RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiva

) §-dele 49 ja 50, leides, et lepingu säte, mis keelab lasteaial last teisele vanemale üle andmast, isegi kui viimane tõendab, et ta on lapse ema, on tühine.

1. mail
2. a ei andnud lasteaia töötajad last hagejale. Lepingu p 18 on vastuolus heade kommete, avaliku korra ning seadusest tuleneva keeluga ja on seetõttu tühine. Samuti on tehing tühine seetõttu, et Gristel Mänd ei ole volitatud esindama osaühingut üksinda.
3. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb lepingu p 18 vastuolu heade kommete ja avaliku korraga. Lasteaed peab tagama lapse turvalisuse ning selleks on laps vaja toimetada lasteaeda ja koju õigeaegselt ja turvaliselt. Lepingu punkti tühisuse korral kaotab mõtte kogu leping. Hageja ja kostja M. T ühine laps elab isa juures alates
4. aasta maist.
5. Harju Maakohus rahuldas
6. märtsi
7. a otsusega hagi ja tunnustas M. T ja L OÜ
8. detsembril
9. a sõlmitud lapsehoidmise lepingu p 18 tühisust. Põhiseaduse § 27 sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Sama põhimõte on väljendatud

§-s 49, mis sätestab, et vanematel on laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seega on lapsesse puutuv vanema õigus isiku põhiseaduslik õigus, mille riive võib toimuda üksnes seadusega sätestatud alusel ja ulatuses. Vanem ei tohi takistada lapsest lahus elaval vanemal lapsega suhelda (

§ 52lg 1).

Ühel vanemal ei ole vastavalt

§-le 49 ja § 52 lg-le 1 õigust piirata ei tehinguliselt ega muul viisil teise vanema võimalust lapsega suhelda. Üksnes kohtul on pädevus otsustada lapse ja vanema suhtlemise piiramise üle lähtuvalt

§-st

2. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused. Kaebuste kohaselt on vaidlusalune leping seaduslik ja sõlmitud lapse huvides koostööst ja headest tavadest lähtuvalt. Kostja eesmärgiks on lapse turvalisuse tagamine, mitte hageja õiguste kahjustamine. Vaidluse lahendamisel tuleks lähtuda ka lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni põhimõtetest. Lapsehoidmislepingu p 18 ei riku hageja seaduslikke õigusi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. detsembri
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas nõude lapsehoidmislepingu punkti 18 tühisuse tunnustamiseks, väites, et lepingu punkt 18 on vastuolus seadusega, heade kommetega ja avaliku korraga. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 lg 1 kohaselt oli igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguste kaitseks pöörduda kohtusse.

§ 49

järgi on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

§ 52lg 1 sätestab, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda.

Vanem, kelle juures on laps, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Hageja kui lapsevanema subjektiivseid õigusi rikkus lepingu p 18, millega takistati teda last lasteaeda toomast ja sealt viimast, see tähendab, hagejal piirati võimalusi suhelda temast eraldi elava lapsega. Kuigi apellatsioonimenetluse ajaks oli laps läinud kooli ja lapsehoidmisleping lõppenud, ei ole see aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hagi esitamise ajal lapsehoidmisleping kehtis. Lisaks selgitas hageja, et lepingu punkti 18 tühisuse tuvastamine puudutab tema õigusi ka pärast lepingu lõppemist, sest 12. mail 2005 lasteaias toimunu kohta on alustatud kriminaalmenetlust ning hagejale on oluline tuvastada, et kostjal L OÜ-l ei olnud lepingule tuginedes õigus takistada teda last lasteaiast ära viimast. Maakohus leidis, et

§ 52

lg 1 teises lauses sisalduva mõtteks on see, et teine vanem ei tohi mingil moel, sealhulgas ka tehingust tuleneval alusel, takistada lapsest lahus elavat vanemat lapsega suhtlemisel. Seega tehingud, millega takistatakse lahus elaval lapsevanemal lapsega suhelda, on tühised. Seadusest tulenevat keeldu rikkuv tehing on tühine. Lapsega suhtlemiseks on ka lapse vasteaeda viimine ja sealt toomine. Kolleegium märgib, et ainult sellisel juhul, kui kohus on kitsendanud vanemal lapsega suhtlemist või ära võtnud suhtlemise võimaluse, võib vanem, kelle juures on laps, sõlmida lapse hoidmiseks lepingu, mis piirab teise vanema õigusi lapse lasteaeda viimiseks ja sealt toomiseks. Sellisel juhul tuleb

§ 52

lg 1 teises lauses sisalduvat kohaldada koosmõjus sätetega, mis annavad aluse suhtlemise piiramiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja M. T esitas kassatsioonkaebuse. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus tuvastas asjaolu, et L OÜ-l ei olnud õigus takistada hagejal
2. mail
3. a last lasteaia territooriumilt ära viia. Sellist asjaolu maakohus ei käsitlenud ja sellist nõuet hageja ei esitanud. Hageja esitas sisuliselt hagi, et tunnustataks tema õigust võrdselt kostjaga oma vanemlikke õigusi realiseerida, st praegusel juhul last lasteaiast ära tuua. Kostja leiab, et vaidlusaluse lepingu ükski punkt ei ole kunagi rikkunud hageja õigusi.
4. märtsil
5. a jõustus Tallinna Linnakohtu
6. juuli
7. a otsus, millega määrati poolte alaealise tütre Anna-Maria elukohaks tema isa elukoht ja määrati hagejal lapsega suhtlemise kord. Harju Maakohus tegi otsuse

§ 52alusel 31.

märtsil

1. a.
2. Hageja on kassatsioonkaebusele küll vastanud, kuid tegi seda ilma advokaadi vahenduseta, seega eirates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 3 sätestatud nõuet. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb määruse, millega jätab TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel hagi läbi vaatamata. Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel valesti kohaldanud hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 lg-t 1, mille kohaselt oli igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Hageja soovis esitatud hagis tunnustada kostjate sõlmitud lapsehoidmise lepingu punkti 18 tühisust, kuna see rikkuvat tema kui lapsevanema õigusi. Kolleegium selgitab, et hagi rahuldamise eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. Seega tehingu tühisuse tuvastamiseks/tühisuse tunnustamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool, tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tunnustamiseks (vt nt
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-04 (RT III 2005, 7, 69)). Kohtud ei pööranud tähelepanu ka TsMS § 368 lg-le 1, mille kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja leidis, et tema õiguslikuks huviks on tema kui lapsevanema õiguste rikkumine ja see rikkumine tuleneb kostjate sõlmitud lepingu punktist
6. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Vaadeldav leping ei ole hagejale kohustuslik, kuna hageja ei ole lepingu pooleks ja leping ei saa seetõttu puudutada hageja õigusi ja huve. Seega on õige kostja seisukoht, et vaidlusalune leping ei ole rikkunud hageja õigusi. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et temal on oma lapse suhtes õigused ja kohustused. Vanema õigused lapse suhtes tulenevad seadusest. Põhiseaduse § 27 sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Sama regulatsioon on kehtestatud

§-s

1. Seega on vanemal õigus ja ka kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Perekonnaseaduse § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seega oli hagejal seadusest tulenev õigus
2. mail
3. a oma last lasteaia territooriumilt ära viia. Kostja märgib kassatsioonkaebuses, et
4. märtsil
5. a jõustus Tallinna Linnakohtu
6. juuli
7. a otsus, millega määrati poolte alaealise lapse elukohaks isa, s.o kostja elukoht ning määrati ka hagejal lapsega suhtlemise kord. Vastuseks kassatsioonkaebuse sellele väitele märgib kolleegium, et
8. mail
9. a ei olnud kostja nimetatud otsus seadusjõus. Hageja õigus suhelda oma lapsega on tagatud seadusega ja vaidlusaluse lepingu punkt 18, mille sisuks oli lapse lasteaeda viimine ja sealt toomine, ei saanud rikkuda hageja õigusi oma lapsega suhtlemisel. Hageja ei pidanud lapsega suhtlemise õiguse kaitseks kohtusse hagi esitama, sest
10. detsembril
11. a kostjate sõlmitud lapsehoidmisleping ei rikkunud hagi esitamise ajal kuidagi hageja õigusi. Kohtud on hageja nõuet ekslikult menetlenud. Kolleegium leiab, et võimalik on TsMS § 691 p 3 alusel jätta hagi läbi vaatamata. Hagi läbivaatamata jätmise aluseks on TsMS § 423 lg 2 p 1, mille järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktiliste asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.
12. Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon sõnaselgelt vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see kolleegiumi arvates TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral (vt nt
13. oktoobri
14. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 (RT III 2006, 34, 290)). Seetõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon kostjale tagastada.
15. Kolleegium märgib, et hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi taotleda hagi esitamisel tasutud riigilõivu 60 krooni tagastamist. Tambet Tampuu, Jaak Luik, Lea Laarmaa