← Eesti

3-1-1-16-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-16-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 13. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Ki

§ 294lg 1 järgi ja V.

K.

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 7.

veebruari

  1. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 106-7425 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. H. kaitsja Martin Triipani ja V. K. kaitsja Merike Borunova määruskaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  2. aprill 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-7425 ning saata kriminaalasi A. H.

§ 294lg 1 järgi ja V.

K.

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 järgi samale kohtule sisuliseks arutamiseks.

  1. Määruskaebused rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtumäärusega rahuldati prokuröri taotlus ja kriminaalasjast nr 1-06-1445 eraldati materjalid A. H. ja V. K. osas üldmenetluse süüdistusakti koostamiseks.
  5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu saatis
  6. juunil
  7. a Harju Maakohtule süüdistusakti A. H.

§ 294lg 1 ja V.

K.

§ 294lg 2 p-de 1 ja 3 järgi (kriminaalasi 1-06-7425). 3. Harju Maakohtu istungil 30. oktoobril 2006. a taotles prokurör Kr

MS § 273 lg 1 p 3 alusel kriminaalasja 1-06-7425 arutamine edasi lükata, liita see kriminaalasi KrMS § 216 alusel kriminaalasjaga nr 1-06-1445 ja jätkata ühendatud kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

  1. Harju Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata, jätkas kriminaalasja 1-06-7425 arutamist ning mõistis
  2. novembri
  3. a otsusega A. H. ja V. K. tõendamatuse tõttu õigeks.
  4. Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör J. Kasesalu esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning taotles A. H. ja V. K. süüditunnistamist altkäemaksu võtmises. Apellatsioonis analüüsitakse esmalt maakohtu poolt uuritud tõendeid ja leitakse, et õigeksmõistev kohtuotsus rajaneb suurel määral oletustele, mitte aga üksikute tõendite sisu ja tõendite kogumi analüüsile. Apellant märkis ka seda, et kahjuks jättis kohus rahuldamata tema taotluse lükata kohtulik arutamine edasi ja anda võimalus käesoleva kriminaalasja liitmiseks kriminaalasjaga, millest oli see eelnevalt eraldatud. Prokurör leidis, et kriminaalasjade ühendamine oleks võimaldanud objektiivse tõe väljaselgitamist kõikide asjassepuutuvate isikute osas. Ringkonnakohtu istungil aga palus prokurör teha sisuline kohtuotsus, millega tunnistada A. H. ja V. K. süüdi ning karistada prokuröri poolt maakohtu istungil taotletud karistusega.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu
  8. novembri
  9. a kohtuotsus KrMS § 341 lg 2 alusel. Kriminaalasi saadeti maakohtule liitmiseks kriminaalasjaga nr 1-06-
  10. Põhjenduseks on ringkonnakohtu määruses märgitud järgmist: "Vaatamata asjaolule, et käesoleva kriminaalasja arutamisel on andnud kohtus ütlusi L. K., M. L., J. K., J. V., R. V. ja K. K., on ringkonnakohtu kolleegium vääramatult seisukohal, et A. H. ja V. K. väidetavate altkäemaksuvõtmiste otsustamine samade tegude teistest toimepanijatest eraldi ei ole võimalik. Süüdistusasjade eraldamisega rikkus maakohus käesolevas asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mida pole võimalik ringkonnakohtu kohtuistungil kõrvaldada. Süüdistusasjade eraldi arutamise tulemuseks on nn eelotsustus teiste isikute süüdistuse arutamisel, sellega võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus". KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED
  11. Tallinna Ringkonnakohtu
  12. veebruari
  13. a kohtumääruse peale esitasid määruskaebused A. H. kaitsja Martin Triipan ja V. K. kaitsja Merike Borunova. Mõlemad taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule sisuliseks arutamiseks. 7.1 A. H. kaitsja arvates ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, millise kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumist maakohtule ette heideti. Kaitsja märgib, et käesoleva kriminaalasja materjalid eraldati nn põhikriminaalasjast (kohtuasjast nr 1-06-1445) teise kohtuniku poolt ning seetõttu on ringkonnakohtu osundus A. H. ja V. K. süüasja arutanud maakohtule kriminaalasjade põhjendamatu eraldamise kohta asjakohatu. Vastupidiselt ringkonnakohtu määruses märgitule, leiab kaitsja, et õiguslikus mõttes ei ole A. H. ja V. K. suhtes tehtud kohtuotsus käsitatav eelotsusena teiste sama süüdistusega seotud isikute süüküsimuse otsustamisel, sest see pole teisele kohtule õiguslikult siduv ega kohustuslik. Ringkonnakohus ei põhjenda seda, kuidas A. H. ja V. K. lahend võib väidetava eelotsusena mõjutada teises kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses saab kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise üksnes selles kriminaalasjas, kus see tuvastati. Samuti on kaitsja arvamusel, et ringkonnakohtu määrusega Harju Maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamine võib luua olukorra, kus kohus hakkab prokuröri poolt kohtule esitatud tõendite baasi ümber kujundama ning parandama süüdistaja taktikalisi vigu süüdistusfunktsiooni täitmisel. Taoline tegevus oleks aga ilmselges vastuolus KrMS §-ga 14 ja Põhiseaduse §-ga
  14. Samuti riivaks see A. H. ja V. K. põhiseaduslikku õigust asja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 6 tähenduses. 7.
  15. V. K. kaitsja leiab, et ringkonnakohtul puudus seaduslik alus apellatsiooni piiridest väljumiseks (KrMS § 331 lg 3) ja maakohtule kriminaalasjade eraldamise ebaseaduslikkuse etteheitmiseks, sest kriminaalasjade eraldamise küsimust apellatsioonis ei käsitletud. Sarnaselt A. H. kaitsjale leiab ka V. K. kaitsja, et ringkonnakohus on järelduste tegemisel väljunud arutatava kriminaalasja piiridest ja andnud hinnangu maakohtu otsustusele kriminaalasjas, mis ei ole ringkonnakohtu menetlusesemeks. A. H. ja V. K. õigeksmõistvas Harju Maakohtu
  16. novembri
  17. a otsuses ei sisaldu ühtki viidet, mida võiks mõista eelotsusena nende isikute tegevuse suhtes, keda käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtu alla antud. Kaitsja rõhutab vajadust järgida EIÕK artiklist 6 tulenevat V. K. põhiõigust õiglasele kohtupidamisele, õigust kohtumõistmisele mõistliku aja jooksul, samuti kohtumenetluse võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtet.
  18. Määruskaebuse vastuses ei nõustu prokurör määruskaebustes esitatud seisukohtadega. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu määruses põhjendatud vajadust arutada ühiselt kuriteo toimepannud isikute süüküsimust koos. Seetõttu on kriminaalasjade ühendamine KrMS § 216 lg 1 p-s 1 toodud alusel põhjendatud. Prokurör palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  19. veebruari
  20. a kohtumääruse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  21. Kriminaalmenetluse seadustiku § 216 lg-s 2 sätestatu kohaselt võidakse kriminaalasi eraldada uude toimikusse, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Tegemist on varem kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi § 118 lõikest 2 peaaegu sõna-sõnalt ülevõetud tekstiga, kusjuures ülevõtmata on jäetud nõue, et eraldamine on lubatav vaid siis, kui see on tõepoolest hädavajalik. Sellise erinevuse pinnalt ei saa aga väita, et tänases kriminaalmenetluses võiks kriminaalasjade eraldamine toimuda varasemaga võrreldes kergekäelisemalt. Ka tänastes oludes on aktuaalne Riigikohtu üldkogu poolt kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 - RT III 2000, 16, 169 märgitu, et vältida tuleb samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes, sest nõnda toimides võidakse mitmel viisil riivata süüdistatavate põhiõigusi. See tähendab, et eriti põhjalikult tuleks kaaluda eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende - ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived.
  22. Kriminaalmenetluse praktikas ei ole aga võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist. Nii on kohtupraktikas loetud igati põhjendatuks mitme süüdistatavaga kriminaalasjast kriminaalasja eraldamist eraldi menetlemiseks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Sellises olukorras võib eraldamine osutuda vältimatult vajalikuks vaatamata sellele, et see võib põhimõtteliselt kahjustada kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Kuid kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi realistlik perspektiiv lähitulevikuks, ei saa eraldamise ja eraldamata jätmise kaalumisel jätta arvestamata ka teisi kriminaalmenetluses olulisi väärtusi ja põhimõtteid - näiteks seda, et eraldamata jätmine võib tingida mõistliku menetlusaja ületamise.
  23. Käesoleva kohtuasja puhul tuleb käsitleda ka sellist menetlusõiguslikku küsimust, et kas ja kuivõrd võiks kriminaalasjade ühendamist või eraldamist tingida erinevate süüdistatavate erinevad eelistused menetlusvormi valiku osas. Esmalt tuleb siinjuures märkida, et vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte. Vaatamata sellele, et seadusandja on uues kriminaalmenetluse seadustikus pidanud õigeks igati toetada KrMS IX peatükis sätestatud lihtmenetluste juurutamist kriminaalmenetluse praktikasse, ei saa üld- ja lihtmenetlusi siiski käsitada võrdsete alternatiividena. Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Kolleegiumi arvates puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja lahendamine üldmenetluses.
  24. Arvestades eelmärgitut ei saa Harju Maakohtu
  25. mai
  26. a kohtumäärusega kriminaalasjast nr 1-06-1445 kriminaalasja nr 1-06-7425 eraldamist A. H. ja V. K. osas üldmenetluse süüdistusakti koostamiseks lühimenetlusest keeldumise tõttu lugeda seadusandja mõttega kooskõlas olevaks, sest siin oli eraldamise aluseks ainuüksi lühimenetlusest keeldumine. Kohtumäärusest nähtuvalt on kohtunik ilma omapoolsete põhjendusteta nõustunud prokuröri seisukohaga, et selline kriminaalasja eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ega objektiivsust. II
  27. A. H. ja V. K. osas eraldatud kriminaalasja arutamist alustati Harju Maakohtus
  28. augustil
  29. a. Kohus kuulas üle süüdistatavad ning mitmed tunnistajad (kes on samaaegselt süüdistatavad kriminaalasjas nr 1-06-1445) ja eksperdi ning avaldas jälitustegevuse protokollid. Seejärel rahuldas kohus prokuröri taotluse korrata kohtukutset tunnistaja J. V.-ile (kes on samuti süüdistatav kriminaalasjas nr 1-06-1445) ja lükkas kohtuistungi edasi
  30. oktoobrile
  31. a. Viimatinimetatud kuupäeval kohtuistungi alustamise järgselt tegi prokurör KrMS § 273 lg 1 p 3 alusel taotluse kriminaalasja nr 1-06-7425 arutamine edasi lükata, liita see KrMS § 216 alusel kriminaalasjaga nr 1-06-1445 ja jätkata ühendatud kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Sellist varasemaga võrreldes kardinaalselt vastupidist seisukohta põhjendas prokurör asjaoluga, et kuna Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-68-06 - RT III, 2006, 40, 338 tehtud otsuse kohaselt ei ole võimalik kriminaalasja nr 1-061445 arutada lühimenetluses, siis on õigem pöörduda varasema tervikliku kriminaalasja juurde tagasi. Riigikohtu eelnimetatud otsuses on kriminaalmenetluse seadustiku IX peatüki
  32. jaos sätestatu tõlgendamisel tõepoolest leitud, et lühimenetluse kohaldamine kohtumenetluse staadiumis on välistatud ja seda siiski tehes rikutakse oluliselt kriminaalmenetluse õigust. Riigikohtu sellisest seisukohast lähtuvalt on igati mõistetav prokuröri järeldus, et kuna ka kriminaalasjas nr 1-06-1445 kohaldati lühimenetlust alles kohtumenetluse staadiumis, tuleb selle kriminaalasja lahendamisel pöörduda tagasi üldmenetlusse. Samas aga ei ole Riigikohtu kõnealusest lahendist võimalik välja lugeda mingeid seisukohti, mis nõuaksid eelnevalt eraldatud kriminaalasjade taasühendamist.
  33. Harju Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata, jätkas kriminaalasja nr 1-06-7425 arutamist ning mõistis
  34. novembri
  35. a otsusega A. H. ja V. K. tõendamatuse tõttu õigeks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas aga prokuröri apellatsiooni alusel
  36. veebruari
  37. a määrusega A. H. ja V. K. suhtes tehtud kohtuotsuse ja saatis kriminaalasja samale kohtule liitmiseks ja arutamiseks koos teiste väidetavalt samade tegude toimepanijate kriminaalasjaga. Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas ringkonnakohtu etteheited maakohtule on põhjendatud ja kas prokuröri taotlust rahuldamata jättes rikkus maakohus kriminaalmenetluse õigust.
  38. Ringkonnakohtu esimene etteheide on see, et maakohus on menetlusõigust rikkunud kriminaalasjade ebaseadusliku eraldamisega. 15.
  39. Esmalt tuleb silmas pidada, et kriminaalasjast nr 1-06-1445 eraldas materjalid A. H. ja V. K. osas eraldiseisvaks kriminaalasjaks üks, kuid kriminaalasja number 1-06-7425 arutas hoopis teine kohtukoosseis. Seega tuleb määruskaebuse esitajatega nõustuda selles, et puudub alus heita kriminaalasja arutanud kohtule ette kriminaalasja väidetavalt ebaseaduslikku eraldamist. 15.
  40. Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja nr 1-06-7425 arutav kohus pidi kahtlemata juhinduma muuhulgas ka KrMS §-s 216 sätestatust ning kaaluma seejuures ka kriminaalasjade ühendamise vajalikkust. Kuid kriminaalasja arutava kohtu menetluslikku käitumist ei determineeri pelgalt KrMS §-s 216 sätestatu. Näiteks eeldab võistleva kohtumenetluse loogika ka teatud järjepidevust, vajadust lähtuda eelnevalt vastuvõetud menetlusotsustustest, eriti juhtudel, kui need on tehtud kohtumenetluse poolte konsensuse alusel. Vaidlus puudub selle üle, et A. H. ja V. K. süüdistusasja eraldamine toimus kohtumenetluse poolte täieliku konsensuse alusel. Samuti ei tohi kriminaalasja arutav kohus kriminaalasjade ühendamist kaaludes jätta prognoosimata, kuidas mõjustaks ühendamine menetlusaja mõistlikkust. 15.
  41. Vaatamata eelmärgitule tulnuks maakohtul kriminaalasjad ühendada juhul, kui ta oleks tuvastanud, et A. H. ja V. K. kriminaalasja arutamine, ühendamata seda kriminaalasjaga nr 1-06-1445, võib viia A. H. ja V. K. suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni. Sellist asjaolu aga maakohus tuvastanud ei ole. 15.
  42. Mõistetavalt oli ka ringkonnakohus pädev hindama KrMS §-s 216 sätestatu kohaldamise õigsust varasemas kohtumenetluses. Seejuures oli ringkonnakohus kahtlemata pädev ka sellise menetlusotsustuse tegemiseks, mida ringkonnakohus tegelikult tegi - maakohtu otsuse tühistamiseks KrMS § 339 lg 2 alusel viitega KrMS § 216 rikkumisele. Samas aga on ringkonnakohtu määruses jäetud täiesti põhjendamata, milles seisnes maakohtu poolne kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Ringkonnakohtu määruses sedalaadi põhjenduste puudumist ei saa lugeda asendatuks pelgalt viitega kohtu veendumusele, et kriminaalasjade ühendamine oli vajalik.
  43. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on jäetud põhjendamata ka seisukoht, et A. H. ja V. K. õigeksmõistmisel on eelotsustuslik tähendus ka teises kriminaalasjas teiste isikute süüdistuse arutamisel, mis võib kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Sellise seisukoha ekslikkust on kinnitanud Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-1-2-1-00 - RT III 2000, 16, 169 tehtud kohtuotsuses.
  44. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg 1 p-st 7 ja § 361 p-st 6, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebused, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  45. veebruari
  46. a kohtumääruse ja saadab kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.