RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 477 lg-t 1, mille kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

§ 477

lg 6 järgi laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada natuuras, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas (

§ 477lg 3).

Alusetult vara saanud isik on lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (

§ 477lg 5).

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostjad said teada vara alusetust omandamisest kohe pärast seda, kui hageja töötaja kandis EVP-kroonid riigile üle, siis ei ole alust hagi rahuldada ka osas, mis tuleneb EVPkrooni kursi tõusust pärast EVP-de ülekandmist riigile. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid pärast EVP-kroonide riigile ülekandmist pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara saamise alusetusest. Kostja II on kostja I kõrval asjas kohane kostja, sest abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides. Samas välistab see seisukoht hagi rahuldamise, sest võetud kohustus välistab hagi rahuldamise alusetu rikastumise sätete alusel. Mõlemad kostjad korraga ei saa alusetult rikastuda olukorras, kus üks neist on sõlminud lepingu, mida hageja nimetab tühiseks. Kostjate esitatud

1. märtsi
2. a tasaarvestuse avaldusega ei saa arvestada, sest sellest ei nähtu, et kostjatel oleks nõue hageja vastu. Kostjad väidavad, et hageja on saanud kostjate arvel tulu. Nad ei ole tõendanud, et Arno Puusild (kellele kostja I andis volikirja talle maa ostmiseks) oli hageja töötaja. Samuti ei ole töötaja tegevus väljaspool töösuhet oma tagajärgede osas seostatav alati tema tööandjaga. Seega ei ole kostjate esitatud tõendid piisavad, et tasaarvestuse avalduses märgitud asjaolusid seostada piisavalt tõsikindlalt hagejaga. See, et hageja töötaja tasus
3. juulil
4. a riigile 90 493 EVP-krooni, võimaldab kaudselt järeldada seost hageja töötaja ja kostja I poolt volitatud isiku A. Puusilla tegevuse vahel. Hagejat ei ole võimalik seostada kostjate esitatud tasaarvestuse avaldusega.
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
7. novembri
8. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 44 240 krooni 72 senti. Ringkonnakohus juhindus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 651 ja kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas, et mõlemad kostjad on asjas kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et
9. oktoobril
10. a sõlmiti lihtkirjalik maaüksuse ostu-müügi eelleping ja hageja töötaja tasus kostja I eest riigile 140 766 EVP-krooni. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et viidatud leping on vorminõude rikkumise tõttu tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 66 lg 5 järgi peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tühise lepingu järgne ostja ega ka erastamisväärtpaberi maksekorraldused teinud hageja töötaja ei ole saanud kostjalt I hüvitist ega maaüksuse omandiõigust. Hageja leiab õigesti, et hageja töötajal kui kostja I eest 140 766 EVP-krooni tasunud isikul on nõudeõigus kostja I vastu, sest viimane on tema eest tasutud summad teise isiku arvel säästnud. Maakohtu põhjendused selle kohta, miks kohus ei arvestanud nõudeõiguse loovutamisega, ei ole kooskõlas seadusega. Hageja töötaja on
11. juulil
12. a kinnitanud, et ta on loovutanud hagejale oma nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest maaüksuse müügihinna osamaksete jt summade riigile tasumisest. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Algse võlausaldaja kinnitus, et nõude loovutamine on toimunud enne hagi esitamist kohtusse, on piisav hagemisõiguse tekkeks, kuna nõude loovutamiseks ei ole ettenähtud vorminõudeid. Algse võlausaldaja kinnitus nõude loovutamise kohta on ka piisav selleks, et võlgnikul ei tekiks VÕS §-st 172 tulenevalt kohustuse täitmisest keeldumise alust, kuna asjas ei vaielda, et õigustatud isik on vaidlusaluse nõude hagejale loovutanud. Hageja nõue 3000 krooni käsiraha saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest selle summa osas ei nähtu, et hageja töötaja oleks nõude loovutanud hagejale. Küll aga peaksid kostjad

§ 477

lg 3 kohaselt hagejale hüvitama EVP-kroonide ülekandmise momendil määratava väärtuse rahas. Rahandusministeeriumi informatsiooni kohaselt oli

1. jaanuaril
2. a, kui üle kanti 50 273 EVPkrooni, EVP kurss 0,34 krooni ja
3. juulil
4. a, kui üle kanti 90 493 EVP-krooni, EVP kurss 0,3 krooni. Hageja nõue kostjate vastu tuleb rahuldada summas 44 240 krooni 72 senti. (90 493 * 0,3 = 27 147 krooni 90 senti ja 50 273 * 0,34 = 17 092 krooni 82 senti). Asjas ei ole tõendatud, et kostja I oli EVP-kroonide ülekandmise ajal teadlik, et maaüksuse müügilepingut tulevikus ei sõlmita. Seega pole alust lugeda tuvastatuks kostja I pahausksust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, leides ekslikult, et pooled ei ole vaidlustanud apellatsioonimenetluses seda, et mõlemad kostjad on asjas kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada. Kostjad on nimetatud asjaolusid kogu menetluse vältel vaidlustanud. Nad on vastuses apellatsioonkaebusele rõhutanud, et kostja II ei ole kohane kostja ning asjas tuleb arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et õigustatud isik loovutas vaidlusaluse nõude hagejale. Kostjad on kogu menetluse vältel rõhutanud, et hageja töötaja nõue pole hagejale üle läinud. Tulenevalt VÕS §-st 172 ei pea kostjad võimalikku kohustust täitma, sest võlgnik ei esitanud kohtule ega kostjatele loovutamisdokumendi originaali. Ringkonnakohus luges nõude loovutamise tõendatuks, kuid jättis hagi lahendamisel kohaldamata tasaarvestust võimaldava VÕS §
6. Selliselt on ringkonnakohus heaks kiitnud, et hageja sai 1564 tihumeetrit metsa väärtuses 46 920 krooni (tegelik väärtus ca 600 000 krooni). Ringkonnakohtu otsus on seega ebaõiglane.
7. oktoobri
8. a lepingust ei tulenenud õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, sh hagejale. Kostjatele jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus arutles otsuses lepingu tühisuse üle, kui see ei olnud vaidluse esemeks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 478

p 1, mille kohaselt ei mõisteta alusetult omandatuna välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja poolt riigile tasutud maaüksuse 10-aastast järelmaksu 90 493 EVP-krooni ei tule seega kostjatelt välja mõista, sest see anti üle kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja tasus hüpoteegi ettemaksu kostjaid teavitamata ja enda huvides (et teha maaüksusel lageraiet ja teenida tulu).

1. Vastuses kostjate kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja leidis, et ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
2. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja hagiavaldus rahuldamata, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui ei vastanud kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja nõue 136 727 krooni 70 sendi saamiseks sisaldas

§ 477

lg 5 kohaselt ka rahasummat tulenevalt EVP kursi muutumisest pärast kostjate eest EVP-de tasumist. Kostjad ei ole esitanud hageja nõudele vastuväidet, et nad ei olnud teadlikud nende eest maa ostuhinna tasumisest. Seega võtsid nad selle asjaolu omaks ja olid pahausksed. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele.

1. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele ei pidanud kostjad seda õigeks ja palusid jätta kaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja arvel alusetult rikastunud, jättes hagejale hüvitamata EVP-kroonide maksed, mida tegi kostja I eest hageja töötaja, kes loovutas oma nõude hagejale. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast
4. juulit
5. a. Vaidlusalused maksed tehti
6. jaanuaril
7. a ja
8. juulil
9. a. Seega leidsid kohtud õigesti, et asjas tuleb kohaldada

§ 477. 12.

Ringkonnakohus kohaldas õigesti võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid, leides, et hageja töötaja poolt hagejale nõude loovutamist ei saa kahtluse alla seda, kuivõrd hageja töötaja on seda ise kinnitanud. VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutmine). Seega on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine pole kehtiv. VÕS § 170 teine lause lisab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuid VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega ei olnud asjakohane kostjate väide, et hageja töötaja ei loovutatud hagejale nõuet. Samas võisid nad kohustuse täitmisest keelduda, kui neile ei esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta või ei teatatud kirjalikult nõude loovutamisest. Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töötaja loovutas kõnealuse nõude hagejale. Hageja töötaja kinnitas

1. juulil
2. a kirjalikult, et tema ja hageja sõlmisid nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega hageja töötaja loovutas hagejale nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest kinnistu müügihinna osamaksete jt summade tasumise tõttu (vt toimiku I kd, lk 6). Kostja esitas vastuväite, et eeltoodud kinnitus nõude loovutamise kohta ei ole originaaldokument. Maakohtu
3. juuni
4. a istungi protokolli kohaselt on hageja esindaja kohtule vastanud, et nõude loovutamise dokumendi originaali näidati kostja eelmisele esindajale varasemal kohtuistungil. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei esitatud hageja esindaja seletusele vastuväiteid (toimiku II kd, lk 37). Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a istungi protokolli kohaselt märkis hageja esindaja, et nõude loovutamise originaaldokument on tal olemas ja kaasas (vt toimiku II kd, lk 82). Samas ei kajastu toimikus olevates kohtistungi protokollides asjaolu, et maakohtule esitati kõnealuse dokumendi originaal. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada nõude loovutamise algdokumendi esitamisega seotud asjaolud. TsMS § 273 lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada, ning et kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.
7. Ringkonnakohus luges vääralt vaidlustamata asjaoluks selle, et kostja II ei ole kohane kostja ning asjas ei saa arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kolleegium nõustub kostja I kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus siinkohal menetlusõiguse norme. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt selle kohta nt
8. oktoobri
9. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-80-06 (RT III 2006, 37, 313), p 11;
10. novembri
11. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-117-06 (RT III 2006, 44, 374), p 13;
12. veebruari
13. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-154-06 (RT III 2007, 8, 66), p 12). Kostjad on kogu menetluse vältel hagile vastu väitnud, et kostja II ei ole kohane kostja ning et asjas tuleb arvestada kostja I tasaarvestuse avaldusega. Kuna nad ei ole apellatsioonimenetluses loobunud nendele vastuväidetele tuginemast, siis peab ringkonnakohus neid vastuväiteid hindama asja uuel läbivaatamisel.
14. Kostjad on kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et ringkonnakohus hindas põhjendamatult lepingu kehtivust, leides, et leping on tühine TsÜS § 66 lg 2 järgi. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei täitnud hageja töötaja kostja I eest EVP-kroonide maksmisega lepingust tulenevat kohustust. Seetõttu ei ole hageja nõue kvalifitseeritav ringkonnakohtu viidatud TsÜS § 66 lg 5 järgi. Hageja nõue on kvalifitseeritav

§ 477

lg 6 järgi, mille kohaselt

§ 477

lõigetes 1�5 sätestatu laieneb ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Järelikult on selle sätte kohaldamine välistatud juhul, kui hageja töötaja täitis kostja I eest EVP-kroone makstes mingit lepingulist kohustust. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja I oleks saanud hageja töötajalt EVP-kroone. Seetõttu ei kohaldu

§ 477

lõiked 3 ja 5, s.t et hagejal ei saa olla nõuet tema töötaja poolt kostja I eest tasutud EVPkroonide väärtuse hüvitamiseks kas nende omandamise või hilisema aja seisuga. Hageja nõude võimalik ulatus sõltub

§ 477

lg 6 järgi sellest, kuipalju raha hoidis kostja I kokku sellega, et hageja töötaja maksis EVP-kroone kostja I eest. 15. Väär on kostjate kassatsioonkaebuse seisukoht, et asjas on kohaldatav

§ 478p 1.

Viidatud sätte kohaselt ei nõuta alusetult omandatuna välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Kolleegium selgitab, et see säte reguleerib olukorda, kus võlgnik täidab oma kohustuse võlausaldajale enne kokkulepitud või seadusest tuleneva tähtaja saabumist. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et hageja töötaja oleks olnud kostja I võlgnik ning täitnud kostjale I kohustuse ennetähtaegselt. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu