← Eesti

3-3-1-99-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-99-06

  1. juuni 2007 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann Vaike Raudsepa kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju hüvitamise ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 12039 tühistamise nõudes Tallinna Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3/219/05 Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Peatada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlus kuni lahendi tegemiseni haldusasjas nr 3-3-2-1-
  6. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Vaike Raudsepp elab üürnikuna Tallinnas, Tina 18 asuvas korteris nr 8 alates
  8. aastast. V. Raudsepp esitas
  9. veebruaril 1995 Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttele avalduse korteri erastamiseks Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 4 p 1 ja § 4 p 1 ja 2 alusel.
  10. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  11. novembri
  12. a otsusega nr 4237 loeti Tallinnas, Tina 18, endisel kinnistul nr 2964 asunud hooned ja krunt omandireformi objektiks ja tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Elisabeth Petersonile (Särgavale), kes vastab ORAS §-s 7 toodud nõuetele ja tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektiks E. Särgava pärija Ivar Särgava. Ülalnimetatud otsus tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  13. märtsi
  14. a otsuse nr 12039 pga
  15. Sama otsuse punktides 1 ja 2 loeti aga endiselt Tina 18 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. Särgava. Otsuses märgitakse, et vastavalt Rahvusarhiivi
  16. septembril 1999 väljastatud teatisele nr 72231 esineb vara endise omaniku, Elisabeth Särgava nimi Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus, mille originaal ja dokumendid, mille alusel nimekiri koostati, puuduvad, mistõttu ei ole see tõend piisavalt usaldusväärne tõendamaks tema lahkumist Eestist Saksamaale ORAS § 7 lg 3 mõttes.
  17. Tallinna Linnavalitsuse
  18. juuli
  19. a korraldusega nr 2286-k tagastati Tina 18 asuvad hooned Ivar Särgavale.
  20. Tallinna Linnavalitsuse
  21. novembri
  22. a korralduse nr 3198-k punktiga 3 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse
  23. juuli
  24. a korraldus nr 2286-k ja punktiga 1 otsustati kompenseerida Tina 18 asunud ehitised I. Särgavale. Tallinna Halduskohtu
  25. veebruari
  26. a otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
  27. novembri
  28. a korraldus nr 3198-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna Linnavalitsuse
  29. aprilli
  30. a korraldusega nr 2202-k tunnistati kehtetuks
  31. novembri
  32. a korraldus nr 3198-k.
  33. V. Raudsepp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  34. märtsi
  35. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ja välja mõista Tallinna linnalt talle linnakomisjoni
  36. novembri
  37. a otsusega nr 4237 tekitatud kahju 880 000 krooni. Kaebaja väitis, et: 1) ORAS § 7 lg 3 järgi pole I. Särgava omandireformi õigustatud subjekt; 2) I. Särgava suri
  38. märtsil 1993, mistõttu õigustatud subjektiks saanuks tunnistada tema pärijad; 3) tema abikaasa Helgi Aspe Särgava Peterson, kelle omandisse Tina 18 hoone läks ja kes selle edasi müüs, ei olnud
  39. novembrist 1997 kuni
  40. märtsini 1999 ORAS § 8 lg 3 p 2 kohaselt endise omaniku abikaasa pärija; 4) nõutav summa tuleneb Pindi Kinnisvarabüroo eksperthinnangust Tina 18-8 korteri väärtuse kohta.
  41. Tallinna Halduskohtu
  42. juuni
  43. a otsusega asjas nr 3-143/03 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) tulenevalt Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tekib kahju hüvitamise kohustus, kui on täidetud neli tingimust, millest üheks on põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel. Kaebaja ja linnakomisjoni
  44. novembri
  45. a otsuse nr 4237 vahel puudub kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalik põhjuslik seos. Nimetatud otsus pole haldusakt, mille alusel anti õigusvastaselt võõrandatud vara üle õigustatud subjektiks tunnistatud I. Särgavale. Vara tagastamise küsimus lahendatakse alles linnavalitsuse korraldusega. Alles pärast linnavalitsuse korralduse vastuvõtmist pidi kaebajale selguma, et tema subjektiivsed õigused saavad riivatud; 2) kaebuses ei ole kohtule esitatud ühtki taotlust Tallinna linnakomisjoni või Tallinna Linnavalitsuse mingi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebaja märkis, et linnakomisjoni otsus nr 4237 on tunnistatud õigusvastaseks ÕVVTK keskkomisjoni
  46. detsembri
  47. a otsusega. See ei ole tõene. ÕVVTK keskkomisjon ei ole linnakomisjoni otsust osaliselt või täielikult seadusevastaseks tunnistanud, vaid saatis toimiku koos oma seisukohaga linnakomisjonile uuesti läbivaatamiseks. Tallinna linnakomisjon vaatas toimiku uuesti läbi
  48. augusti
  49. a istungil ja otsustas, et esitatud tõendid ei tingi otsuse muutmist. Tallinna Halduskohtu
  50. jaanuari
  51. a otsusega tunnistati linnakomisjoni
  52. augusti
  53. a protokollilise otsuse p 2.1 õigusvastaseks motiveerimatuse, mitte aga sisulistel põhjustel. Linnakomisjoni otsuse nr 4237 õigusvastasust ei kinnita ka linnakomisjoni
  54. märtsi
  55. a otsuse nr 12039 p 3, millega tühistati otsus nr 4237; 3) kaebaja on leidnud ka, et kahju tekitati linnavalitsuse ebaseaduslikuks tunnistatud korraldusega, kuid ei esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks, milline asjassepuutuv linnavalitsuse korraldus ja kelle poolt on tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui oletada, et kaebaja pidas silmas Tallinna Linnavalitsuse
  56. juuli
  57. a korraldust nr 2286-k, siis see on käesoleva ajani kehtiv. Taotlust selle õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole esitatud ka käesolevas asjas; 4) kuna väidetava kahju ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  58. novembri
  59. a otsuse nr 4237 vahel puudub põhjuslik seos, siis puudub kaebajal õiguslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Nimetatud otsus ei mõjutanud kaebaja õigusi ja ei saanud talle ka kahju tekitada; 5) kaebaja esitas halduskohtule täiendava taotluse tühistada linnakomisjoni
  60. märtsi
  61. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja
  62. Selle otsusega luges linnakomisjon jätkuvalt Tina 18 asunud ehitiste omanikuks nende õigusvastase võõrandamise ajal E. Särgava ja tunnistas õigustatud subjektiks I. Särgava. Kohus leidis, et Tallinna linnakomisjoni selle otsuse p-d 1 ja 2 ei riku kaebaja õigusi.
  63. Apellatsioonkaebuses palus V. Raudsepp halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja apellatsioonkaebuse nõudest tühistada kohtuotsus osas, millega kohus jättis rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  64. märtsi
  65. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2, kuid jäi apellatsioonkaebuse juurde linnakomisjoni sama otsuse õigusvastaseks tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas. Samuti palus kaebaja välja mõista tekitatud kahju.
  66. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata V. Raudsepa kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  67. märtsi
  68. a otsuse nr 12039 õigusvastaseks tunnistamise kohta ja tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas nimetatud otsuse õigusvastaseks. Linnakomisjoni sama otsuse tühistamise nõude osas lõpetas ringkonnakohus apellatsioonimenetluse apellatsioonkaebusest loobumise tõttu. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi kahjunõude rahuldamata jätmist puudutavas osas, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus mõistis Tallinna Linnavalitsuselt V. Raudsepa kasuks välja asjas kantud kohtukuludena 3060 krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  69. märtsi
  70. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 on õigusvastased ja kas kaebajale on tekkinud kahju Tina tn 18-8 korteri erastamise õigusest ilma jäämisega; 2) halduskohus jättis tähelepanuta, et otsuse vaidlustamise ajaks oli hoone juba tagastatud ning subjektiotsus on tagastamise korralduse suhtes eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja õigustatud subjektide ring. Kui vara on tagastatud, võib õigusvastane subjektiotsus rikkuda üürniku õigusi sõltumata sellest, kas ta vaidlustab vara tagastamise korraldust, sest subjektiotsuse õigusvastasuse tuvastamine võib kaebajale anda aluse näiteks kahjunõude esitamiseks, mida käesolevas asjas ongi tehtud; 3) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  71. märtsi
  72. a otsuse punkt 1, millega tehti kindlaks, et Tina 18 endisel kinnistul nr 2964 asunud ehitised ja maa on omandireformi objektiks, on õiguspärane. Linnakomisjoni otsuse põhjendustes on leitud, et kinnistu kuulus E. Särgavale ja kinnistul asuvad ehitised natsionaliseeriti Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
  73. aprilli
  74. a otsusega. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu
  75. juuli
  76. a deklaratsiooniga. Seega oli tegemist vara õigusvastase võõrandamisega ORAS § 6 mõistes; 4) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  77. märtsi
  78. a otsuse punkt 2 on õigusvastane, sest komisjon hindas tõendeid ebaõigesti. Tulenevalt ORAS § 7 lg-st 3 ja enne seda kehtinud ülemnõukogu
  79. juuni
  80. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Linnakomisjon on leidnud, et Eesti Riigiarhiivi teatis (hk t lk 7), milles E. Särgava nimi esines
  81. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus järjekorranumbri 4213 all ning tema deklaratsiooni number oli 4665, pole piisavalt usaldusväärne tõend lugemaks E. Särgavat ümberasujaks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigiarhiivi teatise aluseks on ERA fondis R-65 asuv nimekiri, mille andmete õigsust on kohtupraktikas korduvalt kontrollitud. Ühelgi juhul pole leitud, et nimetatud dateerimata nimekirja on ümberasujatena kantud isikuid, kes tegelikult Saksamaale ümber ei asunud. Käesoleval juhul kinnitab nimekirja usaldusväärsust ka asjaolu, et E. Särgava ja tema perekond elas
  82. oktoobril 1942 Saksamaal Berliinis ka ERA, Julgeolekupolitsei kartoteegi andmetel. Asja materjalidest ei nähtu, et E. Särgaval oleks Nõukogude okupatsiooni aegsest Eestist olnud võimalik lahkuda muul viisil kui Saksa riigiga sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on vaidlustatud linnakomisjoni otsuse p 2 õigusvastane ja kohtuotsus kaebuse vastavas osas rahuldamata jätmise kohta tuleb tühistada; 5) kahjunõude jättis halduskohus rahuldamata, sest kaebaja pole taotlenud ühegi vara tagastamise aluseks olnud linnakomisjoni otsuse ega linnavalitsuse korralduse õigusvastaseks tunnistamist ning
  83. aasta subjektiotsuse ja võimaliku kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Selline lähenemine ei ole õige. Kui kaebus esitatakse HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks, ei pea kaebaja esitama eraldi nõudeid haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks - kahju hüvitamise nõue hõlmab ka vastavate aktide õiguspärasuse kontrolli. Piisab, kui kaebaja näitab ära, millise avalik-õigusliku organi tegevuse läbi on talle kahju tekkinud. Käesoleval juhul näitas kaebaja, et kahju on tekkinud vara õigusvastase tagastamisega. Tina tn 18 hoone tagastati Tallinna linnakomisjoni
  84. novembri
  85. a otsuse nr 4237 ja Tallinna Linnavalitsuse
  86. juuli
  87. a korralduse nr 2286-k alusel. Need aktid on õigusvastased samadel põhjustel, mis eelpool käsitletud linnakomisjoni
  88. märtsi
  89. a otsus. E. Särgava oli ümberasuja, kelle pärija vara tagastamise taotlust ei saanud lahendada omandireformi aluste seaduse alusel; 6) kuna vara tagastamine I. Särgavale või tema pärijale toimus õigusvastaselt, oleks kaebajal õigus kahju hüvitamisele, kui ta oleks õigusvastaste haldusaktide tõttu eluruumi erastamise õigusest ilma jäänud. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli EES §-s 4 sätestatud eluruumi erastamise õigustatud subjekt, kes esitas tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse. Samas ei kuulu EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt erastamisele üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, mille tagastamiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Selle sätte alusel ei kuulu erastamisele ka kaebuse esitaja üüritud korter. Vaidlusaluse elamu tagastamiseks on esitatud avaldus. Asjaolu, et elamu vastab omandireformi objekti tunnustele ja tegemist on vara õigusvastase võõrandamisega ORAS § 6 mõttes, on kindlaks tehtud kehtiva ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  90. märtsi
  91. a otsuse punktiga
  92. Kuna ORAS § 7 lg 3 annab võimaluse ka vara tagastamiseks, on selge, et seadusandja pidas vajalikuks sellise vara tagastamise võimaluse säilitamist. ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni vara tagastamise otsustamiseni. Seega on keelatud tehingud ka nendes elamutes asuvate korteritega, kuni selgub, kas ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud vara suhtes esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. Seega välistab EES § 3 lg 5 p 4 erastamise objekti alt ka eluruumid, mille tagastamise avalduse on esitanud ümberasuja või selle järeltulija. Selliste taotluste lahendamine on edasi lükatud vastava riikidevahelise kokkuleppe sõlmimiseni. Eeltoodust tulenevalt jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  93. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus, millega tunnistati õigusevastaseks linnakomisjoni
  94. märtsi
  95. a otsus nr 12039, ja teha uus otsus, millega jätta V. Raudsepa kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist: 1) Rahvusarhiivi
  96. septembri
  97. a teatise nr 72231 järgi puuduvad Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestiku tõeväärtusega originaaldokumendid, mille alusel nimekiri koostati, mistõttu see nimekiri ei tõenda usaldusväärselt E. Särgava lahkumist Eestist ORAS § 7 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 16 lg-t 2, mille järgi ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu; 2) Riigikohus tunnistas
  98. oktoobri
  99. a otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja kohustas seadusandjat viima selle sätte kooskõlla põhiseadusega. Vara tagastamise piisavaks aluseks on, et omanik oli enne vara õigusvastast võõrandamist Eesti kodanik; 3) kahjunõude esitamiseks pole alust. Kui linnakomisjoni
  100. märtsi
  101. a otsus nr 12039 oli siiski õigusvastane, jääb vara tagastamata ja korter erastamata ORAS § 7 lg 3 tõttu.
  102. V. Raudsepp palub kassatsioonkaebusele menetlusluba mitte anda ja väidab järgmist: 1) halduskohtu otsus põhineb tõenditel; 2) ümberasunute vara peaks kompenseerima Saksa riik, sest nii nägi ette
  103. a sõlmitud leping. Vastava lepinguga vähendas NSVL pärast sõda Saksamaa reparatsioone põhjusel, et ümberasunute varad jäid NSVL-le; 3) V. Raudsepal on õigus nõuda kahju heastamist, millise nõude ta esitab eraldi käesolevast asjast.
  104. Riigikohus peatas
  105. veebruari
  106. a määrusega, juhindudes HKMS § 22 lg 1 p-st 3 ja lg-st 3, Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu otsuseni Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni haldusasjas. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele anti menetlusluba
  107. detsembril
  108. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  109. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsus, millega tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Ivar Särgava, oli vastuvõtmise ajal vastuolus ORAS § 7 lg-ga 3, sest Elisabeth Särgava oli Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümber asunud isik. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli Riigikohtu üldkogu
  110. oktoobri
  111. a otsusega tunnistanud ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes seetõttu, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele, kuid jätnud selle kehtetuks tunnistamata, andes seadusandjale võimaluse viia nimetatud säte kooskõlla Põhiseadusega. Käesolevaks ajaks on jõustunud Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks
  112. oktoobrist
  114. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline teada Riigikohtu üldkogu
  115. oktoobri
  116. a otsuse ja
  117. aprilli
  118. a otsuse õiguslikku tähendust. Selgus nimetatud otsuste õiguslikus tähenduses on kolleegiumi arvates oluline ka haldusasjas nr 3-3-2-1-
  119. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis
  120. juuni
  121. a määrusega asja nr 3-3-2-1-07 HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.
  122. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlus haldusasjas nr 3-3-1-99-06 tuleb peatada. Halduskolleegium möönab, et kuigi õiguslik alus antud kassatsioonkaebusemenetlemise peatamiseks Halduskohtumenetluse seadustikus ja Tsiviilkohtumenetluse seadustikus puudub, ei ole otsust Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse kohta enne Riigikohtu üldkogule üle antud asja lahendamist võimalik teha. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.