RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

ti Vabariigi nimel 3-2-1-72-07 Tartu, 20. juuni 2007. a

istuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Dina Jerõgina (Erygina) hagi

ti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu), Aleksandr Lebedinski ja Merike Poudeli vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-01-60 Dina Jerõgina (Erygina) kassatsioonkaebus Hageja Dina Jerõgina (Erygina) (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja

ti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Maire Arm Kostja Aleksandr Lebedinski (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Merike Poudel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

1. mai
2. a, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsus ja Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
8. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
9. Tagastada Natalia Lausmaale
10. märtsil
11. a Dina Jerõgina (Erygina) kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Dina Jerõgina (hageja) esitas
13. mail
14. a Tallinna Linnakohtule hagi

ti Vabariigi (kostja I) vastu, milles palus tunnustada 20. mail 1994. a

ti Erastamisagentuuri ja Aleksandr Lebedinski (kostja II) sõlmitud riigi vara ostu-müügilepingu tühisust Tallinnas Xxxxxxx xxx xx asuva elamu müügi osas.

1. septembril
2. a täpsustas hageja oma nõuet, paludes tunnustada ka kostja II ja Merike Poudeli (kostja III)
3. oktoobril
4. a sõlmitud õiguste ja kohustuste üleandmise lepingu ja samade isikute
5. novembril
6. a sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulusid Tallinnas Xxxxxxx xxx xx asuvad ühiselamu ja kohvik RAS-ile Elamu. Hageja oli ühiselamus üürnik.
7. juunil
8. a korraldati nimetatud riigivara enampakkumine ja
9. mai
10. a lihtkirjaliku ostu-müügilepinguga müüdi ühiselamu ja kohviku tervikvara kostjale II kui ühiselamu direktorile.
11. oktoobril
12. a sõlmisid kostja II ja kostja III õiguste ja kohustuste üleandmise lepingu, mille järgi kostja III omandas kõik
13. mai
14. a ostu-müügilepingu esemeks olevad varad ning sellega seotud dokumendid. See leping kooskõlastati
15. oktoobril
16. a

ti Erastamisagentuuriga.

1. novembri
2. a notariaalse ostu-müügilepinguga müüs kostja II nimetatud varad (ühiselamu ja majandusblokk) kostjale III. Hageja leidis, et
3. mai
4. a lepinguga rikuti tema kui üürniku õigust eluruum erastada. See leping on vastuolus seadusega ja tühine. Kuivõrd kostja II ei olnud vara seaduslik omanik, ei saanud ta seda võõrandada. Seega on tühised ka
5. oktoobril
6. a ja
7. novembril
8. a sõlmitud lepingud. Kostja III ei olnud heauskne omandaja, sest ta teadis, et üürnikul oli eluruumi erastamise

õigus.

1. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostja I leidis, et hageja ei saa esitatud hagiga realiseerida oma õigust eluruumi erastamiseks, kuna selleks tuli esitada taotlus hiljemalt
2. märtsiks
3. a. Praeguseks on ühiselamu ümber ehitatud hotelliks. Erastamisleping sõlmiti vastavalt Tallinna Linnakohtu
4. novembri
5. a otsusele. Hageja ei ole vaidlustanud ühtegi selle lepingu sõlmimise aluseks olnud erastamistoimingut. Lepingud on kooskõlas sel ajal kehtinud seadustega. Ka juhul, kui
6. mai
7. a leping oleks tühine, ei muudaks see automaatselt tühiseks kostja II ja kostja III sõlmitud lepingut. Pealegi ei saa hageja vaidlustada lepingut, mille pooleks ta ise ei ole. Ühiselamus asuvad ruumid ei olnud eluruumide erastamise seaduse mõttes eluruumid. Eluaset ühiselamus ei käsitatud korterina. Hagejaga
8. juulil
9. a sõlmitud üürilepingu kohaselt oli lepingu objektiks eraldi tuba elamispinnaga 14 m2 ilma abiruumideta, mitte aga elamu või korter. Ühiselamu erastamine kuulutati välja
10. juunil
11. a, seega enne hagejaga üürilepingu sõlmimist. Sellest, et hagejal oli ühiselamus elukoht ka enne erastamisprotsessi algust, ei saa järeldada, et hageja kasutas juba sel ajal tuba üürilepingu alusel. Kostja III leidis, et hageja nõuet ei saa menetleda, sest vaidlustatud tehingutega ei ole hageja seadusega kaitstud õigusi ega huve rikutud.
12. Alates
13. jaanuarist
14. a menetles asja Harju Maakohus, kes jättis
15. oktoobri
16. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tühistas
17. mai
18. a määrusega hagi tagamise abinõuna rakendatud käsutamise keelumärke hooneregistris Tallinnas Xxxxxxx xxx xx asuvale hoonele. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli kostjal I
19. juunil
20. a väljakuulutatud ühiselamu enampakkumisel arvestada
21. mail
22. a jõustunud eluruumide erastamise seaduse (

) sätetega. Selles seaduses reguleeriti riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste seadusega määratud erastamise kohustatud subjektide omanduses olevate elamute ja korterite erastamisel tekkivaid suhteid ja määrati kindlaks erastamise objekt, subjektid, tingimused ning kord. Toimiku materjalide kohaselt sõlmiti

1. juulil
2. a hageja abikaasa kui üürnikuga üürileping ühiselamus asuva toa nr xxx suurusega 14 m2 kasutamiseks. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väiteid, et ta kasutas alates sellest ajast tuba suulise üürilepingu alusel. See on tõendatud ka majaelanike nimekirjadega, väljavõttega rahvastikuregistrist ja osaliselt üürikviitungitega. Kostjate vastuväited selle kohta, et kirjalikku üürilepingut ei olnud enne
3. juulit
4. a, ei ole tõsiseltvõetavad. Sellel ajal üürisuhteid reguleerinud seadustest ei tulenenud, et üürilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisel on see tühine. Seega võis hageja olla eluruumi erastamise subjektiks vaatamata sellele, et tal puudus kirjalik üürileping.

§ 3

lg 1 kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitamisjärgus olev elamu või korter, mis on riigi äriühingu omandis (edaspidi eluruum) või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusele, omandis. Viidatud seaduse tekstist nähtub, et mõiste "eluruum" erastamissuhete objektina eluruumide erastamise seaduse mõttes hõlmas kahte liiki eluruume: elamuid ja kortereid koos neile vastava muu osaga ehitisest. Mõistet "eluruum" eluruumide erastamise seaduse mõttes ei saa käsitada samaselt "eluruumi" mõistega elamusuhete objektina elamuseaduse (ES) mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 3 järgi tuleb seaduse sätet tõlgendada koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja

märgist. ES § 2 lg 1 järgi loeti elamusuhete objektina eluruumiks nii elamu, korter kui ka muu omaette ruum, mis koosnes ühest või mitmest toast. Kui seadusandja soovinuks sama laialt sisustada eluruumi mõistet ka eluruumide erastamise seaduses, siis oleks seda seaduses sõnaselgelt väljendatud. Eluruumi mõiste erinev sisu viidatud seadustes tuleneb nende seaduste erinevast

märgist. ES § 1 sätestas, et elamuseadus reguleerib suhteid, mis tekivad eluruumide alaliseks elamiseks andmisel ja kasutamisel.

§-de 1 ja 2 kohaselt reguleerib seadus suhteid elamute ja korterite erastamisel, andes isikutele võimaluse omandada muu hulgas nende üüritud eluruumid ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Tuba ühiselamu mõistes on võimalik kasutada üürilepingu alusel elamiseks, kuid seda ei ole võimalik käsitada iseseisva eluruumina tsiviilkäibes. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et hageja kasutatud tuba ühiselamus saaks lugeda erastamise objektiks

§ 3lg 1 mõttes.

Seega ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust ka sellel, et hageja kasutas ühiselamutuba üürisuhte alusel. Hageja ei olnud ühiselamu ja kohviku erastamise ajal erastamise õigustatud subjekt

§ 4mõttes.

1. mai
2. a erastamislepingu sõlmimisel ei rikkunud pooled eluruumide erastamise seaduse sätteid. Seega ei ole alust tunnustada selle lepingu tühisust vastuolu tõttu seadusega. Kuna tõendatud pole, et erastamistehing on vastuolus eluruumide erastamise seadusega, ei saanud ka
3. oktoobril
4. a ja
5. novembril
6. a erastatud riigivara edasi võõrandamise tehingud rikkuda hageja õigusi ja huve ning hagi tuleb ka nende osas jätta rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust ei ole vaja analüüsida nende tehingute kohta hageja esitatud väiteid.
7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et eluruumide erastamise seaduse alusel on eluruumide erastamise õigus kõigil isikutel, kes kasutavad eluruumi üürilepingu alusel. Erastatavaks eluruumiks võib olla ES § 2 lg-s 1 märgitud omaette ruum, mis on elamusuhte objektiks. Kuigi üürilepingus on selle lepingu objekti nimetatud omaette toaks, on kohtule esitatud hulgaliselt ehitustehnilist dokumentatsiooni, mis tõendab, et üürilepingu objekt sisaldas endas kõike vajalikku (sanitaarblokk vanni, tualeti ja kraanikausiga) kasutamiseks omaette eluruumina. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
9. veebruari
10. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud maakohtu põhjendusi. Maakohus leidis õigesti, et
11. mai
12. a lepinguga ei rikutud hageja õigust erastada tema kasutuses olnud eluruum, sest eluruumide erastamise seaduse kohaselt tal seda õigust ei olnudki.

§ 3

ei saa tõlgendada laiendavalt ja käsitada erastamise objektina ka ühiselamu tuba. Kui seadusandja oleks soovinud käsitada erastamise objektina igasugust eluruumi, mis võis olla üürilepingu esemeks elamuseaduse alusel, oleks ta seda eluruumide erastamise seaduses ka sõnaselgelt väljendanud. Hageja väide, et üürilepingu esemeks ei olnud vaid ühiselamu tuba, on vastuolus esitatud kirjaliku üürilepinguga, mille järgi on üürilepingu esemeks eraldi tuba suurusega 14 m2. Kui sarnaseid tubasid on hiljem ka erastatud, ei tulene sellest

§ 3laiendava tõlgendamise kohustust.

Kuivõrd tõendatud ei ole

1. mai
2. a lepingu vastuolu eluruumide erastamise seaduse sätetega, ei riku ka erastatud riigivara edasi võõrandamise lepingud hageja õigusi ega huve. Maakohus jättis õigesti hagi rahuldamata, analüüsimata nende tehingute kohta hageja esitatud väiteid. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et riigivara erastamisega kostjale II rikuti hageja põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Eluruumide erastamise seadus kui erastamise eriseadus määratleb, milline eluruum on erastamise objektiks. Osal isikutel ei tekkinud eluruumide erastamise seaduse jõustumisega õigust erastada nende kasutuses olev eluruum. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt

§ 3lg-t 1, kui leidis, et hageja eluruum ei olnud erastamise objektiks.

Viidatud säte ei ole päris üheselt mõistetav, sest ühes sättes viidatakse nii eluruumile kui ka korterile ja elamule. Sellisel juhul ei tohi tulenevalt põhiseaduse §-st 12 kohaldada hageja suhtes

§ 3

sätteid kitsendavalt.

§ 3

lg-s 5 on märgitud, milliseid eluruumi üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume ei erastata. Hageja kasutuses oleva eluruumi (ühiselamutuba) määratlust selles loetelus ei ole. Vaidlusalune eluruum moodustas ehituslikult omaette sissepääsuga teistest eluruumidest eraldatud üksuse, mida on võimalik kasutada tsiviilkäibes. 14 m2 suuruse toa juurde kuulus omaette kasutatav WC koos vannitoaga, esik ja abiruum. Projekti kohaselt kuuluvad toa sisustuse hulka seinakapid, mida on võimalik kasutada kööginurgana. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et

1. mai
2. a leping on notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine.
3. Vastustes kassatsioonkaebusele leidsid kostja I ja kostja III, et ringkonnakohus on teinud asjas seadusliku ja põhjendatud otsuse, ja palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tulenevalt TsMS § 692 lg 5 teisest lausest tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
5. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et vaadeldavas asjas tuli kostjate I ja II vahel
6. mail
7. a riigi vara ostu-müügilepingu sõlmimisel lähtuda eluruumide erastamise seaduse sätetest. Eluruumide erastamise seadus võeti vastu
8. mail
9. a ja see jõustus
10. mail
11. a. Kõnealuse riigivara enampakkumise teade avaldati ajalehes
12. juunil
13. a ja enampakkumine toimus
14. juunil
15. a. Seega tuli lepingupooltel arvestada

§ 3

lg-ga 1, mis sätestas, et eluruumide erastamise seaduse järgi on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga elamust või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi, kohaliku omavalitsuse,

ti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse paragrahvis 3 sätestatud põllumajandusreformi kohustatud subjekti või seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" paragrahvis 2 sätestatud taasriigistamise kohustatud subjekti omanduses, olenemata sellest, missuguse juriidilise isiku valduses (bilansis) see on või kelle vahendite arvel see on ehitatud.

§ 3

lg 1 kehtiva sõnastuse kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis. 10. Kohtud leidsid, et hageja kasutatud tuba ei olnud erastamise objektiks eluruumide erastamise seaduse mõttes. Selle järelduse tegemisel on kohtud kohaldanud vääralt

§ 3

lg-t 1 ning jätnud ekslikult kohaldamata asjas tähtsust omavad sätted.

§ 3

lg 1 kohaselt loetakse erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga elamust.

§ 3

lg 4 järgi erastatakse muu hulgas üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid.

§ 3lg-s 5 märgitakse muu hulgas, et tööandjate eluruume ei erastata.

Esmalt järeldab kolleegium eeltoodud sätetest, et erastamise objektina eluruumide erastamise seaduse tähenduses mõistetakse üürilepingu esemeks olevat eluruumi. Kohtud leidsid ekslikult, et eluruumi mõistet eluruumi erastamise seaduse mõttes ei saa sisustada elamuseaduse sätetele tuginedes. Tulenevalt

§-st 2 on seatud eluruumide erastamise

märgiks võimaldada isikutele nende poolt üüritud eluruumide (kui elamusuhete objektide) omandamine. ES § 2 kohaselt on elamusuhete objektiks eluruum ja selleks loetakse elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Sama paragrahvi lg 4 järgi võib elamusuhete objektiks olla ka muu omaette ruum, mis vastab eluruumile kehtestatud nõuetele. Hageja selgitas apellatsioonkaebuses (toimiku II kd, lk-d 362-363), et ta kasutas tuba suurusega 14 m2, mille juurde kuulus sanitaarblokk (vann, tualett, kraanikauss), ning eeltoodu nähtub toimikusse lisatud plaanidelt ja ka ühiselamu tehnilisest dokumentatsioonist.

§ 3lg 5 p 1 järgi ei ole erastamise objektiks tööandja eluruum.

Tööandja eluruumi kasutamist reguleeriti ES §-des 58�

1. ES § 68 sätestas, et teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatel või kasutavatel juriidilistel isikutel tuli esitada hiljemalt
2. aasta
3. juuniks asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt elamuseaduse §le
4. Teenistuslikele eluruumidele ja ühiselamutele, mida ei ole arvatud tööandja eluruumide hulka, kohaldatakse alates
5. aasta
6. juulist elamuseaduse IV osa
7. peatüki sätteid (s.o eluruumi kasutamist üürilepingu alusel reguleerivaid sätteid) ning neis elavate üürnikega loetakse eluruumi üürileping sõlmituks viieks aastaks. Seega anti teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatele või kasutavatele juriidilistele isikutele tähtaeg eluruumide tööandja eluruumideks tunnistamise ettepanekute esitamiseks. Selle nõude täitmata jätmisel ei loetud nimetatud eluruume tööandja eluruumide hulka. Kohtud on jätnud viidatud sätte tähelepanuta. Seetõttu ei ole asjas tuvastatud, kas RAS Elamu (Tallinna Majaehituskombinaat), kes omas ühiselamuna kasutatavaid ruume, esitas tähtaegselt (s.o hiljemalt
8. juuniks
9. a) asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepaneku nimetatud ruumide tööandja eluruumideks tunnistamise kohta ja kas nimetatud ruumid arvati tööandja eluruumide hulka.
10. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda kostjale I võimalus esitada tõendeid ES §-s 68 sätestatud nõuete täitmise kohta ja otsustada sellest tulenevalt, kas hageja kasutuses olev tuba on tööandja eluruum või üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Juhul kui RAS Elamu (Tallinna Majaehituskombinaat) on täitnud viidatud paragrahvis sätestatud kohustuse ja hageja kasutuses olnud tuba tunnistati tööandja eluruumiks, siis ei olnud kõnealune tuba

§ 3lg 5 p 1 järgi erastamise objektiks.

Juhul kui tuvastatakse, et vastavat ettepanekut ei olnud esitatud ja tööandja eluruumiks arvamist ei otsustatud, tuleb ka neid eluruume, mis asusid varem ühiselamus, käsitada ES § 68 järgi alates 1. juulist 1992. a tavaliste üürilepingu alusel kasutatavate eluruumidena ning need eluruumid on

§ 3lg 1 järgi erastamise objektiks.

Samuti tuleb maakohtul esitatud tõendite ning poolte väidete alusel hinnata, kas hageja oli

§ 4

kohaselt eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ning kas ta on §-s 5 sätestatud nõudeid järgides esitanud avalduse eluruumi erastamiseks.

1. Kui asja lahendamisel selgub, et
2. mai
3. a riigi vara ostu-müügilepinguga on rikutud hageja õigust erastada tema kasutuses olnud eluruum, tuleb maakohtul analüüsida hageja ja kostjate väiteid vaidlustatud tehingute kehtivuse kohta. Asjas on kostja I ja kostja II samaaegselt vara ostu-müügilepinguga sõlminud kokkuleppe omandiõiguse üleandmiseks (lepingu p-d 2.2 ja 10.1). Riigikohus on oma lahendites korduvalt (vt nt
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 (RT III 2001, 33, 351)) asunud seisukohale, et eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastatava eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) isikuga, kes ei ole eluruumi erastamise õigustatud subjekt, tuleb lugeda

§ 3lg 11, § 4 lg 1 ning § 5 lg 1 rikkumise tõttu tühiseks. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud Ts

ÜS § 66 lg 3 järgi oli tühine tehing kehtetu algusest peale. Kui hageja erastamisõigust on rikutud, ei tekkinud kostjal II omandiõigust asjale. Samas lahendis on Riigikohus selgitanud, et järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised seetõttu, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi tuli erastada. Kostja II ja kostja III sõlmisid

1. oktoobril
2. a õiguste ja kohustuste üleandmise lepingu ja
3. novembril
4. a lepingu, mille p-s 6 sätestati ka kokkulepe asja omandiõiguse üleandmiseks. Juhul kui kostja II ei saanud asja omanikuks, oli kostjal III võimalik saada selle omanikuks vaid siis, kui ta oli kostja II võõrandamisõiguse suhtes heauskne mitte ainult asjaõiguslepingu sõlmimise ajal, vaid ka asja üle valduse kui tegeliku võimu saamise ajal (vt Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-05 (RT III 2005, 11, 113), p 15). Maakohtul tuleb seega analüüsida ka hageja väiteid kostja III pahausksuse kohta. Kui kostja III ei ole omandanud elamut heausksena, on selle omanikuks endiselt eluruumide erastamise kohustatud subjekt.
7. Maakohus tuvastas, et hoone, milles asus hageja kasutuses olnud tuba, on suuremas osas ümber ehitatud hotelliks ning vaidlusalust tuba ei ole võimalik hoonest "lahutada", et võimaldada selle erastamine. Kui see on nii, on hagejal sellises olukorras õigus taotleda vastavate eelduste esinemisel kahju hüvitamist tema erastamisõigust rikkunud kostjatelt I ja II (vt ka Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06 (RT III 2006, 23, 210), p 22; Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01).
10. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi. Maakohus tuvastas, et hageja õigust tema kasutuses olnud toa erastamisele ei ole rikutud, ning ei pidanud seetõttu vajalikuks käsitleda poolte väiteid ja vastuväiteid (sh väiteid
11. mai
12. a lepingu tühisusest vorminõude rikkumise tõttu), mis asja lahendamisel tähtsust ei oma. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega neid kordamata.
13. Kolleegium märgib, et
14. mai
15. a riigi vara ostu-müügilepingu alusel ei erastatud vaidlusalust hoonet eluruumide erastamise seaduse alusel. Seega ei ole hageja viited

§ 12lg 3 rikkumisele asjakohased.

Viidatud lepingu p 1.2 järgi sõlmiti

1. mai
2. a leping, lähtudes omandireformi aluste seaduse ja selle seaduse rakendamisotsuse, seaduse "Riiklike ja munitsipaalettevõtete erastamise kohta", Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a määrusega nr 203 kehtestatud "Vara erastamise ja välismaalastele rentimise korra", erastamisseaduse § 35 lg 2 ja Tallinna Linnakohtu
5. novembri
6. a otsuse nõuetest.
7. Eluruumide erastamise seadus tunnistas alates
8. maist
9. a kehtetuks
10. aprillil
11. a vastuvõetud ja
12. juulil
13. a jõustunud

ti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse. Viidatud seaduse § 3 lg 5 sätestas muu hulgas, et teenistuslikke ja ühiselamutena kasutatavaid eluruume ei erastata. Seega ei erastatud selle sätte järgi teenustuslikke eluruume ja ühiselamuna kasutatavaid eluruume. Tööandjatel oli ES § 68 järgi õigus taotleda ühiselamutes asuvate eluruumide arvamist tööandja eluruumide hulka (vt käesoleva otsuse p 10). Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks