← Eesti

3-1-1-22-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-22-07 Otsuse kuupäev 22. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi K

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 25.

jaanuari

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-171 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Š. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. mai 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus osas, millega jäeti muutmata Viru Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus ja mõisteti A. Ž.-lt ning V. Š.-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks välja 2 730 930 krooni ja 39 senti.
  8. Tühistada Viru Maakohtu
  9. märtsi
  10. a otsus ringkonnakohtu poolt tühistamata jäetud osas.
  11. Lõpetada kriminaalmenetlus osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.-i KrK §

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi selles, et nad jätsid OÜ A.

G. nimel A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata 215 108 krooni tulumaksu.

  1. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas 215 108 krooni, läbi vaatamata.
  2. Ülejäänud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt Ida-Viru Advokaadibüroo OÜ kasuks välja 4 248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni - sh käibemaks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) krooni - seoses vandeadvokaat Arvo Suubani poolt V. Š.le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega ja arvata see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. A. Ž. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ja V. Š. KrK §

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi.

1.1 A. Ž.-i süüdistati selles, et tema, olles alates

  1. maist 2000 OÜ A. G. juhatuse liige: 1)jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ A. G. käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide juuli kuni detsember 2000 ja märts 2001 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 67 706 krooni käibemaksu; 2)jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ A. G. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide mai 2000 kuni aprill 2001 kohta. a. Nimetatud maksustamisperioodidel tegi OÜ A. G. A. Ž.-le ja V. Š.-le väljamakseid kogusummas 833 191 krooni. Nendelt väljamaksetelt pidanuks OÜ A. G. tulumaksuseaduse (TuMS) § 41 p 1 alusel kinni pidama, TuMS § 40 lg 4 alusel maksuhaldurile üle kandma ning TuMS § 40 lg 5 alusel deklareerima tulumaksu summas 215 108 krooni. Ž Š b. Samuti pidanuks OÜ A. G. deklareerima ja tasuma A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kokku 274 954 krooni sotsiaalmaksu. c. Lisaks eeltoodule oleks OÜ A. G. pidanud maksustamisperioodidel mai kuni juuli 2000 deklareerima ja tasuma 1 882 247 krooni tulumaksu osaühingu pangakontolt väljavõetud ja üle kantud summadelt, mida äriühing ei kasutanud ettevõtluse tarbeks (TuMS § 51 lg-d 1?2); 3)esitas tahtlikult valeandmeid OÜ A. G. käibedeklaratsioonides maksustamis-perioodide mai ja juuni 2000 kohta järgmiselt. d. Ta deklareeris tegelikkusest väiksemat käivet, mistõttu jäi riigile käibemaksuna laekumata 311 499 krooni. e. Samuti deklareeris ta alusetult suurt sisendkäibemaksu, mistõttu jäi riigile käibemaksuna laekumata 485 856 krooni. Kokku jäi OÜ A. G. käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel maksudena laekumata 797 355 krooni. Süüdistuses märgiti, et A. Ž.-i käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi. Maakohtus loobus prokurör V. Š. süüdistamisest rikkumistes, mis leidsid aset alates augustist
  2. 1.2 V. Š.d süüdistati A. Ž.-i kihutamises käesoleva otsuse punktis 1.1 kirjeldatud kuriteole, samuti sellele kaasaaitamises. Süüdistuse kohaselt oli V. Š.
  3. märtsist kuni
  4. maini 2000 OÜ A. G. ainuosanik ja juhataja. Maksupettuse ja isikliku varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil värbas ta
  5. a maikuus OÜ A. G. ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks (juhatajaks) A. Ž.-i. Tegelikult jäi OÜ A. G. edasi V. Š. otsese juhtimise ja kontrolli alla. V. Š. juhtis osaühingu majandustegevust, tegi selleks vajalikke otsuseid ja tema korraldusel võttis A. Ž. arvelduskontolt välja sularaha ning tegi ülekandeid. V. Š. tekitas A. Ž.is viimase materiaalset huvitatust ära kasutades tahtluse esitada OÜ A. G. käibedeklaratsioonides valeandmeid ning jätta äriühingu käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid esitamata. Sel viisil, samuti juhtides OÜ A. G. praktilist majandustegevust, kihutas V. Š. A. Ž.-i kuriteole ja aitas sellele kaasa. Süüdistuses märgiti, et V. Š. käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 § 22 lg-te 2 ja 3 järgi.
  6. Viru Maakohtu
  7. märtsi
  8. a otsusega tunnistati A. Ž. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. V. Š. tunnistati süüdi KrK § 1481 lg 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud 3 päeva. Ka V. Š.-le mõistetud vangistuse jättis kohus KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. Maakohus mõistis tsiviilhagi katteks riigi kasuks V. Š.-lt ja A. Ž.-lt solidaarselt välja 2 784 489 krooni ja A. Ž.-lt täiendavalt 177 927 krooni. Muu hulgas märkis kohus otsuse resolutiivosas, et kahju hüvitamise eesmärgil tuleb pöörata nõue eeluurimise käigus arestitud kahele V. Š. ja ühele A. Ž.-i kinnistule. 2.1 Maakohus märkis, et OÜ A. G. ei esitanud
  9. a maikuust kuni
  10. a aprillikuuni maksuhaldurile mitte ühtegi tuludeklaratsiooni. Samal ajal võeti osaühingu pangakontolt välja sularaha summas 833 191 krooni. Kohtu hinnangul tuleb see raha tunnistada A. Ž.i ja V. Š. tuluks, kuna pole mingeid dokumente, mis kinnitaksid, et seda raha kasutati ettevõtlustegevuseks. Lisaks sellele tegi OÜ A. G. perioodil mai kuni juuli 2000 väljamakseid summas 5 357 164 krooni ja 68 senti. Nende väljamaksete kohta puuduvad raamatupidamise algdokumendid, mistõttu tuleb kõnealustelt väljamaksetelt tasuda tulumaksu TuMS § 51 alusel. Samuti leidis kohus, et OÜ A. G. pangakontolt väljavõetud summad olid maksustatavad sotsiaalmaksuga. Samas võttis maakohus vastu Maksu- ja Tolliameti esindaja loobumise nõudest mõista süüdistatavatelt välja sotsiaalmaks summas 274 954 krooni. 2.2 Maakohus asus seisukohale, et A. Ž.-i ütlused on V. Š. omadest usaldusväärsemad. Kohus tuvastas, et A. Ž. andis V. Š. ettepanekul nõusoleku saada OÜ A. G. osanikuks ja juhatajaks. Selle eest sai ta V. Š.-lt raha. V. Š. ja A. Ž. leppisid kokku, et firma asju hakkab endiselt juhtima V. Š., A. Ž. aga kirjutab alla vajalikele paberitele ning võtab osaühingu pangakontolt raha. V. Š. omakorda lubas tegeleda raamatupidamisega, ta jättis enda kätte firma pitsati ja tal oli allkirjaõigus. Selline kokkulepe ei vabastanud aga A. Ž.-i kohustusest organiseerida raamatupidamisarveldust, maksta makse ja esitada deklaratsioone. Seega varjas A. Ž. juhatuse ainukese liikmena OÜ A. G. tulu ja käivet, mille tagajärjel jäid maksud riigi tuludesse maksmata. Kuigi tegelikult juhtis OÜ A. G. tegevust V. Š., ei saa teda pidada isikuks, kes oli kohustatud osaühingu nimel deklaratsioone esitama ja makse maksma. V. Š. võttis osa A. Ž.i poolt toime pandud kuriteost. Osavõtt väljendus selles, et V. Š. veenis A. Ž.-i hakkama firma osanikuks ja juhatuse liikmeks. Samuti oli just V. Š. see, kes tegi tehinguid, mille tulemusel laekus osaühingu arvele raha, millest tuli maksta makse. 2.3 Tsiviilhagi lahendamisel arvestas maakohus kannatanu esindaja loobumist sotsiaalmaksunõudest summas 274 954 krooni, samuti prokuröri loobumist hagist V. Š. suhtes summas 177 927 krooni. Veel märkis kohus, et V. Š. ja A. Ž.-i kinnistute müük tsiviilhagi katteks ei ole vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-ga
  12. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Š. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, kaitsealuse õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  13. Viru Ringkonnakohtu
  14. jaanuari
  15. a otsusega tühistati maakohtu otsus järgmistes osades: 1)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises valeandmete esitamises OÜ A. G.
  16. a maikuu käibedeklaratsioonis, mille tagajärjel jäi laekumata käibemaksu kokku 53 558 krooni ja 61senti; 2)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises sotsiaalmaksu deklaratsioonide mitteesitamises ja selle tagajärjel 274 954 krooni laekumata jäämises; 3)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises käibedeklaratsioonide esitamata jätmises ja selle tagajärjel 67 706 krooni laekumata jäämises; 4)A. Ž.-lt ja V. Š.-lt tsiviilhagi katteks riigile 2 784 489 krooni väljamõistmises. Ringkonnakohus otsustas mõista A. Ž.-i ja V. Š. õigeks: 1)OÜ A. G. käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises osas, mis puudutas 53 558 krooni ja 61sendi käibemaksu laekumata jäämist; 2)OÜ A. G. sotsiaalmaksu deklaratsioonide esitamata jätmises; 3)OÜ A. G. käibedeklaratsioonide esitamata jätmises. Tsiviilhagi katteks mõistis ringkonnakohus A. Ž.-lt ja V. Š.-lt solidaarselt välja 2 730 930 krooni ja 30 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 4.1 Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et maakohtu otsus on rajatud A. Ž.-i vastuolulistele ütlustele. Kolleegium leidis, et kuna A. Ž.-i ütlused on omavahel riimuvad ja kooskõlas teiste tõenditega, siis on maakohus võtnud need põhjendatult aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. 4.2 Kolleegium nõustus kaitsja väitega, et maakohtu otsuse põhiosa ei kajasta, kas V. Š. on OÜ A. G. sotsiaalmaksu ja käibedeklaratsioonide esitamata jätmises süüdi tunnistatud või õigeks mõistetud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokurör loobus maakohtu istungil süüdistusest, mis puudutab käibedeklaratsioonide esitamata jätmist ja selle tagajärjel 67 706 krooni laekumata jäämist. Ühtlasi loobus kannatanu esindaja maakohtu istungil hagist sotsiaalmaksu nõudes summas 274 954 krooni. Maakohtu otsuse põhiosa kohaselt on tsiviilhagis esitatud nõuet vähendatud, kuid sama otsuse resolutiivosast ei nähtu, kas V. Š. on selles süüdistuse osas õigeks või süüdi mõistetud. See tähendab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus, mistõttu ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Samas on tegemist rikkumisega, mille kõrvaldamine on võimalik ringkonnakohtu otsusega, mistõttu pole vaja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. 4.3 Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör süüdistusest valeandmete esitamise osas OÜ A. G.
  17. a maikuu käibedeklaratsioonis, millega seoses jäi laekumata käibemaksu kokku 53 558 krooni ja 61 senti. Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 2 ja §-st 301 mõistis ringkonnakohus süüdistatavad selles osas õigeks ja vähendas süüdistatavatelt tsiviilhagi katteks väljamõistetavat summat. 4.4 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu poolt süüdistatavate kinnistute suhtes tehtud otsustus on käsitatav tsiviilhagi tagamise meetmena. Samas märkis kolleegium, et küsimus arestitud kinnistute müügist ei ole kohtu lahendada. See, kas kinnistud tuleb müüa või mitte, lahendatakse täitemenetluse raames. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  18. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Š. kaitsja A. Suuban, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti maakohtu otsus V. Š. suhtes muutmata, ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Kassatsioonile on lisatud taotlus 4248 krooni (sh käibemaks 648 krooni) riigi õigusabi tasu maksmiseks. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta mitmed apellatsioonis esitatud põhistused selle kohta, et A. Ž.-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni on viinud kõrvaldamata vastuolud A. Ž.-i ütluste ja teiste tõendite vahel ning apellatsiooni põhjendustele vastamata jätmine 5.2 Maakohtu otsusega "pöörati nõue" kohtueelses menetluses arestitud süüdistavate kinnistutele. Ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ei muutnud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et pöörates nõude kinnistutele, võttis maakohus tarvitusele meetmed hagi tagamiseks. Hagi oli juba tagatud kinnistute arestimisega (keelumärke tegemisega). Pöörates nõude arestitud varale, otsustas maakohus ette ära vara müügi ja sattus vastuollu täitemenetluse seadustikus sätestatud varale sissenõude pööramise järjekorraga. Kohus tegi kriminaalmenetluses otsustuse küsimuses, mis tuleb lahendada täitemenetluse käigus. Samuti rikkus kohus TMS § 14 lg 1 nõudeid, jättes tähelepanuta, et kaks arestitud kinnistut olid V. Š. ja tema abikaasa ühisvara.
  19. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks seaduslikku alust ei ole. Riigikohtu nõudel esitatud täiendavas kassatsioonivastuses märgib prokurör, et alates
  20. märtsist 2007 on V. Š. käitumine kuriteona karistatav KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi, sest V. Š. tegutses maksukohustuse vähendamise eesmärgil ja rikkus maksude kinnipidamiskohustust, mille tagajärjel jäi riigile maksudena laekumata suurele kahjule vastav summa. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ehkki maakohus on tõenditele antud hinnangut põhistanud napilt, on ringkonnakohus selle puuduse kõrvaldanud ja piisavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseks A. Ž.-i, mitte aga V. Š. ütlusi. Seetõttu ei nõustu kolleegium kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on rikkunud faktiliste asjaolude tuvastamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  22. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassatsioonis tõstatatud küsimust süüdimõistva kohtuotsusega nõude pööramisest süüdistatavate varale (I); kontrollib kassatsiooni piiridest väljuvalt kohtute poolt süüdistatavate käitumisele antud materiaalõigusliku hinnangu paikapidavust (II); selgitab
  23. märtsil
  24. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste mõju käesoleva kriminaalasja lahendamisele (III) ja käsitleb maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamisega seonduvaid probleeme (IV). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsiooni rahuldamise ja menetluskulude osas (V). I
  25. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et "pöörates nõude" kahele V. Š. kinnistule väljus maakohus talle antud pädevuse piiridest ja sekkus täitemenetlusse. 9.1 Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1 p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada. 9.2 Täitemenetluse seadustiku § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse. Sama seadustiku § 53 lg 3 näeb ette, et vara arestimise järjekorra määrab kohtutäitur, kuulates eelnevalt ära sissenõudja ettepaneku. Järjekorda määrates arvestatakse, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud sätted ei reguleeri üksnes vara arestimise, vaid ka selle müümise järjekorra kindlaksmääramist. Sellist järeldust kinnitab ka TMS § 88 lg-s 4 ja § 97 lg-s 2 sätestatu. Nimelt järeldub TMS § 88 lg-st 4, et vara müüakse arestimise järjekorras. Täitemenetluse seadustiku § 97 lg-st 2 tuleneb omakorda, et vara müük lõpetatakse niipea, kui raha, mis on saadud müügist, on küllaldane sissenõudja nõude ja täitekulude katmiseks. See tähendab, et arestimise järjekorras tagapool olev vara müüakse viimasena ja sedagi vaid juhul, kui arestimise nimekirjas eespool olevast varast nõude rahuldamiseks ja täitekulude katmiseks ei piisa. Järelikult tuleneb TMS § 53 lg-st 3 kohtutäituri õigus ja kohustus määrata sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes kindlaks arestitud vara müümise järjekord. Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole seega hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. 9.3 Ringkonnakohus märkis otsuse põhistavas osas küll õigesti, et küsimus arestitud kinnistute müügist ei ole kohtu lahendada, vaid tuleb otsustada täitemenetluse käigus, kuid leidis samas ekslikult, et maakohtu poolt süüdistatavate kinnistute suhtes tehtud otsustus on käsitatav tsiviilhagi tagamise meetmena. Nimetatud põhjendusel jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosa korrigeerimata. Kriminaalkolleegium märgib, et olemasoleval kujul tähendab maakohtu otsuse resolutiivosas märgitu kohtutäiturile antud siduvat ettekirjutust kinnistute müügiks. Siinkohal on vaja silmas pidada, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, millest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. oktoobri
  27. a määrus asjas nr 3-2-1-119-02 - RT III 2002, 27, 304, p 8). Järelikult tähendas maakohtu otsuse resolutiivosa muutmata jätmine alusetut sekkumist täitemenetluse käiku. 9.4 Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalkolleegium märgib aga, et kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud kinnistutega, tuli kohtutel KrMS § 306 lg 1 p-dest 12 ja 13 ning § 313 lg 1 p-dest 10 ja 11 lähtuvalt otsuses märkida, et kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus muutmata. 9.5 Eeltoodud põhjustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu otsuse osas, millega pöörati nõue kahele V. Š. ja ühele A. Ž.i kinnistule, ning Viru Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus nimetatud osas muutmata. II
  28. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
  29. A. Ž. ja V. Š. on tunnistatud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi muu hulgas selles, et V. Š. kihutamisel ja kaasaaitamisel jättis A. Ž. OÜ A. G. nimel TuMS § 41 p 1 alusel kinni pidamata, TuMS § 40 lg 4 alusel maksuhaldurile üle kandmata ning TuMS § 40 lg 5 alusel deklareerimata 215 108 krooni tulumaksu A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud 833 191 krooni suuruselt väljamaksete summalt. Süüdistuses ja kohtuotsustes on leitud, et selline käitumine oli alates
  30. septembrist 2002 sarnaselt teiste süüdistatavatele süüksarvatud tegudega jätkuvalt kuriteona karistatav A. Ž.-i osas KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi ning V. Š. osas KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtute nimetatud seisukohaga ei nõustu. 11.1 Ajavahemikul
  31. septembrist 2002 kuni
  32. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam. 11.2 Kohtute poolt tuvastatu kohaselt jäi OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata 215 108 krooni tulumaksu, s.o summa, mis on väiksem KarS §-s 389 sätestatud määrast. Seega ei olnud OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud 833 191 krooni suuruselt väljamaksete summalt tulumaksu kinni pidamata jätmine alates
  33. septembrist 2002 enam kuriteona karistatav. 11.3 Karistusseadustiku § 5 lg 2 näeb ette, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, on tagasiulatuv jõud. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Seega tuleb käesolev kriminaalmenetlus lõpetada osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.d KrK §

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi selles, et OÜ A.

G. jättis A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata 215 108 krooni tulumaksu. 11.4 Seoses kriminaalmenetluse osalise lõpetamisega tuleb jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas 215 108 krooni.

  1. Ringkonnakohus mõistis mõlemad süüdistatavad õigeks OÜ A. G. "sotsiaalmaksudeklaratsioonide" esitamata jätmises. Seadmata kahtluse alla selle otsustuse sisulist õigsust, täpsustab kriminaalkolleegium, et süüdistuses märgitud ajal ja ka praegu ei ole Eestis kasutusel eraldi sotsiaalmaksudeklaratsiooni. Rahandusministri
  2. augusti
  3. a määruse nr 67 (RTL 1998, 273/274, 1126; 329/330, 1350; 1999, 155, 2172; RTL 2000, 2, 7; 75, 1142) kohaselt tuli
  4. aastal tulumaksuseadusest, sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevad deklaratsioonid esitada ühel ja sellel samal vormil - TSD ehk "Tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioon". Kuna ringkonnakohus leidis, et A. Ž. ja V. Š. on süüdi OÜ A. G. tulu deklareerimata jätmises, ning arvestades, et tulu- ja sotsiaalmaks deklareeritakse ühel deklaratsioonivormil, oleks olnud juriidiliselt korrektne mõista süüdistatavad õigeks OÜ A. G. sotsiaalmaksu deklareerimata jätmises, mitte aga "sotsiaalmaksudeklaratsioonide" esitamata jätmises. III
  5. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. 13.1 Nii süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsustes on leitud, et A. Ž.-le süüksarvatud tegu on alates kriminaalkoodeksi kehtivuse lõppemisest
  6. septembril 2002 kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi, ning V. Š.-le etteheidetav käitumine KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. 13.2
  7. märtsil 2007, s.o pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas, jõustus karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 p-dega 72 ja 74 tunnistati KarS §-d 386 ja 390 kehtetuks. Järelikult eeldab A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamine vältimatult kontrollimist, kas süüdistatavate käitumine on kuriteona karistatav ka alates
  8. märtsist
  9. 13.3 Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine, milles A. Ž.-i ja V. Š.-i süüdistatakse, vastab nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivsele koosseisule. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892). 13.4 A. Ž.i ja V. Š. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks tuleb tuvastada süüdistatavate eesmärk maksuhaldurile andmete esitamata jätmisel ja valeandmete esitamisel. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei või, pole nimetatud eesmärgi kindlakstegemine kassatsioonimenetluses võimalik. 13.5 Käesoleval juhul jõustusid KarS §-d 3891 ja § 3892, millest lähtudes tuleb hinnata A. Ž.-i ja V. Š. teo jätkuvat karistatavust, ajal, mil ringkonnakohus oli otsuse teinud ja toimus kassatsioonimenetlus. Seega puudus prokuröril võimalus muuta süüdistust selliselt, et see kajastanuks ka neid asjaolusid, millel ei olnud tähtsust A. Ž.-i ja V. Š. teo hindamisel kriminaalkoodeksi ja enne
  10. märtsi 2007 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, kuid mille tuvastamiseta ei saa hinnata teo jätkuvat karistatavust KarS § 3891 või § 3892 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsusest asjas nr 3-1-1-83-05 (RT III 2005, 36, 349) tuleneb aga seisukoht, et selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses. Osutatud otsuse punktis 9 märkis kriminaalkolleegium muu hulgas järgmist: "Tuleb ka arvestada, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks. Samas ei oleks millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale kriminaliseeritusele antavat hinnangut põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud süüdistuse muutmise või täiendamise ajaliste piiridega." Küll on Riigikohus leidnud, et süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. detsembri
  14. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25). 13.6 Seadusandja ei ole lahendanud küsimust, kuidas kassatsioonikohus peab toimima olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud ja mille tuvastamata jätmist ei saa seega ka ringkonnakohtule materiaal- või menetlusõiguse rikkumisena ette heita. Seega on tegemist probleemiga, mille tulenevalt KrMS § 2 p-st 4 peab lahendama Riigikohus. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui teo jätkuva karistatavuse kontrollimine eeldab uute asjaolude väljaselgitamist, tuleb kriminaalasi selle küsimuse lahendamiseks saata kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine. 13.7 Kolleegium leiab, et olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole. IV
  15. Seoses maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamisega märgib Riigikohus järgmist. 14.1 Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama seadustiku § 438 lg 1 järgi tuleb kohtul muu hulgas otsustada, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Nendest sätetest järeldub, et mis tahes nõude rahuldamisel peab kohus otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5 loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Kuna vastavalt eelmärgitule juhindutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. juuni
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p-d 47? 48.) 14.2 Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05 - RT III 2005, 17, 181, p 19.) 14.3 Käesolevas asjas ei selgu maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel on kohtud maksuhalduri tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus. See tähendab, et tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas on kohtuotsused jäetud õiguslikult põhistamata. Järelikult tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tühistada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 5 esimene lause sätestab, et kui maakohus on rikkunud sama seadustiku §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks maakohtule. Seega tuleb ka käesolev kriminaalasi saata tsiviilhagi lahendamiseks Viru Maakohtule. Asja uuel arutamisel ei saa võtta seisukohta tsiviilhagi selle osa suhtes, mis on käesoleva otsusega jäetud läbi vaatamata. 14.4 Kui kriminaalasja uuel arutamisel leitakse, et A. Ž.-i ja V. Š. käitumine on ka pärast
  20. märtsi 2007 kuriteona karistatav (vt käesoleva otsuse III osa), tuleb kohtul tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel põhjendada, kas OÜ A. G. maksuvõlg on käsitatav süüdistatavate poolt kuriteona tekitatud kahjuna ja millised normid moodustavad maksuhalduri poolt A. Ž.-i ja V. Š. vastu esitatud nõude materiaalõigusliku aluse. Seejuures tuleb silmas pidada, et MKS §-d 41 ja 168 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, kuna need sätted jõustusid alles
  21. juulil 2002, s.o pärast A. Ž.-le ja V. Š.-le süüksarvatavate tegude toimepanemist. Riigikohus on ka selgitanud, et enne
  22. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  23. oktoobri
  24. a otsus asjas nr 3-3-1-41-05 - RT III 2005, 38, 374, p 11) ja et kahju hüvitamisel ning vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (vt viimativiidatud otsuse punkti 12). Samuti tuleb arvestada, et lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist. 14.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tühistatakse ja kriminaalasi saadetakse uueks arutamiseks alama astme kohtule põhjusel, et kohus on jätnud tsiviilhagi lahendamise õiguslikult põhistamata, puudub üldjuhul vajadus tõendite uueks uurimiseks. Asja uuel arutamisel tuleb käsitleda tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid õiguslikke aspekte ja tõendite uurimine on tarvilik üksnes juhul, kui tekib vajadus tuvastada täiendavalt mõni tsiviilhagi lahendamise aspektist tähtsust omav asjaolu. Eeltoodud järeldust kinnitab ka TsMS § 693 lg-s 1 ja § 658 lg-s 1 sätestatu. Viidatud normidest tuleneb, et alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maavõi ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. Kõnealusel juhul on ebaseaduslik maa- ja ringkonnakohtu poolt tsiviilhagi lahendamise õiguslik põhistamata jätmine. Seega tuleb maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamiseks on materiaalõiguslik alus, ja oma seisukohta motiveerida. V
  25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2, § 352 lg-st 6, § 2 p-st 4, KarSRakS § 3 lgtest 1 ja 6 ning TsMS § 691 p-st 2 ja § 692 lg 1 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu
  26. jaanuari
  27. a otsuse osas, millega jäeti muutmata Viru Maakohtu
  28. märtsi
  29. a otsus ja mõisteti A. Ž.-lt ning V. Š.lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks välja 2 730 930 krooni ja 39 senti. Samuti tühistab kolleegium Viru Maakohtu
  30. märtsi
  31. a otsuse ringkonnakohtu poolt tühistamata jäetud osas. Riigikohus lõpetab kriminaalmenetluse osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.d KrK §

§ 17lg-te 5 ja 6 järgi selles, et nad jätsid OÜ A.

G. nimel A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata 215 108 krooni tulumaksu. Eesti Vabariigi (Maksu- ja tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas 215 108 krooni, jätab kolleegium KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, selgitades seejuures, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei takista kannatanul nõude esitamist väljaspool kriminaalmenetlust. Ülejäänud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule, kellel tuleb tuvastada, millisel eesmärgil V. Š. ja A. Ž. maksuhaldurile andmeid esitamata jätsid ja valeandmeid esitasid. Juhul, kui kohus leiab, et V. Š. ja A. Ž.i käitumine on ka pärast

  1. märtsi 2007 jätkuvalt kuriteona karistatav, tuleb kohtul langetada motiveeritud otsustus Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi kohta (välja arvatud osas, milles Riigikohus jättis hagi läbi vaatamata). V. Š. kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.
  2. V. Š. kaitsja esitas Riigikohtule seoses V. Š.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega taotluse 4248 krooni (sh käibemaks 648 krooni) riigi õigusabi tasu maksmiseks OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
  3. jaanuari
  4. a määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.