leiab, et isegi kui lähtuda eeldusest, et kauba müüja ei olnud OÜ P. O., vaid mõni teine isik, ei olnud OÜ V. poolt kütuse ostmise näol tegemist majanduslikku sisu mitteomava tehinguga. Asudes seisukohale, et OÜ P. O. ei olnud kütuse tegelik müüja pidid kohtud kassaatori arvates välja selgitama, kes oli kauba tegelik müüja ja kvalifitseerima selle maksuõiguslikult. Seejuures tugineb kaitsja Riigikohtu halduskolleegiumi
  19. detsembri
  20. a otsusele asjas nr 3-1-1-63-06 (RT III 2006, 46, 392). Seoses selle seisukohaga märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  21. Asjaolu, et OÜ V. tõepoolest ostis kütust, ei tähenda veel seda, et osaühingul tekkis õigus teatud osa kütuse eest tasutud summadest sisendkäibemaksuna oma käibemaksukohustusest maha arvata. Süüdistuses kajastatud tegude toimumise ajal kehtinud
  22. a käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 lubas käibemaksukohustuslasel maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Tulenevalt sama paragrahvi
  23. lõikest oli selline mahaarvamine lubatud üksnes käibemaksuseaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. Seega tuleb selleks, et tuvastada OÜ V. õigus arvata seoses kõnealuste kütuseostudega maha sisendkäibemaksu tuvastada, et kaup soetati käibemaksukohustuslaselt, kes väljastas nõuetekohase müügiarve.
  24. Kolleegium ei nõustu V. V. kaitsja seisukohaga, et olukorras, kus leiab tuvastamist, et OÜ P. O. ei ole kauba tegelik müüja, lasub süüdistusel kohustus tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte. Riigikohtu halduskolleegiumi väljakujunenud praktikast tuleneb järeldus, et kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane. (Vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  25. juuni
  26. a otsus asjas nr 3-3-140-03 - RT III 2003, 21, 199, p 9.) Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  27. juuni
  28. a otsus asjas nr 3-3-1-21-04 - RT III 2004, 16, 190, p 15). Sel põhjusel ei saa ka nõustuda V. G. kaitsja seisukohaga, et käesoleval juhul on oluline üksnes see, kas OÜ V.ka tegelikult kütust ostis. Tegelikult on oluline ka see, kas kütuse tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ja väljastas müügitehingute kohta nõuetekohased arved.
  29. Kassaatorite väiteid ei kinnita ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-63-
  30. Selles käibemaksuvaidluses oli kõne all juhtum, kus oli tuvastatud, et ostja omandas kauba lõppastmes ehtsa tehinguga teiselt käibemaksukohustuslaselt, ent suurendas seotud isikute kaudu tehtud fiktiivsete vahendustehingute abil mahaarvatava sisendkäibemaksu summat. Sellises olukorras leidis Riigikohus, et ehkki maksumaksjal puudus õigus arvata maha talle seotud isiku poolt esitatud fiktiivsel arvel näidatud sisendkäibemaksu, tekkis tal seotud isiku asemel õigus arvata maha sisendkäibemaks selle arve alusel, mille kauba tegelik müüja oli väljastanud ostjaga seotud isikule. Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavad ega nende kaitsjad aga osutanud võimalusele, et isegi kui tehingud OÜ-ga P. O. osutuvad näilikuks, oli OÜ-le V. tegelikult kütust müünud isikuks käibemaksukohustuslane, kes väljastas müügi kohta nõuetekohased arved. Siinkohal tuleb arvestada, et Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-63-06 punktis 13 väljendatud seisukoha kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda seisukohta teatud ulatuses arvestada ka maksukuritegude menetlemisel.
  31. Nõustuda ei saa ka kassaatorite seiskohaga, et kuna asjas ei ole vaidlust, et OÜ V. ka tegelikult soetas kütust, tuleb sellele kulutatud summad lugeda ettevõtlusega seotud kuluks. Tulumaksuseaduse § 51 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb residendist äriühingul maksta tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sellisteks kuludeks on ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et olukorras, kus hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, ja kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, tuleb sellisele isikule kauba eest tasuna tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. septembri
  33. a otsus asjas nr 3-3-1-47-06 - RT III 2006, 33, 287, p-d 9-10). Seega kui käesoleva kriminaalasja uuel arutamisel jõutakse sarnaselt vaidlustatud kohtuotsustega seisukohale, et OÜ Palma Oil ei olnud tegelik kütuse müüja ja et süüdistatavad olid sellest teadlikud, puudus neil õiguslik alus jätta kütuse eest tasutud summad OÜ V.tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata. IV
  34. Kohtud on tunnistanud V. V. ja V. G. KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi kaastäideviijatena süüdi valeandmete esitamises OÜ V.maksudeklaratsioonides. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kõik süüdistuses nimetatud OÜ V. käibe- ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonid allkirjastas ning esitas maksuhaldurile V. V. või tema poolt juhendatud raamatupidaja. Kohtuotsuste pinnalt jääb ebaselgeks, millises konkreetses käitumises seisnes V. G. teopanus OÜ V. maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisse. Riigikohus on asunud seisukohale, et kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. juuni
  36. a otsus asjas nr 3-11-43-06 - RT III 2006, 25, 226, p 9.) Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. oktoobri
  38. a otsus asjas nr 3-1-1-101-05 - RT III 2005, 36, 348, p 8). Käesolevas kriminaalasjas kohtud osutatud nõuet järginud ei ole. Kui V. V. roll, mis seisnes väidetavalt valeandmeid sisaldanud deklaratsioonide allkirjastamises ja maksuhaldurile esitamises, on kohtuotsuste pinnalt mõistetav, siis V. G. teopanus on jäänud välja toomata. Seega tuleb kriminaalasja uuel arutamisel konkretiseerida V. G. teopanus, s.t tuvastada konkreetne V. G. tegevus või tegevusetus, mida ta OÜ V. maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks ette võttis või ette võtmata jättis. V
  39. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Nii süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsustes on leitud, et V. V.-le ja V. G.-

§ 1481

lg-te 2 ja 10 järgi süüksarvatav tegu on alates kriminaalkoodeksi kehtivuse lõppemisest

  1. septembril 2002 kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.
  2. märtsil
  3. a, s.o pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas jõustus karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 p-ga 72 tunnistati KarS § 386 kehtetuks. Järelikult eeldab V. V. ja V. G. süüditunnistamine vältimatult ka selle kontrollimist, kas süüdistatavate käitumine on kuriteona karistatav ka alates
  4. märtsist
  6. Maksuhaldurile valeandmete esitamine, milles V. V.-t ja V. G.-t süüdistatakse, vastab nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivsele koosseisule. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures on seadusandja tahte kohaselt kehtivas õiguses olukord selline, et juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
  7. V. V. ja V. G. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks tuleb tuvastada süüdistatavate subjektiivne eesmärk valeandmete esitamisel. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei või, pole nimetatud eesmärgi kindlakstegemine kassatsioonimenetluses võimalik.
  8. Riigikohtu istungil tõi V. G. kaitsja esile asjaolu, et süüdistatavatele ei ole süüdistuses ja kohtuotsustes inkrimineeritud KarS §-s 3891 nimetatud eesmärki. Kaitsja leiab, et kuna süüdistuses pole märgitud, millisel eesmärgil süüdistatavad OÜ V .maksudeklaratsioonides valeandmeid esitasid, süüdistuse muutmiseks praegusel menetlusetapil aga võimalus puudub, ei saa käesolevas kriminaalasjas enam kontrollida, kas süüdistatavate käitumine on kuriteona karistatav ka alates
  9. märtsist 2007 või mitte. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
  10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsusest asjas nr 3-1-1-83-05 (RT III 2005, 36, 349) tuleneb seisukoht, et selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses. Osutatud otsuse punktis 9 märkis kriminaalkolleegium muu hulgas järgmist: "Tuleb ka arvestada, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks. Samas ei oleks millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale kriminaliseeritusele antavat hinnangut põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud süüdistuse muutmise või täiendamise ajaliste piiridega." Samas on Riigikohus leidnud, et süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. detsembri
  14. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25).
  15. Käesoleval juhul jõustusid KarS §-d 3891 ja § 3892, millest lähtudes tuleb hinnata V. V. ja V. G. teo jätkuvat karistatavust, ajal, mil ringkonnakohus oli otsuse teinud ja toimus kassatsioonimenetlus. Seega puudus prokuröril võimalus muuta süüdistust selliselt, et see kajastanuks ka neid asjaolusid, millel ei olnud tähtsust V. V. ja V. G. teo hindamisel KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 ning KarS § 386 lg 1 järgi, kuid mille tuvastamiseta ei saa hinnata teo jätkuvat karistatavust KarS § 3891 või § 3892 järgi. Samuti ei olnud riiklikul süüdistajal enam võimalik taotleda Riigikohtult kõnealuste asjaolude tuvastamist, sest vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei või.
  16. Seadusandja ei ole lahendanud küsimust, kuidas kassatsioonikohus peaks toimima olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud ja mille tuvastamata jätmist ei saa seega ka ringkonnakohtule materiaal- või menetlusõiguse rikkumisena ette heita. Seega on tegemist probleemiga, mille tulenevalt KrMS § 2 p-st 4 peab lahendama Riigikohus. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et eelkirjeldatud olukorras tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine. Kuna käesolevas asjas tegi Riigikohus eelnevalt kindlaks ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis sai alguse juba maakohtust, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule, kes peab vajadusel tuvastama ka V. V. ja V. G. poolt OÜ V.maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise eesmärgi. VI
  17. Seoses V. V.-lt ja V. G.-lt maksuhalduri tsiviilhagi katteks 11 045 832 krooni väljamõistmisega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.
  18. Kohtud on leidnud, et OÜ V. maksuvõlg summas 11 045 832 krooni tuleb V. V.lt ja V. G.lt riigi kasuks välja mõista, kuna tegemist on kuriteoga tekitatud kahjuga. Samas ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu otsuses ära näidatud õigusnormi või norme, mis moodustavad riigi väidetava kahjunõude materiaalõigusliku aluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. oktoobri
  20. a otsus asjas nr 3-1-1-126-03 - RT III 2003, 32, 331, p 10;
  21. juuni
  22. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05 - RT III 2005, 24, 252, p 33). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama seadustiku § 438 lg 1 järgi tuleb kohtul muu hulgas otsustada, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Nendest sätetest järeldub, et mis tahes nõude rahuldamisel peab kohus otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  23. detsembri
  24. a otsus asjas nr 3-2-1-129-06 - RT III 2006, 47, 396, p 12).
  25. Käesolevas asjas ei selgu maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel on kohtud maksuhalduri tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus. Eeltoodu tähendab, et tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas on kohtuotsused jäetud õiguslikult põhistamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5 loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Kuna vastavalt eelmärgitule tuleb kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, leiab kriminaalkolleegium, et tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
  26. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et ekslik on prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud seisukoht, nagu looks kriminaalõigus kuriteoga tekitatud kahju osas iseseisva vastutuse aluse ja et "karistusõiguses kuulub kuriteoga tekitatud kahju välja mõistmisele süüdlaselt, kes on kuriteo toime pannud". Karistusseadustik ei sätesta ühtegi kahju hüvitamise alust. Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle. Seoses kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisega on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud järgmist: "Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil." (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  27. mai
  28. a otsus 3-2-141-05 - RT III 2005, 17, 181, p 19.) Samad põhimõtted kehtivad mõistetavalt ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses.
  29. Kui käesoleva kriminaalasja uuel arutamisel jõutakse järeldusele, et V. V. ja V. G. on neile inkrimineeritavas käitumises süüdi, tuleb kohtul tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel esmalt kindlaks teha kohtuotsuses põhjendada, kas OÜ V.maksuvõlg on käsitatav V. V. ja V. G. poolt kuriteona tekitatud kahjuna ja millised normid moodustavad maksuhalduri poolt V. V. ja V. G. vastu esitatud nõude materiaalõigusliku aluse. Seejuures tuleb silmas pidada, et MKS §-d 41 ja 168 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, kuna need sätted jõustusid alles
  30. juulil 2002, s.o pärast V. V.le ja V. G.le süüksarvatavate tegude toimepanemist. Riigikohus on ka selgitanud, et enne
  31. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. oktoobri
  33. a otsus asjas nr 3-3-1-41-05 - RT III 2005, 38, 374, p 11) ja et kahju hüvitamisel ja vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (vt viimativiidatud otsuse punkti 12). Samuti tuleb arvestada, et lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist. VII
  34. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et tunnistades V. V. süüdi KrK § 166 lg 2 järgi kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõigust. Süüdistuses märgitud ajal kehtinud KrK § 166 lg 2 sätestas kriminaalvastutuse maksude õigsuse kontrollimiseks vajaliku arve, muu maksedokumendi, deklaratsiooni, bilansi või muu raamatupidamisdokumendi ametialase võltsimise eest eesmärgiga maksta vähem makse või kui selle tagajärjel maksti vähem makse. Ringkonnakohus tunnistas V. V. süüdi vaatamata sellele, et ta soostus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole käesolevas asjas tuvastatud V. V. poolt arvete võltsimise ajendit ega eesmärki. Nimelt leidis ringkonnakohus, et V. V. käitumine OÜ P. O. arvete võltsimisel vastab vaatamata selle tegevuse eesmärgi tuvastamatusele KrK § 166 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, kuna võltsimise tagajärjel maksis OÜ V. vähem makse. Seejuures jättis aga ringkonnakohus tähelepanuta, et V. V.-

§ 166lg 2 järgi süüksarvatud tagajärg - OÜ V.

poolt tasumisele kuuluvate maksude vähemlaekumine - kattub tagajärjega, mis on V. V.-le inkrimineeritud KrK § 1481 lgte 2 ja 10 järgi. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et üks tagajärg ei saa olla paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-76-05 - RT III 2005, 27, 283, p 14 ja
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05 - RT III 2006, 9, 82, p 13). Käesolevas asjas on süüdistus ja kohtud käsitanud ühe ja sama maksusumma tasumata jätmist OÜ V. poolt lubamatult nii KrK § 166 lg-s 2 kui ka KrK § 1481 lg-tes 2 ja 10 sätestatud kuriteokoosseisu kahjuliku tagajärjena. Kuna maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine, mis on V. V.le süüks arvatud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, on OÜ V. väidetava maksude väärarvutusega vahetumas seoses kui väidetav OÜ P. O. arvete võltsimine, ei saa kõnealust tagajärge V. V.-

§ 166lg 2 järgi omistada. Järelikult puudub V. V. käitumises Kr

K § 166 lg-s 2 sätestatud kuriteo koosseis. Seetõttu tuleb V. V. süüdistuses KrK § 166 lg 2 järgi õigeks mõista. VIII

  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 1 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  2. septembri
  3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a otsused V. V. süüdistunnistamises ja karistamises KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 ning § 166 lg 2 järgi ja V. G. süüdistunnistamises ja karistamises KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi. Samuti tuleb kohtuotsused tühistada osas, millega mõisteti V. V.-lt ja V. G.-lt solidaarselt välja 11 045 832 krooni Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks, ja kummaltki süüdistatavalt mõisteti välja 4500 krooni sundraha. Osas, millega V. V. on KarS § 345 lg 1 järgi õigeks mõistetud ja OÜ V. pangakontod aresti alt vabastatud, tuleb kohtuotsused muutmata jätta. Süüdistuses KrK § 166 lg 2 järgi mõistab Riigikohus V. V. õigeks. Osas, mis puudutab V. V. ja V. G. süüdistust KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi lahendamist, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsjate kassatsioonid rahuldab Riigikohus osaliselt.
  6. Riigikohus ei rahulda V. G. kaitsja taotlust vabastada V. G. pangakontod aresti alt, kuid märgib, et see ei välista võimalust esitada samasisuline taotlus asja uuel arutamisel maakohtus. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.