a Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu hüvitise ja käsitluskulude väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
ppik Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus
Eesti Liikluskindlustuse Fond kassatsioonkaebuselt
) §-s 235 sätestatut. Kostja keeldus eeltoodud põhjendusel mootorratta omanikule liikluskahju hüvitamast. Pärnu Politseiprefektuuri
Samale järeldusele jõudis ka liiklusõnnetuse kohta arvamuse andnud ekspert-käsitleja Erik Ernits.
idis, et liikluskahju eest vastutavad mõlemad juhid 50% ulatuses, ja nõustus hüvitama poole nõutud summast. Kindlustuse vahekohus jättis 5. mai 2005. a otsusega rahuldamata hageja kaebuse, milles hageja
idis, et liikluskahju põhjustas sõiduauto juht. Kindlustuse vahekohus
idis, et vastutus liikluskahju põhjustamise eest jaguneb poolte vahel võrdselt.
idis, et vaidlusaluse liiklusõnnetusega põhjustas liikluskahju
nõudeid rikkunud sõiduauto juht, kes liikus teega külgneva ala juurdesõiduteel ja ei andnud teed ristuval jalgrattateel liikuvale mootorratturile. Mootorratta juhi poolt
Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 43 lg 4 alusel nõude hüvitamise ja käsitlemise kulusid. 3. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema arvates oli 50% ulatuses liikluskahju tekkimises vastutav mootorratta juht, kes jalgrattateel sõites ei andnud vastavalt
§-
235 teed sõidukile, mis sõitis teega külgneva ala juurde viival juurdesõiduteel, mis on
Sõiduauto liikus teega külgnevalt alalt teele viival juurdesõiduteel enne seda, kui põrkas kokku jalgrattateel liikunud mootorrattaga. Jalgrattateel ei ole lubatud mootorrattaga sõita.
idis, et sõiduauto liikus teeseaduse (TeeS) § 2 ja
lg 48 järgi teel ning
sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja reguleerimata tee ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Seega oleks mootorrattur pidanud andma teed sõiduautole. Eeltoodud kohustuse rikkumine mootorratturi poolt oli kohtu arvates samuti põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Mootorratta juhi poolt
Liikluskahju tekkimise eest vastutavad mõlemad juhid. 5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja ei vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt liikus sõiduauto TeeS § 2 ja
lg 48 mõttes teel.
sätestab, et rööbasteta sõiduki juht peab � kui eesõigusmärgid ei näita teisiti reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile.
sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liiklusmärkidega seatud teisiti.
on erinorm
suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, jättes jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. Vastupidine tõlgendus teeks jalgrattateel jalgrattaga liikumise praktiliselt võimatuks ja jalgrattur peaks andma teed igale hoovist, põllult, metsast ja mujalt väljujale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
§-s 91 ja § 92 p-s 1 sätestatut. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka mootorrattur vastutab tekkinud kahju eest või vastutab kogu kahju eest sõiduauto juht.
sätestab, et omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Linnakohus
idis õigesti, et mootorrattur rikkus
§-s 235 sätestatut. Liikudes jalgrattateel, oleks ta pidanud andma teed ristuval sissesõiduteel liikunud autole. Ebaõige on hageja väide, et
on erinormiks
suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, jättes seal jalgratturi ilma parema käe eesõigusest.
Ringkonnakohtu arvates on meelevaldne kitsendada
§-st 235 tulenevat ainult samaliigiliste teede ristumisele.
reguleerib spetsiaalselt jalgrattateel liikumist ja normi kehtestamisel on arvestatud, et jalgratta ja mopeediga liiklemine on üldiselt ohtlikum, mistõttu on mopeedi ja jalgratta juhtidele kehtestatud tee andmise kohustus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja
iab, et TeeS § 2 lg-st 1 ja § 2 lg 2 p-st 1 ja liiklusseaduse (LS) § 4 lg-st 5 tuleneb, et jalgrattatee on samuti tee.
kohaselt, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
§-s 235 sätestatud jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoha all on seadusandja mõelnud ristmikku. Ristmiku all mõistetakse vastavalt
lgle 42 samal tasandil ristuvatest teedest moodustuvat ala.
on erinorm
suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul ning jätab jalgratturid ilma nn parem käe õigusest. Muul juhul, kui tegemist ei ole ristmikuga, tuleb jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohtadel juhinduda
§-s 92 sätestatust.
teistsugune tõlgendamine viiks situatsioonini, mis teeks omaette jalgrattateel jalgrattaga liikumise ebaloogiliseks. Jalgratturil, kes sõidab jalgrattateel, lasuks kohustus teed anda igale teega külgnevalt alalt väljuvale ja jalgrattateed ületavale liiklejale, sh ka teisele jalgratturile. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Õige ei ole hageja seisukoht, et jalgrattatee, millel liikus mootorrattur, ning juurdepääsutee, millel liikus autojuht, ristumiskoht ei ole käsitatav teede ristumiskohana
Varasemas menetluses ei ole pooled vaielnud selle üle, et juurdepääsutee maanteele on käsitatav iseseisva teena teeseaduse mõttes. Mootorrattur liikus jalgrattateel, mis on iseseisev tee nii teeseaduse kui liiklusseaduse mõttes. Nende kahe tee lõikumise koht on ristumiskoht. On ilmne, et kasutades mõiste "ristmik" asemel sõna ristumiskoht on määruse kehtestaja soovinud anda
§-
235 laiema regulatsiooniulatuse, mille vajadust on ringkonnakohus otsuses piisavalt põhjendanud.
iab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
idsid, et tekkinud õnnetuses on kahju tekitamises süüdi mõlemad juhid. Selle seisukohaga ei nõustunud hageja, kes, esitades kassatsioonkaebuse,
iab, et tekkinud kahju eest vastutab üksnes sõiduauto juht. 13. Kolleegium
iab, et vaadeldavas asjas on vaja eelkõige selgust asjakohastes õigusaktides sätestatud mõistetes. Asjakohasteks õigusaktideks on praegusel juhul teeseadus, liiklusseadus ja liikluseeskiri. TeeS § 2 lg 1 järgi on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, kusjuures sama paragrahvi teise lõike järgi moodustavad tee liiklemiseks kasutatavate rajatistena muu hulgas ka parkla, puhkekoht, sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. Seega on teena käsitletavad kõik rajatised, mida saab kasutada liiklemiseks. Sama sätestab tee mõistena ka
Ka LS § 4 lg 1 järgi käsitletakse tee mõistet, nõudeid teele, teehoidu, tee kasutamist, teeomaniku kohustusi ja vastutust vastavalt teeseaduses sätestatule.
lg 46 järgi mõistetakse sõidutee all vastavalt LS § 4 lg-
3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. LS § 4 lg 2 järgi on teega külgnev ala teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee.
lg 44 järgi mõistetakse sõiduki all vastavalt LS § 12 lg-
1 teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul. Tulenevalt
Samuti on
14. Vaidlusaluse asja lahendamisel on asjakohasteks normideks
Vastavalt
p-
1 peab juht andma teed parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites igale teel liiklejale.
järgi peab reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht � kui eesõigusmärgid ei näita teisiti � andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile.
järgi, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Kolleegium
iab, et viidatud norme süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et asja lahendamisel tuleb eelkõige silmas pidada juhi, kes sõidab teele parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnaseteelt,
Siinjuures tuleb rõhutada, et teeandmiskohustus ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele nimetatud aladelt ja juurdepääsuteelt välja sõidetakse. Eesõigusmärkide puudumisel sätestab
samaliigiliste teede ristmikel nn parema käe reegli, mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Eelnevast järeldub, et
järgi peab sõidukijuht teed andma samaliigiliste teede ristmikel kõigile sõidukitele, muu hulgas ka jalgrattale või mootorrattale, mis lähenevad paremalt poolt.
sätestab erireegli omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal, mille järgi peab jalgrattur ja mopeedijuht teed andma teel liiklejale, välja arvatud juhul, kui teeandmiskohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Kolleegium
iab, et
ei ole erinorm
suhtes, sest nende kahe normi reguleerimisala on erinev, kuna
reguleerib sõidujärjekorda samaliigiliste teede ristmikel, aga
Lahendades küsimust
ja
p 1 omavahelisest vahekorrast, tuleb kõigepealt märkida seda, et mõlemad normid sätestavad teeandmiskohustuse teel liiklejale, kusjuures tee mõiste hõlmab nii sõiduteed, teega külgnevat ala kui ka viimase juurde viivat juurdepääsuteed. Seega võiks järeldada, et omaette jalgrattateel liikuva sõiduki juht peaks andma teed ka parklast, puhkekohast või muult teega külgnevalt alalt väljasõitvale ja nende juurde viival juurdesõiduteel liiklevale sõidukile. Siiski ei oleks selline järeldus kolleegiumi arvates õige ega põhjendatud. Esiteks sätestab
p 1 teeandmiskohustuse tingimusteta ja just igale teel liiklejale, samal ajal kui
Nimetatud erisus annab alust järelduseks, et
§-s 235 on mõeldud jalgrattateega ristuva tee all sõiduteed, mitte aga teega külgnevat ala ja selle juurde viivat juurdesõiduteed. Teiseks tuleks sõidueesõiguse osas eelistada sõiduteel, muu hulgas ka omaette jalgrattateel liiklejaid juurdesõiduteel liiklejatele seetõttu, et sõidukiirus parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitjatel on tavapäraselt oluliselt väiksem kui sõiduteel liiklejatel ja sellest tulenevalt on esimestel oluliselt kergem ja ohutum vajadusel pidurdada, et läbi lasta sõiduteel liiklejaid. Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et sõitmine just juurdesõiduteel, aga mitte ristuval sõiduteel, peab olema kahtlusteta selge nii sõiduteel kui ka eespool nimetatud teega külgnevate alade juurdesõiduteel liiklevatele juhtidele, sest vastasel korral tekiks liikluses ohtlik olukord, kus ei osata kahtlusteta määrata sõidujärjekorda. Selline selgust tagav tingimus on sätestatud
lg-s 49, mille järgi teega külgneva ala all mõistetakse vastavalt LS § 4 lg-
2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seega on oluline, kas teega külgnev ala on sõiduteel liiklevale juhile teelt selgelt ja kahtlusteta nähtav, millest sõltub see, kas tegemist on sellelt alalt tuleva tee näol juurdesõiduteega. Ainult teega külgneva ala teelt nähtavuse korral saab sõiduteel liikleja olla kindel, et selle ala juurde viival teel (juurdesõiduteel) liikleja annab talle teed. Sellega tagatakse ka ohutu ja sujuv liiklus juurdesõiduteega ristuval sõiduteel ja sealhulgas ka omaette jalgrattateel. 15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kindlaks teha, kas kõik asjas tähtsad asjaolud on õigesti ja täielikult tuvastatud, ning juhindudes käesolevas otsuses antud materiaalõiguse normi tõlgendusest asi lahendada. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest.
a Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.