3-1-1-17-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-17-07 Otsuse kuupäev

1. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi V. Ž. süüdistuses KarS § 330 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 106-6020 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Ž. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2007 RESOLUTSIOON
5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a otsus muutmata.
8. Kassatsioon jätta rahuldamata.
9. Välja mõista riigieelarve vahenditest OÜ Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid kasuks 2 154 (kaks tuhat ükssada viiskümmend neli) krooni ja 68 senti vandeadvokaadi vanemabi Helen Tombergi poolt V. Ž.-le õigusabi osutamise eest.
10. Mõista menetluskulude katteks V. Ž.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 154 (kaks tuhat ükssada viiskümmend neli) krooni ja 68 senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. oktoobri
13. a otsusega tunnistati V. Ž. KarS § 330 järgi süüdi alkohoolse joogi omandamises ja arsti ettekirjutuseta tarvitamises X vanglas. Kinnipeetav V. Ž. toimetati alkoholijoobe tunnustega vangla meditsiiniosakonda, kus ta keeldus alkomeetrisse puhumast, kuid visuaalse vaatluse põhjal tuvastati tal alkoholijoove, mille kohta koostati akt. Seejuures ei olnud V. Ž.-l arsti ettekirjutust alkoholi sisaldava aine tarvitamiseks. V. Ž. karistati vangistusega kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristusena vangistus viieks aastaks 3 kuuks ja 10 päevaks.
14. V. Ž. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, väites, et ei ole toime pannud kuritegu, milles ta süüdi tunnistati. Apellant märkis, et kohtuotsusest ei selgu, millisest ekspertiisist ta keeldus. Ta selgitas, et keeldus puhumast alkomeetrisse ja taotles joobe tuvastamist bioloogilistest vedelikest, seda aga ei tehtud. Vangla sisekorraeeskirjale vastavalt võinuks vajaduse korral võtta temalt analüüsid ka erivahendeid kasutades sunniviisiliselt. Apellandi hinnangul moonutati maakohtu otsuses tunnistaja V. P. ütlusi. Samuti märkis V. Ž., et tunnistaja P. H., kes teda saatis, ei tundnud tal alkoholilõhna.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. jaanuari
17. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohtu otsuses on põhjendatud, milliste tõendite alusel ja miks tuleb V. Ž.-l alkohoolse joobe esinemine tuvastatuks lugeda. Ringkonnakohus nõustus nende põhjendustega. Seoses apellandi väitega, et tunnistaja P. H. ei tundnud tal alkoholilõhna, märkis ringkonnakohus, et see asjaolu ei lükka ümber nende tunnistajate ütlusi, kes on väitnud V. Ž.-l peale teiste alkoholitarvitamisele iseloomulike tunnuste suust alkoholi lõhna esinemist. Isikul, kes ei ole alkoholi tarvitanud, ei saa suust alkoholi lõhna tunda. Küll on aga võimalik vastupidine olukord, kus isik on küll alkoholi tarvitanud, kuid teine isik ei tunne erinevatel põhjustel selle lõhna. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas kriminaalasjas tõendatud, et V. Ž. keeldus väljahingatavast õhust alkomeetri abil alkoholijoobe tuvastamisest ja ka proovide andmisest alkoholijoobe tuvastamiseks. Seetõttu oli põhjendatud ja kriminaalmenetluse normidega kooskõlas temal alkoholijoobe tuvastamine muude väliste tunnuste põhjal tunnistajate ütluste alusel. Süüdistatava väide, et sellisel juhul pidanuks vanglaametnikud temalt proovid võtma sunniviisiliselt ja erivahendeid kasutades, ei ole aga kooskõlas vangistusseadustiku §-s 71 kindlaks määratud erivahendite kasutamise alustega. Ringkonnakohus ei nõustunud süüdistatava väitega, et maakohtu otsuses moonutatakse tunnistaja V. P. ütlusi, märkides, et maakohtu otsuses tsiteeritakse tunnistaja ütlusi kooskõlas tema poolt kohtuistungil räägituga. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
18. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Ž. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning V. Ž. õigeksmõistmist. Kassaatori hinnangul on kriminaalasja kohtulikul arutamisel ebaseaduslikult laiendatud V. Ž.-le esitatud süüdistuse piire, mis on süüdistatava kaitseõiguse rikkumisena kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. V. Ž.-le esitati süüdistus alkomeetrisse puhumata jätmises, see tegu ei vasta aga KarS § 330 koosseisule. Ka ei ole tõendatud, et V. Ž. oleks tarvitanud alkoholi. Tema joobe tuvastamine toimus ebaseaduslikult, sest ei lähtutud Vabariigi Valitsuse
19. aprilli
20. a määrusega nr 120 kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise vaidlustamise korra nõuetest. Kaitsja hinnangul ei saa V. Ž. väidetavat joovet tuvastada tunnistajate ütluste alusel, nagu seda käesolevas asjas tehti. Puuduliku süüdistuse tõttu ei saa selgitada kuriteosündmuse toimumist või tuvastada tõendamiseseme asjaolusid, mistõttu süüdistatav tuleb õigeks mõista.
21. Kassatsioonivastuses taotleb Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Lavly Lepp maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata jätmist. Prokuröri hinnangul on kaitsja esitanud terve rea mõtteid süüdistuse konkreetsuse problemaatika kohta, kuid pole neid sidunud käesoleva kriminaalasjaga. V. Ž.-le esitatud süüdistus on konkreetne, sest sellest nähtub piisava selgusega, millal ja kus ta oli alkoholijoobes ning talle tehtav etteheide arsti ettekirjutuseta alkohoolse joogi tarvitamises. Prokurör juhib tähelepanu, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu on kassaatori seisukohad seoses tõendite hindamisega ainetud. Ka on V. Ž.-le inkrimineeritud kuritegu leidnud nõuetekohaselt tõendamist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Kaitsja arvates väljuti kriminaalasja kohtulikul arutamisel süüdistuse piiridest, sest V. Ž.-le esitati KarS § 330 järgi süüdistus alkomeetrisse puhumisest keeldumises, kuid kohtud leidsid ta süüdi olevat alkoholi tarvitamises, täpsustamata, kuidas, millal ja millisel viisil alkoholi tarvitamine toimus ja kuidas see haakub süüdistusega alkomeetrisse puhumisest keeldumises. 6.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kassaatori selline väide meelevaldne. V. Ž. süüdistusakti lõpposas on märgitud järgmist: ?V. Ž. olles X. Vanglas kinnipeetav ning omamata arsti ettekirjutust alkohoolse joogi või muu piiritust sisaldava aine tarvitamiseks, 19.09.
23. a kella 14.00 ajal keeldus alkomeetrisse puhumast, kuid visuaalse vaatluse põhjal tuvastati temal alkoholijoove, mille kohta koostati vastav akt. Seega V. Ž. pani toime kinnipeetavana alkohoolse joogi omandamise ja arsti ettekirjutuseta tarvitamise, so KarS § 330 järgi kvalifitseeritava kuriteo" (tl 2, kd 2). Kriminaalkolleegium leiab, et esitatud süüdistusest nähtub selgesõnaliselt V. Ž.le tehtud etteheide ka selles, et arsti vastavasisulise ettekirjutuseta tarvitas ta kinnipeetavana alkoholi, mille tulemusel tuvastati tal visuaalse vaatluse põhjal joove. 6.2 Samas peab kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda V. Ž.le esitatud süüdistust seoses alkoholi omandamisega. Süüdistusest, aga ka maa- ja ringkonnakohtu otsusest ei nähtu asjaolusid, mis sisustaksid süüdistuse alkohoolse joogi omandamise osas, mistõttu selles osas on süüdistus ebakonkreetne. Kõnealune minetus ei too aga kaasa vajadust V. Ž. suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamiseks. Kriminaalkolleegium märgib, et alkohoolse joogi, nagu ka muu piiritust sisaldava aine tarvitamine, ei ole võimalik ilma selle joogi või aine eelneva omandamiseta. Seega moodustab omandamine käesoleval juhul isikule korrektselt süüks arvatud koosseisupärase teo - alkohoolse joogi tarvitamise - eelteo, mis ei kuulu iseseisvalt kvalifitseerimisele. Seejuures viitab kriminaalkolleegium varasemale praktikale sarnaste küsimuste käsitlemisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. aprilli
25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, RT III 2004, 10, 117, p 8).
26. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väidetega selle kohta, et V. Ž. joobe tuvastamisel rikuti kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium märgib, et liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel antud Vabariigi Valitsuse
27. aprilli
28. a määrus nr 120 ?Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" reguleerib joobeseisundi tuvastamist ja joobeastme määramist üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seda seisukohta on kriminaalkolleegium väljendanud ka
29. novembri
30. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-120-05 (RT III 2005, 41, 404, p 12). Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistaja ütlustega, samuti KrMS § 88 alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga. Ja kuigi isiku läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, selleks vajadusel ka sundi kasutades, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis.
31. Ülaltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole V. Ž. süüasja arutamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu, juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab kriminaalkolleegium V. Ž. kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
32. V. Ž. kaitsja esitas Riigikohtule seoses kaitsealusele kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega taotluse OÜ-le Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmiseks ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks kogusummas 2 154 krooni ja 68 senti (sh käibemaks 328 krooni ja 68 senti). Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
33. jaanuari
34. a määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg 2 p-st 1, § 18 lg 1 p-st 1, § 21 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada. Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 2 tuleb kassatsioonimenetluse kulud 2 154 krooni ja 68 senti hüvitada V. Ž.-l. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi