Obsah (9)

§ 423§ 452§ 35§ 39§ 37§ 422§ 113§ 6§ 7

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 113 lg 1 alusel viivist. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustusriskiks mh vargus. Üldtingimuste p 5.5.1 järgi loetakse varguseks tingimuste tähenduses sõiduki äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega saab kindlustusjuhtumi toimumiseks lugeda sõiduauto vargust, mille toimumisel ehk kindlustusjuhtumi saabumisel, tuleb üldjuhul kindlustushüvitis välja maksta.

§ 423

lg-t 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud või on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.

§ 452

lg 2 p 2 järgi ei mõjuta võtmete vargus või kaotsiminek kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja täitis oma kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega ole hoidnud sõiduauto võtmeid selliselt, mis võimaldaks nende vargust. Ei ole tuvastatud, et sõiduauto varastati võtmeid kasutades. Sõidukikindlustuse üldtingimused on

§ 35

tähenduses tüüptingimused.

§ 39

lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Levinud on sõiduautode vargus, kasutades selleks eelnevalt varastatud võtmeid. Seega on tavapärane ja mõistlik, et kindlustuslepingu sõlmija eeldab, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse. Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt puudub kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kontekstis on mõistetamatu, miks pandi kindlustusvõtjale p-s 23.8 kohustus mitte hoida võtmeid kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust, kui olenemata nimetatud sätte järgimisest kindlustushüvitist ei maksta. Kindlustusjuhtum toimus ja kostjal tekkis kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustussumma 328 000 krooni ja varguse puhul omavastutus 15% kahjust. Kindlustushüvitise suurus on seega 278 800 krooni. 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Üldtingimuste p-s 5 ja selle alapunktides määratleti kindlustusjuhtum

§ 423

lg 1 mõttes ja kindlustatavad riskid

§ 423lg 2 mõttes.

Üldtingimuste p 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 koostoimes tõlgendades nähtub, et varguse riskiks sõidukikindlustuse lepingus on sõiduki äravõtmine selliselt, et selleks ei kasutata sõiduki juurde kuuluvaid süütevõtmeid ega immobilisaatori pulte. Juhtumi asjaoludest nähtub, et sõiduauto käivitamiseks kasutati eelnevalt varastatud originaalvõtmeid. Seega ei toimunud kindlustuslepingus märgitud kindlustusjuhtumit ja kindlustushüvitist ei tule maksta. Kindlustusjuhtumiks ei ole kahju tekkimine sõiduki võtmete väljumisel seaduslikust valdusest ja sõiduki võtme seaduslikust valdusest väljumise asjaolud ei oma tähtsust. Kindlustusvõtja ei kindlustanud end riski vastu, kui sõiduk varastatakse selliselt, et sõiduki kasutamist võimaldav võti väljub sõiduki seadusliku valdaja valdusest ning sellega pannakse toime sõiduki vargus. Kui kindlustusvõtja ei ole lepingu poolena olnud tähelepanelik lepingu tingimustega tutvumisel, ei tähenda see seda, et faktilist asjaolu või olukorda reguleeriv tüüptingimus jääb kohaldamata. Vaidlusalused tüüptingimused on üheselt mõistetavad ja arusaadavad. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.8 on sätestatud kohustus mitte hoida võtmeid kohas või viisil, mis võimaldab nende vargust. Sätte eesmärgiks on teavitada isikuid, et sõiduki võtmeid tuleb hoida hoolikalt ja heaperemehelikult. Nimetatud säte ei muuda sõidukikindlustuse üldtingimuste pdes 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatud riski ja kindlustusjuhtumi määratlust.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja kindlustushüvitise 278 000 krooni ning viivise 18 059 krooni 27 senti. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 14 802 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et sõiduauto varastati
4. juunil
5. a. Seda kinnitab Põhja Politseiprefektuuri
6. septembri
7. a määrus kriminaalasja menetluse lõpetamise kohta, millest nähtuvalt oli tegemist auto vargusega. Eeluurimise käigus selgitati välja, et auto varastati originaalvõtmetega, mis hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist. Kuriteo toimepannud isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu kriminaalasja menetlus lõpetati.
8. juunil
9. a sõlmitud kindlustuslepingu alusel väljastatud kindlustuspoliisi p 6 kohaselt oli kindlustatud riskiks ka vargus. Kostja tugineb üldtingimuste p-le 23.8, mille kohaselt ei tohtinud sõiduki võtmeid hoida sellises kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust. Kostja ei tõendanud, et hageja rikkus kindlustuslepingut. Kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et auto võtmed hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist. Üldtingimuste p-s 5.5.4 leppisid pooled kokku, et sõiduki varguse või omavolilise kasutamisega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui sõiduk on kahjujuhtumi saabumisel lukustatud, aknad ja pakiruum suletud ja et kõik võtmed on omaniku või seadusliku valdaja valduses. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks rikkunud kindlustuslepingut. Kuna
10. juuni
11. a liisingulepingu ja selle vastuvõtmise akti kohaselt on soodustatud isikuks AS Hansa Liising, tuleb hüvitis välja mõista tema kasuks. Ei ole otstarbekas kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 ja mõista kostjalt välja veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis kuni põhinõude täitmiseni.
12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Maakohus ei käsitlenud ega analüüsinud ühtegi kostja vastuväidet. Kindlustusjuhtumit ei ole saabunud ning kindlustusrisk ei ole realiseerunud, mistõttu ei ole kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmise kohustust. Kohus asus ekslikult seisukohale, et vaidlus on selles, kas sõiduki võtmeid hoiti selliselt, mis võimaldas nende vargust, või mitte, teisisõnu, kas kindlustusvõtja täitis kindlustuslepingut nõuetekohaselt või mitte. Maakohus käsitles asjaolusid, mille üle ei vaieldud.
13. Hageja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse põhjenduste osas ja osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel ja mõista kostjalt
14. augustist
15. a kuni põhinõude täitmiseni välja viivise. Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused, tõendid, millele kohus tugines, ning seadused, mida kohus kohaldas, mis on TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise alus, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Samuti jättis maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult kohaldamata TsMS §
17. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta teise poole apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
18. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
19. märtsi
20. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis viivise välja mõistmata, ja mõistis kostjalt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja viivise 27 880 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt täiendavalt välja kohtukulu 532 krooni.
21. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid
22. juunil
23. a sõiduauto kindlustamiseks sõidukikindlustuse lepingu, mille sõlmimise tõendamiseks on kostja välja andnud sõidukikindlustuse poliisi; sõiduk oli kindlustatud varguse riski vastu; kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks olid kostja kindlustustingimused SÜ-03 ja KÜ-03, kindlustusavaldus ja muud lisad; soodustatud isikuks oli AS Hansa Liising Eesti; kindlustatud sõiduk ärandati
24. juunil
25. a Tallinnast Narva mnt 9E juurest, kasutades võtmeid, mis olid eelnevalt varastatud; kuriteo toimepannud isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu kriminaalasja menetlus lõpetati; hageja teatas kostjale kindlustusjuhtumist
26. juunil
27. a; kostja keeldus
28. septembri
29. a kirjaga kahju hüvitamisest, tuginedes sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 5.5.4 ja

§ 423

lg-le 1; tekkinud kahju oli 328 000 krooni, omavastutus 15%, seega hüvitise summa 278 800 krooni. 9. Kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustusvõtjale tekkinud kahju juhul, kui kahju tekkis riski toimel, mille vastu ei olnud kindlustatud (

§ 423

lg 2), või tekitas kindlustusvõtja kahju tahtlikult (

§ 452

lg 1) või on kindlustusvõtja rikkunud kokkulepitud kohustusi ja rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (

§ 452lg 2).

10. Pooled vaidlevad asjaolu üle kas tegemist oli

§ 423lg-s 1 määratletud kindlustusjuhtumiga.

Kostja tugines sõidukikindlustuse üldtingimuste p-dele 5.5.4 ja 5.5.9, mille kohaselt loeti vargus kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses. Vaidlust ei ole selle üle, et sõidukikindlustuse üldtingimused SÜ-03 on

§ 35lg 1 järgi tüüptingimused.

Hageja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mida ei saa lugeda lepingu osaks.

§ 37

lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata selliste tingimuse olemasolu. Tavapäraselt kindlustab kindlustusvõtja ennast sõiduki varguse riski vastu. Üheks viisiks, kuidas turvaseadmetega varustatud sõidukeid varastada, on varastada selleks eelnevalt auto võtmed. Kindlustusvõtja ei pidanud autot varguse vastu kindlustades eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse juhul, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja valduses. Kusjuures sõiduki vargus võtmeid kasutades ei ole sõidukikindlustuse üldtingimuste järgi kindlustusjuhtum, olenemata sellest, kas kindlustusvõtja oli rikkunud kindlustuslepingu tingimusi või mitte. Sõidukikindlustuse üldtingimuste punktide 5.5.4 ja 5.5.9 sisu tuleb hinnata koosmõjus teiste sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 punktidega. Punkti 23.8 järgi on kindlustusvõtja kohustatud hoidma sõiduki võtmeid kohas ja viisil, mis ei võimalda nende vargust, ja kohustuse rikkumisel on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest. Eeltoodud punkt viitab pigem kindlustusvõtja hoolsuskohustusele, mitte aga sellele, et eelnevates üldtingimuste punktides on sõiduki võtmete omaniku valdusest väljumise tõttu toimunud vargus välja arvatud kindlustusriskide hulgast. Selliselt sõnastatud tüüptingimused on mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud ning kindlustusvõtja ei võinud eeldada selliste tingimuste olemasolu lepingus. Arvestades kindlustussuhte sisu ja poolte kohustusi ning seda, et kindlustuslepingu poolte suhe põhineb usaldusel, on õige tugineda

§-le 6. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski. Eeltoodu tõttu ei saa

§ 37

lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 p 5.5.4 osas, kus on sätestatud, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja vastuväide, mille kohaselt on hageja käitunud hooletult, jättes lepingutingimused läbi lugemata. Kuna tegemist oli tüüptingimustega, mida pooled ei rääkinud eelnevalt läbi, siis pärast lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvumine ei anna kindlustusvõtjale enam võimalust mõjutada juba sõlmitud lepingut. 11. Seega oli sõiduki vargus kindlustusjuhtum

§ 423

lg 1 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.1 järgi ning kostja on

§ 422lg 1 ja § 450 lg 1 järgi kohustatud hüvitama kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju.

Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 29.3 järgi on kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju kahe kuu jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise asjaolude põhjal on kindlaks tehtud, et tegu on kindlustusjuhtumiga, ja kui kindlustusandja on kahju suuruse välja selgitanud ning kindlustusvõtja on täitnud kõik oma kohustused kindlustusandja vastu. Hageja on kindlustuslepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei ole vastuses hagile ega ka teatises kahju hüvitamisest keeldumise kohta tuginenud

§ 452

lg-tes 1 ja 2 ning sõidukikindlustuse üldtingimuste p-des 23-25 sätestatud kindlustusvõtja rikkumistele, mis vabastaks kindlustusvõtja kahju hüvitamise kohustusest. Sõiduki võtmete ja signalisatsioonipultide kaotamine ja selle tõttu varguse toimumine võiks olla asjaoluks, mis annab aluse keelduda kindlustusandjal oma kohustuse täitmisest, kuid kostja ei ole hagejale ette heitnud, et ta oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust ja hoidnud auto võtmeid ja signalisatsioonipulte hooletult.

1. Kostja kindlustushüvitist välja maksnud ei ole. Hüvitise suurus on 278 800 krooni (kindlustussumma 328 000 krooni - omavastutus 15%). Kindlustuspoliisi ja kindlustusavalduse kohaselt oli soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti, kellele kuulus sõiduk. Kuna kostja ei ole hüvitist välja maksnud, siis on maakohus õigesti hüvitise välja mõistnud AS-ile Hansa Liising Eesti.
2. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

§ 113

ei kohaldata, kui pooled on lepingus kokku leppinud kohustuse rikkumisel suurema viivise maksmises, kui tuleneb seadusest. Poolte sõlmitud kindlustuslepingu lisaks olid kostja kindlustuse üldtingimused, mille p 15.7 kohaselt pidi kindlustusandja kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel maksma viivist 0,1% väljamakstavast summast päevas iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamakstavast summast. Seega tuleb viivis välja mõista lepingus kokkulepitust lähtudes. Hageja väidete kohaselt on kostja viivituses alates

1. septembrist
2. a. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Ühe viivitatud päeva eest on viivis 278 krooni 80 senti. Kuna kostja on viivitanud hüvitise väljamaksega enam kui kaks aastat, mille eest viivis ületab kindlustuse üldtingimuste p-s 15.7 sätestatu, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 10% väljamakstavast hüvitisest ehk 27 880 krooni.
3. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis ekslikult väljamõistetavaks summaks 278 000 krooni, mis ei vasta nõudele ega ka kohtuotsuse põhjendavale osale. Õige summa on 278 800 krooni, mis tuleb TsMS § 447 lg 2 alusel kui ilmne ebatäpsus maakohtu otsuses parandada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kohtukulu hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt laiendas ringkonnakohus põhjendamatult

§ 37

regulatsiooni ulatust, kui asus seisukohale, et lepingu tüüptingimused on poolele siduvad vaid juhul, kui selliste tingimuste olemasolu lepingus võis eeldada. Selline seisukoht muudab tüüptingimuste regulatsiooni ainetuks.

§ 37

lg 3 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et lepingus reaalselt eksisteeriv tüüptingimus on sisult raskesti mõistetav. Ringkonnakohus ei hinnanud tingimuse mõistetavust, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1. Kuna hageja sõlmis lepingu eelnevalt lepingutingimustega tutvumata, ei teki küsimust tingimustest mõistlikult arusaamisest ja

§ 37ei tule kohaldada.

Kui hageja oleks tüüptingimustega enne lepingu allkirjastamist tutvunud, oleks ta võinud nende sobimatuse korral lepingu sõlmimisest keelduda. Kuna hageja ei olnud lepingut lugenud, väljub kohtuvaidluse piirest ringkonnakohtu seisukoht, et lepingu üldtingimuste punktid 5.5.4 ja 5.5.9 on koos p-ga 23.8 mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud. P-d 5.5.4 ja 5.5.9 välistavad teatud tingimustel vargusest tuleneva kindlustusjuhtumi, kuid p 23.8 mõju on laiem. See ei ole seotud üksnes vargusega ning selle sätte eesmärk on juhtida kindlustusvõtja tähelepanu võimalikele ohtudele, kui sõiduki võtmetega käiakse hooletult ümber, ega muuda tühiseks või ebaselgeks p-des 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatud erisust kindlustusjuhtumi esinemisel. Kindlustushüvitise väljamaksmata jätmise aluseks ei ole mitte hagejapoolne kindlustuslepingu rikkumine, vaid asjaolu, et pooled on kokku leppinud, et teatud tingimuste esinemisel ei ole sõiduki vargus kindlustusjuhtum. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 6. Välistava kokkuleppe sisu ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja ei takistanud hagejal tüüptingimustega tutvuda.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kindlustuslepingu osaks ei ole üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.
2. Tähelepanuta tuleb jätta väide selle kohta, et hageja seaduslik esindaja ei ole tingimustega tutvunud. Sellist väidet ei ole menetluses varem esitatud. Üldtingimuste p-l 23.8 puuduks igasugune mõte, kui lugeda p-d 5.5.4 ja 5.5.9 kindlustuslepingu osaks. Kohus leidis õigesti, et kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisil on märgitud riskiks vargus, kuid tüüptingimused kitsendavad riski kindlustusandjale soodsal viisil, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kindlustusjuhtumi saabumise tõttu peab kostja

§ 422lg 1 ja § 450 lg 1 alusel hüvitama kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju.

1. Riigikohtu istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja palus muu hulgas jätta hagi rahuldamata põhjusel, et hageja rikkus sõiduauto võitmete hoidmisel oma hoolsuskohustust. Samuti esitas kostja esindaja kohtule kassatsiooniastmes kantud kohtukulude nimekirja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid TsMS § 691 p 5 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3. Riigikohtu
4. juuni
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05 (RT III 2005, 22, 225) on asutud seisukohale, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud

§ 423

lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele

§ 452lg 2 p 2 tähenduses.

Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista kindlustushüvitise. Kostja ei nõustunud kindlustushüvitist maksma, kuna vastavalt poolte

1. juunil
2. a sõlmitud kindlustuslepingule ei ole toimunud kindlustusjuhtumit. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et pooled vaidlevad selle üle, kas
3. juunil
4. a toimunud hageja kasutuses olnud kindlustatud sõiduauto vargus hageja tööruumist varastatud võtmete abil on kindlustusjuhtum. Kostja hilisemad väited selle kohta, et hageja rikkus sõiduauto võtmete hoidmisel hoolsuskohustust, ei ole asjakohased ja kolleegium jätab need tähelepanuta, sest kostja ei esitanud vastavasisulisi vastuväiteid hagile esimese astme kohtu menetluses. Vastavalt TsMS § 394 lg 1 p-le 3 peab kostja vastuses hagile teatama muu hulgas kõik oma väited.
5. Ringkonnakohus kohaldas hagi rahuldamisel õigesti

§ 37

lg-t 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Viidatud säte välistab lepingutingimuste hulgast tüüptingimuse kahel juhul - kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et teine lepingupool ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (üllatuslik tüüptingimus), ja kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus). Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 kui tüüptingimused on lepingu osaks või mitte. 21. Ringkonnakohus leidis esmalt, et viidatud p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata kindlustuslepingus selliste tingimuse olemasolu, st tegemist on üllatuslike tüüptingimustega. Lepingu osaks saavad olla üksnes mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Kindlustuslepingu tüüptingimus on sisult

§ 37

lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada

§ 7

abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid. Ringkonnakohus hindas sõidukikindlustuse üldtingimuste punkte 5.5.4 ja 5.5.9 ning leidis, et tavaliselt kindlustab kindlustusvõtja sõiduki varguse vastu, mis võib mh toimuda eelnevalt varastatud võtmete abil. Autot varguse vastu kindlustades ei pidanud kindlustusvõtja eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse alati, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja valduses. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et selline tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa

§ 37lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks.

22. Lisaks eeltoodule leidis ringkonnakohus, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 on koosmõjus p-ga 23.8 mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud. Lepingu osaks saavad olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult, väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Kindlustuslepingu tüüptingimus on

§ 37

lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. Sõidukikindlustuse poliisi p 6 järgi on kindlustusriskiks mh vargus. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 välistavad kindlustusjuhtumi juhul, kui kahjujuhtum on tingitud mh sõiduki võtmete vargusest või kaotsiminekust, samas kui p 23.8 järgi vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest, kui sõiduki võtmeid on hoitud sellises kohas või sellisel viisil, mis võimaldab nende vargust. Kolleegiumi arvates võivad sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 olla koosmõjus pga 23.8 ja kindlustuspoliisi p-ga 6 arusaamatud

§ 37

lg 3 mõttes, sest neist ei ole võimalik mõistlikul isikul üheselt aru saada, kas sõiduki vargus, mis on toime pandud sõiduki omanikult või valdajalt varastatud võtmeid kasutades, on kindlustusjuhtum, kui kindlustusvõtja on täitnud oma hoolsuskohustuse sõiduki võtmete hoidmisel. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.8 võib mõistlik isik aru saada nii, et kui kindlustusvõtja täidab oma hoolsuskohustuse võtmete hoidmisel, siis kindlustusjuhtum saabub ning kindlustusandja ei vabane kindlustushüvitise maksmise kohustusest. Ka juhul, kui kindlustusvõtja ei täida oma hoolsuskohustust, saabub kindlustusjuhtum, kuid kindlustusandja võib vabaneda kindlustushüvitise tasumise kohustusest. Õige ei ole kostja väide, et

§ 37

lg 3 kohaldamiseks peab konkreetne lepingupool olema tüüptingimustega tutvunud, kuna vastasel juhul ei saaks üldse rääkida tingimustest arusaamisest.

§ 37

lg 3 kohaldamiseks ei ole vajalik, et lepingupool oleks tegelikult tüüptingimustega tutvunud ja nende sisust teadlik. Piisab, kui lepingupoolel oli olemas mõistlik võimalus tüüptingimustega tutvuda. Eeltoodu on kooskõlas sellega, et ka tüüptingimuse arusaamatust tuvastades ei tule lähtuda mitte konkreetse lepingupoole arusaamisvõimest, vaid samalaadses situatsioonis tavapärase keskmise isiku (mõistliku isiku) arusaamisvõimest. 23. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti, et

§ 37

lg 3 järgi ei saa kindlustuslepingu osaks lugeda sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.4 osas, kus nähakse ette, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Kuna viidatud tüüptingimused ei ole kindlustuslepingu osaks, mõistsid alama astme kohtud õigesti kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise.

1. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski, on vastuolus hea usu põhimõttega. Välistava kokkuleppe sisu ei ole iseenesest vastuolus hea usu põhimõttega.
2. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kostja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud tema enda kanda. Vastavalt
3. jaanuaril
4. a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluses menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne
5. jaanuari
6. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud juhul, kui otsus tehti taotleja kasuks. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik