← Eesti

3-1-1-24-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-24-07 Otsuse kuupäev 18. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtu

§ 263p-de 1 ja 4 järgi. 2. Tunnistada M. M. ja R. V. süüdi Kar

S § 121 järgi.

  1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  3. Välja mõista riigieelarve vahenditest Rakvere Advokaadibüroo kasuks 2124 (kaks tuhat ükssada kakskümmend neli) krooni vandeadvokaat Kristel Vedro poolt M. M.-le ja R. V.-le vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt õigusabi osutamise eest.
  4. Mõista menetluskulude katteks M. M.-lt ja R. V.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja kummaltki 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega tunnistati M. M. ja R. V. KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et nad peksid Rakveres asuva eramu saunas R. R.-i. Sama otsusega tunnistati M. M. veel süüdi KarS § 424 järgi. M. M.-i karistati KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega kümneks kuuks ja KarS § 424 järgi vangistusega viieks kuuks. Liitkaristuseks mõisteti talle KarS § 64 lg 1 järgi vangistus üheks aastaks ja KarS § 65 lg 2 järgi lõplikuks liitkaristuseks vangistus üheks aastaks ja üheks kuuks. Lisakaristusena võeti M. M.-lt kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. R. V. karistati vangistusega üheks aastaks ning KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus üheks aastaks üheteistkümneks kuuks ja kahekümne üheks päevaks.
  8. Maakohus leidis, et M. M. ja R. V. rikkusid R. R.-ile kallale tungides ja teda pekstes isikute grupis ning vägivalda kasutades avalikku korda ning nende poolt toimepandud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi. Kohtu hinnangul toodi M. K. majas toimunud laamendamine ja akna kohta valetamine üksnes peksmise ettekäändeks, et saada näilik põhjus R. R.-i peksmiseks. 2.1 Karistuse liiki ja määra valides arvestas maakohus vastustust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse süü osalist tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. R. V. pani talle süüksarvatud teo toime katseajal ja oli varem juba korduvalt nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistatud. Mõistetud trahvid on tasumisel. M. M.-i on varem korduvalt nii haldus- kui väärteokorras karistatud, osa mõistetud rahatrahvidest on tal tasumata. Neil asjaoludel leidis maakohus, et R. V. ja M. M. karistamine rahalise karistusega kui kõige kergemaliigilise karistusega ei ole põhjendatud, sest mõlemal on arvukalt nii halduskorras kui ka väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahve.
  9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav R. V. ja tema kaitsja ning süüdistatava M. M. kaitsja. 3.1 R. V. taotles kvalifitseerida talle KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüksarvatud tegu ümber KarS § 121 järgi või kergendada karistust. Ta märkis, et on paljud rahatrahvid juba tasunud ja vabaduses olles saaks ta nende tasumist jätkata. Samuti vajavad tema abi elukaaslane ja imikueas tütar. 3.2 R. V. kaitsja hinnangul on maakohtu otsus väär ja põhjendamatu materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kaitsja selgitas, et kannatanut lõi esimesena M. M. Kuna peksmine leidis aset tihedalt läviva sõpruskonna sees, siis kvalifitseeriti see ebaõigesti avaliku korra raske rikkumisena. Osade tunnistajate eeluurimisel antud ütluste eelistamisega kohtus antutele, rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus luges alusetult R. V. teo raskemaks M. M. teost ja mõistis seetõttu talle vääralt raskema karistuse. Kaitsja taotles R. V. käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega. 3.3 M. M. kaitsja leidis, et maakohtu otsus on väär ja põhjendamatu materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kaitsja hinnangul ei olnud M. M. poolt R. R.-i peksmine hinnatav avaliku korra raske rikkumisena, sest tal oli kannatanu löömiseks isiklik motiiv. Lisaks ei nõustunud kaitsja maakohtu seiskohaga, et R. R.-i peksmine häiris paljude otseselt asjasse mittepuutunud isikute rahu ning seadis ohtu nende turvalisuse. Rahatrahvide tasumata jätmine ei saa olla aluseks vangistuse kohaldamiseks ja M. M. puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Kaitsja taotles M. M. teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ning mõista talle rahaline karistus. KarS § 424 osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.
  10. Viru Ringkonnakohtu
  11. veebruari
  12. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus ei nõustunud R. V. kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus, avaldades tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohtu hinnangul avaldati tunnistajate ütlused KrMS § 289 lg 1 alusel ja seda tehti kohtumenetluse poolte taotlusel. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus R. V. kaitsja väidetega seoses R. V. käitumise väidetavalt ebaõige kvalifitseerimisega, leides, et maakohus hindas õigesti kannatanu peksmisele toodud põhjendusi üksnes alusetute ettekäänetena. Kuriteo kvalifikatsiooni koha pealt ei oma aga mingit tähtsust, kumb süüdistatavatest lõi kannatanut esimesena. 4.2 Ringkonnakohtu arvates kvalifitseeriti süüdistatavate käitumine R. R.-i peksmisel õigesti avaliku korra raske rikkumisena, sest kuigi teo toimepanemise kohale oli avalik juurdepääs piiratud, saab ringkonnakohtu arvates avaliku korra rikkumist toime panna ka piiratud juurdepääsuga kohas nagu nt taksos või vanglas. Käesoleval juhul viibis peksmise ajal teo toimepanemise kohas kolmteist inimest, kes kõik peksmist ka pealt nägid, kelle turvalisust ja rahu sellega häiriti ning seetõttu tuligi eramu sauna käsitleda avaliku kohana. 4.3 Seoses süüdistatavale mõistetud karistustega märkis ringkonnakohus, et maakohtu põhjendustega tuleb nõustuda, sest maakohus motiveeris karistuse mõistmist põhjalikult. Kuna süüdistatavad olid varem korduvalt karistatud ja R. V. pani uue kuriteo toime katseajal, siis pole kergemaliigiline karistus nende mõjutamiseks piisav. R. V.-le kaassüüdistatavast raskema karistuse mõistmist põhjendas maakohus tema poolt kannatanu eriti jõhkra peksmisega, sealhulgas korduvalt jalaga löömisega. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  13. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni R. V. kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro ja M. M. kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi. 5.1 R. V. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist R. V.

§ 263p-de 1 ja 4 järgi ja talle süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist Kar

S § 121 järgi. Kassaatori hinnangul kvalifitseeriti R. V. käitumine ebaõigesti KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, sest peksmise motiiv oli isiklikku laadi ja peksmisega ei rikutud avalikku korda. R. R.-i peksmine toimus saunas, kuhu kolmandatel isikutel juurdepääs puudus, seega ei saa tegemist olla avaliku kohaga. Rahu rikkumist ei saa käsitada nii laialt, et sellega hõlmata kõiki saunas viibinud isikuid, sest paljud neist on andnud ütlusi, et nad ei viibinud algselt peksmise juures ja tulid seda vaatama üksnes uudishimust. Ei ole tõendatud, et R. R.-i lõi esimesena just R. V., sest tunnistajate ütlused selles osas on vastuolulised ja kohtud pole tõendite hindamisel oma seisukohti erinevate tõendite usaldusväärsuse osas põhjendanud. Osade tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste ristküsitlusel avaldamine toimus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. R. V.-le karistuse mõistmisel kohaldati aga ebaõigesti materiaalõigust, sest mõistetud karistus ei vasta toimepandud teo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 5.2 M. M. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist M. M.

§ 263p-de 1 ja 4 järgi ja talle süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist Kar

S § 121 järgi. Kassaatori hinnangul kvalifitseeriti M. M. käitumine ebaõigesti KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi, sest peksmise motiiv oli isiklikku laadi ja peksmisega ei rikutud avalikku korda. Teo toimepanemise kohta ei saa käsitada avaliku kohana, sest kolmandatel isikutel puudus sellele juurdepääs. Puuduvad tõendid, et R. R.-i peksmine häiris paljude inimeste rahu ja seadis ohtu nende turvalisuse, sest mitmed tunnistajad on andnud ütlusi, et nad läksid ise peksmist vaatama. Kaitsja leiab, et M. M.-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 5.3 Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsioonide rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsuste muutmata jätmist. Kassatsioonivastuses leitakse, et süüdistatavate tegevus R. R.-i peksmisel on õigesti kvalifitseeritud avaliku korra raske rikkumisena, sest avaliku korra rikkumist on võimalik toime panna ka piiratud ligipääsuga kohtades ja kannatanu peksmist nägid pealt ka teised koosviibimisel olnud isikud, kelle rahu ja turvalisus oli häiritud. Seoses R. V. kaitsja väidetega, nagu oleks maakohus tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse norme, märgib prokurör, et rikkumine on tõepoolest aset leidnud, kuid see ei ole kaasa toonud ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist, sest isegi neid ütlusi kõrvale jättes oleks süüdistatavate poolt R. R.-i peksmine tõendatud. Prokurör ei nõustu kassaatorite seisukohaga, et süüdistatavatele on mõistetud liiga raske karistus. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kriminaalkolleegium ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu arusaamaga, et käsitletavas kriminaalasjas rikuti avalikku korda. Avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kohtupraktikas on siiski aktsepteeritud ka võimalust, et avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-189-96 - RT III 1996, 25, 334). Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on kohtupraktikas mööndud ka nt vanglas või tellimust täitvas taksos, millesse samuti puudub juurdepääs määratlemata hulgal isikutel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-28-02 - RT III 2002, 12, 129, p 9 ja asjas nr 3-1-1-32-96 - RT III 1996, 12, 167). 6.1 Käesoleval juhul toimus kannatanu peksmine üksteist tundvate ja sageli kohtuvate isikute koosviibimisel erasaunas. Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallategusid avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-03 - RT III 2003, 27, 277, p 9). Midagi niisugust kriminaalasja arutamisel aga välja selgitatud ei ole. Sisuliselt on kohtud tuvastanud üksnes olmelist laadi isikliku konflikti. Kahtlemata häiris kannatanu peksmine teiste koosviibimisel osalenud ja tekkinud tüli suhtes asjassepuutumatuid isikuid, kuid see asjaolu iseenesest ei anna veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena, sest isiku kutsel tema kodus viibivat seltskonda ei saa üldjuhul võrdsustada avalikkusega. Seega ei pandud M. M.-le ja R. V.-le süüksarvatud tegu toime avalikus kohas. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-15-07 RT III 2007, 21, 172, p-s 15 märgitakse eelöeldut kinnitavalt, et kas konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, et saaks rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Üksnes sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Johtuvalt eelöeldust tuleb R. V.-le ja M. M.-le KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi avaliku korra raske rikkumisena süüksarvatud kuritegu ümber kvalifitseerida teise inimese peksmisena KarS § 121 järgi.
  2. R. V. kaitsja hinnangul rikuti maakohtus tunnistajate L. S. ja S. A. kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldades oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ringkonnakohus aga sellele rikkumisele ei reageerinud. Kriminaalkolleegium märgib, et tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtus tõepoolest vastuolus KrMS § 289 nõuetega. Samas ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et mõlemat nimetatud tunnistajat ristküsitleti maakohtu istungil ja ristküsitluse käigus on nad andnud eeluurimisel öelduga sisuliselt kattuvaid ütlusi. Seega ei toonud asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kaasa ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist ning puudub vajadus selle rikkumise tõttu maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks.
  3. Seoses kassaatorite väidetega süüdistatavatele ebaproportsionaalselt raske karistuse mõistmise kohta märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Käesoleval juhul pani varem korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud R. V. teise inimese kehalise väärkohtlemise toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega vabastatud eelmise vangistuse kandmiselt. Ka M. M.-i oli enne R. R.-i peksmist toimepandud süütegude eest korduvalt karistatud nii kriminaal- kui väärteokorras. Neid asjaolusid võttis maakohus R. V.-le ja M. M.-le karistust mõistes ka arvesse ja leidis, et toimepandud teo tehiolud ja süüdistatavate isikud ei jäta muud võimalust, kui karistada neid vangistusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht piisavalt põhjendatud ja puudub alus rahuldada kassaatorite taotlusi süüdistatavate karistuste kergendamiseks. Alust mõistetud karistuste kergendamiseks ei anna ka süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi. Mõistetud karistused jäävad alla sanktsiooni keskmist määra ning arvestades süüdistatavate süü suurust ja toimepandud peksmise jõhkrust, jätab Riigikohus mõistetud karistused muutmata.
  4. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu ja Viru ringkonnakohtu otsused osaliselt, s.o M. M. ja R. V.

§ 263

p-de 1 ja 4 järgi ja teeb täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse, millega ei raskenda süüdistatavate olukorda. Kriminaalkolleegium tunnistab M. M. ja R. V. süüdi KarS § 121 järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

  1. Kaitsjad esitasid koos kassatsiooniga taotluse tasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest. Mõlemad kaitsjad taotlevad 900 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et esitatud taotlused vastavad justiitsministri
  2. jaanuari
  3. a määruse nr 2 § 8 lg-s 1, § 2 lg 2 p-s 1 ja § 1 lg-s 2 kehtestatud tasumääradele ja need tuleb rahuldada. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.