RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 29 lg-ga 7 tuleb asuda seisukohale, et THE 20021 p 4.2.2.2.c klausel laieneb vaid pinnavee - järvede, paisjärvede, jõgede, ojade, veehoidlate - tõusule. Merevesi ei ole pinnavesi. Merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välistamine pidanuks olema lepingus selgelt märgitud. THE 20021 punkt 4.2.2.2.c on

§ 42järgi tühine tüüptingimus.

Väär on kostja arvamus, et tormiga kaasnev tugev tuul on loodusõnnetuseks, sama tormiga kaasnev üleujutus aga mitte.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole kohustust kindlustushüvitist tasuda, sest üleujutus ei ole kindlustuslepingu kohaselt kindlustusjuhtum. Kindlustuspraktikas on üleujutuse puhul tegemist eritingimustel kindlustatava riskiga ja seepärast ei ole taolise õnnetuse riski kindlustamine tüüplepinguga mõistlik ega levinud. Kindlustuslepingus on loodusõnnetuse mõiste defineeritud tormi ja rahena, seejuures on rõhutatud, mis põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks. Lisaks on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c märgitud, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju, mis on tekkinud tormi tõttu toimunud pinnavete tõusu tagajärjel. Seejuures ei ole oluline, kas üleujutuse allikaks on mere-, jõe- või järvevesi, sest veeteaduses loetakse kõik maapinnal asuvad veekogud pinnaveeks. Kindlustuslepingu süsteemsel tõlgendamisel peaks olema ilmne, et igasugusest veetõusust tingitud kahju hüvitamine on välistatud. Kostja ei ole andnud sõnale "pinnavesi" eritähendust. Eritähendus on sellele mõistele antud hoopis veeseaduses. Veetõusu Haapsalus põhjustas mitte niivõrd tuule kiirus, vaid just tuule suund. Seega ei ole tormituul seotud üleujutuse tekkimisega. Kui hageja soovinuks end üleujutuse vastu kindlustada, pidanuks ta kostjale sellekohast tahet avaldama. Kostja tüüptingimused ei ole hageja suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole rikutud, sest kostja ei ole kohustatud üleujutuse riski kindlustama ja hageja ei ole tasunud selle riski kindlustamise eest. Mõistlik isik pidi THE 20021 punktist 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et veetõus ei ole kindlustusjuhtum. Tormi kui nähtust ei ole lepingus ebamõistlikult kitsendatud. Hageja nõue tüüptingimuste tühiseks tunnistamiseks on vastuolus Euroopa Liidu direktiivi nr 93/13/EMÜ sõnastuse ja eesmärgiga. Hageja on ettevõtja. Direktiivi eesmärk ei ole kaitsta ettevõtjat rohkem kui tarbijat.
2. Harju Maakohtu
3. novembri
4. a vaheotsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja nõue kindlustushüvitise saamiseks on põhjendamatu. Pooled vaidlevad selle üle, kas
5. veebruari
6. a kindlustuslepinguga kindlustati loodusõnnetustega kaasnevad riskid kogu mahus, sh merevee tõusust tingitud kahjustused, või mitte. Kostja viitas lepingu sõlmimisel hagejale selgelt, et kasutab tüüptingimusi. Poolte kokkuleppe kohaselt (THE 20021 p 4.2.2.1.a) käsitatakse tormina tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c). Eelnevast saab järeldada, et pooled on tormi kui loodusõnnetuse mõistet lepingu sõlmimisel konkretiseerinud. Õige ei ole hageja väide, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste vastu. Vaidlus on selle üle, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste kitsendamises) on tühised või mitte. Vaidlusaluse tüüptingimusega on reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja kohustus), mis tasakaalustatakse kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Seega on vaidlusaluse tüüptingimuse puhul tegemist tingimusega, mis puudutab lepingu põhilist eset ning hinna ja üleantu väärtust (

§ 42lg 2).

Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole kostja tüüptingimused hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Kindlustuslepingutes riskide välistuste kehtestamine ei ole ebatavaline; välistused on selged ja teiste tingimustega loogilises seoses. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada see eritingimustel. Kohus leidis, et vaidlusalust tüüptingimust ei saa lugeda tühiseks. Kindlustatava riski, sh loodusõnnetuse riski konkretiseerimine lepingu sõlmimisel ei ole kindlustusvõtja huve ebamõistlikult kahjustav. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas tegemist oli pinnavee tõusuga. Hageja käsitlus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole lepingu kontekstis kooskõlas mõistliku arusaamaga. Hageja on äriühinguna kindlustusturul hinnatav võrdse partnerina, kes pidi lepingu sõlmimisel ilmutama tähelepanu kindlustuskaitse ulatusele. Seega tuleb eeldada, et tehing on sõlmitud teadlikult ning kindlustatavaid riske ja sellele vastavat kindlustuspreemia suurust kalkuleerides. Loodusõnnetuse mõistet konkretiseerivate tingimustega tutvudes pidi hageja mõistma, et kostja tahe ei ole suunatud kindlustuskaitse pakkumisele loodusõnnetustega kaasnevate riskide vastu kogumis, vaid üksnes lepingu tingimustes konkretiseeritud ulatuses. Mõistega "tormi tõttu tekkinud pinnavee tõus" on hõlmatud kõikide veekogude veepinna tõus ning sellega kaasneva veevoolu tagajärjel tekkivad võimalikud kahjustused. Kohus lähtus mõiste "pinnavesi" analüüsimisel Eesti Entsüklopeedias

§ 29lg 4).

Mõistete ebaselguse korral pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu. Vaidlusalused veekahjustused on tingitud tormi tõttu tekkinud pinnavete tõusust. Sellise nähtuse on pooled kindlustatavatest riskidest välistanud. Kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel tuginenud lepingule ega ole seetõttu hageja õigusi rikkunud.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja õigust kindlustushüvitisele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluse kahju põhjustas tormi tõttu tõusnud pinnavesi, mille pooled on THE 20021 p-s 4.2.2.2.c kindlustatavatest riskidest välistanud. Seega ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ja kostja ei ole hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel lepingut ega hageja õigusi rikkunud. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et THE 20021 p 4.2.2.2.c ei ole tühine tüüptingimus

§ 42tähenduses.

THE 20021 p 4.2.2 järgi on kindlustusjuhtumiks loodusõnnetus (torm, rahe). Õige on hageja väide, et üleujutus on loodusõnnetus. Samas jätab hageja tähelepanuta, et mitte igasugust loodusõnnetuse tõttu tekkinud kahju ei hüvitata kindlustuslepingu ja selle üldtingimuste alusel. Hindamaks, millest pooled lepingu sõlmimisel lähtusid, tuleb tõlgendada selle sisu, juhindudes

§-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta

§ 29

lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik.

§ 29

lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Kuna THE 20021 p 4.2.2.2.c näol on tegemist tüüptingimusega, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda

§-s 39 sätestatust, mis sätestab sama põhimõtte. Maakohus andis otsuses hinnangu sellele, kuidas samas olukorras heas usus tegutsevad isikud analüüsiks ja hindaks (loeks tavaliselt mõistlikuks) pinnavee mõiste tähendust kindlustuslepingu sõlmimisel. Ka ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik oleks pidanud lepingust ja üldtingimuste pst 4.2.2.2.c aru saama selliselt, et kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist, mille põhjustas tormi tõttu tõusnud põhjavesi, kuid loetakse sellise kahju tekkimist, mille põhjustas tormi tõttu tõusnud merevesi. On õige, et veeseadus eristab pinnavett ja merevett ning neid käsitletakse selles seaduses eraldi. Samuti on pinnavee ja merevee andmebaasid eraldi riigi veekatastris. Neid mõisteid käsitletakse eraldi ka kemikaaliseaduses. Samas käsitab Keskkonnaministeerium vesikonna tunnuste analüüsis pinnaveena muu hulgas ka rannikuvett (tlk-d 92-93). I. Roasto teadustöös "Põhjavee teke ja kujunemine" käsitatakse merevett pinnaveena (tlk 98), TÜ Geograafia Instituudi hüdroloogiaõppejõu A. Järveti arvamuse kohaselt on meri pinnaveekogu. Euroopa Keskkonnaagentuur defineerib pinnavett kogu Maa pinnal asuva veena, sh ranniku- ja mereveena, ja keskkonnasõnastiku EnDic 2000 järgi hõlmab mõiste pinnaveekogu rannikuvett. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et pinnavee mõiste analüüsimisel tuleb lähtuda tähendusest, mis on enam kooskõlas tavalise arusaamaga, võttes aluseks Eesti Entsüklopeedias antud tähenduse. Ei ole usutav, et hageja tutvus enne lepingu sõlmimist hagiavalduses märgitud õigusaktides ja geograafiateaduses kasutatud pinnavee ja merevee mõistetega ja lähtus nendest lepingu sõlmimisel. Kohus leidis põhjendatult, et merevee (merepinnavee) eristamine teistest maapinnal asuvatest veekogudest ei ole kooskõlas lepingu mõttega ega mõistete tavapärase tähendusega. Ei ole mõistlik järeldada, et THE 20021 p-s 4.2.2.2.c sätestatud välistus kehtib näiteks tormi tõttu Peipsi järve, aga mitte Läänemere vee tõusust põhjustatud kahju hüvitamise puhul. Selliseks eristamiseks puudub mõistlik põhjus. Kui hagejal oleks olnud huvi saada kindlustuskaitset merevee tõusuga kaasnevate riskide vastu, pidanuks ta kostjat sellest eraldi teavitama. Kuna hageja ei avaldanud lepingu sõlmimisel ning kindlustuspoliisi ja üldtingimuste kättesaamisel kindlustustingimustele vastuväiteid ega esitanud pretensioone nende arusaadavuse kohta, viitab see hageja nõustumisele kostja pakutud tingimustega. See, kas kostja pakkus hagejale teisi kindlustustooteid, mis oleks andnud kindlustuskaitse ka vaidlusalusele juhtumile, või mitte, ei oma asja lahendamisel tähtsust. THE 20021 p 4.2.2.2.c ei ole tühine tüüptingimus

§ 42järgi.

Kindlustuslepingu olemuseks on kindlustuskaitse pakkumine kokkulepitud riskide vastu kokkulepitud hinna eest. Üldtingimustega on reguleeritud kindlustuskaitse ulatus (kindlustusandja kohustus), mis tasakaalustatakse kindlustusmakse suurusega (kindlustusvõtja kohustus). Kindlustusriski konkretiseerivad tüüptingimused on seotud lepingu hinna ja üleantud väärtuse suhtega. Kindlustuslepingutes riskide välistuste kehtestamine on tavapärane. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada need eritingimustel, millega kaasneb kindlustusvõtja kohustus maksta sellisel juhul ka kõrgemaid kindlustusmakseid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et kahju on põhjustanud tormi tõttu tõusnud pinnavesi. Hageja on seisukohal, et üleujutuse põhjustasid tormi tekitatud tõusulained, mis kergitasid merevee. Ringkonnakohus jättis hageja selle väite tähelepanuta. Kohtu arvamus lepingu ning üldtingimuste tõlgendamise kohta ei ole põhjendatud. Kui kindlustatud vara asub mere ääres, kus sagedaimaks loodusõnnetuseks on tormi tekitatud tõusulained, peab mõistlik ja heas usus toimiv inimene mõistma, et kui vara kindlustatakse loodusõnnetuse vastu, siis on sellest hõlmatud ka merevee tõusuga seonduvad riskid, kui pooled vastupidises otseselt kokku ei lepi. Pinnavett ja merevett ei tohi samastada. Ringkonnakohus märkis õigesti, et erinevad allikad annavad mõistele "pinnavesi" erineva tähenduse, kuid ringkonnakohus ei põhjendanud, miks mõiste "pinnavesi" tõlgendamisel tuleb lähtuda Eesti Entsüklopeedias antud tähendusest ja mitte hageja viidatud allikatest. Hageja on piisavalt põhjendanud, et pinnavesi ei ole merevesi. Alusetu on ringkonnakohtu väide, et hagejal ei olnud huvi saada kindlustuskaitset merevee tõusuga kaasnevate riskide vastu. Hageja lähtus kindlustuslepingu sõlmimisel sellest, et loodusõnnetuse mõiste hõlmab ka tormiga kaasneva merevee taseme tõusu ja üleujutuse. Selliselt mõistis hageja tahet ka kostja maakler lepingu ettevalmistamisel ja sõlmimisel. Kui kindlustusandja soovis merevee tõusu ja sellest tuleneva üleujutuse loodusõnnetuste loetelust välja arvata, pidanuks ta sellele otseselt ja arusaadavalt viitama kindlustuslepingu dokumentides. Hageja arvates on THE 20021 p 4.2.2.2.c klausel tühine tüüptingimus

§ 42järgi.

Igale mõistlikule inimesele on selge, et kõige tõenäolisemaks loodusõnnetuseks, mis ähvardab mere ääres asuvat hoonet, on eelkõige torm ja sellega kaasnev üleujutus ning kindlustades vara loodusõnnetuse vastu, peetakse silmas eeskätt tormi ja üleujutust. Eelviidatud klausel rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning kahjustab kindlustusvõtjat ebamõistlikult. 7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Kohus tõlgendas õigesti kindlustuslepingut. Kindlustuslepinguga ei kindlustata kunagi kõiki mõeldavaid riske ning kahjusid. Üleujutus ja niiskuskahjustus ei ole vaidlusaluse kindlustuslepingu kohaselt kindlustusjuhtum ega kindlustusrisk, sest sellekohane kokkulepe kindlustuslepingus puudub. Vaidlusalune kindlustusleping ei ole koguriskikindlustuse leping. Koguriskikindlustuse lepingu puhul saaks tinglikult kasutada argumentatsiooni, et juhtum, mis ei ole välistatud, tuleb hüvitada. Kindlustustavade kohaselt ei ole üleujutus tüüptingimustel kindlustatav risk.

§ 440

lg 1 järgi peab kindlustusvõtja avaldama kõik olulised asjaolud soovitava kindlustuslepingu kohta. Hageja ei viidanud kindlustuslepingu sõlmimisel üleujutuse esinemise võimalusele. Kostja arvates on hageja käsitus merevee ja pinnavee väidetavast erinevusest vale. Hageja tõlgendus, mille kohaselt jõe- või järvevee üleujutusest tekkinud kahju ei hüvitata, aga merevee üleujutusest tekkinud kahju hüvitatakse, ei vasta mõistliku objektiivse inimese positsioonilt lähtuvale tõlgendusele. Veeseaduses pinnaveele antud eritähendust ei saa üle kanda veeseaduse reguleerimise esemega mitteseotud kindlustuslepingusse. Kindlustustingimuste THE 20021 p 4.2.2.2.c ei kahjusta kindlustusvõtja huve ebamõistlikult. Loodusõnnetuse riski defineerimine kindlustuse tüüptingimustes ning kindlustustingimuste p-s 4.2.2.1.a toodud kujul ei kahjusta kindlustusvõtja, eriti äriühingust kindlustusvõtja huve ebamõistlikult. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 9. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kasutas hagejaga lepingu sõlmimisel tüüptingimusi, st vaidlusalune kindlustusleping oli eelnevalt läbirääkimata tingimustel sõlmitud leping ja kõik tema tingimused ei olnud individuaalselt kokku lepitud. Tüüptingimuse legaaldefinitsiooni annab

§ 35

, mille kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav pool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on käsitlenud tüüptingimuste mõistet 8. mail 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07 tehtud otsuse p-s 11 ja 30. aprillil 2007. a tsiviilasjas nr 32-1-150-06 tehtud otsuse p-s 17, selgitades, et

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Seega on tüüptingimuste kasutamise peaprobleemiks ühe lepingupoole lepinguvabaduse piiramine faktiliselt üksnes lepingu sõlmimise vabadusega. Kolleegium möönab, et tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega. Seadusandja on tüüptingimuste suhtes kehtestanud eriregulatsiooni

§-des 35-

2. Vaidluse lahendamisel on seega keskne küsimus kostja poolt hageja suhtes kasutatud juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kui tüüptingimuse tõlgendamisest ja tähendusest. THE 20021 p 4.2.2.1.a kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. THE 20021 p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Oma nõuet esitades tugines hageja esmajoones sellele, et
3. veebruari
4. a kindlustuslepingu juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt oli kindlustatud ka tormist tingitud merevee tõusu tagajärjel tekkinud kahju. Kostja arvates välistab aga THE 20021 p 4.2.2.2.c tema kohustuse eelmärgitud asjaoludel kahju tekkimisel kindlustushüvitist maksta. Pooled vaidlevad seega eeskätt selle üle, kas THE 20021 p-s 4.2.2.2.c kasutatud mõiste "pinnavesi" hõlmab ka merevett.
5. Kuna THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c antud tingimus on tüüptingimus, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda

§-s 39 sätestatust (vt ka

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05 (RT III 2005, 22, 225), p 17 ja
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III 2005, 39, 384), p 26). Kolleegium kordab, et

§ 39

on erinorm

§ 29ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada

§-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. 12. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et

§ 39

sätestab tüüptingimuse tõlgendamiseks sama põhimõtte, mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette

§ 29lg 4.

Viimase kohaselt tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

§ 39

lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

§ 39

lg 1 teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega tuleb

§ 39

lg-st 1 lähtudes tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske (vt ka

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 34 ja
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05 (RT III 2005, 44, 436), p 12).
5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vaidlusalust tüüptingimust tõlgendada võlaõigusseaduse tüüptingimuste tõlgendamise kohta käivate sätete alusel. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas

§-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest, kuidas tüüptingimuses kasutatud mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga sarnased. Kui asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus jõuab järeldusele, et vaidlusalune tüüptingimus on ebaselge või selle sõnastus mitmeti mõistetav ning lepingus endas puuduvad selgitavad kokkulepped, mõisted, viited, mis võimaldaksid tingimuse sisu kahtluseta kindlaks teha, tuleb silmas pidada, et

§ 39

lg-s 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tõlgendada kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu