3-1-1-27-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-27-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kohtuasi V. Õ. süüdistusasi KarS § 344 lg 1 ja § 347 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-05-50 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Jaan Naaber, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai
5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a kohtumäärus muutmata ja riigiprokuröri määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu
9. jaanuari
10. a lühimenetluses tehtud kohtuotsusega tunnistati V. Õ. süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 347 lg 1 järgi õigeks süü tõendamatuse tõttu. Sama kohtuotsusega tunnistati H. M. süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1, § 347 lg 1 ja § 348 järgi, kuid tema osas ei ole Riigikohtule kaebust esitatud. Kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud, et asitõendite küsimus lahendatakse eraldi kohtumäärusega.
11. Asitõendite küsimust lahendavas Harju Maakohtu
12. jaanuari
13. a kohtumääruses on üldviitega KarS §-dele 83 ja 351 konfiskeeritud muuhulgas ka personaalarvuti LG 52x MAX koos selles oleva kolme kõvakettaga Maxtor Diamond MAX Pluss 9 (200GB) seerianumbriga Y60B8HKE, Diamond MAX Pluss 9 (200 GB) seerianumbriga Y6A97BE ja Western Digital WD2000 (200 GB) seerianumbriga WMACK1518116 (edaspidi personaalarvuti). Määruses ei selgitata, kelle suhtes konfiskeerimist kohaldatakse ega põhjendata, milliste õigussätete alusel seda tehakse.
14. Õigeksmõistetu V. Õ. vaidlustas ringkonnakohtus määruskaebe korras maakohtu määruse personaalarvuti konfiskeerimise osas. Ta leidis, et määrus on põhistamata ega vasta seetõttu KrMS § 145 nõuetele. V. Õ. arvates on personaalarvuti konfiskeerimine ebaproportsionaalne, muutudes oma olemuselt mõjutusvahendist karistuslikuks üldkonfiskeerimiseks ja seda olukorras, kus konfiskeeritu kuulub mitmele isikule.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. märtsi
17. a kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu
18. jaanuari
19. a kohtumäärus osaliselt ning personaalarvuti tagastati H. M.-le ja V. Õ.-le. Ringkonnakohus märkis, et määrus on vaidlustatav 10 päeva jooksul Riigikohtus. Ringkonnakohus soostus, et maakohtu määruses puuduvad personaalarvuti konfiskeerimise põhjendused. Kuid ringkonnakohus luges personaalarvuti konfiskeerimise ebaseaduslikuks ka sõltumata põhistustest, märkides, et kõnealune arvuti võeti ära läbiotsimise käigus ja tunnistati asitõendiks. Seega ei olnud personaalarvuti konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara. Asitõendite suhtes võetavad meetmed sätestab KrMS § 126, mille
20. lõike punkt 2 kohustab asitõendit, mille kuuluvus on tuvastatud, omanikule tagastama. Seda ringkonnakohus ka tegi. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 391 sätestatud määruskaebe õiguse piirangu laiendamist põhjendas ringkonnakohus asjaoluga, et kui asitõendite suhtes kohaldatavate meetmete otsustamine KrMS § 313 p 11 kohaselt oleks toimunud kohtuotsuses, oleks menetlusosalistele olnud tagatud Riigikohtule kaebamise võimalus ka konfiskeerimist puudutavates küsimustes. KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
21. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb riigiprokurör nii maakohtu kui ringkonnakohtu eelnimetatud määruste tühistamist ja kriminaalasja saatmist personaalarvuti konfiskeerimise küsimuse uueks otsustamiseks Harju Maakohtule. Prokurör nõustub, et maakohtu määruses ei ole konfiskeerimist nõuetekohaselt põhjendatud, kuid vaidlustab ringkonnakohtu seisukohta, nagu oleks maakohus personaalarvuti konfiskeerimisega rikkunud KrMS § 126 lg 3 p-s 2 sätestatut. Prokurör märgib, et maakohus juhindus personaalarvuti konfiskeerimisel KarS §-st 83, mille esimene lõige võimaldab konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. Prokuröri sõnul pole kahtlust selles, et see arvuti kuulus konfiskeerimise ajal H. M.-le ja V. Õ.-le ning et H. M. tunnistati süüdi kuritegudes, mille toimepanemise vahendiks see arvuti oli. Prokurör on seisukohal, et kuna KarS § 83 kohaselt võib osade asitõendite, s.h tahtliku süüteo toimepanemise vahendi suhtes kohaldada konfiskeerimist, peakski kohus kõigepealt otsustama, kas vastav asitõend tuleks konfiskeerida või mitte ning alles konfiskeerimisvõimaluse kasutamata jätmisel kaaluma KrMS § 126 lg-s 3 sätestatu kohaldamist.
22. V. Õ. kaitsja Helen Tombergi poolt esitatud määruskaebuse vastuses taotletakse kaebuse läbivaatamata jätmist tuginevalt KrMS §-le 391 ja § 389 lg-le 2 põhjendusega, et ringkonnakohtu selline määrus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Vastustaja märgib, et kuna käesolevat kriminaalasja menetleti lühimenetluse korras, oli ka kaebeõigus piiratud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
23. Vastavalt KrMS §-le 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Arvestades seda, et Tallinna Ringkonnakohtu
24. märtsi
25. a määrusega lahendatigi määruskaebust Harju Maakohtu
26. jaanuari
27. a määruse peale lõplikult, tuleks ka ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebus jätta läbi vaatamata.
28. Riigikohtu praktikas on siiski üksikutel juhtudel erandkorras vaadatud sisuliselt läbi ka selliseid kaebusi, mille vaidlustamist Riigikohtus ei olnud seadusandja ette näinud. Selliselt toimides lähtus Riigikohus kaalutlusest, et vastasel juhul oleks jäetud reageerimata kohtumenetluses asetleidnud põhiõiguse riivele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused nr 3-1-1-121-01 RT III 2002, 8, 708 ja 3-1-1-127-02 - RT III 2003, 1, 3). Riigiprokuröri poolt käesolevas kohtuasjas esitatud määruskaebuses ei osutata otseselt ühelegi vaidlustatud kohtulahendist lähtuvale põhiõiguse riivele, mida Riigikohus peaks kõrvaldama ja mis seetõttu võiks õigustada KrMS § 391 tähenduses ringkonnakohtu lõpliku määruse läbivaatamist Riigikohtus. Küll aga märgib määruskaebuse esitaja, et ta nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendustega selle kohta, miks ringkonnakohtu määrust peab saama vaidlustada Riigikohtus.
29. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on KrMS §-s 391 sätestatud määruskaebe õiguse piirangu arvestamata jätmist ja määruse vaidlustamise lubamist põhjendatud asjaoluga, et kui maakohus oleks asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed lahendanud kohtuotsuses - nii nagu seda nõuab KrMS § 313 p 11, oleks lõppkokkuvõttes olnud tagatud Riigikohtule kaebamise võimalus ka konfiskeerimist puudutavates küsimustes. Asitõendeid ja sealhulgas ka konfiskeerimist puudutavate küsimuste lahendamine eraldi kohtumäärusega ei saa aga ringkonnakohtu määruses märgitu kohaselt tuua kaasa kaebeõiguse piirangut. Ringkonnakohtu sellist seisukohta vaidlustades on kaitsja juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuna maakohtus lahendati kriminaalasja lühimenetluses, siis ei ole ringkonnakohtu järeldused õiged, sest lühimenetluses on kohtukaebe võimalused piiratud.
30. Tulenevalt KrMS § 189 lg-st 2 ja § 191 lg-st 1 võib kohus kohtukuludega seonduvat lahendada alternatiivselt kas kohtuotsuses või eraldi kohtumääruses. Ühegi teise KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuse lahendamist eraldi kohtumäärusega kriminaalmenetluse seadustik aga ei võimalda. See tähendab, et ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed peavad olema kohustuslikus korras lahendatud kohtuotsuses - nii nagu see on sätestatud KrMS § 313 p-s 11 ja § 314 p-s
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhimõttelise seisukohaga, et maakohtu poolne menetlusõiguse rikkumine - asitõendite küsimuse lahendamine eraldi kohtumäärusega - ei saa kaasa tuua kaebeõiguse piirangut ja seetõttu tuleb käesoleva kohtuasja puhul kaebeõiguse ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda olukorrast, kui maakohus oleks toiminud seaduslikult ja lahendanud kohtuotsuses ka asitõendite küsimuse.
32. Kolleegium peab siinjuures vajalikuks obiter dictum korras osutada sellele, et vastavalt
33. detsembril
34. a jõustunud KrMS 16.1 peatükis sätestatule on konfiskeerimine võimalik ka erimenetluse tulemina ja kohtumääruse alusel. Kuid selline erimenetlus on võimalik pelgalt kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks KarS §-de 831 ja 832 alusel.
35. Kaitsja on õigesti osundanud asjaolule, et KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatu kohaselt ei saa süüdistatav esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud õigeksmõistva ja prokuratuur süüdimõistva kohtuotsuse peale. Harju Maakohtu
36. jaanuari
37. a kohtuotsus on ühe süüdistatava suhtes süüdi-, teise suhtes aga õigeksmõistev. Seega on juba selles mõttes tegemist olukorraga, mida seaduses otseselt reguleeritud ei ole. Nimelt on sellistel juhtudel täiesti võimalik, et süüdimõistva kohtuotsuse mingid järelmid võivad kaasa tuua ka õigeksmõistetu õiguste sellise riive, mille puhul ei saa kaebeõiguse välistamist lugeda põhjendatuks. Ka käesoleva kohtuasja puhul tähendab õigeksmõistetu arvuti konfiskeerimine kahtlemata tema omandiõiguse riivet ja puudub igasugune sisuline põhjus keelata sellist põhiõiguse riive vaidlustamist. Eelkirjeldatud kaalutlustest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud edasikaebeõiguse piirang saab puudutada kitsalt vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kõnealune edasikaebeõiguse piirang ei puuduta aga ülejäänud küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud ja mille lahendamisega ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. Nimetatud põhjustel tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates prokuröri määruskaebus sisuliselt läbi vaadata. II
38. Esmalt tuleb nõustuda määruskaebuse esitajaga selles, et teineteisele ei saa vastandada asitõendeid ja konfiskeeritavat või konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara. Mingil juhul ei saa lugeda välistatuks seda, et kriminaalasja juurde asitõendina võetud esemed tunnistatakse kohtumenetluse tulemina kuriteo toimepanemise vahendiks ja need konfiskeeritakse kohtuotsusega KarS §-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed.
39. Kuid vaatamata eelmärgitule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruse lõppjäreldust, et puudub alus kõnealuse personaalarvuti konfiskeerimiseks, tuleb lugeda lõppkokkuvõttes õigeks. KarS § 83 lgs 1 ettenähtud tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava, varalise iseloomuga karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus lähtub asjaolust, et KarS § 83 paikneb karistusseadustikus muid mõjutusvahendeid sätestavas
40. peatükis. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine. Seetõttu ei saa eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks KarS § 83 lg 1 mõttes kitsalt lähtuda ainult eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Vastasel korral hõlmatakse karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamisel laialdaselt kasutusel oleva ekvivalentsusteooria tõttu KarS § 83 lgs 1 toodud süüteo toimepanemise vahendi mõistesse ka esemeid, mille olemus ei ole üldse suunatud õigusvastaste tegude toimepanemisele nagu nt korter narkootilise aine hoidmise korral, maalimistarbed intellektuaalse omandi vastase süüteo toimepanemisel jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka personaalarvutit iseenesest ei saa lugeda ühiskondlikku julgeolekut ohustavaks esemeks KarS § 83 lg-s 1 mõttes. Arvestades eelmärgitut ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium riigiprokuröri määruskaebuse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe